Teema: Vabakasvatus

Arvan sama, viimase vastajaga nõus.

#4016031:

Tegelikult selles teemas polnud eesmärk arutada üksnes kodutööde teemalist kasvatamist vaid kägude laialdasemat distsipliinile lähenemist.

Kas te teete veel lastele märkusi, näiteks igapäevaelus, või hoiate end rohkem tagasi? Näiteks laps jääb igale poole hiljaks, kas lubate tal oma aja järgi tegutseda või võtate midagi ette, mis toob ilmselt kaasa ebameeldiva sõnavahetuse?

Või hoopis laps ei ole nõus kodus õppima, hinded on kehvakesed. Kas sekkute sellisel juhul, või usaldate et heade suhete hoidmise najal laabub kõik iseenesest? Peamine idee siis mitte last kritiseerida ja sellega tema eneseväärikust õõnestada?

Viimasel ajal on justkui arusaam et ei tohiks lapsi mingi hinna eest kritiseerida sellistel juhtumite korral. Siis kannatavat lapse iseteadlikkus ja temast saab keegi tühine kontorirott kel puudub oma arvamus ja lennukas mõtteviis, ja ta on kindlalt määratud ebaedule. Juhiks juba enam ei kõlbavat.

Vat selline poleemika siis.

Olen üks eelmine kägu, kes vastas, et meil ei ole sellist vabakasvatust kodus – siis eelkõige kodutöödest rääkisin.

Aga mis puudutab nüüd distsipliini. Õigused ja privileegid käivad käsikäes vastutuse ja kohustustega. Vabandust, aga inimesest, kes ei viitsi (või ei oska) ise midagi teha, ei oska võtta ka initsiatiivi, ei kasva mingit head juhti. Neid läbi elu kulgejaid nähtud küll. Okei, mingi osa neist ilmselt sobiks tehase tööliinile “kubjaseks”, aga mingit loovat ja tugevat meeskonda ikka selline ei juhi. Mitte, et mul oleks mingi tohutu ambitsioon oma lastest juhte kasvatada, parem oleks kui nad oleksid piisavalt aktiivsed ja tublid, et leiaksid ise selle, mis neil silma särama paneb.

Seega, distsipliiniga on meil nii, et lasen lastel väga konkreetselt tajuda enda tegematajätmiste tagajärgi, et tekiks vastutustunne ja iseseisvus. Kui uimerdab ja jääb hiljaks ning olen juba korra meelde tuletanud, siis jääb planeeritud üritusest ilma. Paar korda on muidugi nuttu ja tüli selliste asjade pärast olnud – aga hiljem saab ju rahulikult selgitada, et teisi pole siin mõtet süüdistada. Tänaseks seis selline, kus lapsed ise paluvad mul mõnda asja meelde tuletada, see tähendab, et neis on tekkinud vastutustunne ja selle üle olen uhke.

Mis puudutab meil kodust “sõnavabadust”, siis ma mitte kunagi ei alaväärista nende ideid ega mõtteid. Kui on midagi väga utoopilist, siis pigem proovin nii, et nad ise arutluse käigus jõuaksid selleni, et natuke oli nüüd utoopiline mõte ja suhteliselt võimatu teostada ja teeme koos plaani ringi. Sest hukule määratud ideed demotiveerivad last ka – kui plaan on suurejooneline, aga mina täiskasvanuna näen kaugelt, et see ei õnnestu ühelgi juhul, siis ma ikkagi sekkun nõuga ja saab nii, et asi õnnestub, kõik rõõmsad.

Ja näiteks kui planeerime pereüritusi, siis on nad alati kaasatud. Selles mõttes laste kaasamine on alati minu arvates mõistlikum, kui lasta neil omaette kuidagi kuskile kulgeda. Jah, endalt nõuab see muidugi rohkem võhma teinekord. Mõnikord oleks kindlasti lihtsam öelda, et tead ära tüüta ja tegele oma asjadega. Aga no nii lihtsalt ei või, eriti kui lapsel on endal motivatsioon!

#4016031:

Kas te teete veel lastele märkusi, näiteks igapäevaelus, või hoiate end rohkem tagasi? Näiteks laps jääb igale poole hiljaks, kas lubate tal oma aja järgi tegutseda või võtate midagi ette, mis toob ilmselt kaasa ebameeldiva sõnavahetuse?

