Teema: Uue töökoha otsimine lapsehoolduspuhkuse ajal

Mingeid eraelulisi detaile ei pea ei CVs ega intervjuul avaldama. Töökogemuse märgidki nii, et näiteks 2011-… perearst või kassapidaja või misiganes amet. Ja kui sinu praegusest tööst teada tahetakse, räägidki, mida tegid, enne kui koju jäid.

#3110860:

Millal rääkida, et tegelikult tööl hetkel ei käigi?
Või olen üldse valesti teinud ja mul on kohustus juba CV-s märkida, et viibin lapsehoolduspuhkusel?

Ei ole mingit kohustust kirja panna ega ise suud lahti teha oma isikliku elu kohta. Aga sellele, mida intervjuul küsitakse, vastad ausalt. Nagu on, nii on. Sul on kahene laps, kes lähebki lasteaeda – olles tööle saanud, on see ju kohe teada. Valetamine oleks väga tobe.

#3111371:

lisaks veel see, et esialgu on siiski lapse lasteaeda harjutamise aeg, kui pead ise ka lasteaias kohal olema ja koos harjutama. Seda aega ennustada ei oska. See võib kehvemal juhul venida päris pikale.

Eks lapsed on erinevad ja vanemad samuti. Mina arvan, et minu lapsed harjusid lasteaiaga väga kergesti suures osas just seetõttu, et ma võtsin kuulda õpetajate sõnu, mille järgi vanemaga koos lasteaeda harjutamine teeb kohanemise kergemaks vanemale, aga raskemaks lapsele, kes peab mitu korda ümber kohanema (algul lasteaiaga ja hiljem uuesti sellega, et emme ei käigi enam kaasas). Ning ma ise olin lasteaia suhtes hästi usaldav ja rõõmus.

Meil küll vanemaid kuidagi ei tõrjutud, õpetajad tunnustasid täiesti, et enamik vanemaid vajab ise seda alguses juuresolemise aega ja osa lapsi päris algul ilmselt ka. Mul läksid mõlemad lapsed lasteaeda 2 a vanusena (vanem laps käis esimestel aastatel 2-3 päeva nädalas, sest olin väiksemaga kodune). Suurema lapsega ei oleks ma saanudki harjutamas käia — väiksem oli siis paarikuune kisakõri, kellega rühmas viibimine poleks olnud mõeldav. Õnneks suurem oli mul selline julge ja seiklushimuline laps. Rääkisin talle kodus ära, mis toimuma hakkab, kui põnev ja lahe lasteaias on (palju ägedaid mänguasju, teised lapsed, toredad ja lahked õpetajad, muusika-, võimlemis- ja joonistamis-meisterdamistunnid, koos söömine, magamine, õues käimine jne) ning läksime. Laps lendas rühma nagu pudrukuul, head aegagi polnud mahti öelda. 🙂 Järele läksin enne lõunaund. Põhiline teema oli, et saaks ikka magama ka jääda — seda sai siis võimaldatud neljandal päeval. Käis ja käib lasteaias seni suure rõõmuga.

Noorema lapsega oli mul endal kiusatus lihtsalt uudishimu mõttes algul kaasa minna, aga hoidsin end tagasi, seda enam, et ta oli suurema kõrvalt juba näinud, kuidas lasteaeda minek käib ja et sinna jäädakse üksi. Viisin rühma, kallistasin, soovisin ilusat päeva ja läksin minema. Natuke kohkunult vaatas, aga nutma ei hakanud. Enne lõunaund läksin järele, ei mingit probleemi. Järgmisel päeval läks juba täielikult iseteadva ja asjatundliku inimese ilmega rühma. Mina läksin täiskohaga tööle 1,5 nädalat hiljem, nüüd saab varsti aasta täis ja mingeid tagasilööke pole olnud, mõlemad lapsed käivad rõõmuga. Muidugi, kui ma saan neile vahel vaba päeva teha, siis rõõmustavad selle üle ka, aga mingit vastumeelsust lasteaia suhtes küll ei ole kummalgi.

Vabandust, et teemast mööda ja nii pikalt, aga tahtsin öelda, et lapsed on erinevad ja lasteaiaga harjutamine sugugi ei pea kõigil olema mingi ilmatu pikk ja keerukas protsess. Igaüks ju tunneb oma last — kui on julge ja mitte väga klammerduv laps ning vanemad ise on enesekindkad ja usaldavad, õpetajad meeldivad, siis läheb tõenäoliselt kõik libedasti.

