Kuidas minna lahku elukaaslasest, kui majanduslikult pole võimalik kulutada raha nt üürikorterile? Kuidas.. mis saab lastest.. kui leiaksingi mõne pisikese uberiku, mida saaksin endale lubada. Teeb jubedalt haiget, kui mõtlen sellele, et peaksin neist eraldi elama.
Samas ma ei suuda taluda mehe viha ja süüdistusi. Ma ei suuda taluda, et ta elab ennast välja laste ees, sõnu valimata. Et ta lubab ja lubab, et ei tülitse enam laste ees, kuid järgmisel päeval kordub kõik. Näen, kuidas see mõjutab lapsi. Ma saan aru, kuidas nad lähevad pingesse, kuidas nad aimavad ette järgmist konflikti. Üritan mitte reageerida, vaikin, kuid teinekord tunnen suurt ülekohut ja lähen provokatsiooniga kaasa. Olen läinud ka kodust ära, aga tegelikult pole kuhugi minna ja lastele on see vist raskem.
Mulle teeb kohutavalt haiget mõte, et minu lastest saavad katkised inimesed, ja ma ei oska midagi teha, et seda vältida. Kardan, et on juba hilja.
Mees süüdistab muidugi mind. Et mina olen oma elu rikkunud ja sellega tema elu rikkunud. Seega võib tema ka laste elu rikkuda, tema enda sõnad. Või noh, tegelikult olen ju mina laste elu rikkunud, tema meelest. Tema käitumine on “ainult tagajärg”.
Ma ei tea, kas on mõtet rääkida põhjusest. Minu arvates ei vabanda ükski põhjus lastele teadlikult kannatuste põhjustamist. Lapsed ei peaks olema segatud vanemate erimeelsustesse.
Tunnen, et meie suhe ei saa enam kunagi korda. Mehel puudub minu suhtes igasugune austus. Jah, ma ei ole teinud talle midagi halba selle rohkem kui kümne aasta jooksul, mis me koos oleme olnud. Olen teda armastanud, usaldanud. Hoidnud meie kodu ja lapsi. Aga tema ei suuda leppida sellega, kuidas olen käitunud enne temaga tuttavaks saamist. Ma ei kõlbavat naiseks ega laste emaks…
Kuidas säästa lapsi?
Teema: ummikus elu..
Keskendu lahenduste otsimisele. Mingi võimalus on alati. Jah, lapsed ei pea mitte sellist elu elama. Lapsed pole süüdi kui vanemad oma elud sinnasamusesse keeranud on.
Sa võid võtta lapsed ja minna algatuseks kas või varjupaika. Kardinaalne ja raske samm, jah. aga kui see tähendab, et laste vaimne tervis jääb lõplikult rikkumata, siis sa lihtsalt teed selle ära ja suudad selle kõigega hakkama saada. Kui muidugi lapsed on juba teismelised, on teine teema. Siis on neil ilmselt oma huvid ja nad ei pruugi sinuga kuhugi tulla.
Kuidas minna lahku elukaaslasest, kui majanduslikult pole võimalik kulutada raha nt üürikorterile? Kuidas.. mis saab lastest.. kui leiaksingi mõne pisikese uberiku, mida saaksin endale lubada. Teeb jubedalt haiget, kui mõtlen sellele, et peaksin neist eraldi elama.
Samas ma ei suuda taluda mehe viha ja süüdistusi. Ma ei suuda taluda, et ta elab ennast välja laste ees, sõnu valimata. Et ta lubab ja lubab, et ei tülitse enam laste ees, kuid järgmisel päeval kordub kõik. Näen, kuidas see mõjutab lapsi. Ma saan aru, kuidas nad lähevad pingesse, kuidas nad aimavad ette järgmist konflikti. Üritan mitte reageerida, vaikin, kuid teinekord tunnen suurt ülekohut ja lähen provokatsiooniga kaasa. Olen läinud ka kodust ära, aga tegelikult pole kuhugi minna ja lastele on see vist raskem.
