Kas keegi on puutunud kokku olukorraga, kus ühe poole koonerdamine rikub suhte täielikult? Justnimelt ülim kokkuhoidlikkus, mitte vaesus, sest raha mu abikaasal on, sisulist ostujõudu aga mitte. Ma pole mingi kullakaevaja, teenin üle keskmise palka. Siiski on meel must, sest ennast, abikaasat, kolme last ülal pidada ja majapidamist korras hoida on üksi väga raske.
Mäletan, kuidas tuttavaks saades köitis mind tulevase abikaasa investeerimishobi. Toona oli investeerimine väikse gildkonna eksklusiivne tegevus. Tema polnud rikkast perest pärit, aga seda enam meeldis selge visioon tuleviku osas ning ratsionaalsus. Ratsionaalsus tähendas muidugi kokkuhoidu, kuna palk oli keskmine ning aktsaid väga väikese summa eest pole mõtet osta.
Kooselu algus läks enam-vähem hõlpsalt. 2008. aasta suure börsikrahhi ajal mehe investeerimishuvi vähenes, kuigi võrreldes kaaskondlastega sai ta üllatavalt vähe kõrvetada. Järjepanu sündisid lapsed, elasime kokkuhoidlikult, kuid siiski igati normaalselt.
Viimastel aastatel on asi hakanud käest ära minema ning mida aeg edasi, seda enam tunnen, kuidas enam ei jaksa. Mees on karjääriredelil ülespoole roninud, sissetulek kuus on 3000 EUR, ehk veidi rohkemgi. Pereelusse on ta nõus panustama 500 EUR ja ei sentigi rohkem. Ütleb, et paljud leibkonnad saavad nii hakkama. Meil on siiski 3 last, 2 koera, maja ja auto – ega ikka ei saa nii väikese mehepoolse panusega hakkama.
Miks mees raha ei anna? Tal pole kindlasti alkoholiprobleemi, kasiinosõltuvust, peaaegu kindlasti ka kõrvalsuhet. Tema on pähe võtnud peaaegu kõik ära investeerida. Esmalt rääkis ta 30%, hiljem juba 50% klubist – vastavalt 30 ja 50% kuu sissetulekust tuleb investeerida. Mina, vana rumaluke, veel kiitsin teda takka.
Teda saatis edu ning protsent, mida vaja investeerida, on tõusnud. Nüüd on jõudnud 80% klubisse, ehk kuus tuleb investeerida 80% sissetulekust. Kusjuures olevat reegel, et investeeringu´protsenti mingil juhul vähendada ei tohi.
Viimastel kuudel olen hulluks minemise äärel. Mees rahaliselt enam peaaegu üldse ei panusta. Enne oli kokkuhoidlikkus mõistlik, näiteks tegime süüa tööle kaasa, et mitte väljas kallilt süüa. Nüüd hakkab juba minu hobisid või laste trenne/keeltekooli laristamiseks nimetama. Ortopeed soovitas vanemale pojale lampjalgsuse tõttu spetsiaalseid jalanõusid. Abikaasa sõimas, et see on firmade kokkumäng ja nuumamine, tema küll raha ei anna (mul olid enne palgapäeva rahad otsas, sest suur pere nõuab ohtralt väljaminekuid).
Ühesõnaga asi läheb hulluks, ma enam ei suuda. Kokkuhoidlikkusest, mis algselt mehe juures meeldis, on saanud tülgastav kitsikus. Kuidas edasi minna? Lahutus pole kindlasti varinat. Olen proovinud lõputult rääkida, aga ta jääb enda investeerimisjutu juurde, ei kavatsegi investeerimiseks mõeldud summasid vähendada. Kõik rahajutud lõppevad suure karjumise ja tüliga. Eriti kummaline on see, et raha tal on (korralik palk + investeeringutega teenitud). Oma laste peale ta seda kulutada ei raatsi. Kas on lootust, et ta mõistuse pähe võtab?