Esileht Ajaviite- ja muud jutud väga piinlik lugu seoses õpingutega

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 42 )

Teema: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Postitas:
Kägu

Nii piinlik on, sellepärast tulen siia anonüümselt kirjutama, lihtsalt ei julge veel seda teemat teiste ees avada. Olen mõningates teemades lugenud, et siin on veel inimesi, kes toimetavad akadeemilises maailmas ja on ka läbimas/läbinud doktoriõpingud, ehk on keegi kes oskab veidi midagi sellest olukorrast arvata.

Olen ise 3. aasta doktorant. Ja tekkinud on tõsine kriis – ma tunnen, et ma ei taha/suuda oma uurimisteemaga enam edasi minna. Mitte õpinguid ei taha pooleli jätta, aga teema on kas ülejõukäiv (või ülejõukäiv seetõttu, et ma tunnen, et see pole minu jaoks õige). Ma väga-väga tahan õppida ja protsessi jätkata, kuid antud uurimisteema, mida olen nüüdseks juba ligi 3 aastat hambad ristis edasi pigistanud, ei ole see õige. Olen ilmselt selles mõttes algusest peale ennast ja teisi petnud – teades, et see pole mingi hingelähedane uurimisteema, kuid arvasin, et kui lähen süvitisi, siis saan sellest üle. Nüüd on olukord täpselt vastupidine. Umbes 3 nädalat ei ole ma lihtsalt füüsiliselt suutnud ühtegi materjali lahti võtta ja asjaga enam edasi tegeleda – selline tõrksus ja vastumeelsus. Ma tean, et doktoriõpingud ongi väga raske ja suurt enesedistripliini ületamist nõudev protsess ja seda olen ma nüüdseks 2,5 aastat ju ka teinud, kuid nüüd tunnen, et piir on ees. Tahan edasi minna, aga antud teema käbi minu jaoks üle jõu ja ma ei tunne veendumust, et see oleks asi, mille suudaksin lõpuni vedada. Mida teha? Minna juhendaja juurde ja rääkida puhtsüdamlikult ära asi? Kuidas ma siis ALLES NÜÜD sellise jutuga tulen? Ta mõtleb, et ma olen poolearuline ilmselt ja ei ole üldsee võimalik enam ülikoolis äkki jätkata, aga edasi õppida ma ju väga tahan..
Ma ei julge sellest oma vanemetele, abikaasale, sõbrannalegi rääkida – kõik kõrvalt muudkui vaatavad ja kiidavad, et ma nii tubli, aga tegelikult tuleb välja, et selline luuser..

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
rlv

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

> Minna juhendaja juurde ja rääkida puhtsüdamlikult ära asi?

Kindlasti! Aga enne mõtle läbi, mis on need elemendid, mis nii vastumeelsed on või üle jõu käivad. Vahest on siiski võimalik mingi suunamuutus või kompromiss, mis juba tehtud tööd lausa allavett ei saadaks.

> Kuidas ma siis ALLES NÜÜD sellise jutuga tulen?

Iga viivitatud nädal teeb asja ju veel hullemaks!

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

täiesti õige, ega ma sellest ilmselt ei pääse. enesele tunnistamine on muidugi oluline esimene samm ilmselt. keeruline koht vist ongi, et ma ei saa aru täpselt, mis vastumeelne on. ma arvan, et teema on liialt abstraktne ja minu praktilisest kogemusest liiga kauge – ühesõnaga peaksin tunnistama, et ei ole väga võimekas ilmselt sellise teema lahendamiseks. usun, et see on minu ajupotentsiaali probleem suures osas..

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Oot, kellele sa õpid?? Või siis kelle rahast??
Et mis need teised imetlejad siia puutuvad?
Doktoriõpinguid viljeleva inimese kohta suht ebaküps teemakäsitlus.

Please wait...
Postitas:
roosad tulbid

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Mina teeksin selle teema lõpuni ja alles siis vaataksin midagi hingelähedasemat. 3 nädalat pole mingi näitaja, käi psühholoogi juures ja mõtle veidi elu üle.
Oled ju ilmselt palka saanud kõik see 3 aastat ja nüüd petad oma juhendajat ja kõiki, kes selle tööga seotud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Kui palju sul veel teha vaja oleks? Kui juba üle poole on tehtud, siis soovitaksin ikka edasi minna. Ja muidugi räägi juhendajaga, ehk on tõesti võimalik teemat natuke kallutada, et asi sulle meeldivamaks teha.
Teine asi on see, et üks teema tüütabki ära, see on normaalne. Ise sain õnneks magistrantuuri ja doktorantuuri ajal paar aastat lastega kodus olles puhata, muidu oleks vist ka juhe kokku jooksnud. Äkki oled ka lihtsalt väsinud? Kas sul poleks võimalik kasvõi paariks nädalaks puhkus võtta ja näiteks kuhugi reisile sõita?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Kui otsida võimalust õelalt ära panna, siis loomulikult leiab – igaüks meist teeb vigu ja olen jõudnud ju ka esimese sammuni, et neid tunnistada.
Tead, teinekord on lihtsalt raske ümbitsevatele tunnistada, et ma polegi nii tugev ja võimekas, kui kõigile on silma jäänud. See ei ole kaugeltki mitte prioriteetne asjaolu, mida siin käsitleda, aga vot inimlikult olen lihtsalt sellises emotsionaalselt keerulises olukorras.

