Teema: Uuele klassijuhatajale üks mõte

#3219490:

Kirjavead õpetaja tekstis küll häirivad, aga kui see tekst ei tule just eesti keele õpetajalt, siis ei teeks ma sellest väga suurt numbrit. Hoopis suurem probleem on see, kui aineõpetaja ei ole pädev sellel alal, mida ta õpetab. Kahjuks esineb seda liiga palju. Ideaalis võiks õpetaja üks ülesanne olla ka lastes huvi äratamine konkreetse aine vastu, aga kui õpetaja ainet ei tunne ega ise ka eriline huviline ei paista olevat, siis on asi ikka väga kurb. Paraku tulebki nõus olla käoga, kes eespool mainis õpetajahariduse vähest populaarsust ja paljude tulevaste õpetajate üsna kehva taset. Veel enam, õpetajaks satuvad ka inimesed kellel õpetajaharidus üldse puudub. Selle taustal on mul väga hea meel, et kõigest hoolimata on koolides üsna palju ka väga ärksaid, tarku ja toredaid õpetajaid, kes oma tööd südamega teevad ja armastavad nii lapsi kui oma ainet. Kooliaasta alguses tahaks pigem just neile jõudu ja energiat soovida, et tigedad ja nõudlikud lapsevanemad, väike palk, liigse vabakasvatusega teismelised ja paljud muud koolielu varjuküljed neid koolist minema ei ajaks.

Minu meelest on õpetajahariduse puudumine absoluutselt ebaoluline, kui inimene oskab lastega ümber käia ja valdab oma ainet. Karjakaupa on koolides õpetajaharidusega käpardeid, keda vanemad parema meelega klassi ette ei lubaks. Pigem on probleem, et kui koolis on suurepärane õpetaja, kel kvalifikatsioon puudub, siis teda tohib palgata vaid aastaks ja ta kohale tuleb iga aasta välja kuulutada konkurss. Kui kohta soovib õpetajaharidusega käpard, jääb senine õpetaja ukse taha. Minu laste koolis on üks 50+ vanuses keskharidusega õpetaja näiteks, kes iial ei saa paberi peal oma kvalifikatsiooni korda, aga ta oskab oma ainet ja oskab lastel silma särama panna.

Minulapse õpetaja kirjutas, et aktusel on riietuseks sukapüksid ja valge pluuse. Peale minupoolset tähelepanu juhtimist sai laps iga päev millegi eest õiendada.

#3219666:

Aga miks mitte? Ta ei ole eluaeg õpetanud, vast aastat viis vaid, aga tal tuleb see hästi välja. Kindel see, et ta ei hakka bakat ja siis magistrit tegema. Mina ei ole tõesõna see inimene, kes usub, et paber tõestab inimese sobivust mingile tööle.

Jah, alati võib olla neid, kellel “tuleb hästi välja” – vähemalt paistab nagu tuleks. Aga tegelikult on ikkagi vaja mingit kutsestandardit, mis aitaks riiklikul tasandil kindlustada, et lapsi õpetavad inimesed, kes on pädevad nii omas aines kui pedagoogikas.
Sa ei taha ju, et sind raviks arst, kellel pole meditsiiniharidust? (aga on muidu kena ja sõbralik ja hooliv ja oskab jätta muljet, et teab kuidas inimesi ravida)

#3219631:

Minulapse õpetaja kirjutas, et aktusel on riietuseks sukapüksid ja valge pluuse. Peale minupoolset tähelepanu juhtimist sai laps iga päev millegi eest õiendada.

: ))) Kuidas Sul õnnestus tähelepanu juhtida? E-koolis kirjutasid avalikult vastu?
Millegipärast mul üldse see võimalus puudub. “Sellele teatele ei saa vastata” – no umbes selline tekst on ees.

