Otsisin üle aasta tööd. Olin töötuna arvel ja lõpuks leidsin. Olen küll lapsepuhkusel oleva inimese asendaja, aga asi ju seegi. Palk on hea ja töösisu iseenesest meeldiv. Aga töökaaslaste terror on muutunud täiesti väljakannatamatuks. Pidev \”augukaevamine\” ja \”seljataga ärategemine\” nõuab paksu nahka, aga mul seda paraku pole. Koju jõuan masendununa, jõuetuna ja nutt kurgus. Ma ju nii väga püüan oma tööd hästi teha. Tõepoolest, ma ei püüa suvaliste kolleegide meelejärgi astuda ja istuda. Aga sellest lähtuvalt kuulen ma pidevalt kolmandatelt isikutelt, et minu peale on jälle kaebamas käidud ühel või teisel põhjusel. Ometi olen ma ülimalt rahumeelne, võrreldes teistega isegi liigagi rahumeelne ja sõbralik. Kas ei peaks olema? Kas sellest kolleegide vaen? Saan aru, et asendatavat hoiti siin väga jne, aga ta ju tuleb tagasi. Millest selline vaev minu kui asendaja vastu? Arusaamatu. On kellelgi sarnast juhtumit olnud?