Teema: Vaesest rikkaks

Sellisele teemale on keeruline kirjutada. Sest kui keegi inimene kirjeldab oma või perekonna väljasiplemist vaesusest kasvõi nende jaoks parema majandusliku seisuga olukorda, siis on päris palju neid, kes tulevad siis ja hakkavadrääkima, et -kas sa üldse tead, kes on rikas, ja et meil polegi päris rikkaid ja et rikas on see, kes omab lennukit ja kinnisvara üle maailma jne jne . Ja hea teema kaotab järje.

Kes on rikas?

Miljonäriks ei saanud ja minu lugu on kindlasti üsna ebapopulaarne. Olen viielapselisest perest, kus ema, kes töötas karjalaudas, kasvatas meid üksi. Isa oli küll olemas ja käis palju, aga no rahalist abi temast polnud. Päris näljas ma ei olnud, aga näiteks terve keskkooli aja olid mul ainult ühed kingad, uisud ja ketsid. Jope oli mul tehnikumi ajal ka üks, kõik need aastad. Ka ei teadnud ma ülikooli minnes, et voodis peaks aluslina olema ja tekikott. Ütlen kohe, et ema ei joonud, ta lihtsalt oli ise lastekodust ja…

Töötasin esmalt aastaid teenindajana, siis omandatud erialal insenerina. Lõpuks sai mul vaesusest kõrini ja läksin tööle müügiinimesena.

Müük mitte eraisikutele vaid firmadele. Pingutasin meeletult. Esimesed umbes pool aastat ajasid nutma, aga esimese 2-toalise korteri raha Mustamäel sain kokku ilma laenuta järgmise 2,5-3 aastaga. Kokku töötasin umbes 19-20 aastat ja selle ajaga sain nii reisida kui ka 9. pulma-aastapäevaks maja ehitada, vanemaid ja lapsi toetada. Auto oli töökoha poolt. Ilma laenudeta sai kõik ostetud. Mees muidugi teenis ka, sellist Eesti miinimumist veidi kõrgemat palka, aga aitas ja toetas mind kõiges. Mehe vanemad aitasid palju talutoodetega ning ämm õmbles tipptasemel riideid lastele. Mees tegi ka haltuurat palju jaksas.

Teinekord oli küll krediitkaart abiks ning abikaasa on käeliselt osav ja mina ehitusinsener. Miljonäri ei saanud, aga kulda natuke on ostetud et vanaduspäevil saaks leivale liha peale, maja on enda oma, kaks väikest nn ühikakorterit väljaüürimiseks ostetud, reisida 2-3 korda aastas saan, mingeid aktsiaid või fonde nüüdseks kasvanud paarikümne tuhande jagu – aga nendega tegeleb abikaasa, lapsed on suured ja töökoha vahetasin hiljuti poole koha vastu mõttetu palgaga. Auto on ja kalapüüdmiseks kaheinimese pisike mootorpaat on ka.
Vähem närvikulu nüüd ja kõik on juba olemas. Olen 59.
Ehk siis minu soovitus on – tee tööd, mis maksab. Pinguta. Kui sa oled selles hea, siis muutub põnevaks.

#3207477:

#3207381:

Peaasi, et rikkast vaeseks ei muutuks. See on ikka tõeline pauk, millest enamus ei toibugi.

Aga ka seda oleks huvitav lugeda. Kuidas nüüd muutunud võimalustega toime tullakse, millised sõbrad on ära kadunud, mismoodi elu muutunud.

Aga see pole see teema, tee uus.

#3207518:

Kui see energia, mis kulutatakse anonüümsetes foorumistes kommenteerimistele, kuluataks töö tegemiseks – oleksid enamus inimesed palju paremal järjel. Kui teed lõunapausi ajal lahti Õhtulehe, Delfi vms- ja näed kuidas on kirjutatud sadu vinguvaid kommentaare – siis mõtlen küll, et kust võetakse selleks aeg. Kusjuures hädaldatakse ka vaesuse üle ja süüdi on selles partei, president jne

No kust võtsid selle aja siis praegu?

#3207549:

#3207518:

Kui see energia, mis kulutatakse anonüümsetes foorumistes kommenteerimistele, kuluataks töö tegemiseks – oleksid enamus inimesed palju paremal järjel. Kui teed lõunapausi ajal lahti Õhtulehe, Delfi vms- ja näed kuidas on kirjutatud sadu vinguvaid kommentaare – siis mõtlen küll, et kust võetakse selleks aeg. Kusjuures hädaldatakse ka vaesuse üle ja süüdi on selles partei, president jne

No kust võtsid selle aja siis praegu?

