Mida teha? Mida öelda?
Minu juurde kolis oma ema juurest sisse meesinimene, ainult et ta kipub ara unustama, et mul on eelmine elu ka olemas olnud. Mul on 2 last ja suur koer, kes kõik mu eksi armastavad. Elame üksteise lähedal ja üsna tihti juhtub, et eks hüppab sisse, võtab koera ja laheb temaga ning enda koeraga kampas metsa jalutama. Koer rõõmus ja minul hea meel, et koer jalutatud. Vahel , kui raha otsas, toob eks mulle poest süüa või lastele suuri apelsine. VAhel annab raha, vahel toob linnast või vanaemade juurest autoga vajalikku träni, toob metsast maasikaid ja murakaid. Ta on kogu aeg selline lahke ja abivalmis olnud nii minu kui kõigi inimestega. Mul küll pole nii palju pappi kui tal, aga hoian teda meeles kui kodus küpsetan:) Ühesõnaga meil on hea sõbrasuhe. Oleme olnud 3 aastat lahus, ja alguses vältis ta meie juurde sattumist. Lõpuks olen jõudnud nii kaugele, et räägime taas üksteisega ja lapsed saavad isa näha. Lapsed ei viitsi tema juures käia, aga hea , kui isa siiagi sõidab, lapsed auto peale võtab, et kohvikusse minna, või nendega õues paar sõna juttu räägib. Praegu on isal aga raske aeg: tervis väga halb, näost valge, süda haige, võttis töölt pikema puhkuse ja sellega seoses satub tihedamini meie ukse taha – nii 4-5 x nadalas. Vahel on olnud ka pikemaid pause, paar korda kuus.. Küll aga teeb ta seda viisakalt – ei tule tuppa tundideks istuma, vaid naiteks viib ja toob koera vahel nii, et ma ei kuulegi. Voi paneb vahel toidukoti lauale. Või kui lapsed parajasti visiidi ajal köögis on, küsib, kuidas läheb , ning ruttab jalle minema, tema visiit ei kesta kunagi kauem kui 5-10 minutit. Kunagi ammu peale lahkuminemist viskasin ta välja ja käitusin temaga halvasti nagu koeraga , mistõttu lubasin temaga kunagi enam nii mitte teha ja et meie kodu uksed on talle edaspidi alati lahti.
Nüüd aga on olukord, kus mu uuele kaaslasele see üldse ei sobi, mossitab ja soovib et kirjutame mu eksile ühispöördumise, et ta meil nii tihti ei käiks. Minu jaoks on see nagu teistkordne kalli inimese välja viskamine. ja ma ei taha võtta enda peale süütunnet, kui eksiga midagi juhtub, ta on tõesti suure südamega inimene ja oli 20 aastat mu parim sõber. Olen uuele kaaslasele öelnud, et kui tahad teha oma reegleid, sebi endale oma kodu, kuhu naise tood, aga siin on minu kodu. Olen seletanud oma käitumise tagamaad nagu siingi ära, aga see ei veena teda. Nüüd on mul kodus lihtsalt iga päev paks õhk kuni ma eksile ütlen, et ärgu käigu meil nii tihti..kusjuures nii mulle kui lastele see suurepäraselt sobib. ja ausalt öelda tunnen, et mu elu üksinda oleks mulle palju lihtsam, sest varem võisid käia mul sõbrannad, võisin vabalt käia oma ämmade ja äiade juures, nemad minu juures. Nüüd aga tunnen, et uue kaaslasega nagu peaksin vägisi end vanadest sõpradest , peretraditsioonidest jne välja lõikama ning uue lehekülje pöörama,eksi ja minu perekond on ajaga nii üksteisest läbi imbunud ja mulle nagu ei meeldi see tänapäeva värk et kui vana suhe on katki, siis viskame kõik sellega seonduva ära. ma tahan hoopis seda kõike head ja ilusat alles hoida. kuidas ma jaan iseendaks ja ütlen, et ma ei kirjuta seda lolli ühispöördumist.
Teema: uus kaaslane ei salli, et laste isa käib lastel külas
kuidas ma jaan iseendaks ja ütlen, et ma ei kirjuta seda lolli ühispöördumist.
Kirjelduse järgi tuleks uus mees tagasi ema juurde saata. Mis lapsed mehest arvavad?
