Olen lugenud, et v2givaldses suhtes kujunevad nn tsyklid. Kas keegi siin omast kogemusest v6i erialastest teadmistest, oskab pakkuda, kas need tsyklid kujunevad nn regulaarseks ja kui jah siis kui tihedalt j6u kasutamine ette tuleb ja kui pikk siis on nn 6nneperiood?
Et kui neid nn. õnneperioode on rohkem kui vägivalda, siis tasub suhet pidada küll? No tule taevas appi
Õnneperioodid muutuvad järjest lühemaks ja kurbuseperioodid (tülid) järjest pikemaks.
Omast kogemusest – meil olid fundamentaalsed tülid alguses iga paari kuu takka. Nii umbes nädalased. Millele järgnes … ooo, sulamapanev, kirglik, kõikehõlmav leppimine. Kusjuures, kui mõtlema hakata, siis alati tegin esimese sammu leppimiseks mina.
Kuni järgmise tülini.
Lõpuks venisid tülid ca kolme nädala pikkuseks. No kolm nädalat näiteks ei suhelnud sõnagi. Lapsed muuseas olid ka juba siis. Mina siis enam leppimist ei otsinud. Mehepoolne esimene kontaktivõtt peale nädalatepikkust tüli oli stiilis, et … noh, tuleks läbi vms. Ehk ei mingit romantilist leppimist enam.
Õudne suhe oli tegelikult. Illusioon suhtest pigem. Minu peas. Masendav on see, et tegelikult polegi enam midagi head meenutada. Lähen muidugi eluga edasi, aga seda taaka niisama lihtsalt hingest maha ei pese ja ega ma päriselt ei tea, mida see minuga tegi.
Teed endale hiigelsuure teene, kui kohe alguses sellest ringist välja astud.
Minul ka eelmise käoga sarnane kogemus. Alguses oli paar korda aastas hull konflikt, siis iga paari kuu tagant, siis olin rase ja oli üsna kena aeg. Vaid korra oli mees hirmutav.
Nii kui olin ära sünnitanud, kuu aega oli rahu ja siis hakkasid hullud jamad iga kuu aja tagant. Füüsiliselt vägivaldne ei ole kunagi olnud. Aga iga asja peale solvumine, lambist tüli norimine, vaikime, ignoreerimine. Mingi hetk oli juba nii, et 3 ndl olid konfliktid ja 1 ndl rahu ja siis otsast pihta. Nüüd lahus. Olen ise üsna õnnelik jälle, aga lastest on kahju, et mul ei õnnestunud neile normaalset stabiilse närvikavaga isa valida.
Soovitan raamatut \”Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed\” Lundy Bancroft. Just ilmus kordustrükk. Kindlalt parim ja põhjalikuim raamat vägivaldsest partnerist, mis praegu Eestis saadaval!
Lk 190 tsiteerin: \” Vägivaldse mehe tsüklid. Mida kauem paarisuhe kestab, seda lühemaks ja harvemaks kalduvad positiivsed perioodid jääma… 1. Pingete kuhjumise faas 2. Plahvatus 3. \”Südamete ja lillede\” staadium. Kui te olete olnud vägivaldse patneriga seotud palju aastaid, võivad head ajad üldse lõppeda…\” Nendest faasidest antakse põhjalikum ülevaade raamatu kolmel leheküljel.
