Esileht Koolilaps Väga andekad lapsed

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 39 )

Teema: Väga andekad lapsed

Postitas:
Kägu

Palju räägitakse sellest, et erivajadusega on ka väga andekad lapsed. Kas neile pakutakse tänapäeval mingit lisaõpet või kuidas see olukord lahendatakse? Minu laps käib ühe nn Tallinna eliitkooli algklassides, aga tema jutu järgi on neil kõik tavalised ja mingeid üliandekaid ei ole.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on minu meelest müüt, et megaandekad tahavad kohutavalt aina rohkem ja rohkem õppida kogu aeg. Algklassides, kui koolis on tore ja keegi igavusest lollusi ei tee, ei olegi vaja torkida – küllap eliitkoolis minnakse kogu klassiga kiiremini edasi või tegeletakse muude ja ka oluliste asjadega (nt õpitakse koostööd, eneseväljendust jpm). Andekate laste stressitaluvus on väga erinev, lisaks asünkroonsest arengust tulenevad probleemid. Mõnikord ongi erivajadusega arvestamine see, kui ande arendamine ei käi vaimse tervise arvelt.

+10
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lastele Tartus koostati natuke teine programm matas. Aga see oli kas 4 või 5 klass. St nad teatud päevadel nädalas tegelesid klassist erineva mataga ja hiljem siis olümpiaadiks ettevalmistusega. Vanemate nõusolek võeti ka.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Erivajadusega andekas laps ei taha õppida rohkem (ajaliselt), vaid keerulisemaid asju. Meie tütar nt põhikooli viimastes klassides kahe aine tundides ei käinud (see oleks olnud lihtsalt ajaraiskamine), tegi sel ajal ülikooli teaduskooli kursusi. Nendes ainetes tulid ka vabariiklike olümpiaadide esikohad, praeguseks juba 4 aastat järjest. Kui mingi asi süvitsi huvitab, siis on kooliprogramm liiga lihtne.

+21
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu lapse tugevate akadeemiliste traditsioonidega koolis algab andekate ühekaupa toetamine II kooliastmes, mitte veel esimestes klassides. III kooliastmes on diferentseerimist ja erinevaid meetmeid juba palju.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Palju räägitakse sellest, et erivajadusega on ka väga andekad lapsed. Kas neile pakutakse tänapäeval mingit lisaõpet või kuidas see olukord lahendatakse? Minu laps käib ühe nn Tallinna eliitkooli algklassides, aga tema jutu järgi on neil kõik tavalised ja mingeid üliandekaid ei ole.

Andekus on kindlasti erivajadus, aga ma väga kahtlen, et üks algklassilaps oskab oma klassikaaslaste kohta öelda, kas neist keegi on andekas.
See, kuidas andeka lapsega koolis toimitakse, sõltub väga palju konkreetsest koolist ja konkreetsest õpetajast.  Mingit andekate laste üldist toetamist (nagu mahajääjatel) kahjuks ei ole. Suuremates linnades on andekal lapsel võimalus sattuda tema jaoks õigesse kooli, väikses kohas sõltub kõik palju rohkem tema vanematest ja kuidas tal on kohaliku kooli õpetajatega vedanud.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Erivajadusega andekas laps ei taha õppida rohkem (ajaliselt), vaid keerulisemaid asju.

Just! Aga seda on nii mõnelegi õpetajale väga raske selgeks teha. Andekus ei tähenda tingimata, et laps on teistest 2-3x kiirem ja samalaadseid ülesandeid rohkem lahendada ei ole huvitav.

Minu laps ongi psühhiaatri poolt tunnistatud erivajadusega lapseks (mitte just andekuse alusel, aga on ka andekas, mitmes valdkonnas, mitte kõigis) ja kooliga on seetõttu palju suhtlemist olnud. Algklassides kahjuks ei saanud koolist seda, et oleks midagi rohkem või teistmoodi pakutud, pakuti justnimelt samu ülesandeid rohkem. Eks ma siis ise püüdsin lapse huvi õppimise vastu üleval hoida. Nüüd, kui laps on põhikooli lõpetamas, on lihtsam, sest leidub aineõpetajaid, kes saavad aru, et võiks anda keerulisemaid ülesandeid ja annavad ka ning kes suunavad ainevõistlustele. Omalt poolt olen lapsele otsinud tema huvidele vastavaid kursusi Teaduskoolist. Selleks, et oleks aega nende lisaprogrammidega tegeleda, on kooliga kokkulepe, et kõigis tundides ei pea pidevalt osalema.

Minu lapsest on muidugi ka andekamaid ja neid, kellel ei ole muud erivajadust. Andekus on küll hariduslik erivajadus, aga laiemas mõttes see muidugi ei ole erivajadus.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu laps polnud üliandekas, aga koolieelikuna siiski üle keskmise, õppis ka ühes nn eliitkoolis. Tema andekus ja üle keskmise oleks lõppes umbes koos algklasside lõpuga, nagu teemaaalgatajal “et kõik on tavalised”. Loomult laisk ja tegi ainult nii palju kui vaja oli ilma pingutamata. Kahjuks kadus umbes algklasside lõpuks ka tema huvi uurida, teada saada ja nuputada. Samal ajal hakkas klassis mõnel alal esile tõusma seni keskpärane laps (ilmselt siis üliandekas), Põhikooli lõpuks juba osalemised rahvusvahelistel olümpiaadidel, sama jätkus gümnaasiumis, said ka väga häis tulemusi.

