Esileht Ajaviite- ja muud jutud Väga kahju…

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 69 )

Teema: Väga kahju…

Postitas:
Kägu

https://epl.delfi.ee/lp/ema-kui-oleksin-siis-teadnud-seda-mida-nuud-tean-oleks-miikael-toenaoliselt-elus?id=88854095

Väga kurb. Enam ei vaata seda filmi endise pilguga kunagi.
Ma nii palun siin elus kahte asja, esiteks, et lõpeks ära Eestis edukultus. Ei ülistataks inimesi selle järgi, kes kui tubli on, kui palju rabeleb või saavutanud on. Et tõuseks au sisse puhkamine, rahulik elu, lihtsus. Olles elanud ka mujal Euroopas, ei ole ma näinud mujal sellist edukultust, kui see on Eestis. Pidev surutis olla teistest parem, esiplaanil, omada rohkem, sest lõpuks võidab ju teadagi kes. Lapsed teevad seda kõike samas tempos või hullemaski kaasa ning me unustame täiskasvanutena, et ka lapsed võivad läbi põleda. Mujal Euroopas on kõik inimesed, kõik ametid au sees ning puudub taoline materiaalsuse kultus.

Teiseks, millal ometi saabub koolidesse perekonnaõpe selle kõige sügavamas tähenduses. Aina nooremad loovad praegu suhteid, alates vanusest 12 juba. Minnakse paari, võetakse, jäetakse, aga mõne lapse südamevalu võib olla talumatu esimese armastuse purunedes, millest neile koolis midagi ei räägita ega hoiatata. Meie koolisüsteem on ehitatud üles vaid ratsionaalset mõtlemist silmas pidades, aga me kõik omame ka emotsioone, tundeid, meil on hing, mis võib saada haiget. On vaja õpetada hingehoidu ja õigeid väärtushinnanguid lapsest saati. Ühes Eesti suurimatest koolidest õpetajad vaid naeravad koridorides lastest paarikesi kallistamas nähes, aga lastele on vaja rääkida, rääkida, rääkida, et see ei ole okei sellises õrnas vanuses, rääkida, et suhted võivad ka puruneda ja valu teha ning kuidas siis hakkama saada, eluga edasi minna. Kuidas seda mitte peita enda sisse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sa tahad tagasi mingit nõukaaegset kooli, kus õpetajad käskisid ringiratast jalutada või mida? Loomulikult on nõme, kui paarike ilastab koolimajas pikalt teiste nähes suudelda, aga samas ei ole mu meelest mingite kallistuste peale hüsteeritsemine ka eriti hea lahendus ega hoia ka noorte suhteid kuidagi ära. Kui inimene armub, siis armub, kui see on vastamata, siis paha lugu, kui vastatud, siis sageli mingil hetkel laguneb, ega see ärakeelamine siin midagi ei muuda küll. Edukultus on igas riigis, ei hakka vast kunagi mingid parimad puhkajad ärilehtede esikaantel olema, samas muidugi on nt artikleid tehtud küll toredatest pereemadest, kes jälle kodukaunistamises edukad (ikka jälle edukultus, miks ei tehta artiklit just kobakäppadest ja laisklejatest- kuigi vahel on küll olnud ju narkomaanidest ja kodututest, aga ega nemadki mingid superpuhkajad ole, doosi jaoks või kodutuna toimetulekuks peab ka midagi ikka tegema). Samuti on artikleid tehtud nt reisisellidest. Eks inimene ise vaatab, kellest eeskuju võtab, ei pea ju hakkama kuulsaks ja edukaks, kui ei suuda või ei taha, ainult sellepärast, et ema käsib. Õpetajad on ka erinevad, üldiselt nad lihtsalt püüavad lapsi innustada ennast proovile panema ja teadmisi omandama, mitte logelema ja võimalusi mööda laskma, sest eks harimatud inimesed, kes midagi ei oska, ole ka ju sageli õnnetud. Võib-olla eliitkoolides minnakse sellega liiale, võibolla on tragöödia hoopis selles, et eliitkooli saavad lapsed, kellele sealsed nõuded pole võimetekohased, ma ei tea, pole ise eliitkoolis käinud ja seal õppinud tuttavad pole ka öelnud, et see neile eriti piinarikas oleks olnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mujal Euroopas on kõik inimesed, kõik ametid au sees ning puudub taoline materiaalsuse kultus.