See ligi 500 leheküljeline raamat tasuks läbi töötada igal vägvaldses paariuhtes elaval naisel: Perekooli tuleb liiga palju triviaalseid küsimusi vägivaldse mehe kohta. Kõik vastused on seal olemas.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
aga kui pinge tuleb naise poolt ja surve ja konfliktide algatamine st probleemi lahkamise soov. Muidu mees pinges ei ole ja konfliktne ei ole. Aga kui naine soovib midagi arutada ja see ei l6pe piisavalt kiiresti, siis v6ib mees karjuma hakata, tekib pime viha ja naist lihtsalt raputatakse ja \”kutsutakse korrale\”[/tsitaat]
Küsimuste tooni põhjal võib arvata, et teemaalgataja on veidi masohhistlike kalduvustega inimene, kes näib vägivaldsust nautivat…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
aga kui pinge tuleb naise poolt ja surve ja konfliktide algatamine st probleemi lahkamise soov. Muidu mees pinges ei ole ja konfliktne ei ole. Aga kui naine soovib midagi arutada ja see ei l6pe piisavalt kiiresti, siis v6ib mees karjuma hakata, tekib pime viha ja naist lihtsalt raputatakse ja \”kutsutakse korrale\”[/tsitaat]
Nagu juba soovitasin, loe seda raamatut, seal on kõik vastused olemas!
See ei olegi normaalne, et teine inimene (antud juhul mees) ei suuda arutada asju rahulikult vaid vihastab, plahvatab, ignoreerib… SEE ONGI VÄGIVALD.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]kaisuk�gu kirjutas:[/small]
mul pole kogemusi, ma uurin 🙂 olen uudishimulik. Veel huvitaks selline asi, et huvitav, kui mees lubas seda mitte korrata ja palub andeks, kas ta see hetk ise ka usub seda?[/tsitaat]
Andeks palumine on tsükli üks osa mis kordub… Tema harjumused, topeltstandardid ja põlgus on alles. Tsükkel kordub, kuna pole mingit põhjust, miks see ei peaks nii minema.
Headel perioodidel ja andeks palumisel on mitu funktsiooni:
1. tema heatahtlikkuse ja suuremeelsuse hood aitavad säilitada endast head arvamust
2. te hakkate temasse jälle soojemalt ja usaldavamalt suhtuma
3. see omakorda võimaldab tal teid paremini järgmisel korral kontrollida
4. ta kujundab enda kohta positiivset avalikku arvamust
jne, jne…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
aga kui pinge tuleb naise poolt ja surve ja konfliktide algatamine st probleemi lahkamise soov. Muidu mees pinges ei ole ja konfliktne ei ole. Aga kui naine soovib midagi arutada ja see ei l6pe piisavalt kiiresti, siis v6ib mees karjuma hakata, tekib pime viha ja naist lihtsalt raputatakse ja \”kutsutakse korrale\”[/tsitaat]
Seda kommentaari lugedes tekkis mõte, et sa peaks kohe päris kindlasti seda raamatut lugema, et aru saada, kas need pinged ikka tulevad tegelikult sinu poolt või on mees sulle sellise mulje tekitanud.
Vägivaldsed mehed tihtilugu ei olegi väljaspool kodu konfliktsed ja enamik nende sõpru ei oskaks ettegi kujutada kui jubedateks nad oma naisega võivad muutuda.
Kui mehel tekiks PIME viha, siis miks ta ainult raputamisega piirdub? Kõigis neis asjades on tegelikult väga palju teadlikku kontrolli, pole need vägivallatsejad nii \”pimedad\” ühti.
Aga esialgse küsimuse juurde tulles – vägivallatsüklid on kõigis suhetes erineva pikkusega. Vägivallatsükli eesmärk on ohvrit segadusse ajada ja teda seeläbi tugevamalt enda külge kleepida, seetõttu ei saa väga täpset regulaarsust lasta juhtuda.
Saan teemaalgatajast täiesti aru,kui inimest armastad,siis ei taha ju nii kergesti alla anda,omal ka elukaaslane ,kellega koos 6aastat.Füüsilist vägivalda olen tema poolt tunda saanud kaks korda,ükskord suhte alguses teinekord läks mööda kolm aastat,nii et rohkem ikkagi õnneliku aega.
mõtlesid kodust ära minna, kui önneperiood hakkab läbi saama? ei õnnestu, kahjuks…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
mitte valesti m6ista, ma ei 6igusta teda. Aga ma tean, et ta m6tleb selle peale, p6eb, arutleb endamisi, et miks ta selliseks muuutub. Syymepiinad on. Ma ei l2he nende 6nge, aga need tal on[/tsitaat]
Aga kui põeb ja mõtleb, siis mingu psühhiaatri juurde ravile.