Mul on kaks väga erinevat last. Ühe puhul aitas otsene rääkimine ja vigadele osutamine hästi. Teisega on keerulisem. Kui tegematajätmistel on tagajärjed, siis kahtlemata ütlen, aga jälgin, et minust ei saaks näägutavat ema, see annab tema puhul vastupidise efekti. Kuna mu lapsed on mõlemad juba 15+, siis proovin meeles pidada, et lapsel on endal ka juba võime järeldusi teha. Proovin jälgida keerulisemat teed – kas ta on midagi järeldanud. Enamasti on. Ja kui ei ole, siis lasen tal tagajärgi kanda. Pealiskaudsel vaatamisel ehk tõesti keegi arvab, et ma last ei kasvatagi, kuid see pole nii. Lasen tal teha tema vigu, aga olen neis vigades temaga kogu aeg kaasas (või noh, enam-vähem). Muidugi ei laseks tal teha vigu a la “lähen lubadeta autoga sõitma”.

Mina ise tulen nõuka-ajast, mil seda töökasvatust oli kohati liigagi palju. Siiani on meeles, kuidas oli justkui pidev tamp peal, kunagi ei tohtinud niisama raamatut lugeda või telekast huvitavat filmi vaadata – sellised tegevused olid kuidagi patused, et näe, jälle laps logeleb! Mäletan, kuidas 10-aastasena lugesin suvisel koolivaheajal aiakiiges raamatut ja ema ning vanaema tulid minu juurde ning hakkasid karjuma ja riidlema minuga, et mis ma siin vedelen ja miks ei rohi porgandipeenraid. Samas polnud selleks päevaks mingit tööd eelnevalt kokku lepitud, nii et säärane äkiline rünnak oli ikka üsna ebameeldiv ja solvav. Miks ei või 10-aastane koolivaheaega nautida?

Selle kõige tõttu otsustasin, et mina oma lapsi tööle ei sunni. Et laps peab saama laps olla, ja tema töö on koolitöö korralik sooritamine, trennid, huviringid. Need on vajalikud selleks, et ta saaks tulevaseks eluks korraliku aluspõhja. Kui lapse voodi jäi segamini, siis mina lapsel järel ei käinud ega temaga ei kaagutanud. Sest see on ju kõigest voodi.

Nüüd on nad teismelised ja tegelikult tunnen, et päris õigesti ma siiski ei talitanud. Nõudes lapselt nii ja nii palju, saad tegelikult alati vähem. Kui nõuad lapselt porgandipeenra rohimist, siis teeb ta v-o oma voodi korda ja õpib, aga peenrani ei jõua. Nõudes lapselt ainult oma asjade eest hoolitsemist, on tulemuseks tihti, et laps ei hoolitse ka oma asjade eest mitte.

Tänapäeval lastel on suured õigused ja kõikjal räägitakse kuidas lapsi peab muudkui “kaitsma” (enamasti oma vanemate eest siis). Eranditult alati, kui noor teeb pättust, süüdistatakse nüüd selles ainuüksi vanemaid – et ju siis polevat nood osanud luua “turvalist kiindumussuhet” vms. Noor seevastu on nagu mingi lemmikloom, kellelt ei tohi iialgi oodata mitte kõige vähimatki enesekontrolli ega mõtlemisvõimet.

Seetõttu on tekkinud olukord, kus need tohutute õigustega ja ilma kohustusteta lapsed on sisimas tegelikult õnnetud. Mitte kunagi varem pole laste vaimne tervis olnud nii vilets kui praegu. Psühholoogid jt soolapuhujad noorte vaimse tervise probleeme ei lahenda vaid üksnes süvendavad, siin on vaja muuta ühiskondlikku mõtteviisi.

#4017120:

#4017108:

Nüüd on nad teismelised ja tegelikult tunnen, et päris õigesti ma siiski ei talitanud. Nõudes lapselt nii ja nii palju, saad tegelikult alati vähem. Kui nõuad lapselt porgandipeenra rohimist, siis teeb ta v-o oma voodi korda ja õpib, aga peenrani ei jõua. Nõudes lapselt ainult oma asjade eest hoolitsemist, on tulemuseks tihti, et laps ei hoolitse ka oma asjade eest mitte.

Porgandipeenra puhul on küsimus, kumb see on – kas perele hädavajalik elatusvahend (müüte porgandeid või elate aastaringi enda porksist) või pereema aiandusrõõm. Kui esimene, siis kahtlemata peaks laps kaasa aitama mingil määral. Kui teine siis … miks peaks laps selles osaline olema, mida sina ise oled omale hobiks valinud? Lapsepõlve sunduslik peenarderohimine on minus tekitanud suure viha potipõllumajanduse vastu ning ma iial ei hakka ise ühtegi köögivilja ega taime kasvatama, mida rohida vaja on.

See porgandipeenar oli toodud näitena. Nõukogude ajal, millest too näide pärineb, polnud poodidest midagi saada ja päris kindlasti ei olnud tegu mingi pereema hobiga. Tänapäeval võib toidu isekasvatamine tuleneda soovist pakkuda lastele keemiavaba toitu.

