Korrutatavate arvude asend on tõesti teine. Nüüd pole nad kõrvuti, vaid üksteise all.
Nii on jah. Milline “teooria” siin nüüd muutunud on, seda tahakski teada.
paraku on nt matemaatika lahenduskäigud väga palju muutunud,
Ja sellistega peavad õpetajad puid-maid jagama, johhaidii.
Ära ironiseeri.
Kaugel sellest. Kaasata tuleks ka kooli lastevanemate komitee esimees(naine), kes samuti täiesti õigustatult peaks saama informatsiooni korralagedusest matemaatika õpetamisel konkreetses koolis.
Korrutatavate arvude asend on tõesti teine. Nüüd pole nad kõrvuti, vaid üksteise all.
Dekoratiivne pisiasi, aga ilmselt eksamil jälle kaotab hullult punkte, kui valepidi ikkagi numbrid paneb.
Ei kaota, rahune. Õpetajad, erinevalt paljudest lapsevanematest, on mõistusega inimesed.
Okei, kujutame nüüd olukorda nii, et laps on pikalt haige olnud ja läheb tööd koolis järgi vastama. Kasutab ÕPIKU lahendust nr 2, sest teda polnud lihtsalt tunnis, kui õpetaja oma “ainuõiget” lahendusvarianti tutvustas.
Paneb lapsele puuduliku, sest too ei teadnud, et õpikuvariant on ebapäedev.
Kuulge, kelleks te õpetajaid peate?
Okei, kujutame nüüd olukorda nii, et laps on pikalt haige olnud ja läheb tööd koolis järgi vastama. Kasutab ÕPIKU lahendust nr 2, sest teda polnud lihtsalt tunnis, kui õpetaja oma “ainuõiget” lahendusvarianti tutvustas.
Paneb lapsele puuduliku, sest too ei teadnud, et õpikuvariant on ebapäedev.
Kuulge, kelleks te õpetajaid peate?
Õpetajaid? Teemaalgatus on ühest konkreetsest õpetajast, kes ei suuda oma teguviisi põhjendada. Õpetajad üldjuhul on targad ja vahvad inimesed. Seetõttu ka minu soovitus kaasata antud vestlusesse mõni teine õpetaja. Johhaidi, kuidas on see võimalik, et kui üks õpetaja teeb praaki, siis tunnevad ennast kõik teised ka puudutatuna?
Ma oleks ammu hullumajas, kui võtaksin südamesse kõiki kolleegide vastu esitatud kaebusi. Minu eluala on elu pahupoolega seotud, seega seda jama tuleb uksest-aknast parasjagu sisse.
Okei, kujutame nüüd olukorda nii, et laps on pikalt haige olnud ja läheb tööd koolis järgi vastama. Kasutab ÕPIKU lahendust nr 2, sest teda polnud lihtsalt tunnis, kui õpetaja oma “ainuõiget” lahendusvarianti tutvustas.
Paneb lapsele puuduliku, sest too ei teadnud, et õpikuvariant on ebapäedev.
Kuulge, kelleks te õpetajaid peate?
Ilmselt mingiks kõntsakihiks, kelle minemakihutamiseks ja häbistamiseks piisab lapsevanema e-kirjast.
Ju siis pole tegu inimklassiga, kes oleks lapsevanemaga silm-silmvestluse vääriline.
Ameeerika koolitulistamiste laine jõuab Eestisse ilmselt modifitseeritud kujul: lapsevanemad kukuvad amokki jooksma ja õpetajaid puusalt maha tulistama.
Oletame, et seda juhtub igas töös ja tulemuseks saab õpilane veerandi 3 (muidu oleks 4 saanud). Ja nii aastast aastasse. Ja tulemuseks on see, et 1) enesehinnang alaneb, 2. ebaõigluse talumine ei ole psüühiliselt just kõige lihtsam ja 3. ja kõige tähtsam – õpilane ei saa võib olla ühtegi gümnaasiumi sisse.
Või ei saa ta valida tulevikus eriala, mis vajab matemaatikat. Võib olla tegelikult just sobib talle kõige paremini matemaatika, kuigi ta ei ole päris 5-line.