Mis minu lapsega valesti läks (võib-olla ei läinudki, oligi selline teatud eas arengust ees, nagu mõni on kasvus arengust ees ja hiljem lihtsalt tasandus teistega) ei oska öelda, kas oleks pidanud ka teda arendama ja tagant torkima või hoopiski mõne teise kooli valima (viimast oleks üsna raske olnud teha, see nn eliitkool oli üks kodule lähimatest, ülejäänud ka sellised mammutkoolid, kust individuaalset lähenemist oleks vast liig oodata ja algklassides säras ta niigi, vaevalt et madalam keskmine tase teda rohkem pingutama oleks sundinud).

 

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vot just see ongi tavaline, et kui andekus ei saa tähelepanu ehk laps enda tasemele vastavat õpet, siis käib kõik iseenesest ja lihtsalt ja kui nüüd tulevikus mingil hetkel pingutama vaja on hakata, ei osatagi õppida – õpistrateegiad on välja arendamata, mugav on lihtsalt mitte õppida (n-ö laiskus). Ennast andekaks just ei nimetaks, aga täpselt nii minuga läks, et algklassid olid megalihtsad, edasi ei osanud enam end aidata. Endiselt lihtsalt ei oska õppida, hoopis lükkan edasi jne.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui on andekas laps, siis soovitan ennast tema erihuviga kurssi viia ja hästi palju ise tegelda, mitte koolile loota. Mina olen oma algklassilapsele tassinud küll tundra-neenetsi sõnaraamatuid, küll Uurali keelte grammatikaid koju, jälginud, kuidas ta 3. klassis lingvistikaülesandeid lahendas ja lubanud tal 10selt Vikipeediasse konto teha. Wiktionaryni jõudis juba iseseisvalt. Koolist saime vahepeal tuge nii palju, et üks vanemate klasside emakeeleõpetaja oli nõus aitama tal uurimistöö küsitlust teha.

Praegu on ta pubekas ja üpris endassetõmbunud, olümpiaadidest ei vaimustu (veel), kuigi räägin, et talle endale tulevad need edasiõppimise võimalusi valides kasuks. Mida arvutis täpselt teeb, ei tea, aga öösiti kell 1 võib pidada mulle loengu nt ukraina, valgevene ja vene keele häälikuerinevustest ja kurta selle üle, et koolis vene keele õpetaja ei oskagi poola keelt.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suuremates linnades on andekal lapsel võimalus sattuda tema jaoks õigesse kooli, väikses kohas sõltub kõik palju rohkem tema vanematest ja kuidas tal on kohaliku kooli õpetajatega vedanud.

Laps käib 2. klassis. Tegu on tavalise kooliga, vastu võetakse kõik piirkonna lapsed, keda minu lapse aastakäigus alustas kaks 15 ringis õpilasega esimest klassi.

Ütleb, et matemaatikaülesannete aja peale lahendamisel pidid paar last klassis teistest silmnähtavalt peajagu üle olema. Teevad kõik tehted vuhh! ära ja aega jääb ülegi. Kas nende laste puhul on tegu silmnähtavalat paremate matemaatika-alaste võimega või on auahnemad, kelle motivatsioon “see kõige kiirem” olla on lihtsalt suurem kui teistel lastel (või mõlemat), ei oska öelda.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Praegu on ta pubekas ja üpris endassetõmbunud, olümpiaadidest ei vaimustu (veel), kuigi räägin, et talle endale tulevad need edasiõppimise võimalusi valides kasuks. Mida arvutis täpselt teeb, ei tea, aga öösiti kell 1 võib pidada mulle loengu nt ukraina, valgevene ja vene keele häälikuerinevustest ja kurta selle üle, et koolis vene keele õpetaja ei oskagi poola keelt.

Olümpiaadidest vaimustumise või mitte vaimustumise puhul mängib rolli veel see, kui võitluslik või vähe võitluslik inimene (laps) on.

Mina olin kooliajal selline, et ühelt poolt õppisin hästi , aga teisalt alati lootsin, et õpetajale silma jääb ja olümpiaadidele saadetakse… keegi teine. Vingerdasin olümpiaadidest ära ka. Ühes õpetajas tekitasin  sellega pahameelt. Ta lasi mul käitumishinde klassijuhatajal üheks veerandiks rahuldavaks (mis oli muidu eeskujulik, sest mingit pahandust ma kunagi ei teinud) alandada. Talusin seda leplikult, et kui neil tuleb mind tõrksuse eest karistada, siis olgu nii (mis on vist suht ebatüüpiline koolilapse puhul). Oma olümpiaadist keeldumist aga valeks otseselt ei pidanud. Siis ma ei osanud seletada, miks täpselt ma nii käitun. Tagantjärgi tean, et mul oli lihtsalt vähe võitluslikkust.

