olen 10a kannatanud halva suhte all, sõna otseses mõttes. Kuna olime kohtudes väga noored ja ei olnud elu näinud, siis on ikka väga, väga palju probleeme olnud. Ja mis peamine- oleme küll kasvanud, kuid probleemid ei kao. Tekivad aga uued. Igas kuus, 10a oleme tülitsenud. Väga väsitav. See ei vii ju kuhugi??!
Praegu mõtisklen siin, et ma oma meest enam tõesti ei armasta ja eks ta saab sellest aru ja see on tema jaoks uus probleem, mille kallal kogu aeg nokkida ja halvasti käituda, aga see selleks…
Mõtlen, kas kuskil võib olla olemas minu jaoks inimene, keda ma ihaldan, armastan südamest, soovin üle kõige temaga olla, head….ja vastupidi ka muidugi, eks. Aga mõtlen, kas see juhtub vaid filmides või on see siiki võimalik?
Ilmselt on lahkuminek ukse ees, mõnes mõttes suur kergendus, samas aga ka jube kahju, aga kui seda suhet ikka vaadata, siis midagi head siin ei ole, ausalt. Probleemid ei kao ja nüüd olemegi selles etapis, et ega enam ei taha ka…ei ihka teda nagu vanasti (no sex ei ole kunagi eriti hea temaga olnud, ei ole kunagi tundnud meeletut tungi tema vastu)….. kas ainult unistus või võimalik reaalsus- kunagigi??