Olen aru saanud, et sageli ambitsioonikamad inimesed ja eriti just mehed on valmis nõrkemiseni tõmblema, mitte ainult tõdema, et ka nendel on raskusi ja et nad on vigu teinud. Olen praegu sellist sammu astumas ja vaevalt siin selline õel kommentaar, et doktoriõpinguid sooritav inimene nii ebaküpselt ei mõtleks, eriti abiks on. Inimene nagu iga teinegi oma tunnete ja emotsioonidega, doktorantuur ei ole küll mingi asi mida üle fetisheerida ja arvata, et tegemist on igas mõttes täiiuslike inimestega, kes kunagi \”valesti ei mõtle\”.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oot, kellele sa õpid?? Või siis kelle rahast??
Et mis need teised imetlejad siia puutuvad?
Doktoriõpinguid viljeleva inimese kohta suht ebaküps teemakäsitlus.[/tsitaat]

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

ma tahangi kindlasti lõpuni teha, lihtsalt töö on jõudnud sellisesse faasi, kus ma tunnen, et no ei saa seda õiget kontseptsiooni paika ja teisalt jällegi on hirm, et see on selline teema et ma sellega ei jõua nii kiiresti ja kaugele, kui tarvis üldse oleks..

[small]roosad tulbid kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina teeksin selle teema lõpuni ja alles siis vaataksin midagi hingelähedasemat. 3 nädalat pole mingi näitaja, käi psühholoogi juures ja mõtle veidi elu üle.
Oled ju ilmselt palka saanud kõik see 3 aastat ja nüüd petad oma juhendajat ja kõiki, kes selle tööga seotud.[/tsitaat]

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

No mina tegin aasta aega täiesti ‘tühja tööd’ doktoriõpingute ajal.

Isegi nüüd veel, viimase aasta alguses, tundus mulle, et üks suur vaatenurk teemale ei ole tehtav jne.

Mine räägi juhendajaga, kindlasti on võimalik teha suunamuutus, mis kasutab ära ka su siiani juba tehtud tööd. Inimesed on mõistvad, võib-olla hakkab töö kohe käes lendama, kui endale sobiva teema leiad.

Mina nt tegin magistritöö sellisel teemal, mis mins tegelikult absoluutselt ei huvitanud, aga aeg juba tiksus, teha polnud enam midagi. No magistritöö pole ka muidugi võrreldav.

Sul ju on veel aega küll ka muutusi arvesse võttes veel töö ära kirjutada?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Võta paariks nädalaks aeg maha – st mitte nii, et hambad ristis üritad iga hinna eest neid materjale lahti teha, vaid et ei plaanigi neid lahti teha paar nädalat. Mine kusagile maale või üldse reisile kui võimalik. Juhendajale ütle, et vajad veidi eemalolekuaega või kui oled ka tööl ülikoolis, võta puhkust.

Mul küll pole endal sellist teema-kriisi vaid lihtsalt motivatsioonikriis olnud (endal lõpetamine kohe ukse ees, aga järsku tundsin, et olen nii väsinud sellest rabelemisest, et motivatsioon kadus). Minul see aitas – 2 nädalat mõtlesin muid mõtteid, elasin teises elurütmis, olin teadusest eemal ja see aitas, et motivatsiooni tagasi saada. Kuigi mul sellist tunnet, et teema poleks õige, küll ei olnud.

Võib olla sa siiski oled lihtsalt väsinud? Doktorandi töö ju ei ole nagu täistöökoht vaid palju enamat. Minul vähemalt on olnud, pole olnud puhkust juba 3 aastat, isegi mitte paari päeva. See kõik võib lõpuks juhtme kokku viia ja mõjuda tülgastavalt.

Kõige raskem on see, kui pole inimest, kellega neid asju ka arutada, st sarnases akadeemilises sfääris töötavat usaldusisikut. Mu sõbrannad, pereliikmed lihtsalt ei mõista neid muresid, kuna see valdkond on niivõrd eripärane, ei ole nii, et ahah, oled tülgastunud, vaheta töökohta, nagu enamasti soovitatkse. Doktorandiks olemine on lihtsalt palju enamat ja seda on raske asjasse mittepuutuvatele selgitada.