#3219575:

Siiski tekib küsimus, et kas inimene kes on 50+ ja keskharidusega (seda kõikvõimalike kaugõppe jm vormis kõrghariduse omandamise võimaluste juures) ning ei saa oma kvalifikatsiooni “paberi peal korda” ikka aineõpetajana peaks töötama…

Paraku on nii, et õpetajaks (eriti klassiõpetajaks) ei ole võimalik töötaval inimesel midagi nii paindlike võimalustega õppida. Või kui nüüd täpselt öelda, siis pea võimatu.

https://opleht.ee/2019/05/klassiopetajaks-oppimine-peab-jaama-paindlikuks/

Kui tahta nullist alustada, siis TLÜ-s on viieaastane õpe päevaõppes. TÜ-s sama. TÜ-s on küll mingid programmid, kus kaugõppes saavad õpetajahariduse (aga mitte klassiõpetaja) omandada need, kellel on mingil alal magistrikraad, siis saavad sellel alal õpetajapaberi, muid aineid anda ei tohi, aga ma ei ole kursis, kas seal palju ainevariante on, vist oli seal informaatikaõpetaja ja matemaatikaõpetaja. TTÜ-s on programm, kus majandus/matemaatika/füüsika/keemia/bioloogia bakad ja magistrid saavad lisaõppe kaudu õppida ka siis majandus/matemaatika/füüsika/keemia/bioloogia õpetajaks, aga mitte klassiõpetajaks.

TLÜ magistriõppes saab õppida ühe aine õpetajaks, õpe toimub iga nädal reedel ja laupäeval, aga inimesel, kes töötab täiskoormusega ja tõenäoliselt omab juba ka perekonda ning lapsi, ei ole jaksu mitu aastat järjest vaid ühe puhkepäevaga nädalas vastu pidada pühendudes nii tööle, perele kui ka õpingutele, olen proovinud. Pahatihti ei saa ka lihtsalt reedet töölt vabaks. Ja üleüldse, milleks? Seletan kohe lähemalt.

Alles siingi PK oli teema, kus keegi otsis võimalusi, kuidas kõrgharitud lasteaiaõpetaja saaks ümber õppida klassiõpetajaks. Lugesin seda huviga, endalgi on sama mõte olnud, sest olen ka õppinud alushariduse pedagoogiks, aga läbi juhuste hakkasin algklassilastele abiõpet andma, alguses tuttavatele niisama tasuta, aga praegu teen raha eest tunde. Praegu tegelengi täistööajaga eratundide andmisega. Lasteaias enam ei tööta. Lapsed, kes koolis ainest aru ei saa, tulevad minu juurde tundi ja näen, et saan selle õpetamisega hästi hakkama, mulle meeldib õpetada. Vanemad on ka rahul. Aga kooli ma õpetama minna ei tohi, tegelikult ei ole kandideerinudki, kuigi on kutsutud, sest kool tohib teha minuga vaid aastase lepingu. Nagu siitki lugeda saab, siis oleks kindlasti kellelgi lapsevanematest ka ütlemist, miks mul paberit pole. Praegu teenin sama palju kui koolis teeniks. Võib-olla millalgi rohkemgi. Mina määran oma palga ise, riiklikus koolis õpetajatel on taas vaip jalge alt tõmmatud ja palgad on nii, nagu võimuliit otsustab. Hetkel paistab küll, et toimub taas taandareng. Mina valin oma õpilased ise, koolis on olukord aina raskem, kaasava hariduse rakendamine käib paljudele õpetajatele üle jõu. Milleks mulle kogu see jant ja ebakindlus, kui ma ei võidaks milleski? Sisuliselt ainus variant oleks minna keskkoolilõpetajatega koos bakasse, VÕTA-ga saaks küll midagi üle kanda, aga siiski toimub päevaõpe. Seega “paberite korda ajamine” on üsna keeruline.

Kui riik tahaks rohkem õpetajaid ja olemasolevad ilma paberiteta ka kooli jääks või juurde tuleks, siis peaks alustama sellest, et töötavatele inimestele tehtaks see õpe tõesti ka kättesaadavaks, palk peaks olema suurem ja palgatõusus kindel areng. Ja see kaasav haridus… ma ei tea, mis sellega peaks tegema, aga probleeme on rohkem kui avalikult räägitakse. Vastasel korral ongi meil tulevikus ainult erakoolid ja eraõpetajad. Ja ajakirjandus avaldab kirjutisi eliitkoolidest, miks küll see nii on või ei peaks olema. Aga ei nähta, et see kõik on ju omavahel seotud! Praegu ongi koolides kokkuvõttes õpilaste ja õpetajatega selline seis nagu kogu kompott kõige parema tahtmise juures välja veab!

Seega, isegi kui väga tahaks, mis võimalused need kõik siis oleks “lihtsalt pabereid korda ajada”? 🙂

#3220742:

Isiklikult läksin ja ütlesin peale aktust.

