Teema: Väga andekad lapsed

See on minu meelest müüt, et megaandekad tahavad kohutavalt aina rohkem ja rohkem õppida kogu aeg. Algklassides, kui koolis on tore ja keegi igavusest lollusi ei tee, ei olegi vaja torkida – küllap eliitkoolis minnakse kogu klassiga kiiremini edasi või tegeletakse muude ja ka oluliste asjadega (nt õpitakse koostööd, eneseväljendust jpm). Andekate laste stressitaluvus on väga erinev, lisaks asünkroonsest arengust tulenevad probleemid. Mõnikord ongi erivajadusega arvestamine see, kui ande arendamine ei käi vaimse tervise arvelt.

Erivajadusega andekas laps ei taha õppida rohkem (ajaliselt), vaid keerulisemaid asju. Meie tütar nt põhikooli viimastes klassides kahe aine tundides ei käinud (see oleks olnud lihtsalt ajaraiskamine), tegi sel ajal ülikooli teaduskooli kursusi. Nendes ainetes tulid ka vabariiklike olümpiaadide esikohad, praeguseks juba 4 aastat järjest. Kui mingi asi süvitsi huvitab, siis on kooliprogramm liiga lihtne.

#3893742:

Palju räägitakse sellest, et erivajadusega on ka väga andekad lapsed. Kas neile pakutakse tänapäeval mingit lisaõpet või kuidas see olukord lahendatakse? Minu laps käib ühe nn Tallinna eliitkooli algklassides, aga tema jutu järgi on neil kõik tavalised ja mingeid üliandekaid ei ole.

Andekus on kindlasti erivajadus, aga ma väga kahtlen, et üks algklassilaps oskab oma klassikaaslaste kohta öelda, kas neist keegi on andekas.
See, kuidas andeka lapsega koolis toimitakse, sõltub väga palju konkreetsest koolist ja konkreetsest õpetajast.  Mingit andekate laste üldist toetamist (nagu mahajääjatel) kahjuks ei ole. Suuremates linnades on andekal lapsel võimalus sattuda tema jaoks õigesse kooli, väikses kohas sõltub kõik palju rohkem tema vanematest ja kuidas tal on kohaliku kooli õpetajatega vedanud.

Minu laps polnud üliandekas, aga koolieelikuna siiski üle keskmise, õppis ka ühes nn eliitkoolis. Tema andekus ja üle keskmise oleks lõppes umbes koos algklasside lõpuga, nagu teemaaalgatajal “et kõik on tavalised”. Loomult laisk ja tegi ainult nii palju kui vaja oli ilma pingutamata. Kahjuks kadus umbes algklasside lõpuks ka tema huvi uurida, teada saada ja nuputada. Samal ajal hakkas klassis mõnel alal esile tõusma seni keskpärane laps (ilmselt siis üliandekas), Põhikooli lõpuks juba osalemised rahvusvahelistel olümpiaadidel, sama jätkus gümnaasiumis, said ka väga häis tulemusi.

Mis minu lapsega valesti läks (võib-olla ei läinudki, oligi selline teatud eas arengust ees, nagu mõni on kasvus arengust ees ja hiljem lihtsalt tasandus teistega) ei oska öelda, kas oleks pidanud ka teda arendama ja tagant torkima või hoopiski mõne teise kooli valima (viimast oleks üsna raske olnud teha, see nn eliitkool oli üks kodule lähimatest, ülejäänud ka sellised mammutkoolid, kust individuaalset lähenemist oleks vast liig oodata ja algklassides säras ta niigi, vaevalt et madalam keskmine tase teda rohkem pingutama oleks sundinud).

Kui on andekas laps, siis soovitan ennast tema erihuviga kurssi viia ja hästi palju ise tegelda, mitte koolile loota. Mina olen oma algklassilapsele tassinud küll tundra-neenetsi sõnaraamatuid, küll Uurali keelte grammatikaid koju, jälginud, kuidas ta 3. klassis lingvistikaülesandeid lahendas ja lubanud tal 10selt Vikipeediasse konto teha. Wiktionaryni jõudis juba iseseisvalt. Koolist saime vahepeal tuge nii palju, et üks vanemate klasside emakeeleõpetaja oli nõus aitama tal uurimistöö küsitlust teha.

