Siiski tekib küsimus, et kas inimene kes on 50+ ja keskharidusega (seda kõikvõimalike kaugõppe jm vormis kõrghariduse omandamise võimaluste juures) ning ei saa oma kvalifikatsiooni “paberi peal korda” ikka aineõpetajana peaks töötama…
Paraku on nii, et õpetajaks (eriti klassiõpetajaks) ei ole võimalik töötaval inimesel midagi nii paindlike võimalustega õppida. Või kui nüüd täpselt öelda, siis pea võimatu.
https://opleht.ee/2019/05/klassiopetajaks-oppimine-peab-jaama-paindlikuks/
Kui tahta nullist alustada, siis TLÜ-s on viieaastane õpe päevaõppes. TÜ-s sama. TÜ-s on küll mingid programmid, kus kaugõppes saavad õpetajahariduse (aga mitte klassiõpetaja) omandada need, kellel on mingil alal magistrikraad, siis saavad sellel alal õpetajapaberi, muid aineid anda ei tohi, aga ma ei ole kursis, kas seal palju ainevariante on, vist oli seal informaatikaõpetaja ja matemaatikaõpetaja. TTÜ-s on programm, kus majandus/matemaatika/füüsika/keemia/bioloogia bakad ja magistrid saavad lisaõppe kaudu õppida ka siis majandus/matemaatika/füüsika/keemia/bioloogia õpetajaks, aga mitte klassiõpetajaks.
TLÜ magistriõppes saab õppida ühe aine õpetajaks, õpe toimub iga nädal reedel ja laupäeval, aga inimesel, kes töötab täiskoormusega ja tõenäoliselt omab juba ka perekonda ning lapsi, ei ole jaksu mitu aastat järjest vaid ühe puhkepäevaga nädalas vastu pidada pühendudes nii tööle, perele kui ka õpingutele, olen proovinud. Pahatihti ei saa ka lihtsalt reedet töölt vabaks. Ja üleüldse, milleks? Seletan kohe lähemalt.
Alles siingi PK oli teema, kus keegi otsis võimalusi, kuidas kõrgharitud lasteaiaõpetaja saaks ümber õppida klassiõpetajaks. Lugesin seda huviga, endalgi on sama mõte olnud, sest olen ka õppinud alushariduse pedagoogiks, aga läbi juhuste hakkasin algklassilastele abiõpet andma, alguses tuttavatele niisama tasuta, aga praegu teen raha eest tunde. Praegu tegelengi täistööajaga eratundide andmisega. Lasteaias enam ei tööta. Lapsed, kes koolis ainest aru ei saa, tulevad minu juurde tundi ja näen, et saan selle õpetamisega hästi hakkama, mulle meeldib õpetada. Vanemad on ka rahul. Aga kooli ma õpetama minna ei tohi, tegelikult ei ole kandideerinudki, kuigi on kutsutud, sest kool tohib teha minuga vaid aastase lepingu. Nagu siitki lugeda saab, siis oleks kindlasti kellelgi lapsevanematest ka ütlemist, miks mul paberit pole. Praegu teenin sama palju kui koolis teeniks. Võib-olla millalgi rohkemgi. Mina määran oma palga ise, riiklikus koolis õpetajatel on taas vaip jalge alt tõmmatud ja palgad on nii, nagu võimuliit otsustab. Hetkel paistab küll, et toimub taas taandareng. Mina valin oma õpilased ise, koolis on olukord aina raskem, kaasava hariduse rakendamine käib paljudele õpetajatele üle jõu. Milleks mulle kogu see jant ja ebakindlus, kui ma ei võidaks milleski? Sisuliselt ainus variant oleks minna keskkoolilõpetajatega koos bakasse, VÕTA-ga saaks küll midagi üle kanda, aga siiski toimub päevaõpe. Seega “paberite korda ajamine” on üsna keeruline.
Kui riik tahaks rohkem õpetajaid ja olemasolevad ilma paberiteta ka kooli jääks või juurde tuleks, siis peaks alustama sellest, et töötavatele inimestele tehtaks see õpe tõesti ka kättesaadavaks, palk peaks olema suurem ja palgatõusus kindel areng. Ja see kaasav haridus… ma ei tea, mis sellega peaks tegema, aga probleeme on rohkem kui avalikult räägitakse. Vastasel korral ongi meil tulevikus ainult erakoolid ja eraõpetajad. Ja ajakirjandus avaldab kirjutisi eliitkoolidest, miks küll see nii on või ei peaks olema. Aga ei nähta, et see kõik on ju omavahel seotud! Praegu ongi koolides kokkuvõttes õpilaste ja õpetajatega selline seis nagu kogu kompott kõige parema tahtmise juures välja veab!
Seega, isegi kui väga tahaks, mis võimalused need kõik siis oleks “lihtsalt pabereid korda ajada”? 🙂
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.09 07:52; 07.09 20:02;