Täpselt samamoodi võib vaielda, et kelle huvi on koristamine. Puhtus on äärmiselt subjektiivne mõiste. Mõni tõmbab põranda kord kuus niiske mopiga üle ja leiab, et ah, pole siin hullu miskit, teine saab hüsteeriahoo, kui üks päev vahele jääb. Tihtilugu leiavad teised pereliikmed, et pereema on koristamise ja puhtuse eriline friik ja nemad sellises “pereema erahobis” osalema ei pea.

#4017135:

#4017128:

Täpselt samamoodi võib vaielda, et kelle huvi on koristamine. Puhtus on äärmiselt subjektiivne mõiste. Mõni tõmbab põranda kord kuus niiske mopiga üle ja leiab, et ah, pole siin hullu miskit, teine saab hüsteeriahoo, kui üks päev vahele jääb. Tihtilugu leiavad teised pereliikmed, et pereema on koristamise ja puhtuse eriline friik ja nemad sellises “pereema erahobis” osalema ei pea.

Aga täpselt nii ju ongi, sinu arust peavad kõik hambaharjadega ülepäeva vannitoa vuugivahesid puhastama, kui pereemal selline kiiks on? Ei pea. Mingi normaalne keskmine puhtusestandard (mustad nõud masinasse kohe, kord nädalas põrandakoristus, kord nädalas WC põrandapesu jne) on vaja kokku leppida ja selle täitmine on igaühe kohustus. Erahobidega (nagu desovahendiga käepidemete puhastamine ning iga 1 mm diameetrgia hambapastapleki eemaldamine peeglilt) tegeleb igaüks ise.

Hambapastaplekkide eemaldamisega peeglilt tegeleb see, kes need plekid peeglile tegi.

Nädalas kord põrandaid ja wc pesta on vähe. Peaks tegema 2-3 korda nädalas.

#4017167:

#4017159:

Nädalas kord põrandaid ja wc pesta on vähe. Peaks tegema 2-3 korda nädalas.

Jõudu tööle, kui sinu arust 1 kord on vähe. Keskmisele inimesele on 1 kord nädalas piisav. Kui pole tegu just pindadega, sealhulgas WC-ga, mida avalikuks kasutamiseks välja renditakse. Saad aru, teised ei pea sinu ülikõrgete puhtusestandardite järgi käituma. See on sinu eralõbu. Mõni ikka kohe iial ei saa sellest aru.

Pese siis sina eralõbu korras kord nädalas oma elamist. Milles küsimus.

#4017135:

#4017128:

Täpselt samamoodi võib vaielda, et kelle huvi on koristamine. Puhtus on äärmiselt subjektiivne mõiste. Mõni tõmbab põranda kord kuus niiske mopiga üle ja leiab, et ah, pole siin hullu miskit, teine saab hüsteeriahoo, kui üks päev vahele jääb. Tihtilugu leiavad teised pereliikmed, et pereema on koristamise ja puhtuse eriline friik ja nemad sellises “pereema erahobis” osalema ei pea.

Aga täpselt nii ju ongi, sinu arust peavad kõik hambaharjadega ülepäeva vannitoa vuugivahesid puhastama, kui pereemal selline kiiks on? Ei pea. Mingi normaalne keskmine puhtusestandard (mustad nõud masinasse kohe, kord nädalas põrandakoristus, kord nädalas WC põrandapesu jne) on vaja kokku leppida ja selle täitmine on igaühe kohustus. Erahobidega (nagu desovahendiga käepidemete puhastamine ning iga 1 mm diameetrgia hambapastapleki eemaldamine peeglilt) tegeleb igaüks ise.

Lihtne öelda, et “tuleb kokku leppida” 🙂 Teismeline on jätnud esikupõrandale porised saapajäljed, ent ema ütlemise peale õiendab vaid vastu, et seal pole midagi ja üldse on need vanad jäljed, mitte tema tehtud. Järgneb lõputu vaidlemine, kus emale antakse teada, kui haige puhtusefriik too on ja kuidas peret terroriseerib.

#4017299:

#4017217:

Lihtne öelda, et “tuleb kokku leppida” 🙂 Teismeline on jätnud esikupõrandale porised saapajäljed, ent ema ütlemise peale õiendab vaid vastu, et seal pole midagi ja üldse on need vanad jäljed, mitte tema tehtud. Järgneb lõputu vaidlemine, kus emale antakse teada, kui haige puhtusefriik too on ja kuidas peret terroriseerib.

See on teismeline ja see läheb üldjuhul paari aastaga mööda. Jutt ikka tavapärasematest olukordadest.

#4017200:

Pese siis sina eralõbu korras kord nädalas oma elamist. Milles küsimus.

Meenutan, millest teema oli – sellest, et perel ja lastel ei teki kohustust aidata puhtusehullu ema, kui too soovib kolm korda päevas põrandaid pesta ning ülepäeva kogu elamist desinfitseerida.

