Mina olin eelmine aasta umbes samal ajal siin ühes teemas kaalulangetaja. Ka olid koroonakilod juurde tulnud. Teema ise vajus küll kiiresti ära, aga kaalu sain alla küll. Praegu on ikka päris hea selline sale olla 😀 Kuna kaalumine, mõõtmine, kokkamine, süsivesikute-valkude-rasvade-kalorite arvutamine pole minu lemmikteema, siis minu strateegia oli lihtsalt vähem süüa (ohoo, eksole) ja selle, mis on vähem, hindasingi nö silma järgi ja ka sellega seoses, et tihtilugu oli kõht tühi. Ma olen elu jooksul püüdnud kaloreid ka lugeda ja seetõttu enam-vähem tean, kui palju umbes süüa võiks.
Mul oli pm valida, kas pingutan ja loen täpselt kaloreid, kaalun toitu jne või pingutan, kui kõht (valel ajal) tühjaks läheb ja siis lihtsalt ei hakka kohe sööma. Nt õhtuti pärast õhtusööki jõin teed ja ei võtnud teist portsu või midagi muud head juurde. Liikuma hakkasin ka rohkem. Kõlab lihtsasti, et söö aga vähem, aga tegelikult ei langenud mu kaal kiiresti (no ma ei söönud nii palju vähem) ja samas seda nälga pidi ikka taluma (kuigi ma ei söönud nii palju vähem). Pidin siiski pingutama, et sellest söömislõksust välja tulla. Aga ma otsustasin ära, et pingutan ja kannatan! Ma tean, et täpsem toitumise jälgimine võib-olla ei oleks nii suurt nälga tekitanud, aga see oleks minu jaoks veel suurem pingutus olnud kui niisama lamamine ja natukene tõhja kõhu kannatamine. Ega see kõht igavesti tühjaks ei jäänud, varsti sai jälle süüa.
Nii et omast kogemusest soovitan, et kui kokkamine ei meeldi ja mõõta ja kaaluda ei viitsi, siis kannatage tühja kõhtu ja ongi korras. Pidage vastu! 😀