Praegu on ta pubekas ja üpris endassetõmbunud, olümpiaadidest ei vaimustu (veel), kuigi räägin, et talle endale tulevad need edasiõppimise võimalusi valides kasuks. Mida arvutis täpselt teeb, ei tea, aga öösiti kell 1 võib pidada mulle loengu nt ukraina, valgevene ja vene keele häälikuerinevustest ja kurta selle üle, et koolis vene keele õpetaja ei oskagi poola keelt.

#3894257:

Praegu on ta pubekas ja üpris endassetõmbunud, olümpiaadidest ei vaimustu (veel), kuigi räägin, et talle endale tulevad need edasiõppimise võimalusi valides kasuks. Mida arvutis täpselt teeb, ei tea, aga öösiti kell 1 võib pidada mulle loengu nt ukraina, valgevene ja vene keele häälikuerinevustest ja kurta selle üle, et koolis vene keele õpetaja ei oskagi poola keelt.

Olümpiaadidest vaimustumise või mitte vaimustumise puhul mängib rolli veel see, kui võitluslik või vähe võitluslik inimene (laps) on.

Mina olin kooliajal selline, et ühelt poolt õppisin hästi , aga teisalt alati lootsin, et õpetajale silma jääb ja olümpiaadidele saadetakse… keegi teine. Vingerdasin olümpiaadidest ära ka. Ühes õpetajas tekitasin  sellega pahameelt. Ta lasi mul käitumishinde klassijuhatajal üheks veerandiks rahuldavaks (mis oli muidu eeskujulik, sest mingit pahandust ma kunagi ei teinud) alandada. Talusin seda leplikult, et kui neil tuleb mind tõrksuse eest karistada, siis olgu nii (mis on vist suht ebatüüpiline koolilapse puhul). Oma olümpiaadist keeldumist aga valeks otseselt ei pidanud. Siis ma ei osanud seletada, miks täpselt ma nii käitun. Tagantjärgi tean, et mul oli lihtsalt vähe võitluslikkust.

Tänapäeval on võitluslikkus igale poole sisse toodud. Vahel tundub, et isegi raamatukoguhoidja, teadlasest rääkimata, peab olema ellusuhtumisest väga teistega võistelda/võidelda ihkav. Tundub, et võitluslik inimene on ühiskonnale kergemini mõistetav. Kes nii võistluslik pole, vaid pigem rahulikuma kulgeja tüüpi, võib kergesti tunduda “mingi imelik” või “mingi luuser”.

Nii et raske midagi soovitada. Ma tean ju, et ühiskonnale tõesti vist meeldib võitluslikum inimene rohkem. See räägiks nagu (andekama) lapse taganttorkimise kasuks. Samas – kui endal kalduvust pole, kipub edukuse lainel püsimine ära vajuma. Sest hing ihkab nagu elu ja asju teistmoodi võtta. Keeruline asi.

#3893742:

Palju räägitakse sellest, et erivajadusega on ka väga andekad lapsed. Kas neile pakutakse tänapäeval mingit lisaõpet või kuidas see olukord lahendatakse? Minu laps käib ühe nn Tallinna eliitkooli algklassides, aga tema jutu järgi on neil kõik tavalised ja mingeid üliandekaid ei ole.

Naljakas mõelda, kuidas üks ema tõsimeeli peab oma algklassilast pädevaks hindama, kas klassikaaslased on tavalised või üliandekad. Ka minu oma käib süvaõppekoolis ja ta on täiesti tavaline laps, mingeid saba-sarvi kuskilt vastu ei vaata. Lihtsalt materjalist saab ruttu aru.

Sinu jutust ei selgu, mis erivajadus su lapsel on. Erivajadus on ka näiteks nägemis- või kuulmispuue. Lisaks kultiveeritakse müüte, nagu oleksid autistid-aspergerid-ATH lapsed samuti automaatselt, ainuüksi oma erivajadusega seoses, seetõttu jube andekad. Oleme harjunud ilukirjanduse ja pisarakiskujatest Hollywoodi filmidega, kus autistist peategelane on metsik geenius. Päriselu nii mustvalge loomulikult pole.

