Ma pakun, et mitteusklik käib psühholoogi juures ja hiljemalt mõne kuu pärast on saanud professioonaalset abi ning edasine elu kulgeb ilma sundkäitumisest tingitud häireteta.
No paku-paku, aga reaalsuses see nii ju ei ole. Esiteks ei käi mitte iga mitteusklik psühholoogil, kui tal mure on. Ei taha, ei ole aega, ei viitsi, ei ole raha, kardab. Teiseks ei ole see psühholoogilt abi saamine mitte nii lihtne, et mõni kuu ja korras. Ühesõnaga tahan öelda, et nii usklike kui mitteusklike hulgas on neid, kes oma leinaga toime ei tule ega tulegi elu jooksul. Vaata kasvõi Tallinnas Järvel seda ülekäiguraja juurde ehitatud altarit hukkunud lapse pildi ning lilledega. 20 aastat on see seal juba. Millegipärast arvan, et tegu pole mitte uskliku isaga – muidu oleks seal ka mõni usule viitav sümbol.
Tahanksin sind täiendada, et neid, kes psühholoogi juures abi saamas käivad, on pigem vähe ja neid, kes abi saavad, omakorda veelgi vähem. Juba sellepärast, et paljudele on psühholoogi abi raskesti kättesaadav (psühholoogide vähesus, pikad järjekorrad, rahapuudus, logistika sobimatus vms). Väga suur osa on ka eelarvamustel, et psühholoogia on mingisugune jama ja soolapuhumine või siis, et psühholoogi abi on ainult rumalatele ja nõrkadele.
Võib-olla vanaproua just sellepärast kirikus käibki, et on sealt abi saanud? On ka omaette ime, et ta nii kõrges vanuses üldse kusagil käia suudab. Mõni paneb pahaks, et kuidas nii kaua. No kuulge, leina puhul on üldse vägivaldne eeldada, nagu oleks sellel mingi tähtaeg, mille jooksul peaks üle saama.