Ma sinu asemel ei otsustaks nii järsult, enne võtaks korralikku mõtlemisaega, kasvõi akadeemilist (st vähemalt hoiaksid tagasitee valla).

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Ma olen küll 3. aastal aga ma arvan, et mahuliselt ma küll nii kaugel pole, et järgmine aasta võiks otsad kokku tõmmata. Ehk mingi veerandi peal. Ma usun, et teema pole tüdinemises vaid ikka selles, et ma tunnen, et ma ei suuda sellest läbi närida ja seda ka ümbritsevatele veenvalt maha müüa.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui palju sul veel teha vaja oleks? Kui juba üle poole on tehtud, siis soovitaksin ikka edasi minna. Ja muidugi räägi juhendajaga, ehk on tõesti võimalik teemat natuke kallutada, et asi sulle meeldivamaks teha.
Teine asi on see, et üks teema tüütabki ära, see on normaalne. Ise sain õnneks magistrantuuri ja doktorantuuri ajal paar aastat lastega kodus olles puhata, muidu oleks vist ka juhe kokku jooksnud. Äkki oled ka lihtsalt väsinud? Kas sul poleks võimalik kasvõi paariks nädalaks puhkus võtta ja näiteks kuhugi reisile sõita? [/tsitaat]

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Mul on olnud kõigis astmetes kõrgkool, magister,doktor selliseid suuri kriise, eriti doktoriõppes(põhiõpe oli siis endistel karmidel aegadel).Doktoriõppes vahepeal ei teinud aastaid midagi, üritasin ka teemat vahetada, kuid juhendaja ei lubanud.Kui ei ole uurimisgrupi liige siis tekivadki sellised probleemid.

Tegelikult on kogu kõrgaridus + kraadiõpped selline, et kui üliandekad välja jätta, siis enamus söövad end lihtsalt sellest läbi, vaatamata sellele kas asi huvitab, kas nad ikka on kompetentsed jätkama jne.Soovitan ette kujutada, et see on lihtsalt selline mäng ja tegelikult ju ongi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Jah, väga õige. Ma olen selline nõudlik enda osas ja põhimõtteliselt täiesti magamata juba tükk aega, sest tunnen, et vean kõiki enda ümber alt. Lihtsalt, et aeg tiksub, surve on nii suur ja tean, et olen selle aasta venitamiste pärast juba päris korralikult rongist maas. See ei ole ainutl 3 nädalat, vaid eelnev aeg on ka kulunud parajale venitamisele, kuna asi kohati nii vastumeelne.
Natuke on ka neid motivatsioonikriisi elemente, kuid need on eelkõige sellest, et jõud ei käi üle. Väsinud olen ka. Käin ju ka täiskohaga tööl lisaks nende täiskohaga õpingute kõrvalt ning mu töö on samuti vaimselt korralikku pingutust eeldav.
Ja sama seis siin – sõbrannad ja abikaasa ei ole nendes teemades kodus. Nendega arutada paraku ei saa midagi. Tõttöelda oli siia perekooligi kirjutamine juba üsna vabastav.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Võta paariks nädalaks aeg maha – st mitte nii, et hambad ristis üritad iga hinna eest neid materjale lahti teha, vaid et ei plaanigi neid lahti teha paar nädalat. Mine kusagile maale või üldse reisile kui võimalik. Juhendajale ütle, et vajad veidi eemalolekuaega või kui oled ka tööl ülikoolis, võta puhkust.

Mul küll pole endal sellist teema-kriisi vaid lihtsalt motivatsioonikriis olnud (endal lõpetamine kohe ukse ees, aga järsku tundsin, et olen nii väsinud sellest rabelemisest, et motivatsioon kadus). Minul see aitas – 2 nädalat mõtlesin muid mõtteid, elasin teises elurütmis, olin teadusest eemal ja see aitas, et motivatsiooni tagasi saada. Kuigi mul sellist tunnet, et teema poleks õige, küll ei olnud.

Võib olla sa siiski oled lihtsalt väsinud? Doktorandi töö ju ei ole nagu täistöökoht vaid palju enamat. Minul vähemalt on olnud, pole olnud puhkust juba 3 aastat, isegi mitte paari päeva. See kõik võib lõpuks juhtme kokku viia ja mõjuda tülgastavalt.

Kõige raskem on see, kui pole inimest, kellega neid asju ka arutada, st sarnases akadeemilises sfääris töötavat usaldusisikut. Mu sõbrannad, pereliikmed lihtsalt ei mõista neid muresid, kuna see valdkond on niivõrd eripärane, ei ole nii, et ahah, oled tülgastunud, vaheta töökohta, nagu enamasti soovitatkse. Doktorandiks olemine on lihtsalt palju enamat ja seda on raske asjasse mittepuutuvatele selgitada.