Mulle teeb kohutavalt haiget mõte, et minu lastest saavad katkised inimesed, ja ma ei oska midagi teha, et seda vältida. Kardan, et on juba hilja.
Mees süüdistab muidugi mind. Et mina olen oma elu rikkunud ja sellega tema elu rikkunud. Seega võib tema ka laste elu rikkuda, tema enda sõnad. Või noh, tegelikult olen ju mina laste elu rikkunud, tema meelest. Tema käitumine on “ainult tagajärg”.
Ma ei tea, kas on mõtet rääkida põhjusest. Minu arvates ei vabanda ükski põhjus lastele teadlikult kannatuste põhjustamist. Lapsed ei peaks olema segatud vanemate erimeelsustesse.
Tunnen, et meie suhe ei saa enam kunagi korda. Mehel puudub minu suhtes igasugune austus. Jah, ma ei ole teinud talle midagi halba selle rohkem kui kümne aasta jooksul, mis me koos oleme olnud. Olen teda armastanud, usaldanud. Hoidnud meie kodu ja lapsi. Aga tema ei suuda leppida sellega, kuidas olen käitunud enne temaga tuttavaks saamist. Ma ei kõlbavat naiseks ega laste emaks…
Kuidas säästa lapsi?
Kuidas oled siis käitunud? Kas sa jätsid midagi rääkimata?
Vaimse vägivalla klassikaline näide “Mees süüdistab muidugi mind. Et mina olen oma elu rikkunud ja sellega tema elu rikkunud. Seega võib tema ka laste elu rikkuda, tema enda sõnad. Või noh, tegelikult olen ju mina laste elu rikkunud, tema meelest. Tema käitumine on “ainult tagajärg”.
Mida sa ka tegid või tegemata jätsid, polegi vist oluline. Otsi lahendus, vägivallatseja ei muutu niisama. Kasvõi see varjupaik või … ma ei tea tausta, seega misiganes muutused vajalikud on.
Lugesin su kirja ja mu eelmine elu tuli kogu jubeduses silme ette. Mul läks ligi neli aastat selleks, et suuta teha otsustav samm ja sellest elust koos lapsega välja astuda. Kui ma praegu sellele tagasi mõtlen, siis kõige rohkem kahetsen just seda, et mul nii kaua läks selle otsuse tegemiseks, sest see aeg kahjustas mu last pöördumatult. Samuti lõhkus see lapse ja minu omavahelise normaalse suhte, täiskasvanuna hakkas ta mind süüdistama selles, et ta lapsepõlves seda vägivalda pealt pidi nägema. Tema meelest olin mina kõiges süüdi. Hiljem sain ma teada, et sellel on psühholoogiline põhjendus: laps kes peab pealt nägema vanemate tülisid ja vägivalda, valib tihtilugu just vägivaldse vanema selleks vanemaks, kelle poole hoida, nö hoiab tugevama poole. See on ellujäämisinstinkt, mis teda selleks ajendab.
Su kirjas ei ole piisavalt infot su elupaiga, laste vanuse, võimaliku tugivõrgustiku (vanemad, õed-vennad) kohta ja võibolla ongi parem, et sa neid perekooli ette ei laota. Võta ühendust naiste varjupaigaga ja nad annavad sulle niidiotsa kätte, kuidas sellest ummikust samm-sammult väljuda. Soovitan helistada Tartu naiste varjupaika, isegi siis, kui see ei ole su elukohajärgne varjupaik, sest tean päris kindlasti, et seal töötab inimesi, kes on täpselt selle ise läbi elanud, mida sa siin kirjeldad. Leia netist https://naistetugi.ee/, seal on ka kontakttelefonid.
Vaimse vägivalla klassikaline näide “Mees süüdistab muidugi mind. Et mina olen oma elu rikkunud ja sellega tema elu rikkunud. Seega võib tema ka laste elu rikkuda, tema enda sõnad. Või noh, tegelikult olen ju mina laste elu rikkunud, tema meelest. Tema käitumine on “ainult tagajärg”.