Ta ei saagi seda valida. Kui tööjuhendit lugeda ei oska või korraldusest aru ei saa, siis matemaatikast ei käi ammugi üle. Nii et päris nii ikka ei ole, et matemaatika on kolm puhtalt ainult õpetaja pärast, ja ainult temal. Matemaatika on kolm sellepärast, et tal on keskpärased matemaatilised võimed, võib-olla isegi viletsad. Kolm on väga veniv hinne.
Matemaatiliselt võimekatel inimestel on matemaatika viis, vahel ka neli.
Okei, kujutame nüüd olukorda nii, et laps on pikalt haige olnud ja läheb tööd koolis järgi vastama. Kasutab ÕPIKU lahendust nr 2, sest teda polnud lihtsalt tunnis, kui õpetaja oma “ainuõiget” lahendusvarianti tutvustas.
Paneb lapsele puuduliku, sest too ei teadnud, et õpikuvariant on ebapäedev.
Kuulge, kelleks te õpetajaid peate?
Õpetajaid? Teemaalgatus on ühest konkreetsest õpetajast, kes ei suuda oma teguviisi põhjendada. Õpetajad üldjuhul on targad ja vahvad inimesed. Seetõttu ka minu soovitus kaasata antud vestlusesse mõni teine õpetaja. Johhaidi, kuidas on see võimalik, et kui üks õpetaja teeb praaki, siis tunnevad ennast kõik teised ka puudutatuna?
No loe seda käo ettekujutust, saad äkki pihta, millest ta rääkis. Tal oli tore kujutluspilt sellest, kuidas koletisest õpetaja paneb haige olnud lapsele täiesti ebaõiglaselt vahele jäänud osa eest halva hinde.
Ma ei kujuta ühtki sellist kolleegi ette, aga kägude fantaasiamaailmaga olen küll juba kursis. See on lapsik, lame ja eelkõige õel.
konkreetsest õpetajast, kes ei suuda oma teguviisi põhjendada
Selleks ju õpetaja kokkusaamist sooviski – et põhjendada.
Ah ega õpetaja nagunii järgi ei anna, neil need egod nii suured ju. Arvavad et nemad on ainukesed “ainetundjad” ja teised kõik, kes pole õpetajad, ei tea antud valdkonnast mitte midagi ja ajavad niisama sooja õhku suust välja.
Ja sina oskaksid lapsed eksamile viia, teaksid, millised lahenduskäigud ja vormistus seal nõutud on? Kogenud õpetaja on elus kümnete eksamite komisjonis olnud, teab täpselt, mida seal nõutakse ning oskab just seda lastele pakkuda. Õpikute tegijad on teoreetikud, kes ei pruugi praktilise poolega (loe eksamitöödega) isegi ammu enam kokku puutunud olla.
Et lapsevanem võtab lapse õpetajaga kohtumisele omakorda oma ema või isa kaasa?
Jah. Sest too kommentaar, mida tsiteeriti, oli irooniline ning soovitas täiskasvanu kaasa võtta, sest teema on lapsik.
Inimesed ei taju ikka üldse irooniat.
Et lapsevanem võtab lapse õpetajaga kohtumisele omakorda oma ema või isa kaasa?
Jah. Sest too kommentaar, mida tsiteeriti, oli irooniline ning soovitas täiskasvanu kaasa võtta, sest teema on lapsik.
Inimesed ei taju ikka üldse irooniat.
Kus koolis sa mats töötad?
Mis puudutab juttu, et õpetaja teab täpselt, mida eksamil nõutakse ja mismoodi täpselt peab ülesandeid lahendama, on hiljutise poleemika taustal üsna kummaline mõte.