Sõnades võibolla küll, aga kui aus olla, siis tegelikult ikka ei ole lihtsamad ametid au sees. Noored põliselanikud ei taha neid töid teha ja teevad sisserändajad. Lõuna-Euroopas on palju neid, kes eelistavad isegi töötuna vanemate kulul elamist “mitte-seisusekohasele” tööle mineku asemel.

Nii et ega ta nii ilus ei ole, kui poliitkorrektselt räägitakse. Klassiühiskond on tegelikult igal pool. Võimalik, et Eestis ollakse nendel teemadel lihtsalt otsekohesesemad.

Lisan veel juurde, et jah, inimene võib mingitel kaalutlustel ka teadlikult valida madalama prestiižiga ameti või madalama ametipositsiooni ning saada hakkama. Kuid väita, et kõigi ametite/positsioonide prestiiž ühiskonnas on täpselt sama – see on ikkagi roosa mulli ajamine, tegelikkuse ilustamine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teiseks, millal ometi saabub koolidesse perekonnaõpe selle kõige sügavamas tähenduses.

Kas see sügav tähendus tähendab seda, et mingis tunnis üks tädike järjekindlalt korrutab, et “ei tohi armuda, ei tohi armuda”?
(nagu see hala aitaks)
Ja vaesed lapsed mõtlevad, et miks ometigi seda dinosaurust keegi kuhugi asutusse ei sulge?

Teine asi on see, et miks need pubekate suhted puruneda ei võiks?
Pigem lausa on see looduse poolt nii seatud, et purunevad; siis saavad targaks ja teada, mis elu on. Seda nimetatakse vaktsineerimiseks.
Alul põed selle haiguse lihtsalt kergemini läbi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas see sügav tähendus tähendab seda, et mingis tunnis üks tädike järjekindlalt korrutab, et “ei tohi armuda, ei tohi armuda”?
(nagu see hala aitaks)
Ja vaesed lapsed mõtlevad, et miks ometigi seda dinosaurust keegi kuhugi asutusse ei sulge?

Teiseks, millal ometi saabub koolidesse perekonnaõpe selle kõige sügavamas tähenduses.

Kas see sügav tähendus tähendab seda, et mingis tunnis üks tädike järjekindlalt korrutab, et “ei tohi armuda, ei tohi armuda”?

(nagu see hala aitaks)

Ja vaesed lapsed mõtlevad, et miks ometigi seda dinosaurust keegi kuhugi asutusse ei sulge?

Teine asi on see, et miks need pubekate suhted puruneda ei võiks?

Pigem lausa on see looduse poolt nii seatud, et purunevad; siis saavad targaks ja teada, mis elu on. Seda nimetatakse vaktsineerimiseks.

Alul põed selle haiguse lihtsalt kergemini läbi.

No ilmselt on siin mõeldud rohkem selle korrutamist:

“Ka peale purunenud armusuhet läheb elu tegelikult edasi – nii uskumatu, kui see kohe pärast armusuhte purunemist ka ei tundu. Ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt, kui see keedetakse ehk ärge kunagi tehke mingid tähtsaid otsuseid ülesköetud seisundis ja kiirustades – laske alati ajal edasi mina ja vaadake, kuidas siis tundub”.

Sest noored pole ju ise, omal nahal, seda kogenud – nad on veel vähe elanud. Seega, ainus lootus on, et neil tekib seda eelpoolöeldut kuulduna kriisiolukorras kasvõi 1% kahtlust/uudishimu ehk mingi mõtteke: “Huvitav, kas see on siis tõesti õige, mis räägitakse – ja kuidas, oletame, mina 5a pärast vaataks praeguse olukorra peale tagasi?” Kellel sellist mõttekest üldse ei läbi pea ei käi – see võib tõenäolisemalt pubekaarmumise purunemisel mingi meeleheiteteo ette võtta.

