Teema: Uus töötaja kohe dekreeti

Miks arvatakse kohe, et rasedus=dekreet+LHP?
(4 korda rase ja mitte ühegi lapse ema).

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small][/small]
Mida tähendab varjamine? Kas küsiti raseduse kohta? Miks peaks seda ise teatama?[/tsitaat]
vaata, kui sul seisab ees nt korraline operatsioon, mille tagajärjel oled sa mõned nädalad rivist väljas, siis on sellest viisakas tööandjat teavitada. kui on ette ostetud ja plaanitud reis, siis ka ütled, et sel perioodil on muud plaanid. töötaja rasedus puudutab tööandjat isegi väga, sest tuleb ju hakata asendajat otsima või tööd ümber korraldama. tervet ilmaelu ei jõua iialgi seadustesse ära kirjeldada, suur osa asju jääbki südametunnistuse hooleks. minu südametunnistus ei lubaks teadlikult minna tööandjat petma, kui tema teeb pikaajalisi plaane (pikk väljaõpe ja pikem tööperiood) ja mina juba tean oma rasedusest.
oma rasedust ei pea mainima kohe töövestlusel ega seda teemat ise üles võtma, küll aga siis, kui on otsustatud sinu kasuks ja lähed lepingut sõlmima. tööandja peab ju võimaluste piires saama planeerida oma ressursse.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Et siis last planeeriv naine peab loobuma palgast, dekreedirahast, hiljem haigekassast? Kui eelmine töökoht näiteks pankrotistus?[/tsitaat]
Mis see haigekassa siia puutub? Rase ja väikelapse ema on igal juhul kindlustatud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Rasedaks jäämine ei ole ebaeetiline. Ilmselt ei ole ka raseda töölevõtmine. Kuid raseduse VARJAMINE on ebaeetiline. Kui töötaja oli juba töövestluste ajal rase ning varjas seda kui olulist infot tööandja eest – halloo, väidate, et see on ok käitumine või??? Isegi kui oled sunnitud selle sulle näkku valetanud inimese tööle võtma, sest taganemisteed enam pole, siis suhtumine on paraku kujunenud. Ühist tulevikku ja usaldust ei ole. Olen ise kolma lapse ema nii, et ärge materdage. Olen ausalt oma lapseootustest teatanud ning pole ühestki karjäärivõimalusest olnud kõrvale heidetud, kuna mul on kolm väikest last. Nii et see on ikka töötajas kinni, mitte laste arvus, mis tööpakkumisi talle tehakse.[/tsitaat]

No tegelikult ei tohiks tööandja seda küsidagi, et kas töölesoovija on rase või plaanib rasestuda. See on ebaeetiline ja seadusevastane. Seega ka olemasoleva raseduse varjamine pole minu meelest midagi hirmsat.

Eks see ole lisaks töötajale ka muus kinni. Kui ikka tööandja inimesest mitte midagi ei tea (kui hea töötajana jne), siis miks ta peaks mitme kandidaadi olemasolul võtma tööle raseda või varsti rasestuda sooviva naise? Ta ju veel ei tea, et see on 5 võrdsest kandidaadist kõige parem töötaja, kes juba enne rasedust oma panusega oma koolitamise kulud tasa teeb ning keda hiljem pikisilmi tagasi oodatakse.

Mina olin ka see paha, kes kohe tööle minnes rasedaks jäi. Olin selleks ajaks püüdnud rasedaks jääda 4a. Sain juba üle aasta ravi ning kevadel leppisin uues kohas kokku, et lähen sinna. Tööleping sai tehtud. Loomulikult ei rääkinud ma oma fertiilsusprobleemidest. Keegi peale mu abikaasa, arstide ja ühe sõbranna ei teadnud sellest midagi, isegi mitte mu vanemad. Samas muutis mu arst ravi agressiivsemaks ja stimuleeris lisaks ka – jäingi ootele u kuu pärast tööleasumist. Mõtlesin, et katseaja lõpuintervius räägin oma rasedusest. Aga kahjuks kuu hiljem mu rasedus katkes. Juhtumisi läks nii, et katseaja lõpus olin uuesti rase, seekord spontaanselt, sest stimuleerimisega oleks pidanud pärast katkemist ootama – test positiivne paar päeva enne katseaja lõpus vestlust. Aga rasedusest ma rääkima ei hakanud – eelmise katkemise valguses. Rääkisin paar kuud hiljem ja kokku töötasin enne koju jäämist 10k ning lõpetasin ka selle suure projekti, mille pärast mind peamiselt tööle sooviti. Kui laps oli 3k, siis küsiti, et äkki ma tahan tagasi tööle. Kui laps oli 1a, siis paluti väga mind tagasi ja läksingi.

