Esileht Pereelu ja suhted Väga suur segapundar mu elus

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 91 )

Teema: Väga suur segapundar mu elus

Postitas:
Kägu

Tere. Olen juba mõnda aega oma elus segaduses.
Kõige suurem segadus algas pärast koolilõppu, kui kolisime kaaslasega pealinna ja mina pidin otsustama, mida eluga edasi teha. Kaaslane 10a vanem ja temal polnud midagi otsustada, temal juba aastaid stabiilne töökoht olnud.
Kuigi kooliajal olin ma igati aktiivne neiu, polnud mul siiski aimugi, mida teha tahaksin. Käisin ka ülikooli katsetel, selleks ajaks oli mul segadus süvenenud ja hakanud häirima ka vaimset tervist ja katsetele minnes ma ei tundnudki, et ma üldse ülikooli sisse sooviks saada. Ei saanudki. Vaimne tervis oli ikka häiritud, aga ma ei teinud sellest välja esialgu, arvasin, et lihtsalt stressiperiood, paha tuju jms.
Mõtlesin siis, et leian enam-vähem okei töö endale, et lõpuks ometi saan ju omaette elada ja ise raha teenida ja tööl käia. Tegelikult olin harjunud tööl käimisega juba, sest käisin ka terve gümnaasiumiaja tööl. Lõppkokkuvõttes käisin suvel neljas erinevas kohas tööl, sattusin kohtadesse, kus asjad ei olnud nii, nagu lubati. Kohtadesse, mis mind lõpuks stressi ajasid või mulle vastumeelseks muutusid.
Lõpuks olin ma vaimselt täiesti rööpast väljas. Leidsin end seisus, kus ma hakkasin oma kaaslases millegipärast kahtlema (olime selleks ajaks 11 kuud koos olnud), kas tahan suhet jätkata, äkki peaks vallaline hoopis olema (pole kunagi seda olnud, teismelisest saadik suhtes olnud) ning samuti langesin depressiooni. Tol hetkel käisin veel ühes kohas administraatorina 2 korda nädalas tööl, aga sealtki tulin lõpuks ära. Ma ei tahtnud enam mitte kuskil käia, kedagi näha ega kellegagi suhelda. Soovisin olla vaid voodis päevad läbi. Mul polnud enam söögi-isu, olin pesemise ära unustanud ja nutsin aeg-ajalt. Mind valdas täielik apaatsus, eluisu oli otsas.
See olukord oli minu jaoks esmakordne ja jube, aga ikka ei otsinud abi, sest mõtlesin, et see läheb ise üle. Aga ei läinud. Läks hullemaks. Kaaslasega toimus ilmselgelt meil ka kaugenemine, sest mina ei tahtnud ega suutnud enam mitte midagi muud teha, voodielugi kadus ära. Nii ma siis veetsingi oma nädalaid kodus nelja seina vahel olles. Vahel suutsin mõnele juhutööle minna, aga üldiselt kaasnes sellega vastikustunne ja lõpuks ma enam ei käinudki kuskil. Korra käisin ka ühel kuuajalisel kursusel, asi oli natuke parem, sest olin E-R kl 8-16 tegevuses, aga tunne sees oli ikka endine – segaduses, tühi, depressiivne ja suhte osas endiselt segadus – ei saanud aru, mida tahan ja mida tunnen.
Kursus lõppes ja mul polnud huvi end sellel alal edasi arendada ega praktikale minna. Jäin jälle lihtsalt koju, voodisse ja olen seda siiamaani ja siiamaani on ka suhtes segadus. Kolm kuud on juba see kestnud ja ausaltöeldes on meie suhe justkui korterikaaslastel. Pole mul enam südamest tulevat soovi kallistada, suudelda, rääkida nii tihti enam üksteisega. Minuga ausaltöeldes raske ka kahjuks suhelda, olen hakanud ärrituma kergemini iga asja peale ja ühe korra saatis kaaslane mind ka natukeseks ajaks enda õe juurde, sest olin nii negatiivne juba ja ta ei tulnud sellega enam toime. Ainuke asi, mida ma tahan teha, on söögitegemine endale ja kaaslasele. Voodieluga on endine seis – pigem pole mul isu, aga samas vahepeal ikkagi rahuldame üksteise vajadusi. Üleüldiselt ma nagu ei võtaks teda enam mehena.. Vahepeal ikka vaatan teda ja läheb olemine härdaks ja tahaks kallistada.
Otsustasin üks hetk, et ma ei taha enam selline juurvili olla ja otsisin abi. Tahtsin olla endine aktiivne, elujõuline, uudishimulik, teotahteline tüdruk.
Läksin teraapiasse, tasuta ja vaid neli seanssi. Rääkisin oma depressioonist ja segadusest suhte osas ka terapeudile, ta pani mind mõtlema sellele, et mis ma sellest suhtest saan, mis on plussid ja miinused praeguses olukorras. Et äkki kasutame kaaslasega lihtsalt üksteist ära, tema ostab süüa, maksab elamiskulud (kuna mina ju tööl ei käi enda seisundi tõttu) ja mina siis elan siin, teen süüa ja vahepeal, kui on tuju, siis olen ka voodis temaga. Kaisus magame niikuinii iga õhtu.
Plussidele ja miinustele mõeldes praeguses seisukorras suutsingi ainult genereerida välja sellised kasutegurid nagu eelnevalt kirjeldasin, näiteks, et mul on koht, kus saan segamatult olla (muidu peaksin elama õe juures, tema perega) ja ei saa omaette olla jne. Samas ka tunne, et mul on keegi ja kui vaja, saan talle midagi kurta. Miinustes oli näiteks see, et on pinged ja tülid, sest lähen närvi ja käitun inetult ja pärast tunnen end ülimalt pahasti, süütunne koormab mind ja teeb mulle olemist veel raskemaks. Plusse, miinuseid oli veel, aga tõin paar näidet vaid.