Mida sa ka tegid või tegemata jätsid, polegi vist oluline. Otsi lahendus, vägivallatseja ei muutu niisama. Kasvõi see varjupaik või … ma ei tea tausta, seega misiganes muutused vajalikud on.
Kuidas ei ole, loomulikult on see väga oluline. Kas on varasemas elus aset leidnud tõesti mõni kuritegelik, laiduväärne või selline sündmus, mis mehe puhul oleks eelnevalt teada olnuna kooselu kindlalt välistanud.
Sellisel juhul ma leian et naine on tõesti süüdi enda, mehe ja osaliselt ka laste elu ära rikkumises.
Kui sellist asja olnud pole, siis on teine lugu.
Ja see paha mees ometi maksab su peavarju ja ninaesise eest? Ei tõsta keset ööd välja?
Jääb mulje, et praegu meile räägitakse ainult pool lugu.
Otsi võimalusi ära minekuks koos lastega. Mina pidin ka vaimset ja füüsilist vägivalda pealt nägema. Tundsin ennast palju õnnelikumana tuttava wc magades, kui kodus olles. Suhted on sassis ja iseenda leidmisega läks väga kaua
Kasvõi sotsiaaltöötajaga ja taotle sotsiaalkorterit. Laste psüühikat kindlasti vaja säästa
Aga tema ei suuda leppida sellega, kuidas olen käitunud enne temaga tuttavaks saamist. Ma ei kõlbavat naiseks ega laste emaks…
No mida, kas ta ei teadnud siis seda käitumist enne sinuga ühiste laste tegemist või miks ta sulle neid vanu, enne teda toimunud asju nina peale viskab?
Minge perenõustaja juurde.
Aga tema ei suuda leppida sellega, kuidas olen käitunud enne temaga tuttavaks saamist. Ma ei kõlbavat naiseks ega laste emaks…
No mida, kas ta ei teadnud siis seda käitumist enne sinuga ühiste laste tegemist või miks ta sulle neid vanu, enne teda toimunud asju nina peale viskab?
Minge perenõustaja juurde.
No ju siis ei teadnud.
Kas ta sai siis hiljuti teada, et olid kunagi prostituut? Sai kellegagi tuttavaks, kes sinuga nooruses maganud on ja seda talle nina peale viskas?
Muud nagu ei oskagi nii vähese info põhjal kahtlustada, mida võiks pidada selliseks, et mehe arvates naine ei sobi naiseks ega emaks… Või olid alkohoolik/narkomaan?
Kuidas tal kõlbas sinuga 10 aastat ära elada, lapsed saada ja nüüd järsku hakkab minevik häirima?
Mina näen ka sellises olukorras ainuõigena varjupaika minekut. Kui tõesti ei ole mõnd tuttavat/sugulast kelle poole pöörduda.
See on olukord, kus tuleb tunnistada oma nõrkust/mitte hakkama saamist ja abi paluda väljastpoolt. Ühesõnaga neela alla oma uhkus ja eneseväärikus ja tõesti põgene.
Juhtus seal minevikus mis juhtus, igal juhul on tegemist mehepoolse vaimse vägivallaga.
Juhul, kui ta oli teadlik teemaalgataja minevikust juba varem, siis milleks hakata nüüd äkki sellega pinda käima.
Juhul, kui ta avastas midagi “kohutavat” minevikust alles nüüd, ja mees selle teadmisega leppida ei suuda, siis võib ta ju ise lahkuda.
Toonitan veelkord, vaimset vägivalda ei õigusta miski.
Juhul, kui ta avastas midagi “kohutavat” minevikust alles nüüd, ja mees selle teadmisega leppida ei suuda, siis võib ta ju ise lahkuda.
Ahsoo, oma kodust mingu ära või? Milleks?
Toonitan veelkord, vaimset vägivalda ei õigusta miski.