Järgmise töökohaga juhtus mul täpselt samuti. Töökohavahetus toimus firma ümbersruktureerimise tõttu – meie osakond läks pea täies koosseisus üle teise firmasse. Üleminek selgus u 1k ette ja vestlused olid paar nädalat enne üleminekutähtaega. No ja vahetult enne vestlust selgus, et ma olen rase. Seekord spontaanselt ja kuigi soovisime teist last, siiski ootamatult. Paraku oli raseduse varjamine jälle õige otsus – jällegi rasedus katkes. Uuesti rasestusin seekord alles 2a hiljem.

[small]Mutsamamma kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

vaata, kui sul seisab ees nt korraline operatsioon, mille tagajärjel oled sa mõned nädalad rivist väljas, siis on sellest viisakas tööandjat teavitada. kui on ette ostetud ja plaanitud reis, siis ka ütled, et sel perioodil on muud plaanid. töötaja rasedus puudutab tööandjat isegi väga, sest tuleb ju hakata asendajat otsima või tööd ümber korraldama. tervet ilmaelu ei jõua iialgi seadustesse ära kirjeldada, suur osa asju jääbki südametunnistuse hooleks. minu südametunnistus ei lubaks teadlikult minna tööandjat petma, kui tema teeb pikaajalisi plaane (pikk väljaõpe ja pikem tööperiood) ja mina juba tean oma rasedusest.
oma rasedust ei pea mainima kohe töövestlusel ega seda teemat ise üles võtma, küll aga siis, kui on otsustatud sinu kasuks ja lähed lepingut sõlmima. tööandja peab ju võimaluste piires saama planeerida oma ressursse.[/tsitaat]

Kaugeltki mitte kõik rasedused ei jää püsima, kõik looted ei osutu vastavatel proovidega terveks, kõik lapsed ei sünni elusana. Mõnel naisel lausa mitu korda järjest. Peaks igaks juhuks mitte töötama?
Rasedus on normaalne seisunud, mitte tervisehäire!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga kas see on eetiline, kui uus töötaja kukub esimesel tööpäeval, murrab mingid luud, ja jääb mitmeks kuuks haiguslehele? Dekreeti jäämine on sisuliselt sama, mis haiguslehele jäämine. Ja mõned lähevad peale dekreeti tööle tagasi, mitte ei jää LHP-le.[/tsitaat]

Mulle meenus kohe Kreisiraadiost Logunoff…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kindlustatud abikaasa kaudu peaks ju kuni lapse kooliminekuni last kasvatav teine abikaasa ka kindlustatud olema.[/tsitaat]

Abikaasa sureb näiteks? Minnakse lahku?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small][/small]
Kaugeltki mitte kõik rasedused ei jää püsima, kõik looted ei osutu vastavatel proovidega terveks, kõik lapsed ei sünni elusana. Mõnel naisel lausa mitu korda järjest. Peaks igaks juhuks mitte töötama?
Rasedus on normaalne seisunud, mitte tervisehäire![/tsitaat]
tjah, see püsimajäämine on tõesti teema omaette …
pole ma ka seda ütelnud, et ei tohiks töötada. lihtsalt mõelda tuleks ka tööandja peale, mitte ainult rõhuda sellele poolele, et sinu eraelu ei puutu tööandjasse.

Veel seda, et tööandjate pärast selles kontekstis täna enam küll muretsema ei pea, et ta soovi korral töötajast lahti ei saa. Kehtivas tööseaduses pole enam punkti, et väikelapsega töötajat ei tohi koondada, nagu see eelmises kuni 3.a. laste vanematele oli. Nii et kui töötaja ennast ei suuda tõestada enne lapsega koju jäämist või on lihtsalt tegemist kalkide juhtidega, siis leitakse igal juhul võimalus kuidas rasestumise eest ‘kätte maksta’.

