Esileht Pereelu ja suhted Usust pole abi

Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )

Teema: Usust pole abi

Postitas:
Kägu

Lugesin ühest artiklist naisest, kelle poeg suri 70 aastat tagasi 3-kuuselt. Naine käib siiamaani kirikus Jumalalt palumas, et see tema poja hinge päästaks.

Ausalt öeldes tundub lugu õõvastav. Kas 70 aastaga pole kiriku abiga saabunud hingerahu? – Inimene on kannatanud kogu oma elu.  Teine küsimus –  kas 70 aastat pärast inimese surma on hing endiselt ootamas päästmist? Kas lapse hing on põrgus ja Jumal peab hinge viima üle paradiisi?

PS! Kas inimese suhestumine Jumalaga on pigem suhteteema või ajaviiteteema? Äkki hoopis hobi?

+12
-22
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tere, koroonaviirus!

+8
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuidas sa tead, et pole abi saanud. MIllest sa seda järeldad? On emasid, kes teevad sellises olukorras enesetapu, aga ELU on talle kinkinud niivõrd pika elu. Vanaks elavad ikkagi teatud hingelaadiga inimesed. Teised suudavad oma hingelaadiga kehale haigusi tekitada ja kehast lahkuda. Inimene on 90 aastane ja ta ikka armastab ja mäletab oma last. Miks ei või kirikus tema eest paluda ja millest sa järeldad, et ta pole abi saanud ?

+11
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Miks ei või kirikus tema eest paluda ja millest sa järeldad, et ta pole abi saanud ?

Kui ema arvab, et 70 aastat hiljem on hing päästmata, siis ema pole kirikust abi saanud.

+6
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui ema arvab, et 70 aastat hiljem on hing päästmata, siis ema pole kirikust abi saanud.

Kas ma saan õigesti aru, et siis sinu meelest on kirik u nagu arst? Lähed ainult siis kui midagi häda on ja kui abi saad, siis rohkem pole vaja sinna nina pista?

+10
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas ma saan õigesti aru, et siis sinu meelest on kirik u nagu arst? Lähed ainult siis kui midagi häda on ja kui abi saad, siis rohkem pole vaja sinna nina pista?

Seda ma ei ole väitnud! Kirikus võib käia ja paluda võib samuti. Probleem on selles, et 70-aastat pärast inimese surma palutakse surnu hinge päästmist ja seda iganädalaselt. Siit paistab selgelt välja, et inimene pole oma hinges saavutanud rahu.

Kui üldse paluda Jumalalt hinge päästmist, siis enne surma või vahetult pärast surma, aga 70 aastat hiljem… Väga haige.

+4
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Regulaarne rituaalne tegevus annab hingerahu ja parandab enesetunnet. Seda on keeruline seletada, aga lihtne mõista.

Minu ema näiteks käib iga päev surnuaias ja paneb oma surnud lapse haual küünla põlema. Nii on ta teinud juba 20 aastat ja tahab seda tegevust jätkata lõpuni.

Ma saan aru, et see on tema viis olla oma surnud lapsega iga päev kontaktis. Ja see annab illusoorse, kuid lohutava tunde, et ta saab ikka veel oma lapse heaks midagi teha.

Ka kirikus poja hinge eest palvetava emaga on samamoodi. Ta ei tee seda hirmust, et äkki poja hing on päästmata. Ta teeb seda selleks, et olla oma surnud lähedasega kontaktis, tema heaks ikka veel midagi teha ja selleks, et oma hinge rahustada. Võibolla ilma regulaarse palvetamiseta oleks ema kannatused hoopis suuremad.

+11
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kutsun üles selliseid selgelt mõnitavaid teemasid (mille autoriks on ikka ja enamasti üks kasutaja – “koroonaviirus”, eelmises elus “ahv”) ignoreerima, mitte laskuma diskussiooni. Ärge toitke teda.

+4
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kindel, et palus hinge päästmist? Palutakse ikka hinge ülendamist. Aga memmel selle pika aja peale polegi vahet, kuidas tema kirikuskäimisi ja seal toimetamisi nimetada. Südamerahu saab ta sealt kindlasti!

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

70 aastat tundub inimese seisukohalt pikk, kuid universumi seisukohalt on see olematu. Võtab miljoneid aastaid, et Maal tektoonilised plaadid liiguksid ja mandrid moodustuksid, võtab miljardeid aastaid, et meile teada päikesesüsteemis midagi muutuks.
Päike nt ammendab oma kütuse 3-5 miljardi aasta pärast e Maast saab jäine ja elutu planeet, veel üks, meie päikesesüsteemis.

Kui inimene usub hinge igavest kestvust, siis 70 aastat ei ole talle mingi oluline aeg.
Ja kui see talle kergendust toob, siis kes oleme meie, et siin kohut mõistma hakata?