Tänapäeval on võitluslikkus igale poole sisse toodud. Vahel tundub, et isegi raamatukoguhoidja, teadlasest rääkimata, peab olema ellusuhtumisest väga teistega võistelda/võidelda ihkav. Tundub, et võitluslik inimene on ühiskonnale kergemini mõistetav. Kes nii võistluslik pole, vaid pigem rahulikuma kulgeja tüüpi, võib kergesti tunduda “mingi imelik” või “mingi luuser”.

Nii et raske midagi soovitada. Ma tean ju, et ühiskonnale tõesti vist meeldib võitluslikum inimene rohkem. See räägiks nagu (andekama) lapse taganttorkimise kasuks. Samas – kui endal kalduvust pole, kipub edukuse lainel püsimine ära vajuma. Sest hing ihkab nagu elu ja asju teistmoodi võtta. Keeruline asi.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Praegu on ta pubekas ja üpris endassetõmbunud, olümpiaadidest ei vaimustu (veel), kuigi räägin, et talle endale tulevad need edasiõppimise võimalusi valides kasuks. Mida arvutis täpselt teeb, ei tea, aga öösiti kell 1 võib pidada mulle loengu nt ukraina, valgevene ja vene keele häälikuerinevustest ja kurta selle üle, et koolis vene keele õpetaja ei oskagi poola keelt.

Olümpiaadidest vaimustumise või mitte vaimustumise puhul mängib rolli veel see, kui võitluslik või vähe võitluslik inimene (laps) on.

Mina olin kooliajal selline, et ühelt poolt õppisin hästi , aga teisalt alati lootsin, et õpetajale silma jääb ja olümpiaadidele saadetakse… keegi teine. Vingerdasin olümpiaadidest ära ka. Ühes õpetajas tekitasin sellega pahameelt. Ta lasi mul käitumishinde klassijuhatajal üheks veerandiks rahuldavaks (mis oli muidu eeskujulik, sest mingit pahandust ma kunagi ei teinud) alandada. Talusin seda leplikult, et kui neil tuleb mind tõrksuse eest karistada, siis olgu nii (mis on vist suht ebatüüpiline koolilapse puhul). Oma olümpiaadist keeldumist aga valeks otseselt ei pidanud. Siis ma ei osanud seletada, miks täpselt ma nii käitun. Tagantjärgi tean, et mul oli lihtsalt vähe võitluslikkust.

Tänapäeval on võitluslikkus igale poole sisse toodud. Vahel tundub, et isegi raamatukoguhoidja, teadlasest rääkimata, peab olema ellusuhtumisest väga teistega võistelda/võidelda ihkav. Tundub, et võitluslik inimene on ühiskonnale kergemini mõistetav. Kes nii võistluslik pole, vaid pigem rahulikuma kulgeja tüüpi, võib kergesti tunduda “mingi imelik” või “mingi luuser”.

Nii et raske midagi soovitada. Ma tean ju, et ühiskonnale tõesti vist meeldib võitluslikum inimene rohkem. See räägiks nagu (andekama) lapse taganttorkimise kasuks. Samas – kui endal kalduvust pole, kipub edukuse lainel püsimine ära vajuma. Sest hing ihkab nagu elu ja asju teistmoodi võtta. Keeruline asi.

Kas jutt käib nüüd siiski võistlemisest või võitlemisest?

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Palju räägitakse sellest, et erivajadusega on ka väga andekad lapsed. Kas neile pakutakse tänapäeval mingit lisaõpet või kuidas see olukord lahendatakse? Minu laps käib ühe nn Tallinna eliitkooli algklassides, aga tema jutu järgi on neil kõik tavalised ja mingeid üliandekaid ei ole.

Naljakas mõelda, kuidas üks ema tõsimeeli peab oma algklassilast pädevaks hindama, kas klassikaaslased on tavalised või üliandekad. Ka minu oma käib süvaõppekoolis ja ta on täiesti tavaline laps, mingeid saba-sarvi kuskilt vastu ei vaata. Lihtsalt materjalist saab ruttu aru.

Sinu jutust ei selgu, mis erivajadus su lapsel on. Erivajadus on ka näiteks nägemis- või kuulmispuue. Lisaks kultiveeritakse müüte, nagu oleksid autistid-aspergerid-ATH lapsed samuti automaatselt, ainuüksi oma erivajadusega seoses, seetõttu jube andekad. Oleme harjunud ilukirjanduse ja pisarakiskujatest Hollywoodi filmidega, kus autistist peategelane on metsik geenius. Päriselu nii mustvalge loomulikult pole.

Juhul kui su laps on mingi puudega ja teisalt on tal hea mõistus, siis tõepoolest võib olla keeruline neid seiku ühitada meie koolisüsteemi jaoks, mis on üles ehitatud nn harju keskmisele, ehk et kõigile ühtmoodi kulbiga tarkust pähe.

Kuni sa ei ütle, mis puue su lapsel on, ei saa me sind ka aidata. Ja tõtt öelda, ega puude teadminegi tähenda, et ideaalne kool oleks kohe varnast võtta. Kui su laps juba õpib süvaõppekoolis, siis las õpib seal, kuni saab. Püüa ka ise mõtelda ja koolile mõistlikke lahendusi välja pakkuda, et mis oleks su soov lapsele paremate ja erivajadusega rohkem arvestavate õppimisvõimaluste loomise osas? Üldjuhul kool ootab vanemate sisendit, et kellelegi midagi erilist looma hakata (eeldades, et koolil selleks võimalusi on).

