[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]minul õde abiellus, kui oli mehega 5 aastat koos olnud. meie abiellusime, kui olime aasta koos olnud. Seepeale õemees kommenteeris, et teeme õigesti, et hea on ikka abielluda siis, kui tunded on värsked, et sisi on see palju erilisem. Muidu on aga nagu niisama mingi suur pidu, kus peab meeletult armunut mängima, kui tegelikult see armumise ja suure kire faas on möödas[/tsitaat]
Siin on oma tõetera sees küll. Meie abiellusime mõnekuulise tutvuse järel (ei soovita siiski kellelgi järele teha, liiga riskantne), täiesti rahatute, kuid üliarmunutena ja täis unistusi ühistest lastest, kodust, õnnelikust kooselust. Eks on olnud igasuguseid aegu, kuid kokkuvõttes on me unistused täitunud. Ja hoolimata sellest, et meil on koos hea ja armastame teineteist endiselt, ei kujutaks ette abiellumist alles praegu. Ei oleks sellist ootusärevust, uue alguse tunnet, pisut hirmutavat, kuid samas erutavat tuleviku mitteteadmist, vaid lihtsalt üks teistsugune päev ja teadmine, et sellele järgnevad on laias laastus nagu eelnevad 15 aastat.
Vastus siis teemaalgatusele – kahetseksin kui ei oleks abiellunud.