Kuidas see uus mees muidu teiega sobib või oledki juba tegelikult kahetsenud, et mehe emme juurest ära tõid?
No käsi südamel, endal viskaks ka üle, kui naise eks iga jumala päev silma all siiberdab ja sisse-välja käib nagu omas kodus. Aga kuna minu arvamus (uue mehena, üritan tema kingadesse ennast mahutada) oleks nelja teise pereliikme vastu ja kuna eks käib seal laste ja koera juures, mitte niiväga naise pärast ja kõigile teistele see sobib, siis polegi midagi kui kuss olla, pole minu kodu, pole minu koer, pole minu lapsed, pole minu kobiseda sellise pere sisseharjunud elu kohta. Kõigil teistel on selle eksiga kauased suhted ja oma ajalugu, kellel isa, kellele peremees (koerale), aga sel uuel pole ju. Mossitama võib emme juurde minna.
Alati saab pidada visiitsuhet, eriti kui sul üks poole kohaga mees majas nagunii käib.
Pead talle rahulikult selgitama veelkord, et sina seda kirja kirjutama ei hakka, sa oled lubanud. Kui selle uue mehe ego ei kannata, et ta jääb lastele isaks ja et ta võib sinu kodus käia, siis kahju küll, aga sellest kooselust ei tule midagi välja. Ja no see annab päris selge vihje, kes siin majas tähtsam on, kui juba lapsikuks “kas oled minu poolt või eksi poolt ja minu vastu”, praegu selle ühisavalduse mõte selles ju on.
Kas sina jätsid eksmehe maha, see 20a sõber ja niii hea inimene jne, mis häda siis lahku minna oli?
Uus meesinimene koju tagasi ema juurde ja probleem lahendatud.
Paar korda kuus lubad ta ööseks enda juurde teki alla, aga see on ka kõik.
Ülejäänud aeg elagu ema juures.
See mees peab kodutee jalge alla võtma. ta pole suhteks veel küps. Peab veel küpsema, ema juures.
See mees peab kodutee jalge alla võtma. ta pole suhteks veel küps. Peab veel küpsema, ema juures.
Minu arvates ei ole teemaalgataja uueks suhteks küps.
Kuule, teemaalgataja, loe siin paar lehekülge pereelu rubriigi teemasid. Sul on eksiga vedanud, kui nii võib öelda. Enamus naisi kaebab, et eks ei tunne laste vastu huvi, ei maksa elatist, ei toeta ka muidu, lastele ei helista, lastekaitsjale valetab, et naine ei näita lapsi, lubab lapsele, et tuleb külla, aga ei tule, käib uue perekonnaga kallitel reisidel, aga lapse sünnipäeva unustab ära jne jne. Ära ole loll, et oma normaalset eksi peedistama ja suhteid rikkuma hakkad.
Mis häda sul seda uut meest vaja koju vedada oli? Ma saan jutust aru, et lapsed on juba suuremad, eksiga tuttav 20 a, te ei ole siis ju väga noored enam? Uus mees on siis ka mingi 40 ja kolis alles nüüd ema juurest välja? See ei saa küll head tähendada, õigemini, see tähendab üsna kindlasti lihtsalt uskumatuid jamasid. See praegune pirtsutamine on alles algus.
Mees soovib kirjutada ühispöördumist? Wtf? Minu meelest normaalsed inimesed sellises olukorras kas paluksid sinul eksiga rääkida, kehvemal juhul läheksid ise rääkima (kuigi tal tegelikult pole tõesti asja seda teha) või lihtsalt ütleks, et sorri, mulle ei sobi ja koliks minema. See tüüp on sul mingi veidrik, sotsiaalfoobiaga äkki? Selle ühisdeklaratsiooniga üritab ta siis pressida välja, et sulle ka eksi käigud ei meeldi, kuigi tegelikult on probleem ainult temal. Ära mine õnge! Ennegi nähtud neid naisi (ja mehi muidugi ka), kes uue kaaslase pärast lolliks keeravad ja pere ning sõpradega enam suheldud ei saa. Väga vilets otsus.
