Oeh, ei oskagi seda siia kuidagi kirja panna.. Tunneme teineteist juba 2 aastat laste kaudu, sest lapsed käivad samas trennis. Taganjärele mõeldes tekkis meil omavahel kohe klapp ja kui teda esimest korda nägin vaatasin kohe, et wow kui kena naine, temas on see miski. Mulle pole kunagi naised selliselt meeldinud. Ja nüüd ei saa teda peast välja. Me võime tundide kaupa jutustada trennidest, arutleda spordist jne. Ta vaatab alati instagramis mu storysid jne. Aga samas tean, et ta on lapse isast lahus, aga me pole kunagiläinud isiklikuks st. koduseid asju nagu sõbrannadega me omavahel ei räägi. Aga mul on ikka selline tunne, et ka mina meeldin talle. Ma olen püüdnud teda vältuda, ei slusta ise vestlust jne..Taon välismaalane, aga siin pikalt elanud. Ma ei tea miks, aga no on tunne, et ma ei jäta teda ükskôiksrks. Suhtleme pigem messengeris nii privaatselt kui lastegrupis, segab ka keelebarjäär.
Kirjutasin siia pigem selle mõttega, et kuulda teie lugusid/kogemusi, et kas olete julgenud samasoisele öelda, et on tunded ja kuidas lugu on lôppenud arenenud.. Niisama oleks huvitav teada.
Ma ei kavatse jätta oma meest ja pere. Isegi kui räägiksin sellest oma mehele, olen täiesti kindel, et tema jaoks oleks see ok ja isegi põnev. Oleme mõlemad suhteliselt vsbameelsed. Naisega ma kunagi olnud ei ole ja nüüd siis tekkinud fantaasiad ???? Kuidas saab keegi nii meeldima hakata ? Pea täitsa sassis ja ise olen veel 42- aastane, tema minuga sama vana. Äkki see tunne ei lähegi üle.. Kuidagi on jäänud tunne, et ta jääb mind vahest nagu vaatama, aga võib- olla ka eksin ???? Aga ilmselt ei tuleks sellest midagi, sest iialgi ei lähe ma talle seda ütlema, aga nii mõnus tunne on lihtsalt. Kas teil on ka olnud ja mis on saanud?
Lesbiks ma ennast ei pea, sest teised naised üldse ei meeldi va. tema. Ma ei ole talle kunagi mõista andnud, et ta mulle meeldib.. ma ei usu, et ta isegi seda arvab, aga näha on et ta käitub minuga kuidagi teistmoodi, pöörsb pea ära jne.. Imelik on ja see, et ta on lisanud instas oma sõprade hulka ka minu õe. Ah, vb kujutan seda kõike endale ette. Rääkige, palun..:)
Ma arvan, et armumine see ikka ei ole. Te lihtsalt suhtlete nii ja see, kuidas ta sinuga suhtleb, meeldib sulle. Ma lihtsalt arvan, et see kuidas ta sinuga suhtleb, on tingitud sinu enda käitumisest. Kui sa ise teda väldid ja vestlust ei alusta, siis ta ju ongi sunnitud seda ise tegema. Mis aga võib tähendada seda, et sa tunned nagu ta oleks sinust muul moel huvitatud, mida ta ei pruugi olla. Kui sa otsiks kontakti ja ei väldiks teda, kas ta siis suhtleks samamoodi edasi. Samuti see pea ära pööramine, kuidas sul on aega jälgida, kuhu keegi oma pea pöörab? Kas sa siis vaatad teda ainiti ja temal on ebamugav, naeratab ja pöörab pea ära? Aga kui sa ei vaataks teda nii, siis ta ei pööraks äkki pead ära.