Teda saab aidata, kui ta ise oma probleemi tunnistab ja tõesti soovib sellest jamast lahti saada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Samas v6ib olla hoopis nii, et ta p6eb et miks ma pean ta nii kaugele viima. Ta v6ib t6simeeli arvata, et kui ma ei v6taks yles konfliktseid teemasin ning ei ketraks, siis ta ei teeks nii. Ta t6epoolest ei hakka ise norima ja tihtipeale hakkan mingil teemal mina s6na v6tma. Algul ta proovib enamasti ilusti vastata v6i mind lohutada jne. Hakkab muudest asjadest r22kima a la ilmast. Aga kui ma edasi jutustan, siis v6ib 2rrituda ja vahel kukub kisama, oleneb tydimusastmest ja teemast ning on k2tega tulnud kallale, raputanud ja t6uganud. Laenutan selle raamatu.[/tsitaat]
1. Sinu poolt lõpmatuseni mingite vastikute teemade ketramine on vaimne vägivald mehe suhtes.
2. Tema poolt mingile ebameeldivale heietusele vägivallaga reageerimine on füüsiline vägivald sinu suhtes.
Miks te koos olete üldse?
Et vaadata, kui kaugele on võimalik vägivallaga minna?
Kuniks soovid endale selliseid teravaid elamusi, siis palun väga. Aga ära sellisesse suhtesse lapsi too ainult 🙂
Kaks täiskasvanut tehku omavahel midaiganes.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
1. Sinu poolt lõpmatuseni mingite vastikute teemade ketramine on vaimne vägivald mehe suhtes.
2. Tema poolt mingile ebameeldivale heietusele vägivallaga reageerimine on füüsiline vägivald sinu suhtes.
Miks te koos olete üldse?
Et vaadata, kui kaugele on võimalik vägivallaga minna?
Kuniks soovid endale selliseid teravaid elamusi, siis palun väga. Aga ära sellisesse suhtesse lapsi too ainult 🙂
Kaks täiskasvanut tehku omavahel midaiganes.[/tsitaat]
oota nüüd. Kes ütleb, milline teema on vastik? Kui naisele on oluline teemat arutada, siis arutagu. Alati saab ju mees ilusti öelda, et ta ei soovi seda teemat arutada, kuid kui teema on naisele oluline, siis miks peab mees närvi minema ja miks peavad kõik otsad lahtiseks jääma?
Tean seda teemat 100%, olin sarnases suhtes. Meie teemad olid enamjaolt teemadel \”miks mees nii tegi ja miks ta kurat midagi kunagie i õpi eelnevast?\”, ehk siis mees oli palju ära, probleemide eest põgenes, jõi, laaberdas, oli vägivaldne, naiste kahtlused jne jne jne. Kadus, tuli tagasi ja kui soovisin arutada ja rääkida, läks närvi. Minu ebakindlus kasvas, midagi lahti rääkida ei saanud, usku mul temasse enam polnud, usaldusest rääkimata. Mehe sõnad \”Aga mis ma enam teha saan, see on ju MINEVIK\”, samas kui järgmisel päeval võis uue teoga hakkama saada ja öleda jälle, aga see on ju minevik……
Normaalses suhtes saavad kõik probleemid arutatud ja kui vaja, siis mitu korda. Hinge-ja südamerahu on kõige olulisemad.
Fuhh, vastik tagasi mõelda, selle haige elu peale.
Ma olen ka sarnases suhtes olnud viis aastat, see selleks.
Teemaalgataja ise kasutab enda arutelude kohta termineid \”konflikti algatamine\” ja \”ketramine\”. Minu jaoks need mõisted ei haaku normaalse \”arutamisega\”, vaid on üsna negatiivse kuvandiga sõnad.