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suuremates linnades on andekal lapsel võimalus sattuda tema jaoks õigesse kooli, väikses kohas sõltub kõik palju rohkem tema vanematest ja kuidas tal on kohaliku kooli õpetajatega vedanud.

Laps käib 2. klassis. Tegu on tavalise kooliga, vastu võetakse kõik piirkonna lapsed, keda minu lapse aastakäigus alustas kaks 15 ringis õpilasega esimest klassi.

Ütleb, et matemaatikaülesannete aja peale lahendamisel pidid paar last klassis teistest silmnähtavalt peajagu üle olema. Teevad kõik tehted vuhh! ära ja aega jääb ülegi. Kas nende laste puhul on tegu silmnähtavalat paremate matemaatika-alaste võimega või on auahnemad, kelle motivatsioon “see kõige kiirem” olla on lihtsalt suurem kui teistel lastel (või mõlemat), ei oska öelda.

Need lapsed suurt ei arvuta, nad vaatavad peale ja teavad vastust, aju teeb nii kiiresti, et nad ise ka järge ei pea. :D.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Palju räägitakse sellest, et erivajadusega on ka väga andekad lapsed. Kas neile pakutakse tänapäeval mingit lisaõpet või kuidas see olukord lahendatakse? Minu laps käib ühe nn Tallinna eliitkooli algklassides, aga tema jutu järgi on neil kõik tavalised ja mingeid üliandekaid ei ole.

Naljakas mõelda, kuidas üks ema tõsimeeli peab oma algklassilast pädevaks hindama, kas klassikaaslased on tavalised või üliandekad. Ka minu oma käib süvaõppekoolis ja ta on täiesti tavaline laps, mingeid saba-sarvi kuskilt vastu ei vaata. Lihtsalt materjalist saab ruttu aru.

Sinu jutust ei selgu, mis erivajadus su lapsel on. Erivajadus on ka näiteks nägemis- või kuulmispuue. Lisaks kultiveeritakse müüte, nagu oleksid autistid-aspergerid-ATH lapsed samuti automaatselt, ainuüksi oma erivajadusega seoses, seetõttu jube andekad. Oleme harjunud ilukirjanduse ja pisarakiskujatest Hollywoodi filmidega, kus autistist peategelane on metsik geenius. Päriselu nii mustvalge loomulikult pole.

Juhul kui su laps on mingi puudega ja teisalt on tal hea mõistus, siis tõepoolest võib olla keeruline neid seiku ühitada meie koolisüsteemi jaoks, mis on üles ehitatud nn harju keskmisele, ehk et kõigile ühtmoodi kulbiga tarkust pähe.

Kuni sa ei ütle, mis puue su lapsel on, ei saa me sind ka aidata. Ja tõtt öelda, ega puude teadminegi tähenda, et ideaalne kool oleks kohe varnast võtta. Kui su laps juba õpib süvaõppekoolis, siis las õpib seal, kuni saab. Püüa ka ise mõtelda ja koolile mõistlikke lahendusi välja pakkuda, et mis oleks su soov lapsele paremate ja erivajadusega rohkem arvestavate õppimisvõimaluste loomise osas? Üldjuhul kool ootab vanemate sisendit, et kellelegi midagi erilist looma hakata (eeldades, et koolil selleks võimalusi on).

Mulle ei jäänud sellist muljet, et teemaalgataja lapsel tingimata mingi mure kooliga seoses oleks. Pigem tahtis ta teada, kus ja kuidas need üliandekad siis õpivad. Ilmselt ootas, et selles süvaõppekoolis on andekaid keskmisest enam ja on üllatunud, kui laps ei oska kedagi eriti andekat oma klassist välja tuua.

Muide, andekus ei ole puue, küll aga võib see olla hariduslik erivajadus, ehk väga andekas laps võib vajada teistsugust lähenemist, et ta saaks koolis endale parajalt jõukohast haridust (temale jõukohane teistele ei ole jõukohane).

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja. Minu laps on oma klassis täiesti keskmine ehk siis mitte silmapaistvalt andekas. Lihtsalt hakkas huvitama paari artiklit lugedes.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja. Minu laps on oma klassis täiesti keskmine ehk siis mitte silmapaistvalt andekas. Lihtsalt hakkas huvitama paari artiklit lugedes.

Tegelikult eriti algklassides ei tulegi see andekus niiväga välja, süvaõppekooli nooremates klassides on hästi õppijaid tavaliselt palju. Lapsed on selles vanuses, kus ollakse veel tublid kuulekad juntsud.

Aga vaat teismeiga võib olukorda muuta, lisaks kasvab sel ajal koolis hüppeliselt ka õppemaht. Vaja oleks säilitada õpimotivatsioon ka siis, kui andekas laps on teismeeas ja kõiksugu põnevaid ahvatlusi leidub igal pool. Enda laps, kel on diagnoositud nn ametlikult andekus kui HEV ja kes õpib lütseumis, avastas alles 14-aastasena, et enam ei piisa lihtsalt tunnis kuulamisest, vaid nüüd tuleb äkki õppima ka hakata! See avastus oli talle šokk. Selgus, et tal pole tekkinud õieti mingit õpiharjumust, ta ei oska töötada, on harjunud kõike kergelt saama. Nüüd siis tegeleme tasapisi selle tööharjumuse kujundamisega, aga visalt läheb. Tahab pidutseda ja iga päev sõpradega väljas käia.