Mingi “ära armu, ära armu” korrutamine on tõesti täiesti mõttetu, sest isegi, kui noor otsutab olla korralik ja kehalisi suhteid mitte luua (see on parema enesekontrolliga noore puhul võimalik), on ju armumine enda peas ikkagi võimalik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kumb poiss neist see Miikael oli?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma nii palun siin elus kahte asja, esiteks, et lõpeks ära Eestis edukultus. Ei ülistataks inimesi selle järgi, kes kui tubli on, kui palju rabeleb või saavutanud on. Et tõuseks au sisse puhkamine, rahulik elu, lihtsus. Olles elanud ka mujal Euroopas, ei ole ma näinud mujal sellist edukultust, kui see on Eestis. Pidev surutis olla teistest parem, esiplaanil, omada rohkem, sest lõpuks võidab ju teadagi kes. Lapsed teevad seda kõike samas tempos või hullemaski kaasa ning me unustame täiskasvanutena, et ka lapsed võivad läbi põleda. Mujal Euroopas on kõik inimesed, kõik ametid au sees ning puudub taoline materiaalsuse kultus.

Täiesti nõus. Juba paljud koolilapsed on depressioonis ja tunnevad end vähe väärtuslikena, sest ühiskondlik surve on olla ilus, tark, osav ja andekas. Kahjuks pole kõigile antud ühesuguseid võimeid, punnita palju tahes ja punnitamine võib lõppeda läbipõlemise või eluisu kaotusega.
Mida teha, et see edukultus kaoks, et väärtustataks rohkem hoolivust ja heaks inimeseks olemist, mitte seda, kui suur maja, pangaarve ja kallis auto kellegi on? Kõigil ei pea olema kõrgharidus, on vaja ka lihtsa töö tegijaid ja kõiki inimesi tuleks hinnata.
Siin Perekooliski oli varem pidev kassapidajate, ehitajate ja küünetehnikute halvustamine, nüüd on seda küll vähemaks jäänud. Ja siis need mitme kõrgharidusega ja 3000+ teenivate naiste kelkimise teemad. Oled tubli, tore on, las teised kiidavad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kumb poiss neist see Miikael oli?

See pikem lokkis juustega, noorem poiss on Mikk Kaasik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuidas sinu soig selle tõsise ja olulise teemaga ometi peaks seostuma? Edukultus? Kõigile pole antud? Wtf. Antud juhul oli antud kopaga ning edukas oli poiss ka. Sellest ma ei viitsi rääkidagi, et Eesti liigne edukultus on mingi klišeeline legend, meie suhe edusse on igati normaalne ja eluterve.
Depressioonil ei pea olema alati selget ja igaühele arusaadavat loogilist põhjust, et ahah, oli depressioonis, kindlasti ei tulnud mingi asjaga toime või oli õnnetu armastus. Depressioon on haigus.
Teemaks on hoopis arstiabi kättesaadavus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

sest ühiskondlik surve on olla ilus, tark, osav ja andekas.

Mida teha, et see edukultus kaoks,

No aga selline surve on inimesel olnud küllap ürgajast saadik. Ilusama, andekama, osavama inimese pidamine paremaks ei kao mitte kunagi ära. Kusjuures, jutt ei käi muidugi ümber kõrget haridustaset tõendavate paberite, tingimata – ka hea sünnipärane ärivaist, mis võimaldab materiaalselt hästi ära elada, näiteks (mida ühel inimesel on – teisel, olgu tal või kõrgharidus, pole sendi eest kah) on ühe eelis – ja teise (kelle seda pole antud) puudus.

Kahjuks pole kõigile antud ühesuguseid võimeid, punnita palju tahes ja punnitamine võib lõppeda läbipõlemise või eluisu kaotusega.

Jah, muidugi on mõningaid vahendeid, millega ennetada/leevendada noorte totaalset läbipõlemist, sügavasee depressiooni vajumist. Näiteks noore inimese võimete kaardistamine ja sellest lähtuvalt soovistuste andmine, näit: “Sul on need-need nõrgavõitu, nii et selle ja tolle poole punnimine on kahtlasevõitu, aga tugevamad on see, see ja see, nii et ehk tasuks…”

Samuti on ka võimalik inimesel aidata leppida madalama positsiooniga (näidates, et ka madalamal positsioonil on, päris tõesti, ka mõningaid eelised, näiteks, mida madalam positsioon, seda vähem stressi ja vabal ajal tööasjadele mõtlemist, reeglina). Samuti erinevad ka lihttööd omavahel (töö iseloom, tasustamine jne) ning inimene võibolla ühe lihttöö puhul ei suuda leida üldse mitte ühtegi asja, millega seal rahul olla (elu tundub õudne ja ebaelamisväärne) – teise lihtööga aga võib siiski nö. rahu teha ehk tunda ennast rahuldavalt või isegi hästi.