Ma ei õigusta siin üldse mehe käitumist. Selles polnud mu point.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kui naisele on oluline teemat arutada, siis arutagu. Alati saab ju mees ilusti öelda, et ta ei soovi seda teemat arutada, kuid kui teema on naisele oluline, siis miks peab mees närvi minema ja miks peavad kõik otsad lahtiseks jääma?
Tean seda teemat 100%, olin sarnases suhtes. … Minu ebakindlus kasvas, midagi lahti rääkida ei saanud, usku mul temasse enam polnud, usaldusest rääkimata…
Normaalses suhtes saavad kõik probleemid arutatud ja kui vaja, siis mitu korda. Hinge-ja südamerahu on kõige olulisemad.
Fuhh, vastik tagasi mõelda, selle haige elu peale.[/tsitaat]
Kui tuttav…
Just see, et kõik jäi alati lahtiseks, toimus küll mingi arutelu või \”jahumine\”, aga mitte mingeid konkreetseid otsuseid ei sündinud või kui nagu hetkes sündis, siis need kokkulepped lahustusid… eikuhugi.
Meie puhul oli icebreaker sageli alkohol. Tagasi vaadates me vist ilma selleta probleemidest ei rääkinudki. Alkoholi kaasabil sai klaaritud nii, et vähe polnud, siis tuli igasuguseid teemasid pinnale, aga järgmisel päeval ütles mees alati, et \”ähh, rummipudelijutud, mis neist enam\” ja jõgi voolas oma endises sängis pealtnäha edasi.
Ja täpselt nagu sa kirjutad, minu ebakindlus suurenes, usaldus murenes, pinged kasvasid, pettumus niisamuti. Ainult üks häma, ebamäärasus ja manipulatsioon. Tõmbas ja tõukas – ignoreeris, vaikis, eemaldus, mõnikord jagas näpuotsaga lähedust, mille järgi ma janunesin. Suhte algusepoole tekitas see minus jahinstinkti, hasarti, kinnisideed, mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin taipama, et ma ei saa temalt kunagi seda, mida ma tahan. See tekitas pettumuse. Kaua mõtlesin, et mina olen süüdi, alles peale lahkuminekut hakkas kohale jõudma, et asi pole üldse minus.
Kui muidu tuttavate/sõprade puhul tekib mingi tunnetus teisest inimesest, tead tema väärtuseid ja põhimõtteid, siis mu ekskaaslane on mulle täiesti võõras inimene – mul pole õrna aimugi, mida ta TEGELIKULT oma peas mõtleb või mis hetkel ta siiras oli või kas ta üldse midagi ausalt ütles või tegi. Ei usalda hetkegi sellest 10 aastast, mis meie suhe kestis.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kui tuttav…
Just see, et kõik jäi alati lahtiseks, toimus küll mingi arutelu või \”jahumine\”, aga mitte mingeid konkreetseid otsuseid ei sündinud või kui nagu hetkes sündis, siis need kokkulepped lahustusid… eikuhugi.
Meie puhul oli icebreaker sageli alkohol. Tagasi vaadates me vist ilma selleta probleemidest ei rääkinudki. Alkoholi kaasabil sai klaaritud nii, et vähe polnud, siis tuli igasuguseid teemasid pinnale, aga järgmisel päeval ütles mees alati, et \”ähh, rummipudelijutud, mis neist enam\” ja jõgi voolas oma endises sängis pealtnäha edasi.
Ja täpselt nagu sa kirjutad, minu ebakindlus suurenes, usaldus murenes, pinged kasvasid, pettumus niisamuti. Ainult üks häma, ebamäärasus ja manipulatsioon. Tõmbas ja tõukas – ignoreeris, vaikis, eemaldus, mõnikord jagas näpuotsaga lähedust, mille järgi ma janunesin. Suhte algusepoole tekitas see minus jahinstinkti, hasarti, kinnisideed, mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin taipama, et ma ei saa temalt kunagi seda, mida ma tahan. See tekitas pettumuse. Kaua mõtlesin, et mina olen süüdi, alles peale lahkuminekut hakkas kohale jõudma, et asi pole üldse minus.