Tühi plära.
Jääb mulje, et praegu meile räägitakse ainult pool lugu.
Loomulikult. Vaimselt räsitud inimesed ei kirjuta selliseid pikki ilukõnesid. Nad on liiga läbi omadega.
Siin mingi ilukirjanduslik katsetus.
Kus/ kuidas sa elasid enne kokkukolimist?
Kas mitte mingit sissetulekut ei ole?
Üldiselt on lapsed ka isa omad. Loomulikult jääksid nad isaga seni, kui sina jalad alla saad. Miskipärast on naised nõus kannatama ja lapsi kannatama panema, sest peavad lapsi omandiks: tegelikult on ju lapsel kaks vanemat ning normaalne vanem mõtleb eelkõige lapse heaolule, mitte enda “ma ei saaks neust eemal olla”. Tuleb saada, kui asjade käik selline on. Aasta-paar ja oled end ehk üles töötanud?
Mis eriala inimene oled, kui küsida tohib?
Sa võid võtta lapsed ja minna algatuseks kas või varjupaika. Kardinaalne ja raske samm, jah. aga kui see tähendab, et laste vaimne tervis jääb lõplikult rikkumata, siis sa lihtsalt teed selle ära ja suudad selle kõigega hakkama saada. Kui muidugi lapsed on juba teismelised, on teine teema. Siis on neil ilmselt oma huvid ja nad ei pruugi sinuga kuhugi tulla.
Alati see varjupaik! Tundub, et seda soovitavad inimesed, kes selle institutsiooni mõttest pole aru saanud ja suust lipsab “soovitus”, nagu okeks tegu vanaemale küllasõiduga.
Varjupaika saab väärkoheldud, enamasti füüsiliselt kannatanud ema-laps, mitte see, kel pole materiaalset võimalust üürikat rentida. See ei ole tasuta hotell.
Varjupaigad on hädasolijaid täis, valikuid on raskete juhtumite puhulgi keeruline teha.
Kas antud peres isa peksab kedagi? Visatakse ukse taha, näljutatakse, ähvardatakse? Mulle jäi mulje, et häält tõstetakse naise “endise elu” pärast ja ka ta ise teeb seda.
Ennast saab alati ohvriks teha ja siis lapsed tanki panna.
Ma ei suuda taluda, et ta elab ennast välja laste ees, sõnu valimata. Et ta lubab ja lubab, et ei tülitse enam laste ees, kuid järgmisel päeval kordub kõik. Näen, kuidas see mõjutab lapsi. Ma saan aru, kuidas nad lähevad pingesse, kuidas nad aimavad ette järgmist konflikti. Üritan mitte reageerida, vaikin, kuid teinekord tunnen suurt ülekohut ja lähen provokatsiooniga kaasa. Olen läinud ka kodust ära, aga tegelikult pole kuhugi minna ja lastele on see vist raskem.
Teemaalgataja – olen endine tülitsevate vanemate laps, kes läks alati pingesse, kui mingi tüli jälle üles kerima hakkas. Nii et ma tean, mida su lapsed tunnevad! Endise tülitsevate vanemate lapsena ma julgen öelda, et kõik see, mis sa kirjutasid, pole mitte mingi tühiasi, vaid väga tõsiselt halb olukord! Jah, ongi nii, lastele on kohutav, kui pärast tüli sina lahkud kodust – sest siis jäävad nad omavahele ülesköetud isaga, mis on neile kohutavalt ebamugav – nad ei tea siis, kuidas olla ja mida teha, et isa äkki veel rohkem ärritada. Nad tunnevad, nagu vastutus isa mitteärritamise eest langeks nende õlgadele – ja see on paha tunne. Kahjuks lapsed ei oska veel mõelda nii, et: “Oh, see on täiskasvanute omavaheline asi, mis see meie asi on!” Nii et kohe kindlasti ära lahku kodust pärast järjekordset tüli ega jäta lapsi sinna!
