Minu arust see 3-aastase jonn on tihti just intelligentsematel lastel. Nad näevad läbi kõik vanemate trikid ja manipuleerimiskavatsused ning üritavad end igal võimalikul juhul kehtestada. Kui vanemad hakkavad käituma autoritaarselt, siis kopeerivad nad ka ise seda käitumismalli ja olukord on veelgi hullem.
Minu lastel on see periood suht sujuvalt üle läinud. Olen mina olnud nendega mõistev ja arvestav ning on kasvanud ka nemad mõistvateks ja arvestavateks. Kui kannatus katkeb, siis vahel olen karjunud ka, siis laps on ehmatanud ja nutnud kuskil diivani all. Pärast leppides selgitanudki, et enam ei kannatanud seda jonni välja ja sellepärast karjusin, siis kallistame, lepime… Kuni järgmise korrani.
Eelmistes kommentaarides oli üht-teist sellist, millega ma täiesti nõus olen. Näiteks kui oled öelnud ei, siis on ei ja kõik. Karjugu end või siniseks – sina jääd rahulikuks, ei karju vastu, aga EI jääb kehtima. Samas tuleb see keeldude arv viia miinimumi ehk välja mõelda, mis on need asjad, mida kohe päriselt teha ei tohi.
Teine asi, millega olen väga nõus, on see ette teatamine ja asjade omavaheline seostamine. Näiteks, et nüüd kui SEE multikas läbi saab, siis läheme peseme kähku hambad ära. Lapsele on väga oluline, et ebameeldivused ei tabaks teda ootamatult ning käsilolev tegevus saaks sujuvalt lõpetatud. Võib teha ka näiteks pildikaardid külmkapile, et mis järjekorras asju hommikul/õhtul teeme – panna sinna mingid ilusad magnetid peale, kui tegevus on tehtud.
Riietamisele aitas meil kaasa see, kui eelmisel õhtul valisime välja, mida homme selga paneme. Hommikul oli tuju niigi halb ja siis mingeid läbirääkimisi kapi ees teha, oli tõeline piin. 🙂
Ja kokkuvõtteks ütlen, et Sinu kirjelduse järgi pole Sul üldse VÄGA kangekaelne kolmeaastane, vaid üsna tavaline. Palju hullematest on inimesed kasvanud. 🙂
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 09.04 12:47; 12.04 17:01;