Ütle mehele konkreetselt, et teie elukorraldus eksi ja lastega on selline nagu ta on ja nii jääb ning mees võib ise otsustada, kas see sobib talle või mitte. Kui otsustab jääda, siis ei tule sel teemal enam mitte üks piuks. Kui ei, siis nii on ja ta ei pea sinu juures elama.
Ja arvesta sellega ka, et keskealisel mehel ema juurest otse kärgperesse maanduda on väga karm põnts, tal pole ju ühiseluga kogemusi, ta ei saagi pihta, kuidas adekvaatselt käituda.
Kõige kehvem, mis sa teha saad on hakata nüüd uue mehe pilli järgi tantsima, siis varsti selgub, et ega su lapsed ka talle väga ei meeldi, äkki koliks nad isa juurde ja üldse, maja võiks ka juba natuke tema oma olla jne jne.
On siis nii väga vaja, et mingi mees elamises oleks üldse, ise kirjutasid ju ka, et üksi on lihtsam?
Ega sellise elukorraldusega ükski mees ei lepikski (ammugi mitte naine), sest keegi poleks eksi pideva edasi-tagasi siiberdamisega nõus. Külas võib ikka käia, aga kõigel on piirid ju. Ela parem üksi jah, kui eksis nii kinni oled.
Ütle mehele konkreetselt, et teie elukorraldus eksi ja lastega on selline nagu ta on ja nii jääb ning mees võib ise otsustada, kas see sobib talle või mitte. Kui otsustab jääda, siis ei tule sel teemal enam mitte üks piuks. Kui ei, siis nii on ja ta ei pea sinu juures elama.
Just! Nii normaalsele, vastutustundlikule ja lastest hoolivale mehele hakata ettekirjutusi tegema, kuidas ta oma lastega suhtleb, oleks küll ikka väga-väga vale. Mõne aja pärast nõuab uus kaaslane ehk kirjalikku pöördumist lastele, kuidas nad tohivad käituda. Edasi peab teemaalgataja ise kirjaliku lubaduse andma, et ei kutsu sõbrannasid külla ja ise ka väljas ei käi jne. Sellise suhtumisega inimese mõtteviisis on midagi ikka kõvasti nihkes ja ennekõike ei usalda ta sind – normaalne inimene ju mõistaks, et teie kahe suhteid see kuidagi ei ohusta ja ennekõike on laste huvides, et isa nende elust ei kao ja temaga suhtlemine kodus paksu verd ei tekita. Teemaalgataja on saavutanud ideaalse lahkuminekujärgse olukorra ja lastele mõeldes ei laseks ma küll seda ühelgi uuel tulijal muuta. Kui isegi sellised põgusad käigud tekitavad temas pingeid, siis edasi saab see ainult hullemaks minna. Senised suhted, kui need on head ja sõbralikud, on on ikka oluliselt rohkem väärt kui üks ebakindel kiilulööja, kes sel moel oma positsiooni kindlustada tahab.
Pole selline miski meesinimene, kes aru ei saa, et on eelmine elu, millest sündinud on lapsed ja lastel on vanemad. Poisike on alles, peab veel arenema omaette.
Mida teha? Mida öelda?
Minu juurde kolis oma ema juurest sisse meesinimene, ainult et ta kipub ara unustama, et mul on eelmine elu ka olemas olnud. Mul on 2 last ja suur koer, kes kõik mu eksi armastavad. Elame üksteise lähedal ja üsna tihti juhtub, et eks hüppab sisse, võtab koera ja laheb temaga ning enda koeraga kampas metsa jalutama. Koer rõõmus ja minul hea meel, et koer jalutatud. Vahel , kui raha otsas, toob eks mulle poest süüa või lastele suuri apelsine. VAhel annab raha, vahel toob linnast või vanaemade juurest autoga vajalikku träni, toob metsast maasikaid ja murakaid. Ta on kogu aeg selline lahke ja abivalmis olnud nii minu kui kõigi inimestega. Mul küll pole nii palju pappi kui tal, aga hoian teda meeles kui kodus küpsetan:) Ühesõnaga meil on hea sõbrasuhe. Oleme olnud 3 aastat lahus, ja alguses vältis ta meie juurde sattumist. Lõpuks olen jõudnud nii kaugele, et räägime taas üksteisega ja lapsed saavad isa näha. Lapsed ei viitsi tema juures käia, aga hea , kui isa siiagi sõidab, lapsed auto peale võtab, et kohvikusse minna, või nendega õues paar sõna juttu räägib. Praegu on isal aga raske aeg: tervis väga halb, näost valge, süda haige, võttis töölt pikema puhkuse ja sellega seoses satub tihedamini meie ukse taha – nii 4-5 x nadalas. Vahel on olnud ka pikemaid pause, paar korda kuus.. Küll aga teeb ta seda viisakalt – ei tule tuppa tundideks istuma, vaid naiteks viib ja toob koera vahel nii, et ma ei kuulegi. Voi paneb vahel toidukoti lauale. Või kui lapsed parajasti visiidi ajal köögis on, küsib, kuidas läheb , ning ruttab jalle minema, tema visiit ei kesta kunagi kauem kui 5-10 minutit. Kunagi ammu peale lahkuminemist viskasin ta välja ja käitusin temaga halvasti nagu koeraga , mistõttu lubasin temaga kunagi enam nii mitte teha ja et meie kodu uksed on talle edaspidi alati lahti.