Teema on just lahenduskäikudest:
http://epl.delfi.ee/news/eesti/matemaatika-riigieksami-hindajad-panid-13-punktiga-mooda?id=80032494
Mulle jääb mulje, et tegemist ei ole üldse algklasside lapsevanemaga? Mina arvan, et nii umbes 3.-4.ndast klassist alates peaks õpilane suutma ise õpetaja poole pöörduda ja saama temalt otse selgitust sellistel teemadel. Miks peaks ema e-kirjadega arutlema oma lapse kontrolltöödes tehtud lahenduste üle? Meil on ka vahel lastel olnud arusaamatusi tööde hindamisega ja sel teemal ärritusi. Olen siis palunud lapsel ise õpetaja poole pöörduda ja selgitusi küsida. Ja on olnud nii mõnigi juhus, kui lapsel on hinne paremaks parandatud. Mina pole tahtnud oma lastes tekitada sellist mõtet, et ema/isa läheb tema eest olukorda lahendama. Ikka laps ise peab. Ning kindlasti ei ole ma kunagi lapse eest hakanud õpetajat maha tegema.
On ka emasi, kes kõrgkoolieksamitele lapsega enam-vähem kaasa läheksid.
Ise laste õppimisse üleliigse innuga ei suhtu. Lapsed 9. ja 2. klass. Ise peavad teadma kas, kus ja mida õppida. Kui vaja küsivad abi ja noorema puhul tunnen ikka huvi õppimise kohta: st õhtul küsin, kas on õpitud või kas oleks millegagi abi vaja. Paar korda nädalas küsib midagi või tahab õhtul lugemise mulle ette lugeda.
Suurem küsib mõnikord füüsika kohta, aga see mis ime läbi ta oma hinded kätte saab (enamus viied) minule küll korda ei lähe. On lapse asi endale soovitud hinded saada ja seegi on oskus, mida võiks kooli jooksul omandada: on kohti ja inimesi, kus tuleb käituda reeglite järgi ja õpetajaid, kellega saab läbi veidi vabamalt, ja õpetajaid, kelle puhul loevadki vaid isiklikud sümpaatiad-antipaatiad. Oli see omal ajal nii ja on see praegu. Aga eriti tobe on minna sellises olukorras õpetajat õpetama.
Kui sinu jaoks on tähtis vaid tulemus ja mitte protsess, siis on sinu arvates ok kõik need ebaviisakad müüad, arstid, ettekandjad – saad oma makaronid Maksimast kätte, tähtis pole mis keeles ja kui viisakalt – tulemus ju sama.
Mis puudutab juttu, et õpetaja teab täpselt, mida eksamil nõutakse ja mismoodi täpselt peab ülesandeid lahendama, on hiljutise poleemika taustal üsna kummaline mõte.
Teema on just lahenduskäikudest:
http://epl.delfi.ee/news/eesti/ministeerium-lubab-riigieksami-hindamisvigadest-oppust-votta?id=80077850
http://epl.delfi.ee/news/eesti/matemaatika-riigieksami-hindajad-panid-13-punktiga-mooda?id=80032494
Vale näide. Selles juhtumis oli ju mujal õppinud noormees. Tema õpetajad tõesti ei teadnud, mida eesti eksamil nõutakse.
Oletame, et seda juhtub igas töös ja tulemuseks saab õpilane veerandi 3 (muidu oleks 4 saanud). Ja nii aastast aastasse. Ja tulemuseks on see, et 1) enesehinnang alaneb, 2. ebaõigluse talumine ei ole psüühiliselt just kõige lihtsam ja 3. ja kõige tähtsam – õpilane ei saa võib olla ühtegi gümnaasiumi sisse.
Või ei saa ta valida tulevikus eriala, mis vajab matemaatikat. Võib olla tegelikult just sobib talle kõige paremini matemaatika, kuigi ta ei ole päris 5-line.Ta ei saagi seda valida. Kui tööjuhendit lugeda ei oska või korraldusest aru ei saa, siis matemaatikast ei käi ammugi üle. Nii et päris nii ikka ei ole, et matemaatika on kolm puhtalt ainult õpetaja pärast, ja ainult temal. Matemaatika on kolm sellepärast, et tal on keskpärased matemaatilised võimed, võib-olla isegi viletsad. Kolm on väga veniv hinne.
Matemaatiliselt võimekatel inimestel on matemaatika viis, vahel ka neli.