+2
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja. Minu laps on oma klassis täiesti keskmine ehk siis mitte silmapaistvalt andekas. Lihtsalt hakkas huvitama paari artiklit lugedes.

Tegelikult eriti algklassides ei tulegi see andekus niiväga välja, süvaõppekooli nooremates klassides on hästi õppijaid tavaliselt palju. Lapsed on selles vanuses, kus ollakse veel tublid kuulekad juntsud.

Aga vaat teismeiga võib olukorda muuta, lisaks kasvab sel ajal koolis hüppeliselt ka õppemaht. Vaja oleks säilitada õpimotivatsioon ka siis, kui andekas laps on teismeeas ja kõiksugu põnevaid ahvatlusi leidub igal pool. Enda laps, kel on diagnoositud nn ametlikult andekus kui HEV ja kes õpib lütseumis, avastas alles 14-aastasena, et enam ei piisa lihtsalt tunnis kuulamisest, vaid nüüd tuleb äkki õppima ka hakata! See avastus oli talle šokk. Selgus, et tal pole tekkinud õieti mingit õpiharjumust, ta ei oska töötada, on harjunud kõike kergelt saama. Nüüd siis tegeleme tasapisi selle tööharjumuse kujundamisega, aga visalt läheb. Tahab pidutseda ja iga päev sõpradega väljas käia.

Lausa niimoodi “ametlikult” on andekus diagnoositud? Siis on küll kõva sõna tõesti.

Vabandust, aga no lihtsalt muig.

Maailm on tragisid ja lahtise peaga lapsi täis. Eliitkoolidele lisaks neid ka tavakoolides.

Lütseumi tegelikult ju kõige lihtsam üldse eliitkoolidest sisse saada… Millest sa ometi räägid ja mille üle sa täpsemalt oma lapse puhul vaimustud?

 

+1
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Praegu on ta pubekas ja üpris endassetõmbunud, olümpiaadidest ei vaimustu (veel), kuigi räägin, et talle endale tulevad need edasiõppimise võimalusi valides kasuks. Mida arvutis täpselt teeb, ei tea, aga öösiti kell 1 võib pidada mulle loengu nt ukraina, valgevene ja vene keele häälikuerinevustest ja kurta selle üle, et koolis vene keele õpetaja ei oskagi poola keelt.

Olümpiaadidest vaimustumise või mitte vaimustumise puhul mängib rolli veel see, kui võitluslik või vähe võitluslik inimene (laps) on.

Mina olin kooliajal selline, et ühelt poolt õppisin hästi , aga teisalt alati lootsin, et õpetajale silma jääb ja olümpiaadidele saadetakse… keegi teine. Vingerdasin olümpiaadidest ära ka. Ühes õpetajas tekitasin sellega pahameelt. Ta lasi mul käitumishinde klassijuhatajal üheks veerandiks rahuldavaks (mis oli muidu eeskujulik, sest mingit pahandust ma kunagi ei teinud) alandada. Talusin seda leplikult, et kui neil tuleb mind tõrksuse eest karistada, siis olgu nii (mis on vist suht ebatüüpiline koolilapse puhul). Oma olümpiaadist keeldumist aga valeks otseselt ei pidanud. Siis ma ei osanud seletada, miks täpselt ma nii käitun. Tagantjärgi tean, et mul oli lihtsalt vähe võitluslikkust.

Tänapäeval on võitluslikkus igale poole sisse toodud. Vahel tundub, et isegi raamatukoguhoidja, teadlasest rääkimata, peab olema ellusuhtumisest väga teistega võistelda/võidelda ihkav. Tundub, et võitluslik inimene on ühiskonnale kergemini mõistetav. Kes nii võistluslik pole, vaid pigem rahulikuma kulgeja tüüpi, võib kergesti tunduda “mingi imelik” või “mingi luuser”.

Nii et raske midagi soovitada. Ma tean ju, et ühiskonnale tõesti vist meeldib võitluslikum inimene rohkem. See räägiks nagu (andekama) lapse taganttorkimise kasuks. Samas – kui endal kalduvust pole, kipub edukuse lainel püsimine ära vajuma. Sest hing ihkab nagu elu ja asju teistmoodi võtta. Keeruline asi.

Väga õige tähelepanek. Andekas inimene hammustab selle läbi, et võistlemine ei oma mingit tähtsust. Andekas inimene ei upita iseennast kuskile. Ennast upitada tahab kool, et näidata, kui kõva tase ikka koolil on jne. Kui tegelikult mõelda, siis igasugune sport, olümpiamängud on mõttetu. See on nagu mingi meelelahutuse pakkumine inimestele.
Mu abikaasa oli jooksmises, suusatamises väga hea. Ja ta ei käinud absoluutselt mitte üheski trennis. Ja kehka õpetaja ei saanud üldse aru, miks poiss ei huvitu trennidest, miks ta hoiab võistlustest eemale. Nagu talent oleks raisku läinud. Aga milleks võistlused? Ise enda rõõmuks võib ka sporti teha.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja. Minu laps on oma klassis täiesti keskmine ehk siis mitte silmapaistvalt andekas. Lihtsalt hakkas huvitama paari artiklit lugedes.