Juhul kui su laps on mingi puudega ja teisalt on tal hea mõistus, siis tõepoolest võib olla keeruline neid seiku ühitada meie koolisüsteemi jaoks, mis on üles ehitatud nn harju keskmisele, ehk et kõigile ühtmoodi kulbiga tarkust pähe.

Kuni sa ei ütle, mis puue su lapsel on, ei saa me sind ka aidata. Ja tõtt öelda, ega puude teadminegi tähenda, et ideaalne kool oleks kohe varnast võtta. Kui su laps juba õpib süvaõppekoolis, siis las õpib seal, kuni saab. Püüa ka ise mõtelda ja koolile mõistlikke lahendusi välja pakkuda, et mis oleks su soov lapsele paremate ja erivajadusega rohkem arvestavate õppimisvõimaluste loomise osas? Üldjuhul kool ootab vanemate sisendit, et kellelegi midagi erilist looma hakata (eeldades, et koolil selleks võimalusi on).

#3894552:

#3893742:

Palju räägitakse sellest, et erivajadusega on ka väga andekad lapsed. Kas neile pakutakse tänapäeval mingit lisaõpet või kuidas see olukord lahendatakse? Minu laps käib ühe nn Tallinna eliitkooli algklassides, aga tema jutu järgi on neil kõik tavalised ja mingeid üliandekaid ei ole.

Naljakas mõelda, kuidas üks ema tõsimeeli peab oma algklassilast pädevaks hindama, kas klassikaaslased on tavalised või üliandekad. Ka minu oma käib süvaõppekoolis ja ta on täiesti tavaline laps, mingeid saba-sarvi kuskilt vastu ei vaata. Lihtsalt materjalist saab ruttu aru.

Sinu jutust ei selgu, mis erivajadus su lapsel on. Erivajadus on ka näiteks nägemis- või kuulmispuue. Lisaks kultiveeritakse müüte, nagu oleksid autistid-aspergerid-ATH lapsed samuti automaatselt, ainuüksi oma erivajadusega seoses, seetõttu jube andekad. Oleme harjunud ilukirjanduse ja pisarakiskujatest Hollywoodi filmidega, kus autistist peategelane on metsik geenius. Päriselu nii mustvalge loomulikult pole.

Juhul kui su laps on mingi puudega ja teisalt on tal hea mõistus, siis tõepoolest võib olla keeruline neid seiku ühitada meie koolisüsteemi jaoks, mis on üles ehitatud nn harju keskmisele, ehk et kõigile ühtmoodi kulbiga tarkust pähe.

Kuni sa ei ütle, mis puue su lapsel on, ei saa me sind ka aidata. Ja tõtt öelda, ega puude teadminegi tähenda, et ideaalne kool oleks kohe varnast võtta. Kui su laps juba õpib süvaõppekoolis, siis las õpib seal, kuni saab. Püüa ka ise mõtelda ja koolile mõistlikke lahendusi välja pakkuda, et mis oleks su soov lapsele paremate ja erivajadusega rohkem arvestavate õppimisvõimaluste loomise osas? Üldjuhul kool ootab vanemate sisendit, et kellelegi midagi erilist looma hakata (eeldades, et koolil selleks võimalusi on).

Mulle ei jäänud sellist muljet, et teemaalgataja lapsel tingimata mingi mure kooliga seoses oleks. Pigem tahtis ta teada, kus ja kuidas need üliandekad siis õpivad. Ilmselt ootas, et selles süvaõppekoolis on andekaid keskmisest enam ja on üllatunud, kui laps ei oska kedagi eriti andekat oma klassist välja tuua.

Muide, andekus ei ole puue, küll aga võib see olla hariduslik erivajadus, ehk väga andekas laps võib vajada teistsugust lähenemist, et ta saaks koolis endale parajalt jõukohast haridust (temale jõukohane teistele ei ole jõukohane).

#3894635:

Olen teemaalgataja. Minu laps on oma klassis täiesti keskmine ehk siis mitte silmapaistvalt andekas. Lihtsalt hakkas huvitama paari artiklit lugedes.