Nii et ühelt poolt, jah, neid abivahendeid on, millega saab ka kehvemate võimetega inimest ärgitada leidma elus mingi talle sobiv koht. Ning muidugi on tähtis, et oma lähedased peaks inimest ikkagi oma perre kuluvaks – sõltumata sellest, kas ta on võimekam või vähevõimekam – edukam või ebaedukam, rikkam või vaesem. Hoolivus on ka tähtis asi – üldse ei eita. Olulised on ka kokkulepped ühiskonnas pakkuda hädaolukordades sotsiaalabi.

Aga et survet olla ilusam ja andekam saaks kuidagi ühiskonnast ära kaotada, põhjusega: “Elu alustavatel noortel oleks siis vaimselt lihtsam, kui sellist survet ei oleks” – no ma ei usu, et see oleks võimalik. Ja kui me hakkame asja lihtsalt kinni mätsima – siis vähegi tundlikum elu alustav noor tunneb ikkagi seljanahaga kääre reaalsuse ja selle roosa mulli vahel, mida talle sisendada püütakse: “Need tobedad täiskasvanud üritavad minu jaoks ühiskonda ilustada, mätsivad midagi kinni”. Püüdest luua ühiskonnas mingi ilus roosa mull, et noortel oleks justkui mõnusam elu alustada – sellest ei ole abi.

Pigem me peame just julgema tunnistama, et surve olla edukas on olemas ja jääbki igavesti olema. Seda ei saa likvideerida. Ning siis, tunnistades, et selline surve kuhugi ära ei kao, aitama noortel selle survega toime tulla – pakkudes välja erinevaid toimetulemise strateegiaid, mida noored muidugi ei pruugi võtta 1:1, aga millest nad vähemalt mingit mõtteainet saavad.

Ehk siis lühidalt: kägu 9.27 väidab, et edukultus tuleb ühiskonnast ära kaotada – mina väidan, et edukultuse kui reaalsuse olemasolu tuleb siiski tunnistada ning õpetada noori seda teadvustama ja ühel või teisel moel sellega toime tulema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No sinna pole midagi siiski parata, et puberteet, sellega kaasaskäivad raskused, suhted, esimesed armumised, südamevalud ja krahhid jne toimuvadki koolieas.

Depressioon võib tulla täiesti “tühja koha pealt” plaks! niiet ühel hommikul oled mustas augus ja kui kiiresti ravi peale ei saa (esimest korda kahjuks keegi kohe elektrikrampravi tegema ei hakka ka ja ad võtab aega), siis sirutub käsi juba nööri järele. Lambist on olemine ikka NII halb. Ja samamoodi võib see üle minna- ühel hommikul tunned, et oled jälle sina ise. Eks muidugi on depressiooni ja selle põhjusi palju.
Edukultus kindlasti muudab paljud õnnetuks, kes võidujooksus tahapoole jäävad. Isegi laste kehalises kasvatuses on öeldud, et hästi mõjub see reastamine ja võidujooks ainult ühele- võitjale, või heal juhul kahele (võitjale ja teisele, et innustab teisele kohale jäänut pingutama), ülejäänud osavõtjatele on selline võidujooks psühholoogiliselt katastroof.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eesti pole mingit edukultust ollagi. Iga viimane kui luuser võib kasvõi kuskil laos tööd saada ja normaalselt elada. Võid joodik olla ja tööandja saadab su oma kulu ja kirjadega viinaravile. Igal ühel on kõht täis ja katus peakohal. Mine vaatan kasvõi Londonis ringi või Usas mingis osariigis. Aasia riigid on veelgi rohkem haridusele ja edule suunatud. Nii kui mingi probleem töö juures on, saad kinga. Iga poole aasta tagant arenguvestlused, pinge ja pidev õpe on igapäevased kaaslased. Kodutuid on sellegipoolest kõik kohad täis. Inimesed õpivad kallites ülikoolides, selleks et pärast 10 tundi päevas kontoris töötada ja mitmepeale korterit jagada. Eesti elu on puhkekodu selle kõrval mis mujal toimub.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Valus oli seda artiklit lugeda, kuna oma 17-aastane tütar sarnases olukorras. Ja ei tea, kas tuleb sellele sarnane lõpp. Raske on elada teadmisega, et tuleb võtta üks päev korraga ja olla tänulik iga hetke eest, mis mulle temaga koos antakse. Oleme analüüsinud pikalt koos mis põhjuseks on, raske on otsest vastust leida – surve täiskasvanuks saada, edukas olla, tundlikkus teiste inimeste ja maailma suhtes, ehk mingi lapsepõlva trauma, mis on mälus alla surutud… Meid üritatakse aidata, aga kuskilt otsast valgust ei paista 🙁