Tegelikult eriti algklassides ei tulegi see andekus niiväga välja, süvaõppekooli nooremates klassides on hästi õppijaid tavaliselt palju. Lapsed on selles vanuses, kus ollakse veel tublid kuulekad juntsud.

Aga vaat teismeiga võib olukorda muuta, lisaks kasvab sel ajal koolis hüppeliselt ka õppemaht. Vaja oleks säilitada õpimotivatsioon ka siis, kui andekas laps on teismeeas ja kõiksugu põnevaid ahvatlusi leidub igal pool. Enda laps, kel on diagnoositud nn ametlikult andekus kui HEV ja kes õpib lütseumis, avastas alles 14-aastasena, et enam ei piisa lihtsalt tunnis kuulamisest, vaid nüüd tuleb äkki õppima ka hakata! See avastus oli talle šokk. Selgus, et tal pole tekkinud õieti mingit õpiharjumust, ta ei oska töötada, on harjunud kõike kergelt saama. Nüüd siis tegeleme tasapisi selle tööharjumuse kujundamisega, aga visalt läheb. Tahab pidutseda ja iga päev sõpradega väljas käia.

Lausa niimoodi “ametlikult” on andekus diagnoositud? Siis on küll kõva sõna tõesti.

Vabandust, aga no lihtsalt muig.

Maailm on tragisid ja lahtise peaga lapsi täis. Eliitkoolidele lisaks neid ka tavakoolides.

Lütseumi tegelikult ju kõige lihtsam üldse eliitkoolidest sisse saada… Millest sa ometi räägid ja mille üle sa täpsemalt oma lapse puhul vaimustud?

Sa ei teagi, kuidas andekust diagnoositakse? 🙂

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu abikaasa oli jooksmises, suusatamises väga hea. Ja ta ei käinud absoluutselt mitte üheski trennis. Ja kehka õpetaja ei saanud üldse aru, miks poiss ei huvitu trennidest, miks ta hoiab võistlustest eemale. Nagu talent oleks raisku läinud. Aga milleks võistlused? Ise enda rõõmuks võib ka sporti teha.

Minul on selline kujutelm, et kui ma olen milleski väga hea, siis on mul sisemine vajadus seda arendada ja sellega panustada ühiskonna arengusse. A la, et kui mulle on rohkem antud, siis ma annan ka vastu rohkem. Kui ma olen matemaatikas andekas, siis ma suunan oma energia sellesse ja avastan midagi kasulikku. Kui ma olen ülimusikaalne, siis ma kirjutan mõne surematu muusikapala, mis muudab inimeste elu helgemaks. Jne.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Väga õige tähelepanek. Andekas inimene hammustab selle läbi, et võistlemine ei oma mingit tähtsust. Andekas inimene ei upita iseennast kuskile. Ennast upitada tahab kool, et näidata, kui kõva tase ikka koolil on jne. Kui tegelikult mõelda, siis igasugune sport, olümpiamängud on mõttetu. See on nagu mingi meelelahutuse pakkumine inimestele.

Ma ei tea miks andekuse määramiseks siin teemas äkitselt olümpiaadidel osalemine on saanud. Aga paljalt kooli tasemega olümpiaadidel päris tippu ei jõuta. Ka olümpiaadideks tuleb treenida nii nagu sportlased treenivad. Ehk siis olümpiaadide tippudel on kooliprogrammist märksa laiemad teadmised. Kui lapsele pakub mingi aine tõsist huvi, siis on see väga hea võimalus end selles arendada ja teiste huvilistega kohtuda.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja. Minu laps on oma klassis täiesti keskmine ehk siis mitte silmapaistvalt andekas. Lihtsalt hakkas huvitama paari artiklit lugedes.

Tegelikult eriti algklassides ei tulegi see andekus niiväga välja, süvaõppekooli nooremates klassides on hästi õppijaid tavaliselt palju. Lapsed on selles vanuses, kus ollakse veel tublid kuulekad juntsud.

Aga vaat teismeiga võib olukorda muuta, lisaks kasvab sel ajal koolis hüppeliselt ka õppemaht. Vaja oleks säilitada õpimotivatsioon ka siis, kui andekas laps on teismeeas ja kõiksugu põnevaid ahvatlusi leidub igal pool. Enda laps, kel on diagnoositud nn ametlikult andekus kui HEV ja kes õpib lütseumis, avastas alles 14-aastasena, et enam ei piisa lihtsalt tunnis kuulamisest, vaid nüüd tuleb äkki õppima ka hakata! See avastus oli talle šokk. Selgus, et tal pole tekkinud õieti mingit õpiharjumust, ta ei oska töötada, on harjunud kõike kergelt saama. Nüüd siis tegeleme tasapisi selle tööharjumuse kujundamisega, aga visalt läheb. Tahab pidutseda ja iga päev sõpradega väljas käia.