Ma sinu asemel ei otsustaks nii järsult, enne võtaks korralikku mõtlemisaega, kasvõi akadeemilist (st vähemalt hoiaksid tagasitee valla).[/tsitaat]

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Doktoriõpingud on sild tulevasse teaduriellu ja paraku alles siis kui oled kraadi kätte saanud saad vabamalt (aga mitte täiesti vabalt) endale ise teema valida. Juhendaja ei saa nüüd kolmandal aastal enam mingit täiesti uut teemat anda, aga professorid on enamasti väga head psühholoogid, muidu nad poleks elus nii kaugele jõudnud. Tasub ikkagi minna juhendaja juurde ja rääkida oma kahtlustest, usu mind, ta süstib sulle uut huvi ja indu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Minu meelest on see täiesti normaalne nähtus – neli aastat ühe suure teemaga tegelemist ajabki enamiku inimesi hulluks. Ma usun, et suurem osa doktorante on mingil etapil sellises seisus. Ma ise ei tahtnud teise aasta lõpul oma teemast mitte midagi kuulda ja oksemaitse tõusis kurku juba ainult selle peale mõtlemisest. Kõige krooniks tekkis tunne, et teema on ette võetud täiesti valesti, see on niisugusel kujul mõttetu ning mitte kellelgi pole hiljem sellise tähtsusetu ja piinlikult tühise tööga peale hakata.

Muidugi tasub oma juhendajale rääkida, süda saab kergem. (Tegelikult ei saa ma üldse aru, mispärast Sa nii hirmsasti piinlikkust tunned, et inimestega oma emotsioonidest rääkida ei julge. Identiteedikriis õpingute, töö või karjääri mingil etapil on ju sedavõrd loomulik asi, mida siin häbeneda?) Aga ole valmis, et juhendaja ütleb Sulle seda mida minagi: niisugusesse etappi jõudmine on loomulik, nüüd tuleb hambad risti pigistada ja end lihtsalt, surm silme ees, asjast läbi pressida! Seda, et Sa põhimõtteliselt võimeline pole, ei usu ma ilmaski, takistuseks võib saada üksnes Su vastumeelsus asja vastu. Soovitan suhtudagi asjasse nii, et tegu on ajutise olukorraga, mis lihtsalt tuleb kuidagimoodi üle elada, ning tegelik elu algab alles pärast kaitsmist (seetõttu soovitan teha ka kõik endast olenev, et jõuda kaitsmiseni võimalikult ruttu, mitte asjaga venitada, tööd/artikleid muudkui paremaks kirjutada vmt). Oma täpsemat uurimisvaldkonda jõuad muuta ka siis, kui kraad juba käes on – doktorikraadiga inimesel on enamasti päris head võimalused soovitud teema juures tööd leida. Kui Sul on kuskil väljaspool praegust uurimisvaldkonda mõni muu meelisteema, ei tee võib-olla üldse paha, et Sa pole seda tavapärase doktorantuuri-iiveldusega enda jaoks ära rikkunud. Ainuke olukord, kus vahest tuleks pikemalt järele mõelda, mida, kellele ja milleks, on minu meelest see, kus tegelikult huvitav teema on praegusest nii kauge, et kuulub mingile hoopis teisele erialale, kus Sul poleks praeguse eriala kraadiga midagi peale hakata. Sel juhul tõesti tuleks järele mõelda …

Mul on oma doktoritöö kaitsmisest praegu möödas viis aastat. Mina alustasin suure hurraa ja vaimustusega, aga jõudsin ikka täpselt samasse punkti, kuhu Sina. Võib-olla ainult selle erinevusega, et ma olin tollesse punkti jõudes juba niivõrd tüdinud, et ei esitanud endale liiga suuri nõudmisi ega mõelnud, et ma pole üldse võimeline seda tööd tegema, vaid mõtlesin tülpinult, et kui ma ennast ainult sundida suudan, siis mingi käki ma ikka kokku keeran, mille eest paber pihku antakse. Nutsin juhendaja rinna najal, surusin siis hambad risti, sidusin end kõikvõimalike taganemisteed mittejätvate lubadustega kaitsta oma töö juba enne nominaalaja lõppu ning käkerdasin viimaks lihtsalt midagi enam-vähem kokku. (Mul oli muidugi natuke teine olukord, sest ma tegin oma töö monograafiana ja kohustuslikud artiklid olid mul juba ilmunud doktorantuuri esimesel aastal hoopis teemaga seotud teadusmagistritöö põhjal, nii et nende pärast polnud muret. Aga ausalt öeldes üht suurt mitmesajaleheküljelist õudust kirjutada on veel hullem kui väiksemaid artikleid.) Ülepeakaela ja lohakalt sai, ma ise mäletan seda perioodi justkui unes. Aga juba enne kaitsmist tuli minu üllatuseks mitu inimest, kes polnud minuga üldse seotud, rääkima, kui hea see ikka olevat, et ma niisuguse töö kirjutasin ja et seda olevat väga tarvis olnud. Siiamaani kuulen kolleegidevahelistest vestlustest, kuidas üks või teine inimene on mõne tema uurimistööks vajaliku fakti leidnud minu doktoritööst, ja mulle on päris palju viidatud. Kaitsmisest on möödas viis aastat ning ma ise hakkan alles praegu jõudma sellesse punkti, et olen nõus uurida võtma oma doktoritööga seotud teemasid ning keeran ka ise vahel oma doktoritöö lahti (iga kord muide ise siiralt hämmeldudes, et see siiski nii üllatavalt asjalik ja kasutamiskõlblik on, ehkki ma ise pidasin seda tollal täiesti mõttetuks, lihtsalt lõpudiplomi saamiseks kokkukritseldatud käkerdiseks).