Väga pikk jutt, aga tundsin, et pean välja saama selle endast veelkord. Kes viitsivad lugeda, siis minu küsimus järgmine – kas kellelgi on olnud sarnast olukorda? Kahtleb mehes, on depressioonis ja justkui identiteedikriisis, ei tea enam, mida elult tahta, mida teha elus ja suhtes. Kas depressioon võib mõjutada tundeid kaaslase vastu või pigem mitte? Mida ma tegema peaksin? Olen iseennast kaotanud ja usun, et sellest sai alguse ka depressioon, et ma ei leidnud enda elus suunda ja ei osanud kuidagi käituda.

Taustainfoks – praegune mees siis igati korralik, hästi hooliv ja mõistev, armastav, teeb kõike mu heaks. Vigu nagu pole. Ainuke asi, millele olen ma aina rohkem mõtlema hakanud on see, et ta ei sea endale elus väga sihte, pole nagu selline ambitsioonikas inimene. (Mina olen, pean õppimist, arengut jne väga tähtsaks ja huvitavaks). Tema elu on ainult töö-kodu-töö. Hobisid tal pole, enda arendamisega ei tegele, kodus mängib mingeid telefonimänge või loeb ulmeraamatuid.

“Koos” oleme olnud 1a 2k. Ta on mu teine suhe. Tgeelikult ma jooksin ühest suhtest teise. Enne seda olin 3 aastat koos oma esimese peikaga. Kui tutuvsin praeguse kaaslasega, siis esimese peikaga oli selleks ajaks ainus probleem see, et ta oli minu arust mugavustsoonis ning ma ei kuulnud enam komplimente jne. Praegusega tutvudes kuulsin ma kogu aeg meeletuid komplimente, mida ma elusees kuulnud polnud. Kuna olin pärit katkisest ja vägivaldsest perekonnast, siis madala enesehinnangu tõttu olin ma niiii meelitatud sellistest sõnadest. Esimese peika mahajätmine oli minu jaoks meeletult raske, ei olnud enne midagi sellist läbi elanud. Kestis ikka mitu kuud see kahevahel olemine (mõlemad olid sellest teadlikud, olin mõlemaga üdini aus) Lõpuks ma ei teinudki otsust puhtalt üksi, vaid kuulasin ka teiste arvamusi ja mõjutusi.Muidugi oli siin mängus ka minu meeletu armumine ja ettekujutamine, et tema teeb mu nii õnnelikuks, temaga on kõik hea, tema on õige, temaga ei tule seda rutiini/mugavustsooni. Ma ei olnud veel siis sellisel tasandil, et aru saada, et rutiin tuleb igas suhtes ja et kõik algab iseendast, et keegi teine ei saa mind õnnelikuks teha. Olen tagasi vaadates mõelnud, et tegelikult ma poleks oma esimest armastust maha jätnud, kui poleks teist ilmunud. Ma küll mõnikord “ähvardasin” esimesele, et kui ta ei muutu, siis lähen ära (väga väga vale teguviis, olen sellest õppinud), aga tegelikult ma ei mõelnud kordagi seda tõsiselt. Vaatamata sellele, et olin temast vaimselt arengust ees ja natuke küpsem, oli meil tegelikult koos need 3 aastat väga väga toredad. Mina olin 15 ja tema 17, kui suhte läksime, suhe lõppes minu 18-aastaseks saades ja tema 20-a saades. Tal oli palju ägedaid hobisid ja me tundsime ennast üksteisega 100% vabalt, käisime mööda Eestit telkimas jne, perekonnaga olin väga lähedane tal. Ühesõnaga tegelikult oli meil tore aeg ja tundsin end väga koduselt temaga.