Nüüd aga on olukord, kus mu uuele kaaslasele see üldse ei sobi, mossitab ja soovib et kirjutame mu eksile ühispöördumise, et ta meil nii tihti ei käiks. Minu jaoks on see nagu teistkordne kalli inimese välja viskamine. ja ma ei taha võtta enda peale süütunnet, kui eksiga midagi juhtub, ta on tõesti suure südamega inimene ja oli 20 aastat mu parim sõber. Olen uuele kaaslasele öelnud, et kui tahad teha oma reegleid, sebi endale oma kodu, kuhu naise tood, aga siin on minu kodu. Olen seletanud oma käitumise tagamaad nagu siingi ära, aga see ei veena teda. Nüüd on mul kodus lihtsalt iga päev paks õhk kuni ma eksile ütlen, et ärgu käigu meil nii tihti..kusjuures nii mulle kui lastele see suurepäraselt sobib. ja ausalt öelda tunnen, et mu elu üksinda oleks mulle palju lihtsam, sest varem võisid käia mul sõbrannad, võisin vabalt käia oma ämmade ja äiade juures, nemad minu juures. Nüüd aga tunnen, et uue kaaslasega nagu peaksin vägisi end vanadest sõpradest , peretraditsioonidest jne välja lõikama ning uue lehekülje pöörama,eksi ja minu perekond on ajaga nii üksteisest läbi imbunud ja mulle nagu ei meeldi see tänapäeva värk et kui vana suhe on katki, siis viskame kõik sellega seonduva ära. ma tahan hoopis seda kõike head ja ilusat alles hoida. kuidas ma jaan iseendaks ja ütlen, et ma ei kirjuta seda lolli ühispöördumist.
Mina ütleksin elukaaslasele järgmise virinahoo ajal, et ok, siis ma hakkan lastega exi juures käima, kui sina teda siin näha ei taha. Või tema ja lastega rannas jalutamas või kohvikus või loomaaias.
Mjah… Eks toob sulle metsast maasikaid, sina küpsetad talle. Uut armastust nimetad meesinimeseks, kes tegelt võiks pigem oma elamise sebida. Nats vinti üle ei keera või?
Miks see uus meesinimene kodus on päevasel ajal? Saan aru, et eksil on hetkel tervisega probleeme ja ta on kodune, aga miks teie tööl ei käi uue kaaslasega. Kui see lugu nüüd väljamõeldud pole ( kohati tundub, et keegi ammutab siin oma ilukirjanduslikule raamatule inspiratsiooni, mõeldes lugusid välja), siis oled väga suure probleemi ees. Asi pole selles, et eks käiks liiga tihti, asi on uue kaaslase jonnakuses, et ta PEAB saama oma tahtmise. Käitub nii nagu laps emaga käitub ja millest ta teab, et see mõjub. Kui ta selle asja saab, siis võtab see jonnakus järgmise asja, mille te PEAB saama. Kasvõi see, et sa iial ei teeks toite, mis talle ei maitse jne.
Ma arvan, et see teema on välja mõeldud, aga miks keegi ei küsi, miks te lahku läksite oma parima sõbraga? Lihtsalt tuli tuju ja viskasid hea mehe ukse taha?
Lastest kahju.