Vägagi võib 3-line tegelikult olla matemaatiliselt võimekas. Minu enda laps on selline. On päris mitu kontrolltööd saanud koolis 3-d, sest ei täida vormistamise nõudeid. Vastused on õiged ja lahenduskäik ka olemas, mille järgi saab aru, kuidas laps mõelnud on ning pole vastust lihtsalt maha kirjutanud. Olen mõned korrad lapsele ka selgitanud, et kui tahab matemaatikas paremat hinnet saada, peab ülesanded vormistama vastavalt nõuetele.
Laps tegi just hiljuti psühholoogi juures IQ testi ning sain tagasisidet, et lapse matemaatiliselt võimed on kõrged.
Viimase kontrolltöö, mis täna toimus on lõpuks 5 saanud, eelnevad sellel aastal tehtud kontrolltööd: kaks kontrolltööd sai 3 (3+), ühe sai 4 ja puhtalt vormistusvigade pärast
Vale näide. Selles juhtumis oli ju mujal õppinud noormees. Tema õpetajad tõesti ei teadnud, mida eesti eksamil nõutakse.
Näide polnud vale, sest selles ju teema ongi, et ei Eestis ega ka muus maailmas ei saa ette kirjutada, millist lahenduskäiku peaks keegi kasutama, kui see on õige ja viib õige tulemuseni. Sellega nõustus nii HM kui ka Innove.
Saati siis veel siinses teemas, kus kasutati arvutuskäiku, mis oli õpikus kirjas.
Saati siis veel siinses teemas, kus kasutati arvutuskäiku, mis oli õpikus kirjas.
Kui õpikus kirjeldatakse kahte lahendusmeetodit ning õpetaja teeb neist teise peale kontrolltöö, siis sinu loogika järgi tuleb õigeks lugeda ka esimesel meetodil lahendatud ülesanded?
Kuulge, mõelge nüüd natuke rahulikult ja uuesti teemal, mis on on õppimise eesmärk – kas on ikka õige vastuse saamine kasvõi näppudel arvutades, või äkki on siiski erinevate lahendusmeetodite omandamine.
Minu jutu mõte on selles, et kui teemaalgataja pole just raudse selgrooga, siis võiks keegi toeks olla. Näiteks abikaasa, kes on ka muide täiesti õigustatud saama oma lapse õppeedukuse jm kooli puudutava kohta informatsiooni.
Ma ei saa tegelikult aru, miks on keegi pidanud vajalikuks miinustada neid kommentaare, kus soovitatakse lapsevanema ja õpetaja kohtumisele keegi kaasa võtta.
Nii jabura vaidluse juures on ju kolmanda ja erapooletu inimese juuresolek hädavajalik.
Minu lapse matemaatika õpetaja õpetab küll erinevaid lahendusi.
Lapsed saavad ise valida kuidas arvutada. Õige vastuse peab kätte saama.
Milleks seda õpikut üldse vaja on, kui sealt õppida ei saa?
Oletame, et seda juhtub igas töös ja tulemuseks saab õpilane veerandi 3 (muidu oleks 4 saanud). Ja nii aastast aastasse. Ja tulemuseks on see, et 1) enesehinnang alaneb, 2. ebaõigluse talumine ei ole psüühiliselt just kõige lihtsam ja 3. ja kõige tähtsam – õpilane ei saa võib olla ühtegi gümnaasiumi sisse.
Või ei saa ta valida tulevikus eriala, mis vajab matemaatikat. Võib olla tegelikult just sobib talle kõige paremini matemaatika, kuigi ta ei ole päris 5-line.Ta ei saagi seda valida. Kui tööjuhendit lugeda ei oska või korraldusest aru ei saa, siis matemaatikast ei käi ammugi üle. Nii et päris nii ikka ei ole, et matemaatika on kolm puhtalt ainult õpetaja pärast, ja ainult temal. Matemaatika on kolm sellepärast, et tal on keskpärased matemaatilised võimed, võib-olla isegi viletsad. Kolm on väga veniv hinne.
Matemaatiliselt võimekatel inimestel on matemaatika viis, vahel ka neli.Vägagi võib 3-line tegelikult olla matemaatiliselt võimekas. Minu enda laps on selline. On päris mitu kontrolltööd saanud koolis 3-d, sest ei täida vormistamise nõudeid.