Sest mina olen elus hullult tööd teinud ja nüüd võin lubada logelemist. Aga töö ajal teen tööd (võib olla sa ikka tead, et täna riigipüha), mitte ei passi netis mõttetuid kommentaare kirjutades.

#3207631:

Jah, kes on rikas?

Aga oma loo võin ma kirja panna.

Lapsepõlv oli raske. Ema kasvatas meid üksi. Praegu mõtlen, et tal võis olla tavaline depressioon, aga tollal sellest ei räägitud. Ühesõnaga suur armastust ma ka tunda ei saanud. Oli palju päevi, kus ei saanud süüa. Õnneks elasime maal, naabritädi teadis vist olukorda, igatahes suviti olime tihti tema lõunalauas oodatud. Juba siis otsustasin, et minu tulevases kodus peab olema klaver 😀 (“Kadri” raamatus oli ka klaver rikkuse sümbol.

Peale keskkooli otsustasin minna ülikooli. Seal sain tuttavaks noormehega ja peale 1. kursust olin rase. Alguses oli kõik ok, aga paar aastat hiljem hakkas mees rohkem jooma minuga halvasti käituma. Raha sain jaopärast ja jälle oli nälg majas. Mees läks välismaale tööle ja tihti jäin ilma rahata.

Otsustasin sellele lõpu teha. Läksin tööle ja kooli. Vaat see oli raske aeg.

Madalapalgaline töö, unetud ööd. Lapse kõht oli alati täis, aga ise käisin ikka sügisel aedade tagant õunu otsimas. Päris näljast päästis tädi, kelle juures käisin abiks kartuleid rohimas-võtmas jm maatööd tegemas ja kes siis mulle köögiviljas ja moosides tasus.

Nii kui erialasele tööle sain, hakkas lihtsamaks minema. Üürisime ahjuküttega kööktoa asemel 2-toalise keskküttega elamise. Tegin ikka ränka tööd ja see ei jäänud märkamata. Ligi aastaga olin osakonnajuhataja ja 4 aasta pärast tegevjuht. Kas ma olen rikas? Jah, sest enne polnud mul midagi, nüüd on kõik. Elame lapsega 4-toalises korteris uues majas, käime 2-3 korda aastas reisimas, mul on auto ja pangaarvel säästud. JA mis peamine, me saame iga päev SÜÜA!

Mees pole alimente kunagi maksnud, lapsega pole kohtunud peale välismaale kolimist. Uut meest pole ega otsigi.

Väga ilus lugemine oli! Edu Sulle ka edaspidiseks!

mis seal ikka:
15 aastaselt lugesin raamatuid meeletult ja tegin maatöid ja sporti
20 aastaselt ülikooli
25 tööle, ületunnid, töötasin hommikust õhtuni, 1,5 kohta… 1 aasta peale ülikooli ostsin oma korteri Tallinna kesklinna noore spetsialist laenuga.
26-32 3 last
32 oma ettevõte, nüüdseks 11 aastat
kinnisvara on kogunenud, iga 2 aasta tagant ostan midagi (küll mehega kahasse eluruumid- kuid initsiatiiv ja sissemaksed minult). Äripinnad ettevõtte alt.

minu trump oli see, et esiteks ma ei ole väga ilus ja mõistsin seda varakult; teiseks mul olid normaalsed vanemad, kes uskusid minusse (eks tõmbasid ka maapeale tagasi teinekord) ja mulle meeldib riskida.

Kuid kõige kõige tähtsam on et oleks pere ja et oleks tervis korras kõigil.

#3207616:

Sain päranduse. E Lihtsalt omandireformi käigus tagastatud maa jõudis viimaks minuni. Müüsin maha ja jätsin töötamise pea päevapealt ära.

Kas Sul ei olnud kedagi, kellele maa edasi pärandada? Maa on rikkus, kui vähegi võimalik tasuks seda säilitada.

Nii tubli oled! Mis õdedest-vendadest sai?

#3207467:

Miljonäriks ei saanud ja minu lugu on kindlasti üsna ebapopulaarne. Olen viielapselisest perest, kus ema, kes töötas karjalaudas, kasvatas meid üksi. Isa oli küll olemas ja käis palju, aga no rahalist abi temast polnud. Päris näljas ma ei olnud, aga näiteks terve keskkooli aja olid mul ainult ühed kingad, uisud ja ketsid. Jope oli mul tehnikumi ajal ka üks, kõik need aastad. Ka ei teadnud ma ülikooli minnes, et voodis peaks aluslina olema ja tekikott. Ütlen kohe, et ema ei joonud, ta lihtsalt oli ise lastekodust ja…

Töötasin esmalt aastaid teenindajana, siis omandatud erialal insenerina. Lõpuks sai mul vaesusest kõrini ja läksin tööle müügiinimesena.

