Kas on kellegil kogemusi, et elukaaslane unes võitleb oma unenägude võitlusi ning sealjuures jagab konkreetselt valusaid hoope käte või jalgadega? Mees on ennegi ärevalt unenäos rabelenud ja nii 4-5 korral virutanud ikka korralikult jalgadega. Aga nüüd toimunu oli ikka päriselt next level. Ta virutas täiest jõust küünarnukiga selga ja otse vasakusse neeru, mis ikka korralikult valutab praegu. Esiteks oli see valus, teiseks aga hirmutav, sest mis järgmiseks? Ise seletas, et nägi jubedat und ning üritas kuidagi lahti rabeleda ja ründas kedagi vms. Mul on ka vahel hirmuunenägusid, aga pigem on probleemiks, et ei saa unes liigutada, tema aga hakkab lähedastele ohtlikuks muutuma. Eraldi magada ei sooviks, aga ausalt öeldes, hirm on. On see midagi levinut ja kas asi võib halvemaks muutuda? Tavaelus ei ole üldse vägivaldne mees, aktiivne, ei suitseta, toitub tavapäraselt. Äkki mõni algav vaimuhaigus?
Teema: unevägivald
Pigem unehäire. Las pöördub perearstile, kui vajalik, suunatakse sealt edasi (nt uneuuringutele)
viruta vastu?
Tal on lihtsalt unehäire, st tal ei ole sellist unehalvatust (ei tea, kas õige termin), nagu tavaline on. Agressiivsusega pole sel midagi pistmist. Uneskõndimi ne on samast ooperist. Ühesõnaga tegu on terviseteemaga, mitte pereeluga.
Kas on kellegil kogemusi, et elukaaslane unes võitleb oma unenägude võitlusi ning sealjuures jagab konkreetselt valusaid hoope käte või jalgadega? Mees on ennegi ärevalt unenäos rabelenud ja nii 4-5 korral virutanud ikka korralikult jalgadega. Aga nüüd toimunu oli ikka päriselt next level. Ta virutas täiest jõust küünarnukiga selga ja otse vasakusse neeru, mis ikka korralikult valutab praegu. Esiteks oli see valus, teiseks aga hirmutav, sest mis järgmiseks? Ise seletas, et nägi jubedat und ning üritas kuidagi lahti rabeleda ja ründas kedagi vms. Mul on ka vahel hirmuunenägusid, aga pigem on probleemiks, et ei saa unes liigutada, tema aga hakkab lähedastele ohtlikuks muutuma. Eraldi magada ei sooviks, aga ausalt öeldes, hirm on. On see midagi levinut ja kas asi võib halvemaks muutuda? Tavaelus ei ole üldse vägivaldne mees, aktiivne, ei suitseta, toitub tavapäraselt. Äkki mõni algav vaimuhaigus?
Alzhaimeri üks tunnuseid on see, et aju ei lülita uneajaks keha liigutusi korralikult välja.
Sellise asja peale sa ütled, et “eraldi magada ei sooviks”???
Imelik oled või? Kui sa saad öösel läbi une obadusi ja sul on hirm, siis mille ime pärast sa ikka ütled, et ei soovi eraldi magada?
Elukaaslane las läheb arsti juurde ja vähemalt senikaua kuni see unes rabelemine kestab, siis tuleb ikkagi eraldi magada enne kui koosmagamisest mõne rängema tervisehäire saad.
Ostke laiem voodi, 2m, kui rabelema hakkab, saad kaugemale minna. No ta ei tee seda ju meelega! See on kahtlemata unehäire ja võiks konsultatsioonile minna, aga ma ei ole kindel, kas seda kuidagi ravida saaks. See järgnev vastus, et hirmuunenäod tekivad stressist ja peaks eluviisis stressi vähendama, on ka kindlasti ivaga, ka minul lähevad raskel eluperioodil unenäod halvemaks.
Laiem voodi ja siis see rasedate nuudelpadi või asi vahele Ja muidugi arstile ka, sest probleem on tervises.
Enne 2010 aasta südameklappide oppi nägin unenägusid heal juhul kord kuus. Opijärgselt oli pool aastat täielik pimedus ja siis hakkas pihta: sisuliselt iga öö oli teine reaalsus. Õnneks pole seni väga ära väsitanud. Ei ole aidanud ka ei lisaõhk ega hapnik.
Tõenäoliselt on tal üldine ärevus ja stress, miks üldse selliseid ärevaid ja vägivaldseid hirmutavaid unenägusid näeb, kus teda rünnatakse. Unenäod on mõjutatud alateadvusest. Ju siis tal pole psühholoogiliselt kõige parem seis praegu, millega tuleks tegeleda psühholoogi juures näiteks ja ühtlasi üritada stressi vähendada. Kui mul on ärevad perioodid, siis on ka uni häiritud ja näen imelikke ning hirmutavaid unenägusid. See on tavaline. Aga sa hakkad kohe elukaaslasel vaimuhaigust kahtlustama…
Arvan ka, et peaks mingit teraapiat mees tegema. Ja jooga võibolla pole ka paha mõte. Ja/Või füüsiline trenn, kui just töö juba piisavalt füüsiline pole. Aga mina kindlasti koliksin eraldi magama, oleksin juba ammu seda teinud. Ma armastan ennast selleks liiga palju, et minna hirmuga magama ja lasta kellelgi end kolkida, olgugi et läbi une ning kogemata, minul on ikka valus ju.