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ja kui see talle kergendust toob, siis kes oleme meie, et siin kohut mõistma hakata?

Tundub, et kirik on sellele naisele kergenduse asemel just “raskendust” toonud. Äkki oleks inimese elu kergem olnud, kui ta oleks ühekordse palvega või matusetalitusega saanud selle hinge ilusti ära päästetud ja ära ülendatud. Selle asemel on memmel eluaegne mure ja häda, et peab ikka palumas käima. Lapse hinge eest, enda hinge eest. Selle asemel, et elada rõõmsalt ja lasta väheke rõõmsamalt lahti ühest küllatulnud hingest igaviku keskel. Kirik muidugi koorib iga külastuse pealt annetusi nagu vana mauk. Häbiväärne äri inimeste kannatuste ja nõrkuste pealt.

+2
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu ema näiteks käib iga päev surnuaias ja paneb oma surnud lapse haual küünla põlema. Nii on ta teinud juba 20 aastat ja tahab seda tegevust jätkata lõpuni. Ma saan aru, et see on tema viis olla oma surnud lapsega iga päev kontaktis. Ja see annab illusoorse, kuid lohutava tunde, et ta saab ikka veel oma lapse heaks midagi teha.

Isegi jube on lugeda. Iga päev käib surnuaias küünalt põlema panemas? Sel inimesel normaalset elu polegi. Normaalse elu asemel on hullus! Selline “hingega suhtlemine” on ristiusu poolt põhjustatud käitumishäire.

+3
-11
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Isegi jube on lugeda. Iga päev käib surnuaias küünalt põlema panemas? Sel inimesel normaalset elu polegi. Normaalse elu asemel on hullus! Selline “hingega suhtlemine” on ristiusu poolt põhjustatud käitumishäire.

Kindel? Ja mitteusklikel seda seega ei esine? Kahtlen, et siin mingi seos on. Pigem vastupidi, usklikud saavad oma toe lihtsalt kirikust juba kätte, mitteusklikul on tasakaalu leidmine keerulisem.

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kindel? Ja mitteusklikel seda seega ei esine? Kahtlen, et siin mingi seos on. Pigem vastupidi, usklikud saavad oma toe lihtsalt kirikust juba kätte, mitteusklikul on tasakaalu leidmine keerulisem.

Ma pakun, et mitteusklik käib psühholoogi juures ja hiljemalt mõne kuu pärast on saanud professioonaalset abi ning edasine elu kulgeb ilma sundkäitumisest tingitud häireteta.

+4
-9
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma pakun, et mitteusklik käib psühholoogi juures ja hiljemalt mõne kuu pärast on saanud professioonaalset abi ning edasine elu kulgeb ilma sundkäitumisest tingitud häireteta.

No paku-paku, aga reaalsuses see nii ju ei ole. Esiteks ei käi mitte iga mitteusklik psühholoogil, kui tal mure on. Ei taha, ei ole aega, ei viitsi, ei ole raha, kardab. Teiseks ei ole see psühholoogilt abi saamine mitte nii lihtne, et mõni kuu ja korras. Ühesõnaga tahan öelda, et nii usklike kui mitteusklike hulgas on neid, kes oma leinaga toime ei tule ega tulegi elu jooksul. Vaata kasvõi Tallinnas Järvel seda ülekäiguraja juurde ehitatud altarit hukkunud lapse pildi ning lilledega. 20 aastat on see seal juba. Millegipärast arvan, et tegu pole mitte uskliku isaga – muidu oleks seal ka mõni usule viitav sümbol.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

70 aastat tundub inimese seisukohalt pikk, kuid universumi seisukohalt on see olematu. Võtab miljoneid aastaid, et Maal tektoonilised plaadid liiguksid ja mandrid moodustuksid, võtab miljardeid aastaid, et meile teada päikesesüsteemis midagi muutuks.

Päike nt ammendab oma kütuse 3-5 miljardi aasta pärast e Maast saab jäine ja elutu planeet, veel üks, meie päikesesüsteemis.

Kui inimene usub hinge igavest kestvust, siis 70 aastat ei ole talle mingi oluline aeg.

Ja kui see talle kergendust toob, siis kes oleme meie, et siin kohut mõistma hakata?

Mis miljonid aastad? Usklike arvates lõi jumal Maa u 6000 aastat tagasi.

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma pakun, et mitteusklik käib psühholoogi juures ja hiljemalt mõne kuu pärast on saanud professioonaalset abi ning edasine elu kulgeb ilma sundkäitumisest tingitud häireteta.

