Isiklik arvamus. Kui on ikka päris sõbranna, see tähendab, et olete tõeliselt lähedased ja üksteise usaldusisikud, siis on täiesti ok rääkida kõigest. Siis on ok nimetada asju õigete nimedega, mitte ilustada ja jätta ruumi võltslootustele.
Täpselt samuti ootan ma, et ka sõbranna oleks minuga avatud. Ja, kui näeb minu juures midagi laita, siis seda ka teeb, mitte ei ignoreeri seda taktitundeliselt, kuid silmakirjalikult.
Õnneks mu parim sõbranna on täpselt selline. Eks mõnikord korraks riivab küll, aga ma vähemalt tean, et siis on see objektiivne tõde, mitte ilustatud vale.
Kui elevant on toas, siis ei ole mõtet teha nägu, et elevanti seal ei ole.
Sinule sobib nii, aga igaühele ei sobi. Mul on sõbranna, kellega tunneme 45 aastat. Aga ma tean korduvate katsetuste tulemusel, et kui ma üritan talle omal initsiatiivil rääkida mõnest “elevandist”, mida tema ei näe, siis ta saab mu peale päris pahaseks ja asub õigustama. Mitte kunagi pole nii olnud, et ta tagantjärele ütleks, et jah, sul oli õigus. Või et oleks aru saada, et ta võtab nõuandeid arvesse.