Kuidas minna lahku elukaaslasest, kui majanduslikult pole võimalik kulutada raha nt üürikorterile? Kuidas.. mis saab lastest.. kui leiaksingi mõne pisikese uberiku, mida saaksin endale lubada. Teeb jubedalt haiget, kui mõtlen sellele, et peaksin neist eraldi elama.
Tead, kui sa lapsi säästa tahad, siis esimene asi on ikkagi leida lastele ja endale üks rahulik koht, kus te elaksite lastega esialgu kasvõi ruumikitsikuses pead-jalad koos, aga kus laste närvid saaksid välja puhata sellest pidevalt “kohe lahvatab jälle tüli ja meie peame seda pealt vaatama” – tundest!!! Tee kainelt ja rahulikult ettevalmistused ärakolimiseks – otsi kasvõi mingi odav üüriubrik, laste tarvis osta sinna sisse näiteks kasutatud narivoodi (neid saab kuulutustest või kuskil uuskasutuskeskusest odavalt) – te ei pea igavesti niimoodi elama jääma, aga alguseks käib nii kah. Räägi oma linna/valla sotsiaaltöötajaga, et sul on selline olukord ja ega vallal/linnal pole pakkuda mingit üüripinda (Tallinnas on lootus väiksem, aga väiksemates valdades/linnades hea õnne korral ehk isegi on KOV-il midagi pakkuda või soovitada).
Kui olete ära kolinud, taga lastele võimalikult rahulik igapäevarutiin. Selgita lastele olukorda üldiselt, näiteks: “Meil isaga on vastuolusid, mille me peame ära klaarima, aga see ei ole kuidagi teie süü ning teil on praegu siin nüüd rahulik kodu, kus te ei pea enam ühegi tüli sunnitud pealtvaatajad olema!” Igasugu omavahelise tüli pisidetailidega pole vaja lapsi koormata – pole mõtet panna last “õla, mille najal saab kurta” ega mingi kohtuniku rolli (kes peaks valima, kas emme on süüdi või isa on süüdi) – lastele käib see üle jõu. Kui tahad õlga, mille najal kurta – vali selleks mõni täiskasvanu, mitte laps.
Nii, kui lastele on rahulik pesa tagatud, hakkate mehega omi asju edasi klaarima. Kas saate veel mingi lepituse (äkki nõustaja abiga) või tuleb lahkuminek ja laste jagamine? Neid asju aja alati nii, et lapsed ei kuule pealt – lastele võid teha ainult lühikesi sisukokkuvõtteid: “Nii, täna me jõudsime issiga kokkuleppele, et see ja too hakkab nüüd toimuma nii….”
Mulle teeb kohutavalt haiget mõte, et minu lastest saavad katkised inimesed, ja ma ei oska midagi teha, et seda vältida. Kardan, et on juba hilja.
Noh, eks see, kas lastest saavad katkised inimesed või mitte, sõltub väga palju ka sellest, kui hästi osatakse lastele selgeks teha tõsiasi, et inimese elu on harva ideaalselt roosa ning isegi halvast asjast (“mu vanemad ei saanud omavahel läbi”) saab oma tulevase elu tarvis midagi õppida, teha ise paremini. Et see ei ole lõpp, kui su vanemad ei saanud omavahel läbi – jah, ebameeldiv olukord küll, aga ka halvast kogemusest saab midagi enda tarvis õppida, eluga edasi minna. Ning rõhutada ka seda, et nemad ei ole tekkinud olukorras kuidagi süüdi. Kui lapsed ise täiskasvanuks saavad ja veidi küpsevad ka, hakkavad nad oma vanematele kunagistele tülidele vaatama küpse täiskasvanu silmadega.
