Need, kes te elate sellise toitumiskava ja -suhtumise järgi (ma ei oska sellele paremat nime anda), kas palun kirjeldaksite oma päevast/nädalast menüüd, ehk oskate isegi umbes koguseid öelda? Iseäranis oodatud on 50+ vastajate arvamused.
Ma olen 40, ja ka paar aastat umbes sama “toitumiskava” järgi elanud. Mingit eraldi menüüd pole teinud, aga nisu, pastat, magusat jms tarbin vähem, olen rohkem salateid hakanud sööma kui varem. Mul pole kaaluga ka muret, paar kilo võiks vähem olla, aga see “toitumiskava” ongi just selleks, et juurde ei võtaks.
50, söön hommikul kaks võileiba, korra päevas supi ja korra korraliku sooja söögi kala või kanaga ja juurikatega. Sealiha ja loomaliha praktiliselt ei söö (mõnikord restoranis), kartulit, riisi, tatart, leiba-saia jm ballastaineid üldse mitte. Aeg-ajalt tüki kooki või küpsise või jäätist. Puuvilju ei söö, neis liiga palju suhkruid, mahlu ei joo.
50, söön hommikul kaks võileiba, korra päevas supi ja korra korraliku sooja söögi kala või kanaga ja juurikatega. Sealiha ja loomaliha praktiliselt ei söö (mõnikord restoranis), kartulit, riisi, tatart, leiba-saia jm ballastaineid üldse mitte. Aeg-ajalt tüki kooki või küpsise või jäätist. Puuvilju ei söö, neis liiga palju suhkruid, mahlu ei joo.
Milleks selline toitumine? Sa ei söögi ju enamus asju siis.
50, söön hommikul kaks võileiba, korra päevas supi ja korra korraliku sooja söögi kala või kanaga ja juurikatega. Sealiha ja loomaliha praktiliselt ei söö (mõnikord restoranis), kartulit, riisi, tatart, leiba-saia jm ballastaineid üldse mitte. Aeg-ajalt tüki kooki või küpsise või jäätist. Puuvilju ei söö, neis liiga palju suhkruid, mahlu ei joo.
Parem oleks juba kohe ära surra.
Olen 50+ vanuses. Olen normaalkaalu ülemise piiri peal, ise näeksin end meelsamini umbes 5-6 kg kergemana kui praegu olen, aga päris nälgida ei suuda ja ilmselt söön ikkagi nii palju, et kaal ei alane (õnneks ei kasva ka).
Vaatan, mida suhu pistan jah. Hommikul omlett või kaerahelbepuder. Leiba-saia praktiliselt ei söö, vaid väga harva ja väikeses koguses. Pastat söön ka 1-2 korda kuus väljas söömas käies. Lõunaks enamasti kanalihaga või kalaga salat, palju rohelist. Õhtul söön sooja sööki, näiteks tatrapuder hakklihakastmega. Suhkrut toitudele ega joogile ei lisa, mahla ei joo, kommi-kooki ei söö. Minu jaoks on magustoiduks pigem juust, kui isu tuleb. Vahepalaks on tavaliselt pirn või banaan või virsik või peotäis marju. Kohvi joon koorega, mitte piimaga.
2-3 korda nädalas käin trennis, koertega jalutan iga päev.
Kui keegi ütleks, mida veel teha võiks, et viimane 5 kg alla saada, oleksin tänulik. koguseid enam eriti vähendada ei saa, sest siis jääks kõht tühjaks ja olek läheks närviliseks.
Parem oleks juba kohe ära surra.
No mille peale peaks 50-aastaselt veel energiat kuluma, organism ei kasva ju enam? See, et oled harjunud iga päev supi, prae ja magustoidu sisse hekseldama, pole vajadus, vaid harjumus.