Uues suhtes ikka alguses ikka veel igatsesin endist kaaslast ja vahepeal kahtlesin siis jälle meie suhtes ja mul oli ikka meeletult raske. Ajapikku see igatsus kadus, kahtlused kadusid.. Kui siis vaid paar korda tulid tagasi seoses mehe ambitsioonitusega, aga muu oli nagu korras.

Väga pikk tekst, aga tundsin, et tahan välja saada endast. Loodan, et keegi võtab vaevaks lugeda ja annab omapoolse nägemuse, mis minuga küll toimub, miks kahtlen, mis ma tegema pean. Kui terapeut küsis, mis mulle kõige tähtsam on praegu, vastasin, et enda korda saamine. Tahan jälle tegutseda, käia trennis, tööl, ennast arendada. Aga samas kaaslasest lahti lasta (kui pole põhjust, või tegelt on??) Ma ei tea, imelik tunne. Aga see küsimus kas peaks jätkama temaga koosolemist ja proovima uuesti sügavat huvi tema vastu taastada või jätkama üksinda, et enda tervis korda saada ja iseennast taas üles leida kükitab iga päev mul kuklas, isegi kui praegune kaaslane on öelnud, et ta ei oota ega looda mult enam klassikalist suhet, aga samas tahab, et ma olemas ikka oleksin..

Mina 19, tema 29.
Ootan arvamusi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nii – ja mis küsimus oli?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kes viitsivad lugeda, siis minu küsimus järgmine – kas kellelgi on olnud sarnast olukorda? Kahtleb mehes, on depressioonis ja justkui identiteedikriisis, ei tea enam, mida elult tahta, mida teha elus ja suhtes. Kas depressioon võib mõjutada tundeid kaaslase vastu või pigem mitte? Mida ma tegema peaksin? Olen iseennast kaotanud ja usun, et sellest sai alguse ka depressioon, et ma ei leidnud enda elus suunda ja ei osanud kuidagi käituda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

praegune mees siis igati korralik, hästi hooliv ja mõistev, armastav, teeb kõike mu heaks. Vigu nagu pole. Ainuke asi, millele olen ma aina rohkem mõtlema hakanud on see, et ta ei sea endale elus väga sihte, pole nagu selline ambitsioonikas inimene.

No depressiooniraviga tuleb siiski tegeleda, kasvõi medikamentide abiga. Samuti tuleb endale eesmärk seada, kasvõi hambad ristis mingil töökohal aasta aega püsida, isegi kui ei meeldi. koolis said ju käidud kuigi ka iga päev seal ei meeldinud.

Etteheide, et mehel pole ambitsioone, kui sinul endal pole ambitsiooni isegi mitte iseennast suuta ära majandada, sest ilmselgelt oled ülalpeetav on muidugi päris naljakas. Järjest uue ja uue asja õppimine on jah huvitav, aga hetkel on see sul ju hobi, mitte ei täida ambitsiooni erialal tööle hakata.

