Kas teil on uskumusi, tavasid, seoses surnuaial käimisega? Minule on ema mõned asjad kunagi õpetanud ja kuigi mõistusega saan aru, et ebausk, siis ikkagi pean kinni. Mingi sisemine sund on ja mõtlen, mis siis, täidan siis neid tavasid, kui mul sellepärast süda rahul on.
Aga uskumused on siis järgmised. Surnuaiast ei tohi midagi koju tuua, mis sinna on viidud! Võib võtta kaasa nt käärid ja lõigata lilli ning käärid kohe koju tagasi tuua. Aga nt ei tohi tuua surnuaiast tagasi vaasi või reha, mis seal juba pikemalt on olnud.
Kunagi aastaid tagasi, olin siis ehk 18-20-aastane, ostsin kohaliku linna turult kimbukese lilli ja läksin otsima kunagise sõbranna hauda. Ei leidnud aga hauda üles ja sõitsin nende lilledega koju. Ema küsis, mis lilled, ja kui ütlesin, siis kohkus. Võttis kohe kimbu ja viis selle meie surnuaeda kellegi lähedase hauale. Et ei tohi tuua koju midagi surnutele mõeldut!
Veel selline usk, et elavale paarituarv õisi ja surnuaeda paarisarv. Hiljuti olin läbisõidul ühest linnast, kuhu mu üks lähedane maetud. Kell oli juba hiline ja lillepoed kinni. Sain vaid ühest supermarketist krüsanteemide kimbu, kus oli kolm õit! Oi kuidas see mind häiris, aga ühte õit ära viskama ka ei hakanud.
Kui inimesele sünnipäevaks viin suure kimbu, siis muidugi ei hakka üle lugema, mitu õit ja oksakest seal on. Aga kui on mõned lilleõied, siis vaatan, et oleks 3, 5 või 7, mitte 2, 4 ega 6.
Ema ei lubanud surnuaias ka rattaga sõita, väravas pidi maha tulema ja ratast käekõrval lükkama. Aga see oli üldise viisakusega seotud, mitte uskumustega.