Teatud haiguste puhul on esmane käitumine tähtis, näiteteks epilepsia puhul tuleb panna ta külili, et ei tõmbaks okset kurku. Samas ei tohi anda juua ega panna midagi hammaste vahele (varem soovitati keelde hammustamise vältimiseks).
Samuti tuleb ju käituda iga inimesega, kel teadvusekadu ja/või krambid.
Mina ri tea epilepsiast midagi. Kui keegi mu kõrval kokku kukub, ei oska mina midagi teha. Ei oska ka häirekeskusele öelda, kas infarkt, skisohoog või epilepsia. Mingit abi ta minu käest ei saaks.
Ise tead, kas oma elu ja tervisega niimoodi mängida.
Kiirabi sa ju ikka kutsud, seega saab abi. Ju ta siis ise hindab, et muud abi polegi vaja. Epilepsia puhul ei saagi kõrvalt muud abi pakkuda kui turvalise tagamine ja vajadusel kiirabi kutsumine.
Kutsun. Turvalisust ei taga, näpuga ei puutu. Mina tagan eelkõige iseenda turvalisuse ja lähen kibdlalt kaugemale. Ei mina tea mis nakkushaigus võib ta hoogu tekitada või kui ohtlik ta mulle on.
Ei kiusa see ülemus Sind midagi. Meil oli kollektiivis epileptik. Enamus töötajatest noored neiukesed, kes häda korral ilmselt midagi teha ei oleks osanud. Tema samuti ei rääkinud sellest, kuna kartis, et ei saa tööd. Tegelikult oleks saanud küll. Kaupluse juhataja viis ta korduvalt traumapunkti peale hoogusid. Igal korral selgus, et neiu ei võta korralikult rohtusidki. Paraku jäi tema katseaeg just sellepärast lühikeseks.
Jumal, kui palju harimatust ja lollust!
Ei, tööandjale ei pea ütlema, mis haigus sul on. Kui tööandja seda küsib, siis rikub ta seadust. Nii nagu siitki välja tuleb, on epilepsia vägagi stigmatiseeriv haigus. Krambihoo puhul ei saa keegi kedagi aidata, välja tuleb kutsuda kiirabi. Kui on teada, et tegu on korduva epilepsiaga täiskasvanul, siis ei pea isegi kiirabi kutsuma, aga ma arvan, et enamik inimesi ei suuda asja nii rahulikult võtta ja haarab telefoni. Võib üritada keerata külili, aga see ei ole tavaliselt võimalik.
Mitte kunagi pole soovitatud krambihoo ajal midagi suhu toppida, see on sama rumal rahvapärimus, kui näit see, et rase ei tohi käsi üle pea tõsta vms.
Ei kiusa see ülemus Sind midagi. Meil oli kollektiivis epileptik. Enamus töötajatest noored neiukesed, kes häda korral ilmselt midagi teha ei oleks osanud.
Kohe nii noored neiukesed, et ei osanud telefoni kasutada?
Ma arvan, et sellist asja peaks juba enda heaolu arvesse võttes ütlema. Kasvõi peale tööle saamist. Kui peaks töö juures hoog peale tulema, mida need kolleegid ja ülemus peaks tegema kui nad ööd ega mütsi ei tea? Päris korralik šokk oleks.
Jajah, mis enda heaolu? Tema tervis ja heaolu ei sõltu sellest kuidagi. Kolleegid ja ülemus helistavad 112, kui kedagi, ükskõik siis keda, tabaks mõni tõsine terviserike. Või teie asutusest jäetakse kiirabi kutsumata, kui inimene eelnevalt ei teata, et plaanib infarkti või insuldi saada?
Haiguslehe puhul 3 esimest päeva ju ei tasustata ja minu meelest tihti ollaksegi need 3 päeva tervise turgutamiseks kodus, siis tullakse jälle tööle. Loomulikult eelnevalt tööandjat sellest informeerides, et ollakse kodus haige. Mis puudutab epilepsiahaiget, siis on töid, mida saab ka selline haige teha ja see mitte sugugi ei sega teisi töötajaid, eriti kui palgaarvestus on vastavalt töötaja enda panusele. Tööandja aga on kohustatud oskama anda esmast abi töötajale, kui tal tekib mingi terviserike, ning loomulikult vajadusel kohe kutsuma ka kiirabi. Mul oli ääretult ebameeldiv näha olukorda, kus epilepsiahaige kolleeg kukkus maha ning tööandja vaatas lihtsalt lolli näoga pealt, kutsumata kiirabi. Alles siis kui ta alluvad sekkusid ja kutsusid ise kiirabi, sai töötaja ka abi. Kiirabist tagasi tulles vabandas töötaja kõigi ees väga viisakalt, et tal on olnud raske eluperiood ja oli väga vaja töökohta. Tööandja aga laskis ta samal päeval lahti, kuigi töö oli tal selline, kus tema puudumine ei oleks tekitanud teistele lisatööd.