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Edukultus kindlasti muudab paljud õnnetuks, kes võidujooksus tahapoole jäävad. Isegi laste kehalises kasvatuses on öeldud, et hästi mõjub see reastamine ja võidujooks ainult ühele- võitjale, või heal juhul kahele (võitjale ja teisele, et innustab teisele kohale jäänut pingutama), ülejäänud osavõtjatele on selline võidujooks psühholoogiliselt katastroof.

Nojah, aga neid “psühholoogilisi katastroofe”, kus sa EI VÕIDA hakkab elus ju olema palju. Äkki siis ikka peaks noor inimene ju aegsasti hakkama harjutama sellega, et elus võib ette tulla palju-palju olukordi, kus sa ei olegi see kõige-kõige esimene?

Minumeelest lapsi võiks õpetada võtma selliseid olukordi kui infot enda kohta – esialgu saad mingi info, näiteks, et: “Jooksime ja selgus, et ma sain 20 klassikaaslase hulgas 15. koha – 14 olid minust paremad, 5 kehvemad”. Edasi tuleb mõelda, mis selle infoga siis peale hakata. Kas ma tahaksin olla parem? No siis tuleb ilmselt treenima hakata. Treenida ei ole mingi kehalise iseärasuse tõttu võimalik? No siis tuleb ilmselt leppida,et jooks ei olegi minu ala – las sellest säravad teised, minu tugevused on aga kuskil mujal. Võiks treenida, aga ei viitsi – sest muud (istuvamad) vaba aja tegevused tunduvad tohutult palju huvitavamad kui jooksmine? No siis tuleb ka ilmselt leppida tulemusega või siis (näiteks tervise huvides) leida mingi kompromiss – treenida natuke, et liikumine ja pisut parenenud aeroobne vastupidavus/lihasjõud on ikkagi nagu kasulikum tervisele kui istumine – aga mitte ka nüüd eriti taga ajada seda tulemuse parenemist, las teised säravad.

Ehk siis minu arvates lähenemine: “Ärge jumala eest andke inimesele infot selle kohta, kus ta teistega võrreldes asub – tapab ennast veel suurest kurvastusest maha!” nüüd ka ei päde.

Okei, väga noore ja ebaküpse lapse (väikelaps või just-just 1. klassi läinud laps) võib ju AJUTISELT selle info varjamine õigustatud olla mingitel kaalutlustel (et las kohaneb enne uue elurutiini ja koolimajaga ära) , aga KUNAGI võiks ikka ka selle info edastamine ja sellega toimetulemise harjumine ka pihta hakata – lõputult edasi lükata seda ei saa.

PS. Mina ka ei olnud lapsena kehalises esimeste hulgas. Võistlussportlast minust ei saanud, mind ei huvitanud ka näit. kergejõustikutrenni minek. Tervisesporti olen tönganud. Aga ma ei süüdista kedagi selles, et miks te meid, lapsi, kehalises üldse võidu jooksma panite.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Et tõuseks au sisse puhkamine, rahulik elu, lihtsus.

