Selle “tahaks võimalikult kiiresti minema tõmmata” suhtumisega ongi kõik öeldud- töö on midagi nii ebameeldivat ja igavat, et käib üks suur minutite lugemine tööpäeva lõpuni. Mina nt. ei taha, mulle meeldib mu töö. Kusjuures meil ei tööta keegi nii, et kui kell kukub, siis kõik jooksevad. Kas tõesti käiakse tänapäeva võimaluste juures veel tööl mingist kohusetundest ja valitakse amet, mis rõõmu ei paku?
Inimestel on muu elu ka, mitte ainult töökollektiivis hängimine 😀 Kujutad ette, et kell kukub, ja tõesti torman minema – lastele lasteaeda järgi, siis lähen nendega parki jalutama, kui ilus ilm on, kodus igasugu tegemist, lisaks oma hobid. Oma tööd armastan sealjuures väga, aga see ei tähenda, et ma tööajal ja oma ajal vahet ei võiks teha. Ja seetõttu eelistangi töökeskonda, kus on võimalik tööajal tööle keskenduda ja kõik korralikult ära teha, kuskil nö mängualal molutamine tööajal võtaks mult võimaluse õhtul oma pere ja hobidega tegeleda. Samamoodi on mu töökaaslastel tööväline aeg üpriski planeeritud, kes läheb trenni, kes saab sõpradega kokku, kes lihtsalt koju puhkama.
Selliseid lapsikusi, et kes kõige pikemalt kontoris on, see tõestab sellega, kui väga ta oma tööd armastab, võib tõesti ainult Perekoolist lugeda. Üks eeldus, et armastus oma töö vastu püsima jääks, on minu meelest hoopis see, et leitakse tasakaal isikliku elu ja tööelu vahel.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 15.06 10:57; 15.06 19:47;