Kirjutame ühise pöördumise “palun ära käi meil nii tihti külas”! Super! Aitäh, et ajasid mind naerma, Teemaalgataja.
Siin kõik ülistavad endist meest ja seda elukorraldust, aga kui paljud teist, käsi südamel, kannataks seda, et eks käiks ‘laste pärast’ pea iga päev teie kodus. Ükskõik milline see uus kaaslane siis on, tema suhtes on see ikkagi lugupidamatu ja segadusseajav.
Ja kui teil on endise mehega nii mega klapp ja suur südamesõprus jne, nii et ei saa teineteiseta elada, siis ärge teisi inimesi oma skeemidesse segage, minge ikka enne normaaselt lahku.
(Noh, ma üritasin praegu hüpoteetiliselt mõelda, nagu see poleks liba, sest tegelikult see muidugi on. Või olete kõik seal parajad tainad koos. Uus oma ühispöördumistega, eks oma maasikatega ja sina oma kahe mehe vahel sebimisega.)
Inimene, kes ei suuda otsustada, mida ta elult tegelikult tahab. Uus mees ju manipuleerib sinuga ja üritab kehtestada oma reegleid sinu kodus. Mis mõttes ei tohi laste isa lapsi nii tihti vaatamas käia, kui ta tahab? Saada see uus luusermees, kes pole võimeline endale keskealisena isegi kodu soetama, kus kurat. Kas üks riist kaalub tõesti kogu hea, mis sul on pikalt olnu, üles? Muud abi ei paista ju temast olevat, ainult tüli.
Minu juurde kolis oma ema juurest sisse meesinimene,
Kui vana see ema juurest sinu juurde kolinud iseseisvusetu kuid isekas meesinimene on kah?
Tgelikult ei ole vahet – kui on väga noor, ei ole tal sinu ja laste juurde “isaks” asja, kui on vanem, seda hullem, et siiamaani emme põlle all elas.
Ehk siis siin ei ole absoluutselt midagi mõelda – selline jobu tuleb minema saata. Eks tundub aga väärt mees ja inimene olevat.
Pealkiri on pisut eksitav – ei käi eks ju lapsi vaatamas: Või kui lapsed parajasti visiidi ajal köögis on, küsib, kuidas läheb , ning ruttab jalle minema, tema visiit ei kesta kunagi kauem kui 5-10 minutit.
Kui lapsi hetkel nägemisulatuses pole, siis nende järele küsima ka ei hakka? Pigem tundub ikka, et käib eksnaist vaatamas (ja lapsed miskipärast isa juurde ka minna ei taha, seega neil isaga erilist suhet ka nagu pole).
Kui asi oleks päriselt ka lastes, siis selleks ei pea 4-5 korda nädalas 5-10 minutiks sisse hüppama suvalisel ajal, ükskõik, kas lapsi hetkel üldse on kodus või ei…
Ma arvan, et see on feikteema, kuigi- eluline situatsioon. Kirjutaja on selle ilmselt pastakast imenud ja testib, mis vastuseid antakse. No ei anna ju olla, et üks täiskasvanud naine on õnnelik, kui lastele suuri apelsine (omal sel ajal raha ei ole jajah) ja metsast maasikaid ja murakaid tuuakse. Ja suur koer ka eksmeest armastab.
Aga iseenesest eluline teema. Kas siis kui kodu kuulub justkui naisele (on see siis üürikas või päris OMA, vahet pole), ei ole uuel elukaaslasel sõnaõigust? Mis sa tast sinna võtsid siis üldse? Mind ka häiriks kui eksmees käib sisse-välja. Olen ka kunagi ammu lahku läinud ja kuni mu kõrval ei olnud uut kaaslast, siis eksmees tõesti tuli vahel läbi. Peale seda kui uuesti abiellusin, mingit niisama läbijalutamist enam ei ole. Eksmees ise lõpetas sellise asja. Ja mingit pingelist suhtlust minu ja tema või minu uue mehe ja tema vahel ei ole. Täiesti neutraalsed vastamisi.
Kui teemaalgatajale eksmees nii kallis ja teist korda justkui välja visata ei taha, võta siis tagasi. Loomulikult on kodus õhk paks. Lapsed tema juures käia ei viitsi, aga tema teil küll.