Kui muidu tuttavate/sõprade puhul tekib mingi tunnetus teisest inimesest, tead tema väärtuseid ja põhimõtteid, siis mu ekskaaslane on mulle täiesti võõras inimene – mul pole õrna aimugi, mida ta TEGELIKULT oma peas mõtleb või mis hetkel ta siiras oli või kas ta üldse midagi ausalt ütles või tegi. Ei usalda hetkegi sellest 10 aastast, mis meie suhe kestis. [/tsitaat]
Täpselt nagu minu elu! Vahe vaid selles, et raiskasin 5 aastat.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Täpselt nagu minu elu! Vahe vaid selles, et raiskasin 5 aastat.[/tsitaat]
… ja mina 12.
Olen mõelnud, et kui tuleb uus suhe, peaks potentsiaalse kandidaadi eksiga rääkima. Aga kui neil suhted metsas, siis ei tea, kuidas see õnnestuks… Ei tahaks jälle ämbrisse astuda. No ohumärgid on muidugi olemas, neid ma juba tunnen ja need avalduvad suht kiiresti, aga vägivaldsus….
Just see, et kõik jäi alati lahtiseks, toimus küll mingi arutelu või \”jahumine\”, aga mitte mingeid konkreetseid otsuseid ei sündinud või kui nagu hetkes sündis, siis need kokkulepped lahustusid… eikuhugi.
Ja täpselt nagu sa kirjutad, minu ebakindlus suurenes, usaldus murenes, pinged kasvasid, pettumus niisamuti. Ainult üks häma, ebamäärasus ja manipulatsioon. Tõmbas ja tõukas – ignoreeris, vaikis, eemaldus.
Hea kirjeldus. Olin max. pool aastat sellises suhtes. No kui enne on normaalsed suhted olnud, siis pole palju mõistmist vaja, et selline kuupeale saata! Kahju ta eelmistest!
Üle üldse tekivad pinged ja konfliktid peres rääkimata asjadest- Kui nt tülid jäävad lahendamata ja poolikuks ja kogu aeg kuhjub midagi perre. Lõpuks see kõik plahvatab vägivalla näol kas siis mehe või naise poolt, aga see selleks. Need perioodid on igas peres erinevad-millal on see õnn ja millal saabub õnnetus. On palju peresid, kus õnnetusi põhjustab alkohol. Alkohol mängib suurt rolli selles perevägivallas.
Need kes ei joo ja on perevägivald olemas nende õnne periood ei pruugi kauem kesta- tülid võivad alguse saada väga väikestest asjadest-nt telekapuldist.
See, kui palju on nn õnne peres ja kui palju tülisid see on individuaalne-
Vägivalla vorme ka palju erinevaid- ka vaikimine, suuline sõimamine, suuline alandamine, mingit muud moodi terroriseerimine, see kõik on perevägivald. Füüsiline vägivald on juba haripunkt.
Ühes kuus tülitsevad sellised paarid vähemalt 10 korda kõvasti. ja kui nad ei tülitse ega siis nad läbi ka ei saa- siis on selline vaikimise periood- sellised suhted ei ole kvaliteetsed suhted, eriti lastele. Suhe tuleks kas lõpetada või pöörduda nõustaja poole.
sisimas peab su mees sind mööbliks.
kui sa millegagi rahul ei ole, siis ta vihastab. ma ka vihastaks, kui kummut hakkaks mulle mingeid nõudmisi esitama. lõuad pidada ja edasi teenida!
su meest ei huvita, mida sina tunned. tähtis on, et tema end hästi tunneks. sina oled vaid üks vahend selle jaoks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
