Endise tartlase ja nüüdse tallinlasena võin öelda, et ma ei koliks iial tagasi Tartusse. Võin näitena tuua kasvõi selle, et Tallinnas on alati midagi teha või kuskile minna. Suvel Tartu täiesti välja surnud koht. Kõik head kontsertid on Tallinnas, teatrite vahel saab valida. Lennujaamast ei räägigi… peale pikka lendu hakka veel 200 km sõitma…prrr Meri on lähedal, palgad paremad. Töökohti on justkui rohkem. Ega need tartlased sisserännanud tallinlasi omaks ei võta. Tartu on hea ja mõttetu linn. Aga TA proovi ära, muidu jääb kripeldama.
Endise tallinlase ja vahepealse Tartu elanikuna (õppisin, seejärel töötasin) võin öelda, et Eesti linnadest eelistaks just Tartut. Ka suvine natuke vaikne ja väljasurnud Tartu oli minu meelest väga nunnu. Kui Tallinnas tuli mul suve saabudes kohe tunne, et “tahaks maakoju ära” ja veidi kahju oli, kui töölkäimine hoidis Tallinnas kinni ja veel maakoju sõita ei saanud, siis Tartu oli ka suvel elamiseks täiesti tore – veidi vaiksemaks jäänud tolmused tänavad, botaanikaaed, Emajõe-äärsed rohtunud alad…
Milline Tartu praegune suvine õhkkond (kas suvel on linn nüüd rahvarohkem), ei oska kommenteerida. Tartu uusarendustega kuskil linna servades (milline õhkkond seal on) pole ka kursis. Lihtsalt tean, et Tartu on nüüd palju laienenud. Mina elasin nö. vanas Tartus ehk linnaosades ümber kesklinna ja seal mulle sobis.
Tegelikult, kui praktiline elu võimaldab, siis peabki elamiskoha valima nö. südame järgi – ehk siis just selle koha, kus on “see õige tunne”. Inimene on mitte masin, vaid emotsionaalne olend ja võimalus veeta oma eluaastad tunde järgi valitud nö. “õiges kohas” annab elule tohutult juurde.
Selles mõttes ma saan teemaalgatajast ja tema mõtteviisist täiesti aru.