Usu mind, elu läheb märksa lihtsamaks, kui Sa selle töö valmis oled teinud, tuleb ainult vastu pidada! Uuesti alustada võib, aga pole mõtet, sest tegelikult pole mingit garantiid, et Sa ka uue teemaga samasse surnud punkti ei jõua, kus praegu oled. Sa oled juba liiga palju tööd teinud ja vaeva näinud, et sellele kõigele lihtsalt käega lüüa. Doktoritöö kirjutamine ongi üks paras õudus, olgu see teema milline tahes.

PS. Siin on üllatavalt palju asjalikke vastuseid, aga võimalik, et saad veel halvustavaid vastuseid inimestelt, kes pole ise oma keskharidusest või bakakraadist kunagi kaugemale jõudnud ega tea ligilähedaseltki, millest nad räägivad. Ära pane seda tähele.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

See, et Sul on väidetavasti alla poole tehtud, ei pruugi olla mingi näitaja. Oleneb muidugi, kas Sa kirjutad artikliväitekirja või monograafiat, sest artikliväitekirja puhul tuleb oma tööd üldjuhul tõepoolest veidi ühtlasemalt jaotada, aga minu arust suurem osa doktorante teeb alati lõviosa oma tööst viimasel kaitsmiseelsel aastal. See lihtsalt on nii, et kogu aeg on ju mingid muud kohustused ka ja ei jõua doktoritööga küllalt tegelda. Aga kui ühel hetkel on aeg sealmaal, et tuleb töö esitada, muutub see paratamatult prioriteediks number üks ning võetakse ka mingi periood, kus pühendatakse kogu võimalik olemasolev aeg ainult doktoritööle, olles seega ühe lühikese ajaperioodi jooksul palju kordi produktiivsem kui varem.

Kas Su täiskohaga töö ei ole siis üldse doktoritööga seotud? Kui ei, siis muidugi see just asja ei lihtsusta. Mina olin ikkagi ülikoolis tööl ja suure osa sellest, mille eest mulle palka maksti, moodustaski doktoritöö kirjutamine. Lõpuotsa peal, kui doktorantidel keelati sihtteema põhitäitjaks olla, võtsin end veel ametlikult doktorantuurist lahti ja kaitsesin eksternina, et saaksin ikka ülikoolis tööl olla ja sealt palka teenida. Igal juhul ma kardan, et ühel hetkel pead Sa leidma võimaluse muude töökohustustega ajutiselt veidi tagasi tõmmata ja end esmajoones oma ebameeldivaks muutunud doktoritööle pühendada – ilma võimaluseta ainult sellele keskenduda on väga raske uurimistööga lõpule jõuda.

Seda, kas puhkus võiks olukorda parandada, pead muidugi ise tajuma. Mind see ei aidanud, eemalolek üksnes süvendas mu hirme, ebameeldivustunnet ja tahtmatust uuesti pöörduda selle juurde, mida ma nii väga kogu hingest vihkama olin hakanud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Ma olen väga tänulik, kes oma kogemusi siin (ja veel nii pikalt ja põhjalikult) jagasid. Ilmselt pean veidi oma enda mõtteid struktureerima, et mõista, kus praegu see kõige suurem takistus on. Olen tõesti selline hambad ristis edasimineja ja asju pooleli ei jäta. Loodan, et rabelen selelst august välja. Praegu pean mõistma, kus on probleem ja mil moel siit edasi minna. Kindlasti räägin juhendajaga, kui enda mõtted pisut selgemad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu meelest on see täiesti normaalne nähtus – neli aastat ühe suure teemaga tegelemist ajabki enamiku inimesi hulluks. Ma usun, et suurem osa doktorante on mingil etapil sellises seisus. Ma ise ei tahtnud teise aasta lõpul oma teemast mitte midagi kuulda ja oksemaitse tõusis kurku juba ainult selle peale mõtlemisest. Kõige krooniks tekkis tunne, et teema on ette võetud täiesti valesti, see on niisugusel kujul mõttetu ning mitte kellelgi pole hiljem sellise tähtsusetu ja piinlikult tühise tööga peale hakata.