Lausa niimoodi “ametlikult” on andekus diagnoositud? Siis on küll kõva sõna tõesti.

Vabandust, aga no lihtsalt muig.

Maailm on tragisid ja lahtise peaga lapsi täis. Eliitkoolidele lisaks neid ka tavakoolides.

Lütseumi tegelikult ju kõige lihtsam üldse eliitkoolidest sisse saada… Millest sa ometi räägid ja mille üle sa täpsemalt oma lapse puhul vaimustud?

Sa ei teagi, kuidas andekust diagnoositakse? 🙂

Andekuse kui erivajaduse diagnoosimisest tõesti ei tea. Intelligentsi testimisest tean, aga mu meelest ka ülikõrge tulemusega IQ test ei tee lapsest erivajadusega last. Püüa teda kasvatada kui tavalast ja probleeme vähem.

Ja usu mind, andekate laste maailmaga olen kursis, endagi kolm last nö eliitkoolis (ja sellises, kuhu ongi väga raske kvalifitseeruda). Mina ei pea enda omasid kuidagi eriliseks, ei eelda nende erilist kohtlemist ega ammugi ei huvitu sellest, kes klassist kui kärmelt kõrgema matemaatika ülesanded lahendab või kui haaravalt esseesid kirjutab.

+1
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma panin oma andeka lapse aasta varem kooli. Ta on selline kes õpib lennult, kõik jääb meelde ning ka sotsiaalselt oskab toime tulla erinevate inineste ja olukordadega.  Tavakool. Väga võimekaid lapsi on klassis mitu, nii poisse kui tüdrukuid. “Targema” 10% hulka kuulumine pole iseenesest midagi erilist, seliseid ininesi on eestis 130 000 ning isefi targema 1% sekka kuuluvaid 13 000. Eks neil, kes kodus eriti õppima ei pea, on võimalus huviringidest lisa saada, mis ei pruugi olla kooliga seotud.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Praegu on ta pubekas ja üpris endassetõmbunud, olümpiaadidest ei vaimustu (veel), kuigi räägin, et talle endale tulevad need edasiõppimise võimalusi valides kasuks. Mida arvutis täpselt teeb, ei tea, aga öösiti kell 1 võib pidada mulle loengu nt ukraina, valgevene ja vene keele häälikuerinevustest ja kurta selle üle, et koolis vene keele õpetaja ei oskagi poola keelt.

Olümpiaadidest vaimustumise või mitte vaimustumise puhul mängib rolli veel see, kui võitluslik või vähe võitluslik inimene (laps) on.

Mina olin kooliajal selline, et ühelt poolt õppisin hästi , aga teisalt alati lootsin, et õpetajale silma jääb ja olümpiaadidele saadetakse… keegi teine. Vingerdasin olümpiaadidest ära ka. Ühes õpetajas tekitasin sellega pahameelt. Ta lasi mul käitumishinde klassijuhatajal üheks veerandiks rahuldavaks (mis oli muidu eeskujulik, sest mingit pahandust ma kunagi ei teinud) alandada. Talusin seda leplikult, et kui neil tuleb mind tõrksuse eest karistada, siis olgu nii (mis on vist suht ebatüüpiline koolilapse puhul). Oma olümpiaadist keeldumist aga valeks otseselt ei pidanud. Siis ma ei osanud seletada, miks täpselt ma nii käitun. Tagantjärgi tean, et mul oli lihtsalt vähe võitluslikkust.

Tänapäeval on võitluslikkus igale poole sisse toodud. Vahel tundub, et isegi raamatukoguhoidja, teadlasest rääkimata, peab olema ellusuhtumisest väga teistega võistelda/võidelda ihkav. Tundub, et võitluslik inimene on ühiskonnale kergemini mõistetav. Kes nii võistluslik pole, vaid pigem rahulikuma kulgeja tüüpi, võib kergesti tunduda “mingi imelik” või “mingi luuser”.

Nii et raske midagi soovitada. Ma tean ju, et ühiskonnale tõesti vist meeldib võitluslikum inimene rohkem. See räägiks nagu (andekama) lapse taganttorkimise kasuks. Samas – kui endal kalduvust pole, kipub edukuse lainel püsimine ära vajuma. Sest hing ihkab nagu elu ja asju teistmoodi võtta. Keeruline asi.

Väga õige tähelepanek. Andekas inimene hammustab selle läbi, et võistlemine ei oma mingit tähtsust. Andekas inimene ei upita iseennast kuskile. Ennast upitada tahab kool, et näidata, kui kõva tase ikka koolil on jne. Kui tegelikult mõelda, siis igasugune sport, olümpiamängud on mõttetu. See on nagu mingi meelelahutuse pakkumine inimestele.

Mu abikaasa oli jooksmises, suusatamises väga hea. Ja ta ei käinud absoluutselt mitte üheski trennis. Ja kehka õpetaja ei saanud üldse aru, miks poiss ei huvitu trennidest, miks ta hoiab võistlustest eemale. Nagu talent oleks raisku läinud. Aga milleks võistlused? Ise enda rõõmuks võib ka sporti teha.