Varsti 50, kaal on normaalkaalu alumisel piiril. Elan põhimõtte järgi, et kõike mida silm näeb ja eest ära ei jookse ei pea sisse sööma. Söön seda mis maitseb, aga väikestes kogustes. Tööpäeva hommikul söön putru, täisterakaerahelbeputru moosiga, muid putrusid ilma lisandita. Nädalavahetustel söön hommikuti kaks võieleiba. Lõunaks väiksemat sorti praad või supp. Õhtuooteks midagi mille järgi isu on: võileib, kohupiimakreem, juust ja viinamarjad vms Kui väga suur isu on, siis ostan kohvikust koogitüki või saiakese, seda juhtub nädalas kord või paar. Õhtuks väike taldrikutäis praadi. Erinevalt kaasajal levinud veidratest trendidest söön kõike ja võimalikult mitmekesiselt.
Olen 52/162/55. KMI 21.
Sale olemise säilitamiseks söön: puhast endavalmistatud liha + juurvilju + 1 kommi päevas + mõnikord veidi puuvilja. Joon vett ja piimaga kohvi ilma suhkruta. Muna söön ka ja mõnikord marineeritud kurke ja seeni igasugusel kujul.
Ei söö: leiba (siiski väga vähe söön), saia, pastat, küpsetisi (koogid, pirukad, kringlid, pitsapõhi, küpsised, vahvlid jne), magusaid piimatooteid, väga magusaid puuvilju, majoneesi, ketšupit ega muid kastmeid, tatart, riisi, praekartuleid, rasvast juustu, pelmeene, mahla, karastusjooke, alkoholi, konserve, sinki, vorsti (mitte ühtegi sinki ega vorsti peale salaami, mitte ühtegi viinerit, grillvorsti), mitte ühtegi putru, mitte mingeid paneeritud toite, mitte kunagi hapukoort ega valge kastmega salateid, jahukastmeid, jäätist (mulle ei maitse jäätis), kartulikrõpse, soolapähkleid.
Mõnikord harva söön keedetud kartulit, omatehtud pitsat õhukesel täisteratortilla või masitortilla põhjal, väga harva veidi tatart. Pitsakatteks on tomatid, seened, kanafilee ja veidi juustu + kappari. Harva kasutan hakkliha, siis loomalihast. Kotlettides on liha + muna + sool + pipar, ei ole jahu ega riivsaia. Harva söön punast rasvast kala või heeringat. Harva söön pähkleid, korraga vähe. Mõnikord joon tavalist poepiima 1 klaasi päevas.
Mitte kunagi ei söö McD ega Hesburgeri ega bensiinijaama jms toitu. Kunagi ei söö frititud toite.
Soola lisan toidule ülivähe, pigem pipart. Soolasisalduse tõttu ei söö sinki, ka mitte puhast taist maasinki, suitsuvorste, suitsukala. Suhkrut ei kasuta, sellega toite ei tee. Valmistoitu ei söö.
Minu toitumine on ühekülgne, kuid olen terve ja kaal on normis. Energiat on, analüüsid korras, enesetunne hea. Töö on pigem vaimne. Kaal tõusma ei kipu. Kõht on täis.
Pmst söön ma ainult värsket liha (värskest jahutatud lihast endatehtud toit) + aedvilja + muna + puuvilja + 1 komm + vesi + kohv, ja niimoodi päevast päeva. Kui teen kanavokki, siis on lisaks lihale ja juurikatele ja seentele sees ka austrikaste, sojakaste ja munanuudlid. Ma söön ka ühe kuni kaks koorikleiva poolikut nädalas, juustuga. Leib seisab sügavkülmas, sest sellise tempo juures läheks ta hallitama.