loe töölepinguseadust ja TTOS-i
tööandja ei saa palka maksta vaid vastavalt tööpanusele, vaid lepingule. selleks, et mõni töötund või tööpäev palgast maha võtta, peab olema vastav dokument, nt haigusleht.
näites toodud tööandja võib olla šokis ning ei oskagi midagi ette võtta, kui üks töötajatest krampides maha kukub. sellise olukorra vältimiseks peakski tööandja sellistest haigustest teadma, et oskaks kiiresti abi anda ja tegutseda. inimeste reaktsioonid sellistele ootamatutele asjadele on erinevad. tööandja ei pea oskama anda abi, tööandja peab määrama ettevõttes esmaabiandja, selle koolitusele saatma ja see peab abi andma.
enamikus töökohtades peab tööandja saatma töötajad töötervishoiuarsti juurde ning sellele peab töötaja oma terviseprobleemidest (nt epilepsia) ka rääkima ning see arst siis otsustab, kas tehtav töö sobib töötaja haigsega või mitte. vastava otsuse edastab arst siis tööandjale.
näites toodud “töö oli tal selline, kus tema puudumine ei oleks tekitanud teistele lisatööd” tekitab küsimuse, milleks seda töökohta siis üldse vaja on, kui selle puudumine kedagi ei sega?
Vastavaks dokumendiks on töötaja avaldus 3 palgata tööpäeva kohta, seoses haigestumisega.
selline avaldus tuleb teha vähemalt 14 päeva enne esimest palgata puhkamise päeva ning nõuab tööandja nõusolekut. samuti peab tööandja nende päevade eest maksma sots maksu
Iseseisev töö. Palk sõltuvalt oma tööst.
miinimumpalga peab tööandja täistööajaga töötajale igal juhul maksma ning see ei sõltu tehtud ühikute arvust.
Töötervishoiuarsti juurde saadetakse alles iga 2 aasta tagant.
töötervishoiuarsti juurde peab saatma esimesel töötamise kuul ning edaspidi 2-3 a järel (vastavalt arsti otsusele)
Mis mees see on, kui ta satub šokki juba sellest, et keegu kukub maha? Selline põnnama löönud ülemus ei sobi juhiks. Seda enam kui ei tulnud isegi selle peale, et kiirabi kutsuda. Kiirabi kutsus alluv, mitte ülemus.
mehed ongi nõrganärvilisemad kui naised, kui asi puutub tervist. mee svõib vabalt nt verd nähes minestada, naisega seda naljalt ei juhtu. juhiomadused sellest halvemaks ei muutu. epileptikule pole alati vaja kiirabi kutsuda, kui ta end krambitades ei vigasta, aga see eeldab seda, et kolleegid teavad, kuidas olukorras käituda.
Kui ta oleks ka teadnud siis vaevalt ta abi oleks osanud anda, sest igasugused “esmaabi andmise” oskused on paljudes firmades vaid paberi peal, allkiri all ning ripub riiulil.
selle paberi peale nime saamiseks peab nimeomanik käima esmaabikoolitusel ning sooritama seal ka eksami. täiendkoolitus peaks olema vist iga 5 a möödudes, ei viitsi praegu üle kontrollima hakata.
Tekita parem küsimus, kui paljudes firmades on olukord selline, et töötajatele visatakse paberid nina ette: kirjuta siia alla et oled tööohutusega kursis, ja kirjuta siia alla et …. ja siis kirjuta siia ka alla, et….ja ongi paberite peal kõik korras, kui tööinspektsioon sisse sajab.
pole kuulnud ühestki juhtumist, kus selle allkirja andmist nuga kõril nõutakse ning keeldutakse juhendamisest, kui töötaja seda soovib. see on lisaks tööandjale ka töötaja enese vastutus, et ta saab korraliku juhendamise ja väljaõppe, mitte ei kirjuta vaid allkirja paberile. kui kirjutab niisama ja pärast oma rumalusest saega käe maha lõikab, on see tema enda süü, sest allkiri juhendamise kohta on antud.
Just ainult telefoni nad kasutada oskasidki. Inimest aidata selles olukorras aga mitte.
Just ainult telefoni nad kasutada oskasidki. Inimest aidata selles olukorras aga mitte.
Sellises olukorras ei saagi inimest muul moel aidata kui kiirabi kutsuda. Kohe mitte kuidagi ei ole võimalik aidata.
Just ainult telefoni nad kasutada oskasidki. Inimest aidata selles olukorras aga mitte.
mismmodi sa epileptikut tema hoo ajal aidata tahad? pulka suhu pista?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