Mitte ometi esimese asjana, mida ta sinu käest üldse kuulis 1.septembril?

#3220768:

#3219575:

Siiski tekib küsimus, et kas inimene kes on 50+ ja keskharidusega (seda kõikvõimalike kaugõppe jm vormis kõrghariduse omandamise võimaluste juures) ning ei saa oma kvalifikatsiooni “paberi peal korda” ikka aineõpetajana peaks töötama…

Paraku on nii, et õpetajaks (eriti klassiõpetajaks) ei ole võimalik töötaval inimesel midagi nii paindlike võimalustega õppida. Või kui nüüd täpselt öelda, siis pea võimatu.

https://opleht.ee/2019/05/klassiopetajaks-oppimine-peab-jaama-paindlikuks/

Kui tahta nullist alustada, siis TLÜ-s on viieaastane õpe päevaõppes. TÜ-s sama. TÜ-s on küll mingid programmid, kus kaugõppes saavad õpetajahariduse (aga mitte klassiõpetaja) omandada need, kellel on mingil alal magistrikraad, siis saavad sellel alal õpetajapaberi, muid aineid anda ei tohi, aga ma ei ole kursis, kas seal palju ainevariante on, vist oli seal informaatikaõpetaja ja matemaatikaõpetaja. TTÜ-s on programm, kus majandus/matemaatika/füüsika/keemia/bioloogia bakad ja magistrid saavad lisaõppe kaudu õppida ka siis majandus/matemaatika/füüsika/keemia/bioloogia õpetajaks, aga mitte klassiõpetajaks.

TLÜ magistriõppes saab õppida ühe aine õpetajaks, õpe toimub iga nädal reedel ja laupäeval, aga inimesel, kes töötab täiskoormusega ja tõenäoliselt omab juba ka perekonda ning lapsi, ei ole jaksu mitu aastat järjest vaid ühe puhkepäevaga nädalas vastu pidada pühendudes nii tööle, perele kui ka õpingutele, olen proovinud. Pahatihti ei saa ka lihtsalt reedet töölt vabaks. Ja üleüldse, milleks? Seletan kohe lähemalt.

Alles siingi PK oli teema, kus keegi otsis võimalusi, kuidas kõrgharitud lasteaiaõpetaja saaks ümber õppida klassiõpetajaks. Lugesin seda huviga, endalgi on sama mõte olnud, sest olen ka õppinud alushariduse pedagoogiks, aga läbi juhuste hakkasin algklassilastele abiõpet andma, alguses tuttavatele niisama tasuta, aga praegu teen raha eest tunde. Praegu tegelengi täistööajaga eratundide andmisega. Lasteaias enam ei tööta. Lapsed, kes koolis ainest aru ei saa, tulevad minu juurde tundi ja näen, et saan selle õpetamisega hästi hakkama, mulle meeldib õpetada. Vanemad on ka rahul. Aga kooli ma õpetama minna ei tohi, tegelikult ei ole kandideerinudki, kuigi on kutsutud, sest kool tohib teha minuga vaid aastase lepingu. Nagu siitki lugeda saab, siis oleks kindlasti kellelgi lapsevanematest ka ütlemist, miks mul paberit pole. Praegu teenin sama palju kui koolis teeniks. Võib-olla millalgi rohkemgi. Mina määran oma palga ise, riiklikus koolis õpetajatel on taas vaip jalge alt tõmmatud ja palgad on nii, nagu võimuliit otsustab. Hetkel paistab küll, et toimub taas taandareng. Mina valin oma õpilased ise, koolis on olukord aina raskem, kaasava hariduse rakendamine käib paljudele õpetajatele üle jõu. Milleks mulle kogu see jant ja ebakindlus, kui ma ei võidaks milleski? Sisuliselt ainus variant oleks minna keskkoolilõpetajatega koos bakasse, VÕTA-ga saaks küll midagi üle kanda, aga siiski toimub päevaõpe. Seega “paberite korda ajamine” on üsna keeruline.

Seega, isegi kui väga tahaks, mis võimalused need kõik siis oleks “lihtsalt pabereid korda ajada”? 🙂

Huvitav, meie koolis on tööl vähemalt kolm töö kõrvalt klassiõpetajaks õppivat õpetajat. Kõigil neil on ka pere ja lapsed.