On mõned nõrkused, kus libastuda. Salaami (üliharva), halvaa ja martsipan (veel harvem), hea juust. Magusad viinamarjad. Söön neid asju nii vähe, et kaal ei tõuse. Aga sööks iga päev kilode kaupa, kui saaks. Mul on tugev enesedistsipliin, sest paks olla oleks jäle. Paks olla oleks sada korda jubedam kui neid häid asju mitte süüa.
mina ei piira end ühegi toiduainega, kui siis vaid kogusega.
kui sa pole aga taimetoitlane, siis võid hakata. see on muidugi naljaga öeldud. meil hakkas laps veganiks ja kuna ma mitut sööki teha ei viitsinud, siis sõime kõik seda ja kaal langes, sest minu tehtud taimetoit polnud enam nii maitsev. alustades hommikust-veega tehtud puder meile ei maitse. lõunaks-palju neid makarone salatiga ikka sööd, õhtuks mingi riis vegankoorega ja salat. kuigi süsivesikuid sai palju, siis toit ei maitsenud enam ja sõid kuni enam nälga polnud.
ma võiks teha kaalulangetus laagri vegantoidu peal 😉
mina neid toite teha ei oska. aga kaalu seisukohst oli jällegi hea.
Hommikul espresso.
Kui viitsin, siis toore kartuli mahl. Parematel päevadel isetehtud porgandi-apelsinimahl.
Veidi hiljem veel espresso.
Siis jogurt või/ja juustuviil ja/või vorsilõigud või munad.
Hiliskeskpäeval veidi eilset liha ja kodujuust vms, ehk natuke riisi/tatart või juurikaid hautatuna, vbl kohv ka. Teraviljalisi, eriti gluteeninlisi, meil kodus pole.
Siis vbl purustatud tomatid ohtra õli ja palsamiäädika kreemiga, vbl keedetud muna.
Kella kuu paiku aperitiiv – vein või portvein või kokteil, oliivid ja/või vorstid-singid jms.
Hiljem õhtusöögiks liha ja juurikaid veiniga allaloputatult.
Vahest juhtub, st paar x kuu jooksul, et saiake linnas või pastalaadne toit kuskil.
Vanust 57, kaalu 61 kg, pkkust 166.
Tänan. Vastuste järgi ma siiski näen, et inimesed söövad. Põhjus, miks ma teema tegin, oli mure 65aastase lähedase pärast, kes oma toitumist sedasi selgitab.
Tema menüü on umbes selline, et hommikul “ei ole isu, ei lähe midagi sisse” – kohv ja võib-olla pool võileiba, võib-olla üldse mitte midagi. Lõuna – 95% ajast mitte midagi või pool banaani või kohuke või paljas röstsai. Õhtusöök näiteks juurviljasupp. Olen kuulnud ka, et “sõin õhtuks õuna ja banaani” või “pool pakki külmutatud marju”. Väidetavalt söövat õhtuti isegi makarone hakklihaga, kartulit heeringaga jne, aga mul on seda raske uskuda, arvestades, et minu silmale tundub enamus päevast nälgimisena.
Olgu öeldud, et kaaluprobleeme tal pole. Vähemalt pole senimaani olnud. Tagasivaatena on ta aastakümnete jooksul teinud kaaluteemalisi väljaütlemisi (senimaani teiste kohta), mis panevad arvama, et mingi kiiks tal sellega siiski on. Ka märkasin peale tema põgusat haigestumist, millega võttis mõne kilo alla, kuidas kaalujutud ja hasart end kaaluda hüppeliselt süvenesid.
Ahjaa, asi pole ka rahas, et ei jaksaks toitu osta. Tema arvates on toitumisega kõik korras, aga samas käib kogu aeg jutt, kuidas ta on väsinud (üllatus, kas tõesti, kui kehale kütust ei anna?), vana, hakkab varsti nagunii surema. Ilma liialdamata tarbitakse peoga vitamiine ja toidulisandeid, aga mitte toitu ennast.
