Ma olen tuleviku pärast mures, sest praegune töö on raske ja tundub, et hakkan nö vankrist maha jääma. Mõtlen erialavahetuse peale, samas väga kahtlen, kas suudan/jõuan….
Praegune töö sisaldab pidevat arenemist, uute asjade õppimist. Ja ma märkan, et ma ei suuda kõike enam omandada (võib võtab minu arvates see tohutu aja). Kui on tööalaselt mingi küsimus, siis kahjuks pole mu praegusel töökohal ka kolleegi, kellega konsulteerida.
Kunagi aastaid tagasi olin tööl kohas, kus oli palju kolleege, oli võimalus veidikenegi küsida, arutada. Raske oli ikkagi, kuid ühe oma rumala lause peale ülemusele, et ma ei taha uusi asju õppida, jäin ilmselt sellest tööst ilma. Ma nii kahetsen seda.
Nüüd olen uues kohas, aga no nii raske on. Tihti vaatan selle eelmise firma töökuulutusi ja tihti otsitakse sinna uut samade oskustega töötajat (aga sisimas tean, et mul ei ole mõtet sinna uuesti kandideerida, sest mind lihtsalt ei taheta – kuigi ma võib olla oskaks/oleksin nüüd tublim vms).
Nüüd olen hakanud mõtlema, et peaks eriala vahetama. Kuid see, millele mõtlen, eeldab magistriõpet, lisaks peaksin loobuma senisest vaiksest omaette arvutitööst. Ma olen selgelt introvert ja see hirmutab, kas saaksin hakkama.
Aga häda ongi selles, et kui ma ennam sellel alal hakkama ei saa, siis lastakse mind lahti ja siis ei ole mul ka asutud õppima seda uut ala….Praegu töö kõrvalt võib olla oleks hea alustada õpinguid.
Siis häirib mind ka see, et ma olen sisuliselt kõik päevad-kuud oma laste elust kaotanud, sest tööd on kogu aeg olnud nii palju. Ma olen kogu aeg tööga hõivatud, või kui ei ole, siis googeldan, otsin infot, et kuidas midagi teha. Kellegi käest küsida ei ole – hirm valesti teha on meeletu. Unetuks olen muutunud.
Kui minna nüüd töö kõrvalt õppima, siis ei ole mul enam üldse laste jaoks aega või energiat.
Kui aga õppima ei lähe, siis võin töötuks jääda…kaotaks oma praeguse kodu, peaks 1. toalise üürima vms.
Või vaikselt siiski praegusel tööl olla, loota, et saan hakkama.
Erialavalikut on ka 2 – kumbki eriti ei kutsu, ühtegi muud ideed ka pole, et valiks midagi kolmandat. Ma olen juba üle 40 a vana ka….meeletu hirm on 50 aastaselt töötuks jääda.
Mis arvate? mis on olnud teiste kogemused? kas kellelgi on olnud sarnast kogemust, et töö-alaselt ei ole mitte kellegagi konsulteerida? kogu vastutus/teadmised on 100% teie õlul?! Ajaga olete arengus maha jäänud…ei suuda enam õppida nii kiirelt? kas parim oleks siiski eriala vahetada?! Aga kui uus eriala on ikkagi veel raskem. Kes võtab tööle 40+ vanuses inimese, kellel kogemust 0 aastat?!