#3216721:

Väga väsitav oli selline detektiivitöö tegemine, õpetaja aga keeldus e-kooli midagi kirjutamast ja päeviku täitmist (et vähemalt sealtki võiks ürituste toimumise jms kohta lugeda) ka ei nõudnud. Nii et, kallid lapsevanemad, olge tänulikud, et õpetaja üldsegi teile midagi kirjutab! Kui mõni teist hakkab liigselt komakesi taga ajama, siis võib õpetaja loobuda teile üldse infot andmast.

Ma olen näinud nii- ja naasugusi õpetajaid, õnneks oli minu lapse klassijuhataja väga pädev. Kui inglise keele õpetajaga oli sama jama, et ta ei tahtnud mitte midagi e-kooli kirjutada ja ma seda lõpuks klassijuhatajale kurtsin, vastas ta, et tegelikult näeb koolikord ette, et kõik õpetajad peavad nii ülesanded kui hinded kandma e-kooli. Ilmselt toimusid koolis mingid kõnelused ja vähemalt mõne aja jooksul pärast seda suutis inglise keele õpetaja siiski ka ise e-kooli täita. Ei pea teda sellepärast pilpa peal kandma nagu… teate isegi, mida.

Muidugi ei pea õpetaja iga plaksu peale iga kell kohe hüppama, aga teatud asjad on, mille ärategemine õpetaja poolt on normaalne, üks nendest on lastele selgelt ja arusaadavalt antud kodused ülesanded, kui neid ei anta, siis pole ka õigust nende täitmist nõuda.

#3219317:

#3216823:

Kahjuks hakkab viimasel ajal levima trend, et kui lapsega kooliseinte vahel midagi juhtub, siis õpetaja ei teavita lapsevanemaid, vaid kaebab juhtumi otsekohe edasi “suurte” instantside (lastekaitse jts) poole. Lapsevanem on kui puuga pähe saanud, kui korraga tuleb Sotsiaalkindlustusametist telefonikõne tema lapse kohta… Ka koolipsühholoogi, sotsiaaltöötaja jne juurde viib õpetaja last ilma lapsevanema teadmata ja loata. Lapsevanemat ei kaasata üldse.

õpetaja ei kaeba midagi ega kuhugi, küll aga plaaniti mingil hetkel anda KOV lastekaitsetöötajatele ja noorsoopolitsele otsene juurdepääs e-koolile, vähemalt mõned aastad tagasi väitis direktor ühel koosolekul, et (tollal) see juurdepääs olevat kohe-kohe plaanis anda, koolidel polnud midagi vastu kobiseda.

kas see plaan realiseerus ja kas kõigi või vaid nn probleemsete perede laste kohta, seda ma kahjuks ei tea.

mis aga puutub lastevanematega kontakteerumisse, siis kui stuudiumis näeb õpetaja nii lapse vanemate nimesid ja kontakte (e-mail, telefon) ja saab juhul, kui lapsega midagi juhtub (jääb haigeks, oksendab vmt), kohe vanemaga ühendust võtta, siis e-koolis aineõpetajatel selline võimalus puudub. isegi lapsevanema nime ei näe, et õnnetuse korral saaks vanema kontaktid kasvõi netist välja googeldada ja ühendust võtta.

Miks Sa levitad valeinfot ja poolikuid tõdesid? Loomulikult saab õpetaja kaevata kuhu iganes, ja nad teevadki seda päris usinalt (eriti siis, kui lapsevanem püüab koostööd teha, õpetaja aga on tõlgendanud seda rünnakuna ja otsustab lapsevanemale kätte maksta).

Ning mis puutub haigeks jäänud või oksendanud lapse osas vanemate teavitamisse, siis kas lapselt endalt pole tulnud pähe küsida? Lapse päevikus on vanemate kontaktid kenasti sees, lisaks peaks sekretäri kabinetis paiknema lapse toimik vanemate andmetega. Mina olen pidanud kõikide oma laste koolipaneku ajal täitma lausa hunnikute viisi koolile kõiksugu pabereid, sh on küsitud nii ema kui ka isa ametit, haridustaset, tegevusala, töökoha nimetust, mobiilide numbreid ja isegi töökoha numbreid. Mis siis üldse on selle suure andmete kogumise mõte, kui reaalselt mingi intsidendi juhtudes jäetakse lapsevanemad ikkagi teavitamata, pugedes naljaka argumendi taha, et “aga kool ju ei teagi andmeid!”?