Haigused jah. Eks neid nohusid ikka mõnevõrra tuleb. Aga see ei tähenda ka, et lapsed kogu aeg jube haiged peaksid alati olema. Mul on otsitud inimene, kelle juurde hoidu saab (raha eest muidugi) viia siis, kui laps on selline mõõdukalt tatine ja palavikuta — eeldus on, et lapse tervis võimaldab õues käia. Natuke oleme peresisesi kombineerinud ka hoiupäevi, ehkki põhiraskus langeb ikka mulle. Kokkuvõttes olen esimese kolmveerandaasta jooksul laste haiguste tõttu puudunud 2 x 2 päeva ja 2 x 1 päev — ehk kokku siis nädala jagu kahe lapse kohta.

Eks sedagi ole küllalt palju, nii et ma valetada ja sihilikult varjata oma lapsi tööintervjuul küll kellelegi ei soovitaks, mis sellest töösuhtest muidu pärast saab. Ja paratamatult tuleb arvestada, et paljud lapsed põevad rohken ja raskemini. Aga kaugeltki mitte kõik. Eks elu näitab. Selle mõttega nüüd ka ei saa tööle miemata jätta, et ÄKKI lapsed jäävad tihti haigeks.

Olen lapsehoolduspuhkusel ja kandideerin tööle. Lapsi ei maini kui ei küsita. Väiksema lasteaeda harjutamisega hakkab tegelema abikaasa ja haigestumise korral on lapsehoidjateks lapse vanavanemad.

#3114463:

mul naaber sai endale unistuste töökoha, kui laps oli 2a vana, paar kuud juba lasteaias käinud ning tundus juba harjunud ka. erialane töö, üle keskmise palk, toredad kolleegid jne.

siis aga hakkasid probleemid – laps pidi nüüd olema pikka päeva lasteaias, sest ema ei saanud teda enam peale lõunaund koju tuua. iga paari nädala tagant oli laps haige ikka nädal paar, aga töö oli selline, et asendajat polnud kusagilt võtta, tegemata tööd kuhjusid ning tuli endal pärast ära teha, selleks aga tavaliselt tööpäevast ei piisanud, tuli teha pikemaid päevi. see aga venitas taas lasteaiapäevi pikemaks, kuna ka isa ei saanud alati õigeks ajaks lapsele järele minna. laps stressis, seega korjas jälle viiruseid külge jne. nõiaring ???? pidas peaaegu pool aastat niimoodi vastu, siis pidi tööst loobuma, sest enda ja lapse stress läksid liiga suureks

kuidas laps siia ilma tuli? pühast vaimust? miks lapse isa ei aidanud ja vaatas kõrvalt, kuidas naine on kaotamas oma unistuste tööd, ja lõpuks selle kaotas ka?

#3114781:

#3114501:

#3114463:

mul naaber sai endale unistuste töökoha, kui laps oli 2a vana, paar kuud juba lasteaias käinud ning tundus juba harjunud ka. erialane töö, üle keskmise palk, toredad kolleegid jne.

siis aga hakkasid probleemid – laps pidi nüüd olema pikka päeva lasteaias, sest ema ei saanud teda enam peale lõunaund koju tuua. iga paari nädala tagant oli laps haige ikka nädal paar, aga töö oli selline, et asendajat polnud kusagilt võtta, tegemata tööd kuhjusid ning tuli endal pärast ära teha, selleks aga tavaliselt tööpäevast ei piisanud, tuli teha pikemaid päevi. see aga venitas taas lasteaiapäevi pikemaks, kuna ka isa ei saanud alati õigeks ajaks lapsele järele minna. laps stressis, seega korjas jälle viiruseid külge jne. nõiaring ???? pidas peaaegu pool aastat niimoodi vastu, siis pidi tööst loobuma, sest enda ja lapse stress läksid liiga suureks

kuidas laps siia ilma tuli? pühast vaimust? miks lapse isa ei aidanud ja vaatas kõrvalt, kuidas naine on kaotamas oma unistuste tööd, ja lõpuks selle kaotas ka?

sest ka mees töötas pikki päevi, tihti olid objektid kodust eemal ning ei saanud samuti varem töölt ära tulla. mehe palk suurem kui naisel, seega tema töötuks/koduseks jäämine oleks olnud perele rahaliselt kahjulikum kui naisel.

vanavanemad samuti tööinimesed ning elavad noortest sadakond km eemal.

Kas asjad ja hea elustandard on ikka seda väärt? Need, kes muidu üldse toime ei tule, on sunnitud, aga teised, kes ei pea kõhutäiest loobuma, vaid lihtsalt puhkusereisist võiksid tõsiselt mõelda. Laps on väike ainult paar aastat! Seda aega ei saa iial tagasi. (mul on 3 last, 2 juba suured ja kolmas pisike, nii et tean, mida tähendab laste kasvatamine ja olen mõnest asjast/tööst loobuma ka pidanud, õnneks mitte paljust)