Tegelikult eriti algklassides ei tulegi see andekus niiväga välja, süvaõppekooli nooremates klassides on hästi õppijaid tavaliselt palju. Lapsed on selles vanuses, kus ollakse veel tublid kuulekad juntsud.

Aga vaat teismeiga võib olukorda muuta, lisaks kasvab sel ajal koolis hüppeliselt ka õppemaht. Vaja oleks säilitada õpimotivatsioon ka siis, kui andekas laps on teismeeas ja kõiksugu põnevaid ahvatlusi leidub igal pool. Enda laps, kel on diagnoositud nn ametlikult andekus kui HEV ja kes õpib lütseumis, avastas alles 14-aastasena, et enam ei piisa lihtsalt tunnis kuulamisest, vaid nüüd tuleb äkki õppima ka hakata! See avastus oli talle šokk. Selgus, et tal pole tekkinud õieti mingit õpiharjumust, ta ei oska töötada, on harjunud kõike kergelt saama. Nüüd siis tegeleme tasapisi selle tööharjumuse kujundamisega, aga visalt läheb. Tahab pidutseda ja iga päev sõpradega väljas käia.

#3894309:

#3894257:

Praegu on ta pubekas ja üpris endassetõmbunud, olümpiaadidest ei vaimustu (veel), kuigi räägin, et talle endale tulevad need edasiõppimise võimalusi valides kasuks. Mida arvutis täpselt teeb, ei tea, aga öösiti kell 1 võib pidada mulle loengu nt ukraina, valgevene ja vene keele häälikuerinevustest ja kurta selle üle, et koolis vene keele õpetaja ei oskagi poola keelt.

Olümpiaadidest vaimustumise või mitte vaimustumise puhul mängib rolli veel see, kui võitluslik või vähe võitluslik inimene (laps) on.

Mina olin kooliajal selline, et ühelt poolt õppisin hästi , aga teisalt alati lootsin, et õpetajale silma jääb ja olümpiaadidele saadetakse… keegi teine. Vingerdasin olümpiaadidest ära ka. Ühes õpetajas tekitasin sellega pahameelt. Ta lasi mul käitumishinde klassijuhatajal üheks veerandiks rahuldavaks (mis oli muidu eeskujulik, sest mingit pahandust ma kunagi ei teinud) alandada. Talusin seda leplikult, et kui neil tuleb mind tõrksuse eest karistada, siis olgu nii (mis on vist suht ebatüüpiline koolilapse puhul). Oma olümpiaadist keeldumist aga valeks otseselt ei pidanud. Siis ma ei osanud seletada, miks täpselt ma nii käitun. Tagantjärgi tean, et mul oli lihtsalt vähe võitluslikkust.

Tänapäeval on võitluslikkus igale poole sisse toodud. Vahel tundub, et isegi raamatukoguhoidja, teadlasest rääkimata, peab olema ellusuhtumisest väga teistega võistelda/võidelda ihkav. Tundub, et võitluslik inimene on ühiskonnale kergemini mõistetav. Kes nii võistluslik pole, vaid pigem rahulikuma kulgeja tüüpi, võib kergesti tunduda “mingi imelik” või “mingi luuser”.

Nii et raske midagi soovitada. Ma tean ju, et ühiskonnale tõesti vist meeldib võitluslikum inimene rohkem. See räägiks nagu (andekama) lapse taganttorkimise kasuks. Samas – kui endal kalduvust pole, kipub edukuse lainel püsimine ära vajuma. Sest hing ihkab nagu elu ja asju teistmoodi võtta. Keeruline asi.

Väga õige tähelepanek. Andekas inimene hammustab selle läbi, et võistlemine ei oma mingit tähtsust. Andekas inimene ei upita iseennast kuskile. Ennast upitada tahab kool, et näidata, kui kõva tase ikka koolil on jne. Kui tegelikult mõelda, siis igasugune sport, olümpiamängud on mõttetu. See on nagu mingi meelelahutuse pakkumine inimestele.
Mu abikaasa oli jooksmises, suusatamises väga hea. Ja ta ei käinud absoluutselt mitte üheski trennis. Ja kehka õpetaja ei saanud üldse aru, miks poiss ei huvitu trennidest, miks ta hoiab võistlustest eemale. Nagu talent oleks raisku läinud. Aga milleks võistlused? Ise enda rõõmuks võib ka sporti teha.