Funktsionaalne lugemisoskus puudub? Jutt oli 2-3 korda nädalas, mitte päevas,  koristada. Koristamise hulka käib ka põrandapesu ja kui sina saad hakkama ühe korraga nädalas, oled mingi üksik inimene ja sul pole koduloomi, siis miks sind ärritab, mitu korda nädalas keegi teine oma kodus koristab?

#4017308:

#4017300:

 

#4017300:

Kas sa oled juhm? Kordan – mind absoluutselt ei huvita, palju kordi nädalas sa oma kodu koristad. Kui sa aga kogu peret sunnid samamoodi liialdatud tihedusega koristama, siis pole sul selleks õigust. Selles on mu point. Kui ikka kohale ei jõua, palun loe uuesti, enne kui kisama hakkad, kuidas ma sul palju koristada ei luba.

Saa suureks. Sina ei ole mingi ütleja, mitu korda keegi tavalises peres koristab nädalas.

#4017365:

#4017361:

Ei olegi. Ma lihtsalt nendin, et nii tihti pesevad põrandaid kõrgendatud puhtusevajadusega inimesed. Ja kui sinu mõni vajadus on erandlik või kõrgenenud, siis ei pea kogu su pere sellepärast sama reegli järgi elama. Kui sina tahad magama minna kell 7 õhtul, ei pea kogu pere sama tegema; kui sina tahad toituda taimetoidust, ei pea kogu pere sama tegema; kui sina tahad õhtupalvust pidada, ei pea kogu pere sama tegema – ja kui sina soovid 3 korda nädalas põrandaid küürida, siis küüri, palun – aga su pere ei pea sama tegema.

Tänan soovitamast, ma juba päris suur ja vana 🙂

Ehtne trolli jutt. Muud polegi öelda sinusugusele.

#4017108:

Mina ise tulen nõuka-ajast, mil seda töökasvatust oli kohati liigagi palju.

Selle kõige tõttu otsustasin, et mina oma lapsi tööle ei sunni. Et laps peab saama laps olla, ja tema töö on koolitöö korralik sooritamine, trennid, huviringid. Need on vajalikud selleks, et ta saaks tulevaseks eluks korraliku aluspõhja.

Nüüd on nad teismelised ja tegelikult tunnen, et päris õigesti ma siiski ei talitanud. Nõudes lapselt nii ja nii palju, saad tegelikult alati vähem.

Tahtsin lihtsalt öelda, et tegelikult on vara öelda, kas sa talitasid õigesti või mitte. Alles siis on viljad näha kui lapsed täiskasvanuks saavad ja mõnda aega oma elu peal on olnud. Minu vanemad pidasid mind kuni väljakolimiseni välja lohakaks ja arvasid, et ma ei oska rahaga ümber käia. Hiljem selgus, et lohakas pole ma sugugi, millegipärast ei hakanud see lihtsalt enne oma elu peale minemist välja paistma (lapsed-noored ongi lohakad oma olemuselt, mõni vähem, teine rohkem) ja ka rahaga olen ma väga oskuslik ning pigem kokkuhoidlik. Lapsena lihtsalt ei olnud mitte kunagi raha ja kui vanavanemad siis mõnikord natuke andsid või keegi sünnipäevaks kinkis, kulutasin selle loomulikult ära, kuna pidevalt oli kõigest puudus.

Mind kasvatati väga rangelt ja kellelgi peretuttavatest-sõpradest nii karmi korda kodus ei olnud. Nüüd, mil meil kõigil endal lapsed on, näen, et pehmem kasvatusstiil toob hilisemaks eluks lähedasemad suhted. Mina oma vanematega ei ole väga lähedane ja ise emaks saanuna näen oma lapsepõlve palju kehvemas valguses kui see lapsena tundus, aga sõbrad, kelle vanemad nii nõudlikud ja ranged ei olnud, on oma vanematega väga lähedased ja veedavad meelsasti koos aega.

Minu tuba lapsena oli selline, et sealt pidi karkudega üle käima. Õppimist ei kontrollinud keegi. Ema oli enamasti pikad päevad tööl ja kasvasin ise.
Ometi on mu kodu täiskasvanu eas piinlikult puhas ja kaldun pigem pedantsuse poole.
Lapsed koristavad aruharva ja ausaltöeldes ei oota ka neilt seda. Saavad terve elu veel koristada 🙂  Hetkel on tähtis õppimine ja puhkamine ja lapseks olemine. Kool ja trenn on minusilmis täiskohaga töö, isegi hullem. Täiskasvanud inimene tuleb töölt koju ja on vaba. Laps tuleb koolist koju ja peab veel õppima, millalgi peab jääma ka aega puhkuseks.