Olen TA. Pole jõudnud siia teemasse vahepeal kirjutada – töö, lapsed jne jne. Vabandan.
Mul on väga hea meel, et keegi lisaks minule on veel selle raamatu toel oma suhtest uue värskuse leidnud.
Minu jaoks olulisimaid mõtteid oli see, et inimese erootiline tahk (fantaasiad, aga üldse ka abstraktsemalt see, mis teda erutab) peaks olema eraldiseisev tema nn argisest minast, või täpsemini sellest isikust, kelleks ta end peab. Näiteks kui on naine, kes on töökas ja iseseisev, ent erootilises sfääris erutab teda hoopis alistumine. Või kui on naisel seljataga lapsepõves mingi ahistamine, aga erootilises sfääris naudib ta fantaasiat, kus on mingi ärakasutamise element. Enamasti inimesed kardavad oma fantaasiaid – et mida need tema kohta ütlevad, kas need on rohkem tõde kui see, mida inimene nn muul ajal enda kohta arvab? Jne. Aga et tegelikult on inimese erootiline sfäär just selline turvaline vaba ruum, kus (iseenda poolt kontrollitult) selliseid tundeid jne läbi mängida. Et see ei ole mingi tohutu paljastus inimese “tõelise loomuse kohta”, vaid lihtsalt üks tahk sellest inimesest, millega on hea nn sina peale saada. Ja nautida erutust, sest selles pole midagi vale. Mina olen ka aastaid selle all kannatanud, et kuna minu fantaasiates on just sellist ärakasutamise elementi, siis olen enda peale vihane olnud – justkui see oleks reeturlik minu enda suhtes, kui ma naudin midagi, mis mulle päriselus, lapsepõlves, on negatiivsena osaks saanud. Aga tegelikult – kui ma sellest valehäbist ja “valevihast” lahti saan –, siis tunnen just suuremat vabanemist.
Üks kommenteerija tõi esile ka väga olulise teema, mis on seotud enamasti naiste libiidoga – et kas see, et ma oma mehega seksida ei taha nii väga, tähendab seda, et ma ei armasta teda? Ometi tuntakse, et armastatakse jne. Aga tihtipeale naised just umbes selliste asjade all kannatavadki, nagu ma eelmises lõigus kirjutasin, lisaks ühiskondlikud tabud (et mis on normaalne ja mis mitte; mis on sugupooltelt pigem oodatud jne).
Siis on veel see klassikaline mees-tahab-ainult-seksi-suhtumine, millest autor ka räägib – et tegelikult otsib ju mees selle kaudu oma naiselt lähedust. Lihtsalt see “kehakeel”, milles suhtleb mees ja milles naine, on miskipärast erinev ja kui ei õpita teineteisest aru saama, siis ongi tulemuseks see, et naine klammerdub oma eelarvamusse/etteheitesse, et mees tahab ainult seksi, ja mees klammerdub oma etteheitesse, et naine keelab temale seksi. Tegelikult tahavad mõlenad lähedust, aga ei oska seda kommunikeerida.
Veel üks huvitav mõte on “eraldumine” – selleks, et kokku saada, on vaja eralduda. Et paarid, kes üksteisesse sulanduvad – teavad üksteisest kõike, on argiselt väga seotud jne –, kaotavad selle vajaliku eralduse, mida on vaja kireks. Autor ei pea silmas seda, et mees ja naine ei või olla samal ajal ka teineteise jaoks sõbrad, üldse mitte; ta ütleb, et tihti selline argine kursisolek asendab tegelikult huvi teineteise vastu, ja siis kaob kirg. Et igal inimesel on oma salaaed ja nii peakski olema.
Ka mina ütleksin samuti nagu eelkommenteerija, et selline tunne, nagu ma oleks oma mehega kõik need aastad valesti rääkinud. Ja ometi me oleme suured rääkijad, me usaldame teineteist, me pole kumbki seksis eriti konservatiivsed… aga minul on alati olnud tunne, nagu mul oleks vaja võtit oma erootilisuse avamiseks; ma tean, et mul on see olemas, aga ma ei suuda – isegi et ei taha – seda välja lasta. Sest mul on sellega seoses üllatavalt palju krampe ja häbi (autor räägib ka sellest – et naistel on tihti raske end näha egoistlikuna, kelleks ju tegelikult ihar sekspartner justkui on; tal on vajadused, ta näeb end seksikana, ta tabab oma vajadusi täita jne).
Mulle meeldib E. Perezi suur inimlikkus ja vabameelsus – ta ei lahmi hinnanguid, ta on väga tolerantne, ja ta tõesti hindab tohutult erootikat ja erootilist intelligentsust kui üht olulist tahku inimese terviklikkusest.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 19.04 10:21; 19.04 10:51; 25.04 21:52;