Elukaaslane las läheb arsti juurde ja vähemalt senikaua kuni see unes rabelemine kestab, siis tuleb ikkagi eraldi magada enne kui koosmagamisest mõne rängema tervisehäire saad.
Google esimene vaste sellele on, et Replogle suffers from a particularly dramatic form of parasomnia, known as REM Sleep Behavior Disorder, or RBD. People with RBD tend to kick, punch, and shout in their sleep. It is dangerous for them, and for anyone who shares the same bed.
tervis.elu24.ee lehele edasi minnes võib teada saada, et Unestruktuuri ja une-ärkvelolekurütmi häired on tavapäraseks varaseks neurodegeneratiivsete haiguste nagu Alzheimeri, Parkinsoni, Huntingtoni tõve, multisüsteemne atroofia, dementsus Lewy kehakestega sümptomiks.
Ehk siis teemaalgataja mees, seni kui su naine siin perekoolis veel kaua teematab, siis võib sinu jaoks juba hilja olla.
Praegu ehk veel oskavad sind aidata.
/pk dr. google.
see on unepaanika ja ravi ei ole. ma olen lapsest saadik olnud unes kõndija ja rääkija. aga inimesed, kellega voodit olen jaganud, on rääkinud, et lisaks mõmisemisele ja kolmes keeles kõnelemisele ma vahetevahel lihtsalt põtkin jalgadega või karjun. karjumist ma ise õrnalt mäletan. vahel ärkan lihtsalt röögatusega, hea on, kui keegi mõistev inimene kõrval mind kaissu võtab siis, aga üksi magades kukun lihtsalt ära. olen ka paanikas voodist välja jooksnud keset und.
asi süvenes pärast ühte rasket aastat ja traumaatilisi sündmusi.
ehk tasuks tegeleda näiteks üldise ärevuse või potentsiaalse depressiooniga. kui ärkvel parem olla, on uni ka parem.
aga ei, sellest häirest nähtavasti lahti ei saa.
aga ei, sellest häirest nähtavasti lahti ei saa.
????????
Et kui sul oli nii, siis järelikult on ülejäänud maakera inimestel kõigil samuti nii?
Inimesed on erinevad, muideks. Samamoodi on igasuguste häirete ja haiguste põhjused ja kulgemised erinevad.
Ehk siis teemaalgatajale: kui pk kägu ütleb sulle, et ravi pole, kuna temal ei ole, siis ära teda kuula.
Alati tasub spetsialisti (ka mite erineva) poole pöörduda ja temalt küsida.
aga ei, sellest häirest nähtavasti lahti ei saa.
????????
Et kui sul oli nii, siis järelikult on ülejäänud maakera inimestel kõigil samuti nii?
Inimesed on erinevad, muideks. Samamoodi on igasuguste häirete ja haiguste põhjused ja kulgemised erinevad.
Ehk siis teemaalgatajale: kui pk kägu ütleb sulle, et ravi pole, kuna temal ei ole, siis ära teda kuula.
Alati tasub spetsialisti (ka mite erineva) poole pöörduda ja temalt küsida.
nooh, spetsialistid (usu mind, olen läbinud kõik instantsid: psühholoogid, psühhiaatrid, psühhiaatriahaiglad, nõiad isegi) ongi oma kogemustest mulle rääkinud, et unepaanikat saab leevendada, aga lahti ei saa. tuleb õppida elama sellega.
ma kirjutasin ometi enne, et tasub tegeleda oma päevaste probleemide ja vaevadega, siis on öösel ka kergem.
p.s. see saja küsimärgiga stiil on küsitav. ehk oleks aeg ka spetsialistile minna.
see saja küsimärgiga stiil on küsitav. ehk oleks aeg ka spetsialistile minna.
Homme kindlasti pöördun.
– Tere, tulin perekoolika soovitusel.
– Ahnii, mis siis juhtus?
– Küsimärgi klahv jäi kinni ja kogemata tuli mitu tk järjest. Ja mu “stiil seati seepeale kahtluse alla”, mida iganes see siis tähendab ja paluti teie poole pöörduga.
– Selge, saatke see perekoolikas pigem siia. Tal on ilmselt unehäired. Ja meil ON paar uut meetodit tekkinud, et teda aidata. Aga oma klaviatuur puhastage sodist puhtaks, siis ei jää kinni.
Mine jah, selle jutuga saad kohe sooja voodikoha “hotellis” koos mõttekaaslastega
Olen teemaalgataja: nagu juba öeldud, on see terviseteema ja postitasin ekslikult valesse rubriiki, aga tänud siiski neile, kes asjalikku nõu andsid.