#3894914:

Mu abikaasa oli jooksmises, suusatamises väga hea. Ja ta ei käinud absoluutselt mitte üheski trennis. Ja kehka õpetaja ei saanud üldse aru, miks poiss ei huvitu trennidest, miks ta hoiab võistlustest eemale. Nagu talent oleks raisku läinud. Aga milleks võistlused? Ise enda rõõmuks võib ka sporti teha.

Minul on selline kujutelm, et kui ma olen milleski väga hea, siis on mul sisemine vajadus seda arendada ja sellega panustada ühiskonna arengusse. A la, et kui mulle on rohkem antud, siis ma annan ka vastu rohkem. Kui ma olen matemaatikas andekas, siis ma suunan oma energia sellesse ja avastan midagi kasulikku. Kui ma olen ülimusikaalne, siis ma kirjutan mõne surematu muusikapala, mis muudab inimeste elu helgemaks. Jne.

#3895124:

#3894701:

#3894679:

#3894635:

Olen teemaalgataja. Minu laps on oma klassis täiesti keskmine ehk siis mitte silmapaistvalt andekas. Lihtsalt hakkas huvitama paari artiklit lugedes.

Tegelikult eriti algklassides ei tulegi see andekus niiväga välja, süvaõppekooli nooremates klassides on hästi õppijaid tavaliselt palju. Lapsed on selles vanuses, kus ollakse veel tublid kuulekad juntsud.

Aga vaat teismeiga võib olukorda muuta, lisaks kasvab sel ajal koolis hüppeliselt ka õppemaht. Vaja oleks säilitada õpimotivatsioon ka siis, kui andekas laps on teismeeas ja kõiksugu põnevaid ahvatlusi leidub igal pool. Enda laps, kel on diagnoositud nn ametlikult andekus kui HEV ja kes õpib lütseumis, avastas alles 14-aastasena, et enam ei piisa lihtsalt tunnis kuulamisest, vaid nüüd tuleb äkki õppima ka hakata! See avastus oli talle šokk. Selgus, et tal pole tekkinud õieti mingit õpiharjumust, ta ei oska töötada, on harjunud kõike kergelt saama. Nüüd siis tegeleme tasapisi selle tööharjumuse kujundamisega, aga visalt läheb. Tahab pidutseda ja iga päev sõpradega väljas käia.

Lausa niimoodi “ametlikult” on andekus diagnoositud? Siis on küll kõva sõna tõesti.

Vabandust, aga no lihtsalt muig.

Maailm on tragisid ja lahtise peaga lapsi täis. Eliitkoolidele lisaks neid ka tavakoolides.

Lütseumi tegelikult ju kõige lihtsam üldse eliitkoolidest sisse saada… Millest sa ometi räägid ja mille üle sa täpsemalt oma lapse puhul vaimustud?

Sa ei teagi, kuidas andekust diagnoositakse? ????

Andekuse kui erivajaduse diagnoosimisest tõesti ei tea. Intelligentsi testimisest tean, aga mu meelest ka ülikõrge tulemusega IQ test ei tee lapsest erivajadusega last. Püüa teda kasvatada kui tavalast ja probleeme vähem.

Ja usu mind, andekate laste maailmaga olen kursis, endagi kolm last nö eliitkoolis (ja sellises, kuhu ongi väga raske kvalifitseeruda). Mina ei pea enda omasid kuidagi eriliseks, ei eelda nende erilist kohtlemist ega ammugi ei huvitu sellest, kes klassist kui kärmelt kõrgema matemaatika ülesanded lahendab või kui haaravalt esseesid kirjutab.

#3894914:

#3894309:

#3894257:

Praegu on ta pubekas ja üpris endassetõmbunud, olümpiaadidest ei vaimustu (veel), kuigi räägin, et talle endale tulevad need edasiõppimise võimalusi valides kasuks. Mida arvutis täpselt teeb, ei tea, aga öösiti kell 1 võib pidada mulle loengu nt ukraina, valgevene ja vene keele häälikuerinevustest ja kurta selle üle, et koolis vene keele õpetaja ei oskagi poola keelt.

