G4 välistamiseks on meie perel mõned põhjused veel, ei ole asi ainult sisetundes, et laps niikuinii ei kvalifitseeru. Ta on praegu väga rahuliku õpitempo ja sõbraliku kooliperega põhikoolis. Näen, kuidas laps on õnnelik, tahab koolis käia ja õpib teismelise kohta märkimisväärse õhina ja huviga, aga eelistab süvitsi uurida just neid asju, mis teda huvitavad. Vähem huvitavad asjad jäävad vahel ikka liigagi tahaplaanile. Tal ei ole veel mingeid mõtteid, mida tahaks tulevases elus edasi õppida, seetõttu otsime kooli, kus ta saaks rohkem katsetada ja ei oleks kindlat suunda (GAG ja reaal seega ei sobi, TIKis ka vist ainult keelesuund?). Vaatasin Saue õppekava, seal on suhteliselt palju erinevaid valikuid ja katsetamisvõimalusi noorel (igal aastal vist saab uue suuna valida mooduliga?), ehk just see aitab tulevasi valikuid õigemini teha, et ülikoolis eriala valikul esimesel katsel kümnesse tabada. Meie perele ei ole oluline kõva tempo ja tamp riigieksami kõrge tulemuse nimel või 22 kursuse matemaatika läbimine riiklikult ette nähtud 14 asemel. Eelkõige tahan, et laps oleks gümnaasiumis õnnelik ja rahul, et seal tehtakski asju teistmoodi kui enamustes koolides, kus läbitakse õpikust näpuga järge ajades kiiruga õpisisu (tihtipeale surmigavalt) ja ei süveneta, kas sellisel tegevusel tegelikku tulemust ka on. Seetõttu huvitabki, kas uued koolid pakuvad rohkem vaikuid kui vaid kindel suund ja kas õpe on seal kuidagi teisiti korraldatud. Kui tuleb taas vaid reaalsuunaga riigigümnaasium, siis see pole ka see, mida otsime.
Meie perel on G4 kooliga lihtsalt üks mitte kõige parem kogemus. Vanem laps lõpetas ühe neist kuldmedaliga 4 aastat tagasi. Kooli ajal oli kõik justnagu ok, sai hakkama, erilist rõõmu polnud, aga suuri raskusi ka mitte, asjad sujusid. Jamaks läks peale kooli, kui ta enam ei teadnud, mida teha ja kuhu ta õigupoolest kuulub. Ehkki kõrged eksamitulemused oleks avanud enamiku ülikoolide uksi, ei tahtnud ta enam õppida. Kahel esimesel lõpetamisjärgsel aastal astus (suuresti minu survel) ikka ülikooli sisse, aga poole aasta pärast jättis mõlemal korral pooleli. Esimene kord ütles, et vale ala, teine kord, et tegelikult ta ei taha enam õppida, et gümnaasium võttis temalt igasuguse isu edaspidi veel pingutada. Nüüd ta töötab, saab tegelikult normaalselt hakkama ja elab eraldi, aga mul on ikka väga kurb mõelda, et nii säravalt tippgümnaasiumi lõpetanud noorel lõppes haridustee keskharidusega.
Teist korda sellist viga mingil juhul teha ei taha, seega soovime leida kooli, kus lapsel oleks tõesti hea olla ja õppekeskkond toetav ja stressivaba. Kõrged akadeemilised saavutused ei ole gümnaasiumis olulised, see on eneseotsingute ja katsetamise aeg, et hilisemal haridusteel õigeid valikuid teha. Meile on oluline, et ta saaks süvitsi tegeleda just teda huvitavate teemade ja ainetega ja valikuid oleks rohkelt, et saaks valikainetega katsetada ja ära proovida (ja seega hilisemat erialaga ämbrisse astumist vältida). Selles osas ei ole ka 32KK parim, sest seal ka ikka õppesuunad, kus on palju suunaaineid ja saab vähe muid valikuid juurde võtta. Tõesti loodan, et tehakse ka Tallinnasse kool, kus gümnasistil on õppesuunast sõltumatuid valikaineid rohkem kui klassikalised 4-6 kursust gümna jooksul ja kus ei toimu kolm aastat võidukihutamist kahe riigieksami punktide nimel.