Uneteemadega perearsti poole pöördumine koroona-ajal ei tundund esialgu asjakohane, aga tuleb kindlasti ette võtta, kui hiiliv tõsisem haigus päevakorral.
Ega siin rohkem polegi midagi arutada, kui aga kellegil on päriselust sarnane lugu jagada, ja mis selle ravi või tulem oli, oleksin tänulik.
kirjeldasin enne oma kogemust, kui natuke üles kerid.
Tean, mida tunned. Olen oma abikaasaga 9 aastat öid jaganud. Vähemalt viiel ööl nädalas ta jutustab, vähemalt kahel ööl nädalas otsib putukaid ja hiiri vms teki alt. Ja aeg-ajalt käib ringi. Kõik siiani hakkama saanud. Ütlen lihtsalt, et maga nüüd edasi, hiired läksid ära.
Paar nädalat tagasi hirmutas ta mu ikka väga ära. Tõusis röökides üles, lükkas meie täispuidust voodi vastu seina (see on ikka väga raske) ja siis hüppas minu poole ja üritas mind voodist välja lükata. Ma hakkasin karjuma, et ärka üles ärka üles. Ikka üle terve maja karjusin. Mul veel väike 9-kuune oli ka kaisus. Siis lõpuks ärkas üles. Mina töinasin täiest kõrist, laps karjus, mees segaduses. Istusime siis köögis pimedas, rahunesime. Siis rääkis, et nägi unes, et midagi oleks talle peale kukkunud ja et ta hüppas eest ära. Ja siis tuli meelde, et tal pere ka kõrval ja üritas meid eest ära lükata.
Varemalt teises kohas elades, kus voodi oli vastu seina, siis ta ülepäeviti hoidis seina kinni, sest nägi unes, et see kukub mulle peale.
Kunagi kaitseväeaegu saadeti ta uneuuringutele, sest oli uitama läinud keset ööd, rapoteerima. Aga ei tulnud midagi neist uuringutest.
Muidu on lihtsalt tüütu olnud, aga see viimane ehmatas küll ära. Poleks arvanud, et ise nii kõvasti karjudagi oskan.
Tõusis röökides üles, lükkas meie täispuidust voodi vastu seina (see on ikka väga raske) ja siis hüppas minu poole ja üritas mind voodist välja lükata.
Ja-jah. Järgmine samm on see, et näeb unes, et sa oled Al-Qaeda rätipea ja kuna mingit relva käepärast pole, siis oleks mõistlik sind paljakäsi pisut kägistada.
Või, läheb lapsele kallale.
Sihukest ma hoiaks küll öösiti edaspidi teises toas luku taga. Kuniks kõik arstid on läbi jooksnud. Pole ju naljakas enam.
Muidu on lihtsalt tüütu olnud, aga see viimane ehmatas küll ära. Poleks arvanud, et ise nii kõvasti karjudagi oskan.
Ma soovitaksin sellise asja peale küll tõsiselt seda, et magaksid edaspidi eraldi ruumis, mille saab lukku panna. Niisugused inimesed on läbi une teise ära ka tapnud.
https://en.wikipedia.org/wiki/Homicidal_sleepwalking
Ja kui asi just fataalselt ei lõppe, siis tõsiselt viga võid sa koos lapsega saada. Ja ta võib ka endale viga teha läbi une.
Mul ka elukaaslane vahepeal nägi õudusunenägusid ja siis mõmises ning siputas, togis, võpatas läbi une. Ma ärkasin selle peale üles ja togisin, raputasin teda, et üles äratada. Ütlesin, et nägid halba und, võtsin kaissu ja magasime edasi.
Mu isa nägi kunagi nooruses unes, et võitles kellegagi ja virutas seejuures reaalselt oma käe nii kõvasti vastu seina ära, et käsi oli pärast marraskil. Selle peale ärkas muidugi üles ka.
Hiljem pole tal selliseid võitlemisi unes siiski esinenud.
Miks eraldi magada ei taha? Kui magamistuba väike, siis 2 ühekohalist voodit peaks ikka mahtuma ühe laia asemele. Vajadusel saate õhtul/hommikul kokku lükata. Mu vanavanemad magasid suurema osa abielust (60+ õnnelikku aastat) eraldi voodites ja lausa eraldi tubades, sest vanaisa norskas nii valjult, et vanaema ei saanud selle lärmi käes magada (kui ma 1 öö vanaisaga tuba pidin jagama, olin ka öö otsa üleval). Tol ajal ei tehtud uneuuringuid, aga tõenäoliselt oleks tal mingit abi vaja olnud, sest see polnud normaalne. Hiljem saigi ulatusliku infarkti (need asjad kipuvad seotud olema) ja mikroinfarkte oli terve hulk… nii et mees võiks uneuuringutele minna küll. Need on vist kahjuks tasulised, aga tasub käia. Mõne elukvaliteet on pärast uuringuid ja sobivat ravi kõvasti paranenud (CPAP seadmega magades nt).