Olümpiaadidest vaimustumise või mitte vaimustumise puhul mängib rolli veel see, kui võitluslik või vähe võitluslik inimene (laps) on.

Mina olin kooliajal selline, et ühelt poolt õppisin hästi , aga teisalt alati lootsin, et õpetajale silma jääb ja olümpiaadidele saadetakse… keegi teine. Vingerdasin olümpiaadidest ära ka. Ühes õpetajas tekitasin sellega pahameelt. Ta lasi mul käitumishinde klassijuhatajal üheks veerandiks rahuldavaks (mis oli muidu eeskujulik, sest mingit pahandust ma kunagi ei teinud) alandada. Talusin seda leplikult, et kui neil tuleb mind tõrksuse eest karistada, siis olgu nii (mis on vist suht ebatüüpiline koolilapse puhul). Oma olümpiaadist keeldumist aga valeks otseselt ei pidanud. Siis ma ei osanud seletada, miks täpselt ma nii käitun. Tagantjärgi tean, et mul oli lihtsalt vähe võitluslikkust.

Tänapäeval on võitluslikkus igale poole sisse toodud. Vahel tundub, et isegi raamatukoguhoidja, teadlasest rääkimata, peab olema ellusuhtumisest väga teistega võistelda/võidelda ihkav. Tundub, et võitluslik inimene on ühiskonnale kergemini mõistetav. Kes nii võistluslik pole, vaid pigem rahulikuma kulgeja tüüpi, võib kergesti tunduda “mingi imelik” või “mingi luuser”.

Nii et raske midagi soovitada. Ma tean ju, et ühiskonnale tõesti vist meeldib võitluslikum inimene rohkem. See räägiks nagu (andekama) lapse taganttorkimise kasuks. Samas – kui endal kalduvust pole, kipub edukuse lainel püsimine ära vajuma. Sest hing ihkab nagu elu ja asju teistmoodi võtta. Keeruline asi.

Väga õige tähelepanek. Andekas inimene hammustab selle läbi, et võistlemine ei oma mingit tähtsust. Andekas inimene ei upita iseennast kuskile. Ennast upitada tahab kool, et näidata, kui kõva tase ikka koolil on jne. Kui tegelikult mõelda, siis igasugune sport, olümpiamängud on mõttetu. See on nagu mingi meelelahutuse pakkumine inimestele.

Mu abikaasa oli jooksmises, suusatamises väga hea. Ja ta ei käinud absoluutselt mitte üheski trennis. Ja kehka õpetaja ei saanud üldse aru, miks poiss ei huvitu trennidest, miks ta hoiab võistlustest eemale. Nagu talent oleks raisku läinud. Aga milleks võistlused? Ise enda rõõmuks võib ka sporti teha.

See on küll väga meelevaldne väide, et tõeliselt andekas inimene ei tahagi välja paista ja võistelda. See, kas tahab, sõltub ikka isikuomadustest, mitte sellest, kas inimene on mingis valdkonnas eriliselt andekas.

#3895410:

mu meelest ka ülikõrge tulemusega IQ test ei tee lapsest erivajadusega last. Püüa teda kasvatada kui tavalast ja probleeme vähem.

Lastega tegelemisel ei tohiks kunagi võtta eesmärgiks seda, et oleks võimalikult vähe probleeme. Eesmärgiks peaks olema lapse igakülgne arendamine ja tema tugevatele külgedele ja vaimsele võimekusele vastavate võimaluste pakkumine. Nt kui lapse muusikaõpetaja ütleb, et lapsel on absoluutne kuulmine, siis tuleb ta viia muusikakooli, mitte öelda, et ah, las käib seal tavaklassi muusikatunnis edasi, pole probleemi. Probleemi tõesti pole, aga lapsest võiks äkki sirguda tulevane Arvo Pärt, kui talle muusikaga tegelemist võimaldada. SEE ongi antud lapse erivajadus.

Ma mõtlesin ikka rohkem sellist andekust, et laps käibki näiteks eliitkoolis ja tal ei ole tavalistes tundides midagi juurde õppida. Mitte et tavakoolis on klassis mitu andekat… Ongi palju tarku ja  tublisid lapsi, aga see pole see, mida ma silmas pidasin.