Olen suhtes, kus on olnud palju probleeme. Nüüd on aasta vaikne. “andestasin” mehele tems truudusetuse, sest ta oli nii intensiivne ja rõhus lastele. Suured probleemid on nüüdseks selja taga, aga ma pole õnnelik. Meil pole millestki rääkida ja kui üritangi millestki rääkida, siis ütleb otse, et ära jaura või ära tee draamat. Meil on väga ebavõrdne suhe, kus rahaliselt teenin mina tunduvalt rohkem ja ka kinnisvara kuulub mulle, sest soetasin selle enne suhet. Meil on hariduslik suur vahe- põhiharidus vs magister ning väärtused ka. Ta oli mul ilmselt üleminekusuhe pärast abielupurunemist, armusin ja jõin nö kinni.
Nüüd iga päevaga mõtlen, et ma tahaks hoopis midagi muud. Ma tahan meest, kes oleks minuga võrdne ja kellega oleks midagi rääkida, kes ei ropendaks ega alahindaks naisi.
Samas olen ka lootuse kaotanud, et kas normaalseid mehi on. Selle pärast ka olen selles duhtes, sedt vähemalt sõidutab lapsi ja teeb meeste tööd ära. Samas mängin peas mõttega vaadata tutvumisportaalidesse või üldse olla avatud. Rõhutan, et ma pole kunagi kedagi petnud ja ainult fantaseerin sellest. On keegi kunagi midagi sellist tundnud