Müük mitte eraisikutele vaid firmadele. Pingutasin meeletult. Esimesed umbes pool aastat ajasid nutma, aga esimese 2-toalise korteri raha Mustamäel sain kokku ilma laenuta järgmise 2,5-3 aastaga. Kokku töötasin umbes 19-20 aastat ja selle ajaga sain nii reisida kui ka 9. pulma-aastapäevaks maja ehitada, vanemaid ja lapsi toetada. Auto oli töökoha poolt. Ilma laenudeta sai kõik ostetud. Mees muidugi teenis ka, sellist Eesti miinimumist veidi kõrgemat palka, aga aitas ja toetas mind kõiges. Mehe vanemad aitasid palju talutoodetega ning ämm õmbles tipptasemel riideid lastele. Mees tegi ka haltuurat palju jaksas.

Teinekord oli küll krediitkaart abiks ning abikaasa on käeliselt osav ja mina ehitusinsener. Miljonäri ei saanud, aga kulda natuke on ostetud et vanaduspäevil saaks leivale liha peale, maja on enda oma, kaks väikest nn ühikakorterit väljaüürimiseks ostetud, reisida 2-3 korda aastas saan, mingeid aktsiaid või fonde nüüdseks kasvanud paarikümne tuhande jagu – aga nendega tegeleb abikaasa, lapsed on suured ja töökoha vahetasin hiljuti poole koha vastu mõttetu palgaga. Auto on ja kalapüüdmiseks kaheinimese pisike mootorpaat on ka.

Vähem närvikulu nüüd ja kõik on juba olemas. Olen 59.

Ehk siis minu soovitus on – tee tööd, mis maksab. Pinguta. Kui sa oled selles hea, siis muutub põnevaks.

#3207631:

Jah, kes on rikas?

Aga oma loo võin ma kirja panna.

Lapsepõlv oli raske. Ema kasvatas meid üksi. Praegu mõtlen, et tal võis olla tavaline depressioon, aga tollal sellest ei räägitud. Ühesõnaga suur armastust ma ka tunda ei saanud. Oli palju päevi, kus ei saanud süüa. Õnneks elasime maal, naabritädi teadis vist olukorda, igatahes suviti olime tihti tema lõunalauas oodatud. Juba siis otsustasin, et minu tulevases kodus peab olema klaver 😀 (“Kadri” raamatus oli ka klaver rikkuse sümbol.

Peale keskkooli otsustasin minna ülikooli. Seal sain tuttavaks noormehega ja peale 1. kursust olin rase. Alguses oli kõik ok, aga paar aastat hiljem hakkas mees rohkem jooma minuga halvasti käituma. Raha sain jaopärast ja jälle oli nälg majas. Mees läks välismaale tööle ja tihti jäin ilma rahata.

Otsustasin sellele lõpu teha. Läksin tööle ja kooli. Vaat see oli raske aeg.

Madalapalgaline töö, unetud ööd. Lapse kõht oli alati täis, aga ise käisin ikka sügisel aedade tagant õunu otsimas. Päris näljast päästis tädi, kelle juures käisin abiks kartuleid rohimas-võtmas jm maatööd tegemas ja kes siis mulle köögiviljas ja moosides tasus.

Nii kui erialasele tööle sain, hakkas lihtsamaks minema. Üürisime ahjuküttega kööktoa asemel 2-toalise keskküttega elamise. Tegin ikka ränka tööd ja see ei jäänud märkamata. Ligi aastaga olin osakonnajuhataja ja 4 aasta pärast tegevjuht. Kas ma olen rikas? Jah, sest enne polnud mul midagi, nüüd on kõik. Elame lapsega 4-toalises korteris uues majas, käime 2-3 korda aastas reisimas, mul on auto ja pangaarvel säästud. JA mis peamine, me saame iga päev SÜÜA!

Mees pole alimente kunagi maksnud, lapsega pole kohtunud peale välismaale kolimist. Uut meest pole ega otsigi.

Jah, ma ka poetasin pisara, kuigi ega endalgi palju kergem olnud. Aga süüa oli siiski alati midagi, isegi siis, kui mõni kuu oli suuremaid väljaminekuid (külmkapp läks katki) ja ei saanud muud süüa kui maalt saadud kartuleid.
Loed sellistest lugudest ja siis loed nendest, keda ajab nii väga vihale, kui kassalindile pulka ei panda õigesse kohta või kui keegi nii riides ei käi, nagu on “maitsekas ja stiilne”, ja kohe sõnatuks võtab. Või mõtled neile, kes aina vinguvad, küll pole valitsus hea, küll tööandja on orjapidaja, küll neid ei austata piisavalt..