🙂
No vaata. Elamiseks ja puhkamiseks on vaja kohta, kus seda teha. Loodetavasti oled sa elus mõne tüki kinnisvara ise hankida suutnud. Kui oled kõrgepalgaline pole see väga raske. Kui mitte väga kõrgelt tasustatud (kehtib ka mõnegi kõrgharitu kohta!), siis on ikka raske, paljudel võimatu see sissemaks kokku koguda, eriti samal ajal üürides.
Lisaks tahame süüa ja mitte ainult makarone iga päev. Ehk tahame väiksest korterist suuremasse või koguni majja kolida.
Vahel tahaks kodukamaralt lahkuda ja veidi maailmas ringi vaadata. Mõni tahab last, tema ülalpidamine pole odav lõbu. Jne jne.
Üsna vastutustundetu on noori ainult logelemisele üles kutsuda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mine vaatan kasvõi Londonis ringi või Usas mingis osariigis. Aasia riigid on veelgi rohkem haridusele ja edule suunatud. Nii kui mingi probleem töö juures on, saad kinga. Iga poole aasta tagant arenguvestlused, pinge ja pidev õpe on igapäevased kaaslased. Kodutuid on sellegipoolest kõik kohad täis. Inimesed õpivad kallites ülikoolides, selleks et pärast 10 tundi päevas kontoris töötada ja mitmepeale korterit jagada. Eesti elu on puhkekodu selle kõrval mis mujal toimub.

Mujal peab jah ennast pidevalt tõestama. Ka teatud suurtes ja ihaldatud ettevõtetes toimuvad pidevalt arenguvestlused, erinevad koolitused, kus hiljem peab tegema testi ja läbimiseks saama vähemalt 90-95% õigeid vastuseid. Hommikul minnakse tööle, avatakse esimese asjana e-mail, kus kutsutakse mõne tunni pärast koosolekule, et rääkida uuendustest või on saadetud test, kus kontrollitakse tööalaseid teadmisi. Koostatakse tabeleid parematest töötajatest, et inimesi motiveerida rohkem pingutama. Tunne võib olla nagu eksamil, sest vaja on ennast kogu aeg tõestada ja näidata, et oled arenemisvõimeline.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Et tõuseks au sisse puhkamine, rahulik elu, lihtsus.

🙂

No vaata. Elamiseks ja puhkamiseks on vaja kohta, kus seda teha. Loodetavasti oled sa elus mõne tüki kinnisvara ise hankida suutnud. Kui oled kõrgepalgaline pole see väga raske. Kui mitte väga kõrgelt tasustatud (kehtib ka mõnegi kõrgharitu kohta!), siis on ikka raske, paljudel võimatu see sissemaks kokku koguda, eriti samal ajal üürides.

Lisaks tahame süüa ja mitte ainult makarone iga päev. Ehk tahame väiksest korterist suuremasse või koguni majja kolida.

Vahel tahaks kodukamaralt lahkuda ja veidi maailmas ringi vaadata. Mõni tahab last, tema ülalpidamine pole odav lõbu. Jne jne.

Üsna vastutustundetu on noori ainult logelemisele üles kutsuda.

Kus noori logelema kutsuti? Lugege, ärge fantaseerige. Meie ühiskonna tempo ei soosi puhkust, seda pidasin silmas, rabeletakse nädalavahetusedki maha. Minu kogemus on pärit Põhja-Euroopast ja Skandinaaviast, viimases lõpevad paljudel firmadel tööpäevadki juba 15-16 vahemikus, et vaba aega oleks ja perega olla saaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minumeelest lapsi võiks õpetada võtma selliseid olukordi kui infot enda kohta – esialgu saad mingi info, näiteks, et: “Jooksime ja selgus, et ma sain 20 klassikaaslase hulgas 15. koha – 14 olid minust paremad, 5 kehvemad”.

No äkki peaks sellise võistlemise siis kõigele koolis panema? Et ikka laulmisees pingerida ja kindakudumises ja ruutvõrrandi lahendamises jne? Või miks just kehaline on see, kus alati avalikud pigeread väljas on? Muid aineid küll hinnatakse skaalal 2-5, aga mitte keegi ei pane ühe hinde piires inimesi pingeritta – laps küll teab, et sai ruutvõrrandi lahendamise eest kolme, aga kas ta oli viieteistkümnes või viimane, ta ei tea. Muudes ainetes võistlevad need lapsed, kes soovivad võistelda, kes läheb laulukarusselli ja kes käib matemaatika olümpiaadil. Aga keegi ei sunni seda kehvemate eelduste ja oskustega last nende laulukarusselli või olümpiaadilastega koos võistlema.