Jaa, aga mitte läbivalt. Siin käod toovad näiteid, kuidas kohe läbi aastate ja igas viimases kui töös õpetaja muudkui jätkuvalt eksib ja eksib ja eksib ja teeb valesti, oh õudu. Nii ei ole.
Näide polnud vale, sest selles ju teema ongi, et ei Eestis ega ka muus maailmas ei saa ette kirjutada, millist lahenduskäiku peaks keegi kasutama, kui see on õige ja viib õige tulemuseni. Sellega nõustus nii HM kui ka Innove.
Väga hea, et nõustus. Eksamitöid kontrollitakse uneajast, neid on mägedena, sadu. Ebaharilikku lahendust nähes, tõmmati sellele joon alla poolautomaatselt. Eks sellest nüüd õpiti, seda ei saa tuua mingiks tüüpnäiteks. Viriseda võiks, kui Innove jäänuks, nui neljaks, oma juurde.
Kui õpikus kirjeldatakse kahte lahendusmeetodit ning õpetaja teeb neist teise peale kontrolltöö, siis sinu loogika järgi tuleb õigeks lugeda ka esimesel meetodil lahendatud ülesanded?
Kuulge, mõelge nüüd natuke rahulikult ja uuesti teemal, mis on on õppimise eesmärk – kas on ikka õige vastuse saamine kasvõi näppudel arvutades, või äkki on siiski erinevate lahendusmeetodite omandamine.
Loomulikult. Aga see näikse viimase aja kogemuste valguses olevat täielik raketiteadus – sellest arusaamine nimelt.
Minu lapse matemaatika õpetaja õpetab küll erinevaid lahendusi.
Lapsed saavad ise valida kuidas arvutada. Õige vastuse peab kätte saama.
Sa ei tea seda, esiteks. Teiseks, kui õpetaja tõesti ükshaaval meetodeid läbi võtab, ilma vahehindamist tegemata, ja hindab ainult õiget vastust, siis ta ei tee metoodiliselt kuigi õigesti. Pole õige õpetada korraga hunnik meetodeid ja siis neid korraga kontrollida, ainult vastuse saamise aspektist. Ilmselt see õpetaja siiski nii ei teegi.
Sa ei tunne õpetajatöö spetsiifikat, aga seletad.
Minu lapse matemaatika õpetaja õpetab küll erinevaid lahendusi.
Lapsed saavad ise valida kuidas arvutada. Õige vastuse peab kätte saama.
Milleks seda õpikut üldse vaja on, kui sealt õppida ei saa?
See teeb sama välja, kui nt käsitöö tunnis õpetatakse nt erinevaid palmikuid ning mustreid ja siis laseb õpetaja nendega nt salli teha. Üks laps teeb tavalises ripskoes salli ja hiljem ema nõuab “5”, sest sall on ju valmis.
appi, kas tõesti keegi viitsib mingi 6.klassi kontrolltöö pärast sellist lamenti teha?? Elu tundubki vahel ebaõiglane, nii väikse asja puhul so what.
Saan aru, kui laps ise ajaks seda asja, aga vanem – see on kül liig.
Minu lapse matemaatika õpetaja õpetab küll erinevaid lahendusi.
Lapsed saavad ise valida kuidas arvutada. Õige vastuse peab kätte saama.
Milleks seda õpikut üldse vaja on, kui sealt õppida ei saa?See teeb sama välja, kui nt käsitöö tunnis õpetatakse nt erinevaid palmikuid ning mustreid ja siis laseb õpetaja nendega nt salli teha. Üks laps teeb tavalises ripskoes salli ja hiljem ema nõuab “5”, sest sall on ju valmis.
Pigem ikka võrreldav sellega, kas laps tõstis kududes lõnga parema käe näpuga või vasakuga. Et kui tõstis paremaga, saab viie, kui vasakuga, siis mitte.