Muidugi tasub oma juhendajale rääkida, süda saab kergem. (Tegelikult ei saa ma üldse aru, mispärast Sa nii hirmsasti piinlikkust tunned, et inimestega oma emotsioonidest rääkida ei julge. Identiteedikriis õpingute, töö või karjääri mingil etapil on ju sedavõrd loomulik asi, mida siin häbeneda?) Aga ole valmis, et juhendaja ütleb Sulle seda mida minagi: niisugusesse etappi jõudmine on loomulik, nüüd tuleb hambad risti pigistada ja end lihtsalt, surm silme ees, asjast läbi pressida! Seda, et Sa põhimõtteliselt võimeline pole, ei usu ma ilmaski, takistuseks võib saada üksnes Su vastumeelsus asja vastu. Soovitan suhtudagi asjasse nii, et tegu on ajutise olukorraga, mis lihtsalt tuleb kuidagimoodi üle elada, ning tegelik elu algab alles pärast kaitsmist (seetõttu soovitan teha ka kõik endast olenev, et jõuda kaitsmiseni võimalikult ruttu, mitte asjaga venitada, tööd/artikleid muudkui paremaks kirjutada vmt). Oma täpsemat uurimisvaldkonda jõuad muuta ka siis, kui kraad juba käes on – doktorikraadiga inimesel on enamasti päris head võimalused soovitud teema juures tööd leida. Kui Sul on kuskil väljaspool praegust uurimisvaldkonda mõni muu meelisteema, ei tee võib-olla üldse paha, et Sa pole seda tavapärase doktorantuuri-iiveldusega enda jaoks ära rikkunud. Ainuke olukord, kus vahest tuleks pikemalt järele mõelda, mida, kellele ja milleks, on minu meelest see, kus tegelikult huvitav teema on praegusest nii kauge, et kuulub mingile hoopis teisele erialale, kus Sul poleks praeguse eriala kraadiga midagi peale hakata. Sel juhul tõesti tuleks järele mõelda …

Mul on oma doktoritöö kaitsmisest praegu möödas viis aastat. Mina alustasin suure hurraa ja vaimustusega, aga jõudsin ikka täpselt samasse punkti, kuhu Sina. Võib-olla ainult selle erinevusega, et ma olin tollesse punkti jõudes juba niivõrd tüdinud, et ei esitanud endale liiga suuri nõudmisi ega mõelnud, et ma pole üldse võimeline seda tööd tegema, vaid mõtlesin tülpinult, et kui ma ennast ainult sundida suudan, siis mingi käki ma ikka kokku keeran, mille eest paber pihku antakse. Nutsin juhendaja rinna najal, surusin siis hambad risti, sidusin end kõikvõimalike taganemisteed mittejätvate lubadustega kaitsta oma töö juba enne nominaalaja lõppu ning käkerdasin viimaks lihtsalt midagi enam-vähem kokku. (Mul oli muidugi natuke teine olukord, sest ma tegin oma töö monograafiana ja kohustuslikud artiklid olid mul juba ilmunud doktorantuuri esimesel aastal hoopis teemaga seotud teadusmagistritöö põhjal, nii et nende pärast polnud muret. Aga ausalt öeldes üht suurt mitmesajaleheküljelist õudust kirjutada on veel hullem kui väiksemaid artikleid.) Ülepeakaela ja lohakalt sai, ma ise mäletan seda perioodi justkui unes. Aga juba enne kaitsmist tuli minu üllatuseks mitu inimest, kes polnud minuga üldse seotud, rääkima, kui hea see ikka olevat, et ma niisuguse töö kirjutasin ja et seda olevat väga tarvis olnud. Siiamaani kuulen kolleegidevahelistest vestlustest, kuidas üks või teine inimene on mõne tema uurimistööks vajaliku fakti leidnud minu doktoritööst, ja mulle on päris palju viidatud. Kaitsmisest on möödas viis aastat ning ma ise hakkan alles praegu jõudma sellesse punkti, et olen nõus uurida võtma oma doktoritööga seotud teemasid ning keeran ka ise vahel oma doktoritöö lahti (iga kord muide ise siiralt hämmeldudes, et see siiski nii üllatavalt asjalik ja kasutamiskõlblik on, ehkki ma ise pidasin seda tollal täiesti mõttetuks, lihtsalt lõpudiplomi saamiseks kokkukritseldatud käkerdiseks).

Usu mind, elu läheb märksa lihtsamaks, kui Sa selle töö valmis oled teinud, tuleb ainult vastu pidada! Uuesti alustada võib, aga pole mõtet, sest tegelikult pole mingit garantiid, et Sa ka uue teemaga samasse surnud punkti ei jõua, kus praegu oled. Sa oled juba liiga palju tööd teinud ja vaeva näinud, et sellele kõigele lihtsalt käega lüüa. Doktoritöö kirjutamine ongi üks paras õudus, olgu see teema milline tahes.

