Tohoh, kas kõigil peredel peavad olema sellised majanduslikud ressursid, et lastele praeguste ilmade jaoks sobivad veekindlad jooksuriided ja -jalatsid soetada? Kui palju neid lastega peresid oligi, kes absoluutses või suhtelises vaesuses elavad? Täitsa jabur on selliste vihmaste, tuuliste ja poriste ilmadega väljas kehalist teha. Ja näidake mulle neid lapsi, kellele meeldib kusagil mudas või staadioni peal ringiratast joosta. Ok, kergejõustiklased, kes on ala endale ise valinud, aga teised vaevalt seda naudivad. Kehalise kasvatuse eesmärk on ikkagi spordiarmastajate kasvatamine, mitte spordivihkajate kasvatamine. Ehk siis lastel peaks tunnis tore ja huvitav olema, et nad tahaks seda veel ja veel teha ja jätkaksid ka täiskasvanuna.
Mis puutub vabastatutesse, kes praeguste ilmadega peavad ka väljas olema, siis neil peavad veel ekstra soojad riided olema – kui joostes saab ikka sooja, siis jalutades võib vägagi külm hakata. Aga anda õpetajale voli otsustada, mida laps tunnis kaasa teeb või mitte, on küll liig mis liig. Minu elukogemus iseenda ja kolme lapse kehalise kasvatusega on, et kehalise kasvatuse õpetajaks lähevad enamasti parajad maniakid (palun siinkohal südamest vabandust nende õpetajate käest, kes tõesti lastesse empaatiliselt ja hoolivalt suhtuvad, mitte veri ninast väljas takka ei sunni). Kui laps, kes päris terve ei ole, pingutab liialt või saab lihtsalt külma, siis ta jääb lihtsalt veel haigemaks.
