Tegelikult selles teemas polnud eesmärk arutada üksnes kodutööde teemalist kasvatamist vaid kägude laialdasemat distsipliinile lähenemist.
Kas te teete veel lastele märkusi, näiteks igapäevaelus, või hoiate end rohkem tagasi? Näiteks laps jääb igale poole hiljaks, kas lubate tal oma aja järgi tegutseda või võtate midagi ette, mis toob ilmselt kaasa ebameeldiva sõnavahetuse?
Või hoopis laps ei ole nõus kodus õppima, hinded on kehvakesed. Kas sekkute sellisel juhul, või usaldate et heade suhete hoidmise najal laabub kõik iseenesest? Peamine idee siis mitte last kritiseerida ja sellega tema eneseväärikust õõnestada?
Viimasel ajal on justkui arusaam et ei tohiks lapsi mingi hinna eest kritiseerida sellistel juhtumite korral. Siis kannatavat lapse iseteadlikkus ja temast saab keegi tühine kontorirott kel puudub oma arvamus ja lennukas mõtteviis, ja ta on kindlalt määratud ebaedule. Juhiks juba enam ei kõlbavat.
Vat selline poleemika siis.
Olen üks eelmine kägu, kes vastas, et meil ei ole sellist vabakasvatust kodus – siis eelkõige kodutöödest rääkisin.
Aga mis puudutab nüüd distsipliini. Õigused ja privileegid käivad käsikäes vastutuse ja kohustustega. Vabandust, aga inimesest, kes ei viitsi (või ei oska) ise midagi teha, ei oska võtta ka initsiatiivi, ei kasva mingit head juhti. Neid läbi elu kulgejaid nähtud küll. Okei, mingi osa neist ilmselt sobiks tehase tööliinile “kubjaseks”, aga mingit loovat ja tugevat meeskonda ikka selline ei juhi. Mitte, et mul oleks mingi tohutu ambitsioon oma lastest juhte kasvatada, parem oleks kui nad oleksid piisavalt aktiivsed ja tublid, et leiaksid ise selle, mis neil silma särama paneb.
Seega, distsipliiniga on meil nii, et lasen lastel väga konkreetselt tajuda enda tegematajätmiste tagajärgi, et tekiks vastutustunne ja iseseisvus. Kui uimerdab ja jääb hiljaks ning olen juba korra meelde tuletanud, siis jääb planeeritud üritusest ilma. Paar korda on muidugi nuttu ja tüli selliste asjade pärast olnud – aga hiljem saab ju rahulikult selgitada, et teisi pole siin mõtet süüdistada. Tänaseks seis selline, kus lapsed ise paluvad mul mõnda asja meelde tuletada, see tähendab, et neis on tekkinud vastutustunne ja selle üle olen uhke.
Mis puudutab meil kodust “sõnavabadust”, siis ma mitte kunagi ei alaväärista nende ideid ega mõtteid. Kui on midagi väga utoopilist, siis pigem proovin nii, et nad ise arutluse käigus jõuaksid selleni, et natuke oli nüüd utoopiline mõte ja suhteliselt võimatu teostada ja teeme koos plaani ringi. Sest hukule määratud ideed demotiveerivad last ka – kui plaan on suurejooneline, aga mina täiskasvanuna näen kaugelt, et see ei õnnestu ühelgi juhul, siis ma ikkagi sekkun nõuga ja saab nii, et asi õnnestub, kõik rõõmsad.
Ja näiteks kui planeerime pereüritusi, siis on nad alati kaasatud. Selles mõttes laste kaasamine on alati minu arvates mõistlikum, kui lasta neil omaette kuidagi kuskile kulgeda. Jah, endalt nõuab see muidugi rohkem võhma teinekord. Mõnikord oleks kindlasti lihtsam öelda, et tead ära tüüta ja tegele oma asjadega. Aga no nii lihtsalt ei või, eriti kui lapsel on endal motivatsioon!