PS. Siin on üllatavalt palju asjalikke vastuseid, aga võimalik, et saad veel halvustavaid vastuseid inimestelt, kes pole ise oma keskharidusest või bakakraadist kunagi kaugemale jõudnud ega tea ligilähedaseltki, millest nad räägivad. Ära pane seda tähele.[/tsitaat]

Hmmm, palun väga vabandust, tahtsin Sinu jutule ‘kiida’ punktid panna, aga täiesti kogemata vajutasin hoopis ‘laida’ nuppu. Nii et palun võtta minu plusspunktid arvesse, kuigi need seal numbritena ei kajastu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Mitu kaitsmiseks sobilikku artiklit on? KUI alla kolme siis oled enda jaoks lati liiga kõrgele seadnud ja loobu. Vastasel juhul tegeled aja raiskamisega ja enda tapmisega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Et kui 2,5 aastaga pole 3 artiklit valmis, siis pole mõtet edasi tehagi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Mul on teinekord ainukeseks motivatsiooniks see, et alustatud tegu saaks lõpetatud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Mis valdkonna doktorant oled?
Mul käsil teine aasta ja olen enda seatud ajakavast pisut maas, aga ei muretse veel, sest see on teatud varuga mul tehtud…2 väikest last ja majaehitus (teen kõiki töid, mis vaja) võtavad oma aja…
Mul oli magistris sama teema mis praegu. Teema ise meeldib mulle, aga raske on olnud teistele inimestele seletada, et milleks ometi mu tööd vaja on, ma ei taha ju muidusööja või maksumaksja raha raiskaja olla. Minu uuringud ei too kohe käegakatsutavat kasu: uurin elukaid, keda silmaga ei näe ja kes elavad suht ekstreemses biotoobis. Välitöödel on küll vahel masendus peal, kui uudistajat väheke kahtlustavalt küsivad, et aga mis siis sellest kasu on… minu jaoks mõjus väga vabastavalt vestlus matemaatikadoktorantidega, kes seletasid, et otsene kasu nende tööst saabub heal juhul 50, aga tõenäoliselt saja-paarisaja aasta pärast, siis jõuavad nende avastused praktiliste rakendusteni ja et nii on see matemaatikas alati olnud.

Kui tead, et Su töö on vajalik, siis on motivatsiooni palju rohkem. Kui leiad, et töö ei ole vajalik, siis mõtle sellele, et doktorantuuri astudes pidi ju oma teemat ometi miskile komisjonile tutvustama ja nemad pidid selle kui piisavalt mõtteka heaks kiitma. Vbl pole Sa leidnud oma uurimisteemale kõige õigemat väljundit? Ja kuigi uurimisteemat naljalt muuta ei saa, saab ometi muuta rõhuasetust ning kui teema on liialt raske lihtsalt suure mahu tõttu, siis saab ehk koormat jagada? Pea ses osas kindlasti juhendajaga nõu. Mina nt teatasin oma juhendajatele, et üksi ma kõiki proove läbi analüüsida ei jõua ja need, mille analüüsiks pole vaja nii spetsiifilisi oskusi, määrisin teistele kaela (juhenda loal muidugi). Selleks on ju ometi tööle võetud igasugu laborandid…

Üks mu tuttav aga rääkis, et temale oli doktorantuur nagu töökoht…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Et kui 2,5 aastaga pole 3 artiklit valmis, siis pole mõtet edasi tehagi?[/tsitaat]Ah, saada seenele sellised mõttetud arvamusavaldused. Loodusteaduste valdkonnas näiteks üldjuhul kolm artiklit = valmis doktoritöö, ainult sissejuhatus veel puudu. Need tavad, kui palju ühel või teisel erialal artikleid doktoritööks kirjutatakse, mida ja kus avaldada õnnestub, on nii erinevad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oot, kellele sa õpid?? Või siis kelle rahast??
Et mis need teised imetlejad siia puutuvad?
Doktoriõpinguid viljeleva inimese kohta suht ebaküps teemakäsitlus.[/tsitaat]

kle, ära ütle midagi, kui sul ei ole midagi öelda, eks

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Pange tähele, kui korralikult siinsed kasutajad kirjutavad! Lahe.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oot, kellele sa õpid?? Või siis kelle rahast??
Et mis need teised imetlejad siia puutuvad?
Doktoriõpinguid viljeleva inimese kohta suht ebaküps teemakäsitlus.[/tsitaat]

kuule, ära ütle midagi, kui sul ei ole midagi öelda, eks. Aitäh

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Ma ei viitsinud kogu teemat lugeda, sest lahmimiseks läks. No nagu ikka perekool. Ühe ülalpool oleva kommentaari kohta ütleks, et doktoriõpinguid viljelev inimene ei peagi olema küps isiksus. Mina küll pole ega proovigi olla. Kui küpseks saan ja enam kuhugi isiklikus plaanis areneda pole, siis võib kõrvad pea alla panna.

