Teema: Väga sügav depressioon

Jah tervenemine on täiesti võimalik.Kuid raske depressiooni korral on siiski vajalik juba haiglaravi.Sest patsiendi elu võib olla ohus.

Ei taha liikuda… paljud ei taha.

TA

On viibinud haiglaravil. Psühhiaatrias. Sealt kirjutati peale 1,5kuud välja. Pandi peale hulganisti ravimeid ,praegu ravi kestnud 3kuud. Muutusi erilisi pole. Igasugusest füsioteraapiast jne pole huvitatud ja ütleb et ei jõua ja ei taha, tahab olla ainult pikali aga seda muidugi ei lasta teha. Ratastoolis ikka tuleb olla.

TA

Ratastoolis, sest ta ei jõua ise liikuda. Uuringud on tehtud ja kehaliselt pidi kõik korras olema aga see peas kinni, et ei taha kõndida ja tahab olla ainult pikali.

Jõuetus võib olla neist ravimitest.

#3928402:

TA

Jõuetus ja soov mitte liigutada oli ka enne ravimeid mõned kuud.

Alguses oli tavahaiglas siis psühhis.

Füsioterapeut proovis ja proovis aga kahjuks tema tulemused ei kandnud vilja. Ma ei tea kuidas sundida inimest liigutama kui tal endal motivatsioon 0?

Ei huvitu enda paranemisest, ega teiste lähedaste eludest. Mitte millestki. Tundubki kõige sügavam depressioon.

Vaikselt kulges see aga konkreetne põhjus ebaselge.

Kas tegemist vanuri või täies elujõus inimesega?

Inimene on ratastoolis ja 1.5 kuud oli psühhiaatria haiglas? Siis ka psühhiaatrid ei tea mis inimesel viga on. Tegemist pole klassikalise depressiooni juhtumiga.Tegemist võib olla hoopis mõne neuroloogilise haigusega.(Alzheimer?)

Ratastooli pannakse, see on talle vastumeelne aga see on vajalik, et lihased tugevneksid.

Tehti erinevaid uuringuid, kas närv ei anna jalgadele signaali või muu kehaline mure

aga ei avastatud ühtegi. Enne haiglasse minekut veel käis kuigivõrd ise aga enamasti oli pikali aga see pole ka hea , sest siis tekivad lamatised jne. Psühhiaater ütles, et see peas kinni, et ei taha liikuda jne.

Võimalik, et ongi nii raske depressioon, et ei tahagi enam midagi ja ei taha püsti tulla.

Ei käi wc ka enam ise.

Tahtsingi teada kas keegi nii ekstreemset juhtumit teab ja siiski sellest võimalik välja tulla.

#3928736:

Väljend, et liikumise puudus on “peas kinni”, kipub probleemi olemust vähendama ja haiget sildistama – ta oleks justkui ise laisk ja süüdi.

Tegelikult mitte. See tähendab lihtsalt seda, et füüsiliselt ei ole tal mingeid häireid leitud. Takistuseks on psüühiline blokk. Ja iga psühhiaater teab, et patsiendile või tema lähedastele ütlemine, et see on peas kinni patsienti kuidagi motiveerima ei hakka. Pigem on see lohutus lähedastele, et vähemalt on nüüd teada, et füüsiliselt mingeid takistusi ei ole ning peab keskenduma psüühikale.

Ilmselgelt on tegemist raske juhtumiga. Ravi on kestnud 3 kuud – kas saab nii lühikese aja kohta öelda, et raviskeem ei toimi? Ütled ju isegi, et “tee tulemusi andva raviskeemi paikasaamiseni võib olla veel pikk”. Mis ajavahemik oleks sobiv selliste raskete juhtumite puhul, et peaks olema mingigi märk sellest, et ravi toimib? Kui ravi ei toimi, siis ilmselgelt märkavad seda ka arstid. Keegi siin ei tea, mida arst järgmiseks on planeerinud teha, äkki ootab 4 kuud ära enne kui midagi muutma tahab hakata?

Võiks ju arvata, et psühhiaatrid konsulteerivad omavahel ja jagavad kogemusi selliste raskete juhtumite osas. Ravimidooside koguste või ravimite valiku muutmine peaks ju ka olema elementaarne järgmine samm. Nii nagu ei peaks patsienti 3 kuuga maha kandma võiks ikka ka arstile anda võimalus oma planeeritud raviskeemiga lõpuni minna.

Aga muidugi võib konsulteerida ka teiste arstidega, kui praegust enam ei usalda.

Kas kõhust MRT uuring on tehtud? See näitab kohe ära kõik kasvajad. Minu emal oli suht sama. Peale ema kukkumist ja luumurdu ortopeedid määrasid kõhust MRT uuringu.Soolestikus leiti kasvaja, siirdes leiti ka maksas ning luudes.Kasvaja oli ka pähe jõudnud.Kõik oli kasvaja süü.Mingit depressiooni ei olnud.Vaene ema oli psühhiaatria haiglas 2 kuud ja tulemus oli null.Mitteüks arst ei vaevunud peaga mõtlema miks närvitabeletid ei mõju.