Minu silmale on midagi on viltu, aga ta ise seda ei näe või ei taha igatahes tunnistada. Lugesin artiklit vanemaealiste anoreksiast, mis vist tundubki põhjuseks olevat, aga ma pole arst ja diagnoosi panna ei taha. Ka ei saa kedagi vägisi arsti juurde viia. Küsimus on, kas lihtsalt jäädagi kõrvaltvaatajaks. Et täiskasvanud inimene – ise teab, mida teeb. Kui ikka teab. Aga mure on ikka. Võib-olla dramatiseerin üle ja peaksin hoopis ise arsti juurde minema, sest probleemi näen ju mina. Ja äkki hoopiski alusetult.
Jäta inimene rahule.
su sugulane võib olla haige? mitte anoreksia, aga mingi sisehaigus ja teda ei ole nõustatud kuidas õigesti süüa. öeldi lihtsalt, et sööge värsket, sööge vähem- ja kogu lugu. millega ta haiglas oli? mõtle, küsi sealt edasi ja aita tal söömist paika sättida. vanas eas ei ole vaja nii palju valku ja kui on veel neerufunktsioon nõrgem, peab jälgima ka toidu kaaliumi ja fosforisisaldust. veresuhkur jne, jne, pead teadma tema uuringute või haiglas olemise tulemust. ta kardab endal mingit haigust (või selle süvenemist) ja ei oska ise end abistada, aga püüab. sellest mure.
kui on juba tervisehäda, peaks söömisnõustamise tegema pereõde või keegi, kes süsteemis seda teeb. kui pole tehtud, tuleb see isik leida.
ja isegi kui tervis ok, siis 65 vanuses (isegi varem) oleks väga normaalne võtta nõustamine oma söömise ülevaatamiseks. palju kergem elu.
Ma arvan et see inimene tuleks ehk ikka arsti juurde saada. Äkki aitab, kui küsid perearsti infotelefonilt või kirjutad mure mõnda foorumisse, kus arstid vastavad. Inimene.ee?
Parem oleks juba kohe ära surra.
No mille peale peaks 50-aastaselt veel energiat kuluma, organism ei kasva ju enam? See, et oled harjunud iga päev supi, prae ja magustoidu sisse hekseldama, pole vajadus, vaid harjumus.
Sellest vastusest nagu võiks välja lugeda, et kuni 50 eluaastani inimene kasvab? Tegelikult lõpeb kasv juba hilispuberteedieas, aga kaal hakkab salapäraselt lisanduma alles 45-50 aastaselt. Kahekümnene ka enam ei kasva, aga tihtipeale võib valimatult süüa, ilma et kaalu lisanduks. Viiekümneselt on see lõbu läbi.
Kunagi pole midagi keelanud, söön ja joon vaid hääd ja olen rahul! See ülekaal jne on rohkem kõrvadevahelt kinni, kel koguaeg mingi nägu viltu peas, selge see, et stress ja kaal tõuseb kõigest.
Energiavajadus järjest väheneb, 70-aastase naise päevane energiavajadus on sama mis 7-aastasel lapsel. Aga erinevalt lapsest on tal ka juba ainevahetus palju aeglasem.
Parem oleks juba kohe ära surra.
No mille peale peaks 50-aastaselt veel energiat kuluma, organism ei kasva ju enam? See, et oled harjunud iga päev supi, prae ja magustoidu sisse hekseldama, pole vajadus, vaid harjumus.
Ei söö kunagi suppi, praadi ja magustoitu, aga eelpoolkirjeldatud viisil toitumine pole normaalne.
Energiavajadus järjest väheneb, 70-aastase naise päevane energiavajadus on sama mis 7-aastasel lapsel. Aga erinevalt lapsest on tal ka juba ainevahetus palju aeglasem.
Mis teooria see on? Kui ma olen 65-70, kuid füüsiliselt aktiivne – trennid, jalutuskäigud, aiatöö, ujumine, kuidas see energiavajadus mul siis üksnes vanuse pärast kahaneb??