Iga juhuks lisan ka, et matemaatikas ei ole kindlasti eelistatud pikk ja keeruline lahenduskäik, vaid just vastupidi. Näiteks üks Eesti laps sai hiljuti ühel rahvusvahelisel matemaatikavõistlusel ekstra ära märgitud, kuna leidis ühele ülesandele elegantsema (lühema ja ka lihtsama) korrektse lahenduse kui korraldajatepoolne näidislahendus. Hinnatud on just need matemaatikud ju, kes suudavad leida lihtsamaid ja kiiremaid lahendusi. Ei ole mingit mõtet naelu kiviga taguda, kui on olemas haamer.
Ise ma sellise probleemi pärast nii pikka vaidlusesse õpetajaga poleks laskunud. 6. klassi laps võiks sellega siiski peamiselt ise tegeleda, ma võin vanemana nõu anda. Kui õpetajal oli eesmärgiks kontrollida üht konkreetset lahendusmeetodit just selliste ülesannetega, siis äärmisel juhul paluks, et laps saaks töö uuesti sooritada (kasutades õpetaja poolt soovitud meetodit). Kui kogu töö oli läbivalt tehtud vale meetodit kasutades, oleksin ise jätnud selle töö üldse hindamata ja palunud uuesti teha. Kui õpilane kasutas mõlemat meetodit töös läbisegi ja on näha, et ta on valiku ühe või teise kasuks loogiliselt teinud, siis ma ei saa tõesti aru, mis on õpetaja eesmärk.
Pigem ikka võrreldav sellega, kas laps tõstis kududes lõnga parema käe näpuga või vasakuga. Et kui tõstis paremaga, saab viie, kui vasakuga, siis mitte.
Iga juhuks lisan ka, et matemaatikas ei ole kindlasti eelistatud pikk ja keeruline lahenduskäik, vaid just vastupidi. Näiteks üks Eesti laps sai hiljuti ühel rahvusvahelisel matemaatikavõistlusel ekstra ära märgitud, kuna leidis ühele ülesandele elegantsema (lühema ja ka lihtsama) korrektse lahenduse kui korraldajatepoolne näidislahendus. Hinnatud on just need matemaatikud ju, kes suudavad leida lihtsamaid ja kiiremaid lahendusi.
No ei saa inimesed aru. Või ei taha aru saada? Järgmine lõik justkui vihjaks, et pigem ikka ei taha aru saada?
Kui õpetajal oli eesmärgiks kontrollida üht konkreetset lahendusmeetodit just selliste ülesannetega, siis äärmisel juhul paluks, et laps saaks töö uuesti sooritada (kasutades õpetaja poolt soovitud meetodit). Kui kogu töö oli läbivalt tehtud vale meetodit kasutades, oleksin ise jätnud selle töö üldse hindamata ja palunud uuesti teha. Kui õpilane kasutas mõlemat meetodit töös läbisegi ja on näha, et ta on valiku ühe või teise kasuks loogiliselt teinud, siis ma ei saa tõesti aru, mis on õpetaja eesmärk.
Novaat, ei saa aru. Siis milleks siin kritiseerides sõna võtta, kui ei saa aru?
No ei saa inimesed aru. Või ei taha aru saada? Järgmine lõik justkui vihjaks, et pigem ikka ei taha aru saada?
Millest konkreetselt ei saa aru?
Teemaalgatuses oli kirjas, et õpetaja pidas valeks lahenduskäiku, mis oli õpikus toodud.
Kas kuskil oli algataja teemat edasi arendanud ja kirjutanud, et kontrolltöö tehti just teise, õpetaja poolt näidatud lahenduskäigu õppimiseks? Et täpselt selleks?
Mina seda kommentaari tõesti ei näinud.
Kas te vaid arvate, et töö juhendis oli ette nähtud juba teistsugune arvutus või teate täpselt?
Nii et miks ikkagi hinnata valeks lahenduskäik, mida õpilane kasutas, mis oli õige ja viis õige tulemuseni?
Pigem ikka võrreldav sellega, kas laps tõstis kududes lõnga parema käe näpuga või vasakuga. Et kui tõstis paremaga, saab viie, kui vasakuga, siis mitte.