Siin kõik ülistavad endist meest ja seda elukorraldust, aga kui paljud teist, käsi südamel, kannataks seda, et eks käiks ‘laste pärast’ pea iga päev teie kodus. Ükskõik milline see uus kaaslane siis on, tema suhtes on see ikkagi lugupidamatu ja segadusseajav.
)
Minu isa käis peaaegu iga päev meil, aga emaga ta ei kohtunud vist ligi kaks aastat. Tuli meile kooli vastu, viis meid koju, tegi söögi (ikka ise tõi asju), vaatas paar kooliasja…kokku vast 1,5 h, ajasime juttu, läks minema või viis meid trenni näiteks. Temal oli tööandjalt nõutud nö pikem lõunavaheaeg ja ta võitles selle nimel. See oli üldine skeem. Muidugi oli ka kordi, et ta lihtsalt helistas meile, et kas võib meid üleülehomme Vapramäele viia ja kui me küsisime ja ema lubas, siis lihtsalt ootas maja nurga juures kokkulepitud ajal.
Mõistlikel inimestel on kõik võimalik, kuigi ema ja isa ei salli teineteist.
Mõistlikel inimestel on kõik võimalik, kuigi ema ja isa ei salli teineteist.
No siin teems küll ei tundu, et ema ja isa ei salli teineteist. Pigem elavad oma ‘pereelu’ edasi, ise nimetavad seda, et on 3 a lahus…ja uued kaaslased siis peavad seda normaalseks pidama.
Mul on 2 last ja suur koer, kes kõik mu eksi armastavad.
Lapsed ei viitsi tema juures käia, aga hea , kui isa siiagi sõidab.
Tema visiit ei kesta kunagi kauem kui 5-10 minutit.
Lapsed armastavad oma isa palavalt, aga tema juurde pole nõus minema? Ja isa käib iga päev suvalistel aegadel külas, aga ei jää kunagi kauemaks kui 5-10 minutit?
Selle asemel, et “suuri apelsine tuua” kui sul raha otsas, võiks ta hoopis korralikult elatist maksta ning graafiku alusel nii lapsi kui koera enda juurde võtta. Võib-olla su uus mees ei ole sinu jaoks see õige, aga fakt on see, et mingit sihitult läbitilbendavat eksi ei kannataks üksi mees välja. Minul naisena jäi seda lugu lugedes pigem tunne, et sul ja eksil on miskit susisemas ja lapsed temast (ning tema nendest) suuremat ei hooli.
Vahel , kui raha otsas, toob eks mulle poest süüa
Kas sellisel juhul ei peaks mitte sinu uus mees teie pere toidulaua eest hoolitsema?
Miks, on need tema lapsed?
Miks, on need tema lapsed?
Kui uut suhet püüakse ehitada nii, et sinu lapsed, sinu mure, minu korter, sina siin midagi ei otsusta, siis tõesti suhtest asja ei saa, vähemalt kooseluna pole sel mõtet, olge lihtsalt kepisõbrad või eksklusiivsed kepikaaslased, kui soovite. Kui üksteist toetada ja aidata ja austada ei taheta, siis mu arvates pole ka visiitsuhtel mõtet, aga see on juba individuaalne ja kui mingid vajadused saavad rahuldatud, siis asi seegi.
Ma ei saa aru, mis meestega sa oled end sidunud? Uuel mehel pole ka vist sissetulekut kui endine mees peab teile toitu tooma? Minu arust sa oled teinud väga kummalised valikud elukaaslaste osas ja seda mõlemal korral.
minule tegi nalja, kui mehe eks saabus kutsutmata mehe sünnipäevale – siis jättis see küll temast kummalise mulje – külalised imestasid, kui hakkasin tema jaoks kohta juurde panema, sest ei olnud ju arvestanud. Seega mingi piir võiks olla ikkagi.
minule tegi nalja, kui mehe eks saabus kutsutmata mehe sünnipäevale – siis jättis see küll temast kummalise mulje – külalised imestasid, kui hakkasin tema jaoks kohta juurde panema, sest ei olnud ju arvestanud. Seega mingi piir võiks olla ikkagi.
Sellise sõnastuse puhul tundub, et kummaline mulje jäi hoopiski sinust ja külalised imestasid selle üle, et sa polnud mehe eksiga arvestanud.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