No paku-paku, aga reaalsuses see nii ju ei ole. Esiteks ei käi mitte iga mitteusklik psühholoogil, kui tal mure on. Ei taha, ei ole aega, ei viitsi, ei ole raha, kardab. Teiseks ei ole see psühholoogilt abi saamine mitte nii lihtne, et mõni kuu ja korras. Ühesõnaga tahan öelda, et nii usklike kui mitteusklike hulgas on neid, kes oma leinaga toime ei tule ega tulegi elu jooksul. Vaata kasvõi Tallinnas Järvel seda ülekäiguraja juurde ehitatud altarit hukkunud lapse pildi ning lilledega. 20 aastat on see seal juba. Millegipärast arvan, et tegu pole mitte uskliku isaga – muidu oleks seal ka mõni usule viitav sümbol.

Tahanksin sind täiendada, et neid, kes psühholoogi juures abi saamas käivad, on pigem vähe ja neid, kes abi saavad, omakorda veelgi vähem. Juba sellepärast, et paljudele on psühholoogi abi raskesti kättesaadav (psühholoogide vähesus, pikad järjekorrad, rahapuudus, logistika sobimatus vms). Väga suur osa on ka eelarvamustel, et psühholoogia on mingisugune jama ja soolapuhumine või siis, et psühholoogi abi on ainult rumalatele ja nõrkadele.

Võib-olla vanaproua just sellepärast kirikus käibki, et on sealt abi saanud? On ka omaette ime, et ta nii kõrges vanuses üldse kusagil käia suudab. Mõni paneb pahaks, et kuidas nii kaua. No kuulge, leina puhul on üldse vägivaldne eeldada, nagu oleks sellel mingi tähtaeg, mille jooksul peaks üle saama.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Väga suur osa on ka eelarvamustel, et psühholoogia on mingisugune jama ja soolapuhumine või siis, et psühholoogi abi on ainult rumalatele ja nõrkadele.

Just. Ja veel pead leidma selle õige psühholoogi, kellega sul klapib. Ei pruugi kohe õige otsa juhtuda, isegi kui tegu on väga tugeva ja tuntud psühholoogiga. Inimesed on erinevad. Kirikuga on palju lihtsam – jumalat kujutab igaüks sellisena, nagu talle sobib, jumal aitab just nii, nagu inimene tahab. Enesepettus? Nojaa, aga mis siis – kui aitab, järelikult on hea ravim.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu ema näiteks käib iga päev surnuaias ja paneb oma surnud lapse haual küünla põlema. Nii on ta teinud juba 20 aastat ja tahab seda tegevust jätkata lõpuni. Ma saan aru, et see on tema viis olla oma surnud lapsega iga päev kontaktis. Ja see annab illusoorse, kuid lohutava tunde, et ta saab ikka veel oma lapse heaks midagi teha.

Isegi jube on lugeda. Iga päev käib surnuaias küünalt põlema panemas? Sel inimesel normaalset elu polegi. Normaalse elu asemel on hullus! Selline “hingega suhtlemine” on ristiusu poolt põhjustatud käitumishäire.

Minu ema ei ole usklik. Ja miks ta ei või surnuaias käia, kas see on keelatud?

 

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ema ja lapse side on midagi ülevat. Seda ei murra isegi surm.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu ema näiteks käib iga päev surnuaias ja paneb oma surnud lapse haual küünla põlema. Nii on ta teinud juba 20 aastat ja tahab seda tegevust jätkata lõpuni. Ma saan aru, et see on tema viis olla oma surnud lapsega iga päev kontaktis. Ja see annab illusoorse, kuid lohutava tunde, et ta saab ikka veel oma lapse heaks midagi teha.

Isegi jube on lugeda. Iga päev käib surnuaias küünalt põlema panemas? Sel inimesel normaalset elu polegi. Normaalse elu asemel on hullus! Selline “hingega suhtlemine” on ristiusu poolt põhjustatud käitumishäire.

Kaotasin noorelt venna, mäletan, missugune lein see oli. Isa ei saanud sellest sündmusest oma elu lõpuni üle. Minul ununes siiski kiiremini ja vahel mõtlesin ise ka, et miks isa ei suuda lahti lasta.
Nüüd istun ühe söögikohas ja ootan sööki ning teen aega parajaks uudiseid lugedes. Esiuudis on, et rongi alla jäi just minu lapsega ühevanune inimene ja just selles piirkonnas, kus mul laps elab. Haaran telefoni ja püüan, lapsele helistada, süda taob rinnus, laps ei vasta. Pisarad voolavad silmist ja olen nagu halvatu. Õnneks helistab laps peagi tagasi, et oli duši all. Pisarad voolavad siiski veel edasi.
Ehk moraal – pole mõtet mõista kohut inimeste üle, kes on kaotanud oma lapse. Me ei tea, kuidas me käitume ise kui samas olukorras peaks olema, mida ma küll kõigile soovin, et seda kunagi ei juhtuks.

+4
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )


Esileht Pereelu ja suhted Usust pole abi