Energiavajadus järjest väheneb, 70-aastase naise päevane energiavajadus on sama mis 7-aastasel lapsel. Aga erinevalt lapsest on tal ka juba ainevahetus palju aeglasem.
Mis teooria see on? Kui ma olen 65-70, kuid füüsiliselt aktiivne – trennid, jalutuskäigud, aiatöö, ujumine, kuidas see energiavajadus mul siis üksnes vanuse pärast kahaneb??
vanusest tulenevalt on hormonaalne olukord muutunud ja lisandub lihaste kadumine, trennid või mitte trennid, keha muutub pärast menopausi.
Mina jälgin toitumiskava. Söön absoluutselt kõike peale valge suhkru. Kaal on normis, kõht täis ja enesetunne väga hea. Järgin põhimõtet, et toit peab olema maitsev. Vägisi mingit maltsa kaalu normis hoidmiseks ma süüa ei soovi, seega teen muid valikuid.
Asi ei ole üldse selles, mida süüa, vaid kui palju midagi peaks sööma. Selge on see, et kõrge kalorsusega toite palju süüa ei saa. Väikeses koguses jääb aga kõht tühjaks ning suureneb tõenäosus üle söömiseks. Seega peaks sööma rohkem madalama kalorsusega toite ning vahel “magustoiduks” midagi väikest aga head (kõrgema kalorsusega toitu).
Kui inimesed võtaks vaid vaevaks endale selgeks teha, kui palju võiks midagi tarbida.
Tõsiselt kahju hakkab, kui inimesed end täiesti asjatult piiravad ning lülitavad oma toidusedelist välja ka tervislikud toiduained, mis mõõdukalt tarbides kaalu kuidagi halvasti ei mõjuta. Mis elu see küll on, kui söögi vältimisele nii palju aega ja energiat kulutada.
Kui ma peaksin puuviljast, juustust jt piimatoodetest ning mustast leivast loobuma, siis kaoks küll eluisu ära. Olen sedasorti dieeti proovinud, ei sobi. Aga muu magusaisu on kõvasti vähenenud õnneks. Aga kaalu on raske säilitada küll, eriti kui päevad on väga erineva graafikuga.
Energiavajadus järjest väheneb, 70-aastase naise päevane energiavajadus on sama mis 7-aastasel lapsel. Aga erinevalt lapsest on tal ka juba ainevahetus palju aeglasem.
Mis teooria see on? Kui ma olen 65-70, kuid füüsiliselt aktiivne – trennid, jalutuskäigud, aiatöö, ujumine, kuidas see energiavajadus mul siis üksnes vanuse pärast kahaneb??
vanusest tulenevalt on hormonaalne olukord muutunud ja lisandub lihaste kadumine, trennid või mitte trennid, keha muutub pärast menopausi.
Eks keha muutub ikka, kuid jõutreeninguga kaasneb ka vanemas eas siiski lihaste hüpertroofia, mis võimaldab atroofiat pidurdada ning ka lihasmassi suurendada. Selle kohta on tehtud uuringuid. Paraku eelistavad vanemaid inimesed kardiaalseid trenne, millel sellist mõju pole.
Jõutreeningut teha ei ole kunagi hilja ja sellel on mõju kohe kindlasti.
Suhkur ja valge jahu menüüst väljas. Mitte ainult kaalu vaid ka kortsude pärast. Toidukogused väiksemad ja väike hommikuvõimlemine, et seedimine hea oleks.
Olen 45.
Söön normaalselt ja üsna kõike. Aga ma söön ainult söögiaegadel ja vahepeal ei näksi midagi. Üle ka omaarust ei söö.
Mahlu ei joo, kohvi ei joo, piima ka ei joo (ainult mõnikord pannkoogiga), alkoholi ei tarbi üldse. Aga ma armastan meega teed – seda joon päevas vist umbes poolteise liitri jagu. Sealt tuleb muidugi ka minu magus :/. Seda ma peaks muidugi vähendama, aga …
Viimastel aastatel olen märganud, et ma ei saa süüa leiba. Puhitused tulevad ja nii paha ja raske on olla.