See on küll väga meelevaldne väide, et tõeliselt andekas inimene ei tahagi välja paista ja võistelda. See, kas tahab, sõltub ikka isikuomadustest, mitte sellest, kas inimene on mingis valdkonnas eriliselt andekas.

 

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Andekuse kui erivajaduse diagnoosimisest tõesti ei tea. Intelligentsi testimisest tean, aga mu meelest ka ülikõrge tulemusega IQ test ei tee lapsest erivajadusega last. Püüa teda kasvatada kui tavalast ja probleeme vähem. Ja usu mind, andekate laste maailmaga olen kursis, endagi kolm last nö eliitkoolis (ja sellises, kuhu ongi väga raske kvalifitseeruda). Mina ei pea enda omasid kuidagi eriliseks, ei eelda nende erilist kohtlemist ega ammugi ei huvitu sellest, kes klassist kui kärmelt kõrgema matemaatika ülesanded lahendab või kui haaravalt esseesid kirjutab.

Eliitkool küll erilist andekust välja ei selekteeri. Sinu lapsed ei olegi eriliselt andekad, kui sa probleemist aru ei saa.

Päriselt andekas laps justnimelt vajab erikohtlemist, mitte kasvatamist nagu tavalist last.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

mu meelest ka ülikõrge tulemusega IQ test ei tee lapsest erivajadusega last. Püüa teda kasvatada kui tavalast ja probleeme vähem.

Lastega tegelemisel ei tohiks kunagi võtta eesmärgiks seda, et oleks võimalikult vähe probleeme. Eesmärgiks peaks olema lapse igakülgne arendamine ja tema tugevatele külgedele ja vaimsele võimekusele vastavate võimaluste pakkumine. Nt kui lapse muusikaõpetaja ütleb, et lapsel on absoluutne kuulmine, siis tuleb ta viia muusikakooli, mitte öelda, et ah, las käib seal tavaklassi muusikatunnis edasi, pole probleemi. Probleemi tõesti pole, aga lapsest võiks äkki sirguda tulevane Arvo Pärt, kui talle muusikaga tegelemist võimaldada. SEE ongi antud lapse erivajadus.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja. Minu laps on oma klassis täiesti keskmine ehk siis mitte silmapaistvalt andekas. Lihtsalt hakkas huvitama paari artiklit lugedes.

Tegelikult eriti algklassides ei tulegi see andekus niiväga välja, süvaõppekooli nooremates klassides on hästi õppijaid tavaliselt palju. Lapsed on selles vanuses, kus ollakse veel tublid kuulekad juntsud.

Aga vaat teismeiga võib olukorda muuta, lisaks kasvab sel ajal koolis hüppeliselt ka õppemaht. Vaja oleks säilitada õpimotivatsioon ka siis, kui andekas laps on teismeeas ja kõiksugu põnevaid ahvatlusi leidub igal pool. Enda laps, kel on diagnoositud nn ametlikult andekus kui HEV ja kes õpib lütseumis, avastas alles 14-aastasena, et enam ei piisa lihtsalt tunnis kuulamisest, vaid nüüd tuleb äkki õppima ka hakata! See avastus oli talle šokk. Selgus, et tal pole tekkinud õieti mingit õpiharjumust, ta ei oska töötada, on harjunud kõike kergelt saama. Nüüd siis tegeleme tasapisi selle tööharjumuse kujundamisega, aga visalt läheb. Tahab pidutseda ja iga päev sõpradega väljas käia.

Lausa niimoodi “ametlikult” on andekus diagnoositud? Siis on küll kõva sõna tõesti.

Vabandust, aga no lihtsalt muig.

Maailm on tragisid ja lahtise peaga lapsi täis. Eliitkoolidele lisaks neid ka tavakoolides.

Lütseumi tegelikult ju kõige lihtsam üldse eliitkoolidest sisse saada… Millest sa ometi räägid ja mille üle sa täpsemalt oma lapse puhul vaimustud?

Sa ei teagi, kuidas andekust diagnoositakse? 🙂

Andekuse kui erivajaduse diagnoosimisest tõesti ei tea. Intelligentsi testimisest tean, aga mu meelest ka ülikõrge tulemusega IQ test ei tee lapsest erivajadusega last. Püüa teda kasvatada kui tavalast ja probleeme vähem.

Ja usu mind, andekate laste maailmaga olen kursis, endagi kolm last nö eliitkoolis (ja sellises, kuhu ongi väga raske kvalifitseeruda). Mina ei pea enda omasid kuidagi eriliseks, ei eelda nende erilist kohtlemist ega ammugi ei huvitu sellest, kes klassist kui kärmelt kõrgema matemaatika ülesanded lahendab või kui haaravalt esseesid kirjutab.

IQ testiga ei diagnoosita andekust. Selleks on teised testid, neid pole ka Rajaleidjas (vähemalt mõne aasta eest veel polnud).

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma mõtlesin ikka rohkem sellist andekust, et laps käibki näiteks eliitkoolis ja tal ei ole tavalistes tundides midagi juurde õppida. Mitte et tavakoolis on klassis mitu andekat… Ongi palju tarku ja  tublisid lapsi, aga see pole see, mida ma silmas pidasin.

+4
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 39 )


Esileht Koolilaps Väga andekad lapsed