Mina töötan väga kõrgete nõudmistega ametikohal, arenguvestliused, parimate valimised mingis kategoorias jmt. Aga pingereast ei tea ma küll midagi. Kui ma seal kõige tipus ei ole, siis edasi ei ole enam oluline, kas olen kolmas või kümnes oma saavutustet. Huvitav oleks teada, kus küll inimestel päriselus neid pingeridasid pidevalt pannakse paika? Mina ei tea ühtegi. Minu viimased pingeread jädki kooliaegsesse kehalise tundi (kus ma olin alati lõpuosas) ja reaalainete olümpiaadidel (kus ma olin tipus, aga see oli vabatahtlik, kõik seal ei võistelnud). Kui mingil alal konkreetselt võistled, siis küll. Aga kooli kehalises pannakse ju kõik pingeritta, mitte ei võistle ainult need lapsed, kes ise võistelda tahavad. Nii et ikkagi, milleks on need pingeread just kehalises vajalikud? Miks ei võiks olla võistlemine neile, kes seda soovibad ning teised õpiksid lihtsalt erinevaid sporidalasid ning liikumise olulisust?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kes läheb laulkaruselli ja kes käib matemaatika olümpiaadil

KaruSSell.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kahjuks pole kõigile antud ühesuguseid võimeid…

Võimekamatel võib raskemgi olla – see ju “kohustab”.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuskohast see purunenud suhe nüüd antud teemas tuli? Ja edukultus, kas seda viljeles ainult kool?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

KaruSSell.

Tänan, parandasin. Jah, õigekirja pingereas ma kindlasti väga ees ei ole. Aga püüan alati oma vead meelde jätta ning järgmine kord selle sõna õigesti kirjutada. Mul ei ole enda parandada soovimiseks vaja teada, kas olen pingereas kohal X või kohal Y.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kooli- ja klassikaaslased jagaksid infot ja arutleksid enesetapu teemal põhjalikumalt, aga kuuldavasti keelati rangelt seda teemat puudutada. Ilmselt enamus eliitkoolid sellised ongi (olen endine eliitkooli õpilane), väljast ilusad ja edukad, aga seest mädad, ainult tulemustele orienteeritud. Minu klassikaaslastest ei ole enamus oma lapsi enam eliitkoolidesse pannud, sest õpilaste aitamisest ollakse huvitatud ainult siis, kui sa tood häid kohti koolile.
Enesetapu puhul tuleks kohale kutsuda spetsialistid kriisikeskusest abi ja rääkida põhjalikult enesetapu teemal, selle asemel kästakse vait olla, et jumala eest kooli maine ei kannataks.
Edukultus on õige, nii palju räägitakse rahast, võimust, paremast tehnikast, aga hinge eest hoolt ei osata kanda ja kedagi edukoolides see ei huvita, edetabeli koht ja riigieksamitulemus on oluline.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minumeelest lapsi võiks õpetada võtma selliseid olukordi kui infot enda kohta – esialgu saad mingi info, näiteks, et: “Jooksime ja selgus, et ma sain 20 klassikaaslase hulgas 15. koha – 14 olid minust paremad, 5 kehvemad”.
No äkki peaks sellise võistlemise siis kõigele koolis panema? Et ikka laulmisees pingerida ja kindakudumises ja ruutvõrrandi lahendamises jne? Või miks just kehaline on see, kus alati avalikud pigeread väljas on? Muid aineid küll hinnatakse skaalal 2-5, aga mitte keegi ei pane ühe hinde piires inimesi pingeritta – laps küll teab, et sai ruutvõrrandi lahendamise eest kolme, aga kas ta oli viieteistkümnes või viimane, ta ei tea. Muudes ainetes võistlevad need lapsed, kes soovivad võistelda, kes läheb laulukarusselli ja kes käib matemaatika olümpiaadil. Aga keegi ei sunni seda kehvemate eelduste ja oskustega last nende laulukarusselli või olümpiaadilastega koos võistlema.

Oeh, see läheb suht tähenärimiseks. Misiganes aines pannakse hindeid ning need ei ole salajased, siis paratamatult tekib mingi võrdlemise võimalus – keegi on tugev, keegi on keskmine, keegi on nõrgem. Mis seal niiväga vahet on.

Jutu mõte oli ikka see, et peab õppima kaotama, kaotusi (või kasvõi keskmiseks jäämisi) rahulikult taluma.