See on minu jaoks suur probleem, sest ma armastan võileibu ja hommikuks ikka tahaks ühe süüa.
Nüüd olengi olude sunnil pidanud leiva asendama saiaga. Kõlab absurdselt onju?
Aga midagi ei ole teha – leib, kuigi see meelib mulle rohkem, tekitab puhitusi, sai, mida ma tegelikult üldse ei tarvitaks, kui valida saaks, seevastu kõhus ebamugavusi ei tekita.
Pole nagu klassikaline gluteenitalumatus ka, et peaks rangelt kõik teravilja välja jätma.
Ma ei teagi, mis teha. Võileiba tahaks hommikul ju süüa ikka, aga saia söömine tekitab süümepiinu ja ilmselt vähehaaval ka kaalu juurde. 🙁
Ma ei kujuta ette ka, mismoodi ma niimoodi elan ülejäänud elu, et kiluleiba ei saa süüa 🙁
Siin ei aita isegi sai hädast välja.
veidi 50-st puudu, 170/61
Söön enam-vähem kõike, mõõdukas koguses. Palju täisteratooteid, juur-, köögi- ja puuvilju ning piimaleti tooteid, vähe liha. Maiustan, seda võiks vähendada aga tahtejõudu napib.
Mulle tundub, et kõige olulisem on et kõht oleks korras – kuni söön nii nagu ülal kirjutasin, on kõik OK. Niipea, kui rasvase lihatüki olen ära söönud, on kõht kinni ja võtab tükk aega enne kui korda saab.
See mida keegid teised söövad või ei söö on tegelikult täiesti irrelevantne antud teemas.
Kas sa elad temaga koos, et tead söömisi ja mittesöömisi? Kas üldse on sul mingi ütleja-positsioon tema jaoks? Kes halab- tema või sina pidevalt ise juhid söögiteemadele jutu, kuna muretsed. Vabalt aga võibki olla mingi juhtnööridest valesti aru saamine või niisama hoog “nüüd söön ainult tervislikku toitu” vms, teadmata mis see tervislik siis ikkagi on. Võib-olla on sinu teadmata käinud Herbalifes, on need “keharasvamõõtjad” ta kuskil kaubanduskeskuses kätte saanud ja selgeks teinud, kui paaaalju tal kõhuõõnerasva on, või “toitumisnõustaja” või toitumisnõustaja juures (neid jutumärkidega on märgatavalt rohkem) juures käinud, ehk on soovitatud FODMAP dieeti või jumal-teab-mida, ehk on mõni tervisehäda jnejne.
Üks võimalus on rõhuda sellele, et kas ta sööb mitmekülgselt, niiet kõiki vitamiine jne saab, sh rasvlahustuvaid jne. Näiteks võiks kinkida Synlabi vitamiinide testi vereproovi nt jõuludeks? Me ei tea teie suhtepeensusi, niiet ise pead otsustama, kui palju sul nagu on õigust selle teemaga peale käia ja kuipalju on ikka iga täiskasvanu oma valik, mida ta sööb (võrdlus 15a lapsega pole just kuigi õnnestunud, tema on alaealine ja vanemate vastutada).
Mina olen 45. Söön kõike, välja arvatud burgerid-chipsid-suhkruga mullijoogid-poemahlad jmt. Leiva-saia olen asendanud gluteenivaba seemneleivaga – hommikusöögiks tahan ikka mõned võileivad singi-juust-tomatiga vmt ja suure kruusitäie ilma suhkruta kohvi laktoosivaba piimaga (see on magus!). Lõunaks söön korraliku prae. Kui pastat tahan, valin gluteenivaba. Kui pitsat tahan, teen põhja samuti gluteenivabast jahust. Jäätist armastan, puuvilju, riisitoite, pajarooga. Jne.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