[small]Keksutaja kirjutas:[/small]
[tsitaat]Alati pole rasedus planeeritud, vaid võib tulla tollele inimesele endalegi ootamatult. Teinekord võib aga rasestumist oodata aastaid ja ei saa ju muu elu selle pärast seisma jääda, et soovid last aga ei õnnestu.[/tsitaat]

Neitsi Maarja jäi ootamatult rasedaks enne meie ajaarvamist, tänapäeva naised peaksid siiski taiplikumad olema?

Kui rasedus oleks juba esimese trimestri läbinud, siis jah, räägiksin küll.

Endal aga oli juhus, kus rasedustestile ilmus 2 triipu. Mina läksin juba tööle äraseletatud näoga ning hakkasin kolleegidele ausalt vihjama, et nad peagi mulle asendaja hangiksid ja et 9 kuu pärast mind siin enam pole. Nädal aega hiljem tehtud veretest arsti juures aga näitas,et mingit rasedust polnudki!:(

Teemaalgataja pakutud kriteerium rääkimiseks- samal või järgmisel kuul- see küll rääkimist ei eelda, kohe kindlasti mitte! Esiteks, väga suur osa rasedustest katkeb/ peetub kahjuks esimese 3 kuu jooksul. Teiseks, harva õnnestub rasestumist planeerida täpselt soovitud kuusse. Kolmandaks, tööandja peab nagunii arvestama, et võttes tööle noorepoolse naise, võib too lapseootele jääda. Tänapäeval võib see vabalt juhtuda isegi naisega, kes on üle 40 a ning üksik:)

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

No see on nüüd küll viimane asi, mille eest säravat \”välismaad\” meile eeskujuks tuua. Tahate või mitte, töö on enamikele inimestele äraelamise vahend, mitte mingi suur kutsumus ning keegi ei hakka (vähemalt ei peaks) palgat¨eki pärast oma eraelu ohverdama.[/tsitaat]

See viimane lause tsiteeritavast postitusest seletab kõige paremini fakti, miks eestlane saab paljuski 500 eur palka ning ei tõuse kunagi kõrgemale. Nii kaua kui suhtumine töösse on selline, ei saagi midagi muud oodata.

Mis puutub 3a kodus MANDUMISSE, siis ma ei tea, oleneb ikka inimesest 😛
Ma olin kodus 2,5a, aga tööle naastes olin tagasi kursil ühe nädalaga (!), ma olin palju motiveeritum töötaja kui enne, kohe teine hoog ja olemine.

Mis puutub sellesse, et noor naine läheb tööle ja jääb rasedaks või juba on seda- pange nüüd ennast tema asemele- kas ta peaks olema siis töötu või? Ta jõuaks ju reaalselt kuni 8 kuud tööd veel teha. Et kõik noored naised koduseks, kuna nad võib olla plaanivad lapsi? Kui palju on neid, kes saavad endale tänapäeval sissetulekuta koduproua elu lubada?

Kõike ei saa tööandja mätta otsast vaadata.

Lapsed on jah jube tülikad tegelased, aga no keegi peab neid ju saama.

Mõistetav, kui tööleasuja \”peidab\” soovi peatselt emaks saada. Kui kohe välja laulda, võid enam, kui kindel olla, et valituks osutub teine kandidaat. Ja ainult sellepärast, et tal pole plaani, peret luua veel 100a. jooksul. Just nii ta väitis vestlusel.

Teine teema, mida paljud \”peidavad\” on see, kui kodus on lasteaia ealised lapsed. Taaskord suhtumine selline, nii kui nii on enamus aega haiguslehtedel. Ka sellest räägitakse nii hilja, kui saab (kui koht juba käes.)
Kas tööandjate selline suhtumine on eetiline? Praegusel tööturul kohtab seda sageli. Minu meelest mitte just väga.

Nagu koer külale, nii küla koerale.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mis te arvate sellisest asjast, mis mõtted tekivad? Kui inimene kandideerib tööle ja pmst on juba samal ajal rase/ või jääb näiteks kuu jooksul lapseootele, samas vestluste ajal ta seda ei maini poole sõnagagi. Eriti kui töö on suhteliselt spetsiifiline, st. väljaõpe võtab päris kaua aega ja teiste töötajate energiat. Kas on eetiline? [/tsitaat]
Kindlasti ei ole ilus, kui inimene varjab oma kindlasti teadaolevat( 3.-4. kuu), aga veel mitte väljapaistvat rasedust. Või kandideerib teadlikult rasedana tööle, kus ta kohe esimesest kuust peale hakkab nõudma kergemaid tingimusi või jääb üldse koju.