Stabiilsem inimene väiksema tõenäosusega võtab peale mingit ebaõnnestumist (mille eest mitte keegi kunagi pole täielikult kaitstud) ette äärmuslike samme.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Perekonnaõpet ei anna inimesele ükski kool vaid PEREKOND – ja juba titest saadik.
Kooliajaks on enamasti juba hilja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

https://epl.delfi.ee/lp/ema-kui-oleksin-siis-teadnud-seda-mida-nuud-tean-oleks-miikael-toenaoliselt-elus?id=88854095
Aina nooremad loovad praegu suhteid, alates vanusest 12 juba. Minnakse paari, võetakse, jäetakse, aga mõne lapse südamevalu võib olla talumatu esimese armastuse purunedes, millest neile koolis midagi ei räägita ega hoiatata.

See on nii tõsi. Laste närvisüsteem on alles arenemisjärgus, see pole veel suuteline nii suure asja nagu lahkuminekuvaluga toime tulema. Paljud täiskasvanudki pole suutelised.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen perekonnaõpetuse õpetaja ja ausalt öeldes on sellised väited solvavad, et ainekavas selliseid teemasid ei ole. On küll ja väga põhjalikult. Vaevalt, et vanemad seda nii kodus käsitlevad. Kaasaegsetest suhtlusvõtetest räägitakse juba põhikoolis. Lisan perekonnaõpetuse õpiku lingi mille sisukorrast on teemad näha.
https://www.koolibri.ee/download/?action=binary&id=3553
Lõpetage õpetajate süüdistamine! Noortel on teadmisi rohkem, kui nende vanematel.Küsimus on selles, kes lapsed on armastatud tugevateks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kooli- ja klassikaaslased jagaksid infot ja arutleksid enesetapu teemal põhjalikumalt, aga kuuldavasti keelati rangelt seda teemat puudutada. Ilmselt enamus eliitkoolid sellised ongi (olen endine eliitkooli õpilane), väljast ilusad ja edukad, aga seest mädad, ainult tulemustele orienteeritud.

Mitte eliitkool pole mäda, vaid vanem, kes oma mittevõimeka või õppima mitte motiveeritud lapse paneb eliitkooli, pole teinud õiget otsust. Kool ei pea seepärast oma latti madalamale laskma, et mõni õpilane aru ei saa või, veel hullem, õppida ei viitsi.
Seda, et mingi kool midagi kuuldavasti tegi, on väga nõme lugeda. Tegi või ei teinud? Kui sa täpselt ei tea, siis ära vatra. Kui täpselt tead, siis võta see kuuldavasti sealt ära. Praegu levitad sa klatši ja väga räige sisuga klatši sealjuures.
Minagi olen eliitkoolis õppinud ning mu lapsed õpivad samuti eliitkoolides (erinevates), kuid mina sinu suhtumisega küll nõus ei ole. Peeglisse vaata, peeglisse!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Alati on olemas olnud ettevõtikumad ja motiveeritumad lapsed ning alati on olemas olnud ka need kas siis vähemmotiveeritud või õrnema närvikavaga lapsed. See ei muutu kunagi. aga kas siis on õige nüüd, kus ka pehmemad teemad on ühiskonnas oluliseks muutunud, hakata esimesi pärssima, et teistel oleks lihtsam? Kodu peaks oma lapsi tundma – minul lapsevanemana on kolm erineva lapse kogemust – üks on hakkaja ja edasipüüdlik, üks libiseb kuidagi asjadest üle mingisuguse kergusga ja tõenäoliselt ei tee rohkem kui parasjagu vaja ning kolmas vajab kogu aeg ekstra tähelepanu ja hoolt. Mina lapsevanemana pean jälgima, kuidas nad kõik ühiskonda sobituvad ja proovima igale lapsele läheneda vastavalt tema loomule. Siis on lootus, et kui mina saan hästi hakkama, saavad ka nemad edaspidises elus hästi hakkama. Mulle ei meeldiks, kui keegi kehtestaks reegli, et kõik minu väga erinevad lapsed peavad enda võimalikku arengut tagasi hoidma, pigem tuleks tõesti jälgida, et nõrgemad saaksid parajal hulgal abi ja tuge. Ja kõik ei pea tõepoolest tippjuhid olema, minu laste puhul olen ka valmis, et neil väga erinev tulevik saab olema. Ja võib isegi juhtuda, et nõrgim tunneb, et peab oma edukama õe või venna varjus elama. Aga edukama lapse jaoks ei saa ju ma omtigi edu keelata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas kodu ka midagi õpetama peaks?

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 69 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Väga kahju…