Täna sotsiaalmeedias märgatud:
“Elu loob huvitavaid olukordi. Tahtsin konverteerida sünnipäevakingituse raamatuteks. Teadsin juba enne, et tahan Yval Noah Harari raamatut. Läksin Apollosse, vaatasin ringi, mida veel võiks osta, sest kink oli pisut suurem kui üks raamat. Hakkas silm Kazuo Ichiguro “Kui me olime orvud”. Olen lugenud “Päeva riismeid” (see, millest film tehti, kus Anthony Hopkis mängis). Väga meeldis. Otsus tehtud, läksin Harari järele. Leidsin, pöördusin ümber, et minna ja võtta Ichiguro. Ja ei leidnud enam üles, hiigelsuur pood ju. Kesk saali seisid kaks oranži teenindajat. Läksin abi küsima, aga jaapanlase nimi nagu pihuga peast pühitud. Seletasin siis, et jaapanlane, elab Inglismaal, nobelist, raamat on tumeda kaanega ja pisut ebatavalise formaadiga köide. Vat, mis kõik meeles oli! Ise vabandasin kõveralt naeratades, et ju mul on alzheimer kallal????. Proua teenindaja pakkus lahkelt abi, et küllap alzheimerist raamatud on teaduskirjanduse hulgas. Minu suu kukkus lahti, aga noormees, kes kõrval seisis sai naerukrambi, mida ta küll osavalt varjata püüdis. Siis jõudis ka prouale nali kohale, itsitasime ja läksime otsima. Selgus, et keegi usin oli just seda riiulit korrastama hakanud ja raamatud virna tõstnud. Polnudki nagu minu viga. Siis viis poiss mind iseteeninduskassa juurde, mida ma juba eos vihkan. Lisaks kõigele vahetasin just pangakaarti ja uus pin polnud meeles ☹Noormees oli kannatlik, saime hakkama. Ja siis küsisin ma veel kotti ka, aga koti eest tuli maksta 30 senti, selleks pidanuks minema päris kassasse. Teenindaja oli ilmselt lootuse kaotanud minust üldse lahti saada ja pakkus, et andku ma talle 30 senti, ta läheb maksab ära. Ja kui ma siis veel küsisin, kuhu poole kohvik jääb, viis ta mind peaaegu kättpidi õiges suunas ja mainis, et pisuke silt on seal ka. Hm, silt oli umbes poolteist meetrit korda kaks. On vist aeg leida sotsiaaltöötaja, kes järgmine kord poodi kaasa tuleks.”