Praegu aga, jah, nii kiiresti kui võimalik, võtta lastelt see tülide sunnitud pealtkuulaja roll ära. Sest see on neile väga koormav. Mäletan, milline kergendus endal oli, kui pääsesin tülide sunnitud pealetkuulaja rollist – lausa nagu päike oleks rõõmsamalt paistma hakanud 🙂
Endise tülitsevate vanemate lapsena ma julgen öelda, et kõik see, mis sa kirjutasid, pole mitte mingi tühiasi, vaid väga tõsiselt halb olukord! Jah, ongi nii, lastele on kohutav, kui pärast tüli sina lahkud kodust – sest siis jäävad nad omavahele ülesköetud isaga, mis on neile kohutavalt ebamugav – nad ei tea siis, kuidas olla ja mida teha, et isa äkki veel rohkem ärritada. Nad tunnevad, nagu vastutus isa mitteärritamise eest langeks nende õlgadele – ja see on paha tunne.
sa oled eelarvamuste kütkes. võib-olla ongi parem kui ema lahkub ja siis on edaspidi kodus rahulik õhkkond ja lastel parem olla. me loeme ainult ühe poole juttu siin ja selle põhjal mina ei hakkaks hinnanguid panema.
teemaalgataja, sa ei ole milleski süüdi. kõige vähem selles mis enne teie kooselu oli. armastav inimene leiab alati sulle vabanduse ja vihkav inimene alati midagi, milles sind süüdistada. nii et mineviku jätame kohe kõrvale. mees on frustreerunud ning otsib põhjuseid tülideks, teda ei huvita ka see et lapsed sealsamas on. meest sa ei muuda, seega on ainuke variant siiski leida võimalused mehe juurest lahkumiseks. mõtle läbi, kas vanemad, vanavanemad saaksid sulle ajutist elamispinda pakkuda. mis tööd saaksid teha, et endale üüripind leida. kuhu lapsed kooli/lasteaeda? kas kodu on teil mehega kahepeale, on sul lahkumineku korral sealt midagi saada? ehk saad mehega rahulikult rääkida tekkinud olukorrast ja selle olukorra lõpetamisest lastele võimalikult säästval viisil. saan aru, et tal siiski on ka selgeid päevi kui ta tüli ülestõmbamisega ei tegele. praegu sa lihtsalt lased mehel enda ja laste elu muserdada.
sa oled eelarvamuste kütkes. võib-olla ongi parem kui ema lahkub ja siis on edaspidi kodus rahulik õhkkond ja lastel parem olla. me loeme ainult ühe poole juttu siin ja selle põhjal mina ei hakkaks hinnanguid panema.
Teemaalgatuse järgi tundub, nagu oleks isal kehvem enesevalitsus kui emal. Lähtusin sellest, et lastel rahulikku olemist saavutada suurem tõenäosus selle vanemaga, kelle enesevalitsus on parem. Hiljem, muidugi, kehtib see “lapsed on ka isa omad” ehk pannakse korrad paika.
Kui teemaalgataja valetab (hoopis ise on see laste ees tülide algataja ja kontrollimatu sõimaja), jääb see tema südametunnistusele. Eks seda, kes valetab ja kes mitte, analüüsib juba nendega reaalselt kokku puutuv inimene – foorumi teel rääkimine seda niikuinii ei võimalda.
ma olen liiga küüniline, kui enda elu on nii puntrasse elatud ja visatakse lapsed nö bussi alla sõnadega: “kuidas säästa lapsi?”, siis mina loobun kohe igasugusest aitamise üritusest. tõenäoliselt on see teema liba ja isegi kui ei ole, pole midagi mõistlikku enam teha/soovitada.
Nõme, kui inimene ise enam oma teemas ei osale????
Kuidas.. mis saab lastest.. kui leiaksingi mõne pisikese uberiku, mida saaksin endale lubada. Teeb jubedalt haiget, kui mõtlen sellele, et peaksin neist eraldi elama.
Tere, maa kutsub. Kui leiadki endale uberiku, kuhu eraldi kolida, siis tuleb ju hakata maksma elatist lastele. Kas liba teema või ongi inimene nii läbimõtlematu, et see “väike” asi nagu elatis lipsab meelest? Uskumatu.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