Iga juhuks lisan ka, et matemaatikas ei ole kindlasti eelistatud pikk ja keeruline lahenduskäik, vaid just vastupidi. Näiteks üks Eesti laps sai hiljuti ühel rahvusvahelisel matemaatikavõistlusel ekstra ära märgitud, kuna leidis ühele ülesandele elegantsema (lühema ja ka lihtsama) korrektse lahenduse kui korraldajatepoolne näidislahendus. Hinnatud on just need matemaatikud ju, kes suudavad leida lihtsamaid ja kiiremaid lahendusi.No ei saa inimesed aru. Või ei taha aru saada? Järgmine lõik justkui vihjaks, et pigem ikka ei taha aru saada?
Kui õpetajal oli eesmärgiks kontrollida üht konkreetset lahendusmeetodit just selliste ülesannetega, siis äärmisel juhul paluks, et laps saaks töö uuesti sooritada (kasutades õpetaja poolt soovitud meetodit). Kui kogu töö oli läbivalt tehtud vale meetodit kasutades, oleksin ise jätnud selle töö üldse hindamata ja palunud uuesti teha. Kui õpilane kasutas mõlemat meetodit töös läbisegi ja on näha, et ta on valiku ühe või teise kasuks loogiliselt teinud, siis ma ei saa tõesti aru, mis on õpetaja eesmärk.
Novaat, ei saa aru. Siis milleks siin kritiseerides sõna võtta, kui ei saa aru?
Aga palun selgita siis arusaadavalt 🙂 Ma tahaks väga aru saada, sest olen ise matemaatikat õpetanud.
Näiteks kui soovid hinnata kirjaliku korrutamise oskust, aga laps esitab sulle töö, kus vastused on saadud peast arvutades. Kas paned selle eest rahuldava siis? Kui ma soovin hinnata mingit lahendusmeetodit ja laps ei ole seda töös kasutanud, siis jääb see töö hindamata ja tuleb uuesti teha. Ma ei saa ju hinnata midagi, mida ei ole. Kui laps korrutas osa tehteid kirjalikult ja õigesti, lihtsamad aga tegi peast ja õigesti, siis ma ei näe põhjust hinnet alandada. Muidugi kui lihtsamad on tehtud kirjalikult ja raskemad peast, siis tekiks küll kahtlus, kas need viimased pole mitte maha kirjutatud, sellisel juhul ehk hindaks küll ainult kirjalikke arvutusi. Reaalselt sellist situatsiooni ei meenugi.
Millest konkreetselt ei saa aru?
Teemaalgatuses oli kirjas, et õpetaja pidas valeks lahenduskäiku, mis oli õpikus toodud.
Kas kuskil oli algataja teemat edasi arendanud ja kirjutanud, et kontrolltöö tehti just teise, õpetaja poolt näidatud lahenduskäigu õppimiseks? Et täpselt selleks?
Teises teemas oli. Otsin kohe.
https://foorum.perekool.ee/teema/osa-arvust-0-6-20-st-arvutuskaike-on-2-opetaja-loeb-uhe-neis-valeks/
Sõna-sõnalt seda ei ole, mida sa küsisid, aga kohe teemas ütleb teemaalgataja, et “õpetaja õpetab seda meetodit ja nõuab, et seda kasutataks” vms. taolist.
Korrutatavate arvude asend on tõesti teine. Nüüd pole nad kõrvuti, vaid üksteise all.
Mina õppisin koolis korrutamist mitte 20, vaid 30 aastat tagasi ja minu ajal oli korrutatavate arvude asend alati, reeglina ainult üksteise all. Ka minu ema (praegu 70-a) ajal õpetati koolis korrutatavaid paigutama üksteise alla.
See selleks. Küll aga mäletan oma kooliajast siiani, kuidas vene keele tunnis õpetaja (vana mees, kui kedagi peaks huvitama) küsis, kuidas on vene keeles “lumememm” ja mina vastasin talle, “snezhnaja baba”. Aga õpetaja tahtis, et vastaksin talle “snegovik”. Ehk siis, tegu oli sünonüümidega, mõlemad on eesti keeli ausad lumememmed. Õpetajale õige vastus ei sobinud ja ta panigi hindeks “4”. Nii et teema, kus õpetaja peab õigeks mitmest võimalikust lahendusvariandist ainult ühte kindlat, on mullegi tuttav 🙂
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