Olen ka doktorant (ausalt, ei taha mõelda kui kaua juba, lapsega kodus ja akadeemilisel olen pikalt olnud) ja ehk aitab, kui lohutuseks ütlen, et see on tavaline kolmanda aasta doktorantuuri kriis. Päris paljudel tuleb ette. Sel ajal on meeletult poolelijätmisi ja erialavahetusi. Oled jõudnud selleni, et jagad oma teemat ja nö lagi on ette tulnud mingis mõttes. Positiivseim, mida teha saad, on, et hakkad tegelema mingi veidi teise (aga seonduva) valdkonnaga ja siis püüad pärast need 2 valdkonda siduda. Nii võid päris ägedaid tulemusi lõpuks saada.

Soovitan kindlasti juhendajaga rääkida. Juhendaja pole mingi koll, keda karta. Ta ongi sinu abistamiseks. Püüa rääkida positiivses võtmes, et soovid vahepeal midagi muud teha. Juhendaja võib olla mõistev ja sulle mingi teise valdkonna kätte juhatada. Või siis võib ta üritada sind veenda, et \”pinguta enne doktoritöö ära, küll siis teed, mis tahad\”. Ausalt öeldes sellisel juhul pole just eriti kerge edasi minna, aga püüa selgitada, et sul on ikka väga \”kopp ees\” juba…

Alati on variant, et võtad akadeemilise ja lähed kuhugi tööle. Aga siis ma kardan, et jääbki sul asi pooleli. Ma enda kraadi kaitsmises küll väga kindel enam pole.

Please wait...
Postitas:
Alfonss

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

ütleme nii, et kui see uurimistöö ei ole mingi absurdsus, st omab teaduslikult mingit väärtust, siis lase aga edasi. elad üle.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei viitsinud kogu teemat lugeda, sest lahmimiseks läks. No nagu ikka perekool. Ühe ülalpool oleva kommentaari kohta ütleks, et doktoriõpinguid viljelev inimene ei peagi olema küps isiksus. Mina küll pole ega proovigi olla. Kui küpseks saan ja enam kuhugi isiklikus plaanis areneda pole, siis võib kõrvad pea alla panna.

Olen ka doktorant (ausalt, ei taha mõelda kui kaua juba, lapsega kodus ja akadeemilisel olen pikalt olnud) ja ehk aitab, kui lohutuseks ütlen, et see on tavaline kolmanda aasta doktorantuuri kriis. Päris paljudel tuleb ette. Sel ajal on meeletult poolelijätmisi ja erialavahetusi. Oled jõudnud selleni, et jagad oma teemat ja nö lagi on ette tulnud mingis mõttes. Positiivseim, mida teha saad, on, et hakkad tegelema mingi veidi teise (aga seonduva) valdkonnaga ja siis püüad pärast need 2 valdkonda siduda. Nii võid päris ägedaid tulemusi lõpuks saada.

Soovitan kindlasti juhendajaga rääkida. Juhendaja pole mingi koll, keda karta. Ta ongi sinu abistamiseks. Püüa rääkida positiivses võtmes, et soovid vahepeal midagi muud teha. Juhendaja võib olla mõistev ja sulle mingi teise valdkonna kätte juhatada. Või siis võib ta üritada sind veenda, et \”pinguta enne doktoritöö ära, küll siis teed, mis tahad\”. Ausalt öeldes sellisel juhul pole just eriti kerge edasi minna, aga püüa selgitada, et sul on ikka väga \”kopp ees\” juba…

Alati on variant, et võtad akadeemilise ja lähed kuhugi tööle. Aga siis ma kardan, et jääbki sul asi pooleli. Ma enda kraadi kaitsmises küll väga kindel enam pole.[/tsitaat]
Lahmimiseks? Üks tobe postitus ja palju arukaid, sisukaid teemakäsitlusi. Võibolla sullegi head neid lugeda ja kaasa mõelda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: väga piinlik lugu seoses õpingutega

Võta akadeemiline või saa laps (loen, et oled abielus). Pühendud aasta beebile, siis on hea värskendav vaikselt töö kallal jälle nokitsema hakata.

Ise jätsin doktorantuuri pooleli peale esimest aastat, ei sobinud teema ega juhendaja. Sellest on nüüd möödas 5 aastat ja nüüd mõlgub mõte sinna poole, et otsiks uue teema ja juhendaja. Kuna sul on üle poole teest selja taga vist, siis sinu asemel võtaksin natukeseks aja maha ja seejärel punnitaks lõpuni.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 42 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud väga piinlik lugu seoses õpingutega

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.