Sul on ilmselt probleemiks see, et sa ei ole kunagi pidanud ise enda kulusid kinni maksma. Sa ei ole võimeline pühenduma, ei tööle, ei suhtele sest pole kunagi vaja olnud. Viskad ühe ära, võtad teise, siis hakkad uuesti mõtlema, et äkki esimene oli parem. Võibolla olekski mõistlik lahku minna, aga mitte siis ema juurde, sest täiskasvanud inimesel võiks piinlik olla ema kulul elada, vaid üksi elama, ise oma eluga hakkama saades, küll nälg ja külm sunnivad töökohast kinni hoidma ja panevad prioriteedid paika. V.a. juhul kui depressioon on nii sügav, et isegi nälg ei pane liigutama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sa nii noor alles. Kui sa kujutleksid, et seda meest sinu elus ei oleks – kas tunneksid end paremini? Nii noore ea kohta päris palju suhteid – äkki peaksid suhted mõneks ajaks kõrvale jätma ja enda elu paika saama. Depressioonist võib palju asju tulla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Küsimusi on mitmeid. Ma olen nii segaduses.
Kas depressioon mõjutab tundeid inimese vastu? Või kuna ma hüppasin ühest suhteist teise ja olin ennegi kahelnud vahepeal, aga need on kestnud maximum paar päeva. siis pidi see niikuinii juhtuma, olenemata depressioonist?

Mida teie teeksite minu olukorras? Olles depressioonis, kaotanud iseenda, elurõõmu, sihid elus. Kas pigem keskenduksite endale, koliksite täiesti eraldi minema? Või keskenduksite endale, aga samas jätkaksite “kaaslasega” koos elamist? Püüaksite enda huvi tema vastu jälle suurendada? Sest tegelt on ta ju hooliv ja justkui normaalne mees.

Olen madala enesehinnangu ja katkise hingega (kannatasin vaimse vägivalla all kodus ja kasvasin üles üsna iseseisvalt ehk mul on puudus kõigest, mis tegelikult laps oleks vajanud kasvamise ajal). Ma pole enda ja enda emotsioonidega kunagi teadlikult tegelenud, nüüd siis kõik vist kogunes ja väljendus depressioonina. Kõik see paneb mind mõtlema, et äkki ma peaks ikkagi õppima olema üksi ja tegelema endaga teadlikult, et saada hingehaavadest lahti ja et ma õpiksin ennast armastama, sest on ju ka olemas lause, et kõigepealt tuleb õppida ennast armastama, et teisi armastada, st keegi teine ei saa tegelt mind õnnelikuks teha oma armastusega.
Samas heidan selle mõtte kõrvale ja mõtlen ma saan ju tegeleda endaga ka niiöelda suhtes olles ja temaga elades, kuigi nagu ma mainisin, mul kogu selle kammajaa ajal huvi, hoolimise soov tema vastu järk-järgult kadunud, et nagu praegu pole mingit minupoolset panustamist väga olnud (v.a siis söök ja mõnikord seks), pigem olen see saaja rollis olnud, kes tahab, et kõike tuuakse ja tehakse ja hoolitakse. :S

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah, praegu pole tõesti mulgi nii palju ambitsioone, et ennast sundida, aga oma loomuselt olen ma ambitsioonikas ja minu jaoks on elu midagi palju enamat, kui töö ja kodu. Võimalusi on tohutult ja hetkel ma unistan ja püüan selle nimel tegutseda, et ma saaks jälle selle elutahte tagasi, et enda unistusi siis täitma hakata. See seisund hingeliselt tegelt ka mulle raske, aga samas see olukord on mind nii ära söönud, et ma ei oska mingiski suunas enam liikuda. Praegu läksin teraapiasse ja teen tööd selle nimel, et ma ei jääkski selliseks. Kui lihtsalt teraapia ei aita mul seda apaatsust ära saada, olen vist valmis ka antidepressante võtma..

See, et ma pole enda kulusid kunagi kinni maksnud, on natukene vale. Lahkusin kodust 16-aastaselt õe juurde elama ja jah, tõesti elamine oli tema juures tasuta ja sõin ka seal, sellesmõttes neid kulusid pole jah ise pidanud maksma. Aga mingit raha mul ei olnud ja õelt ei saanud. Läksin ise tööle, sest ei tahtnud olla rahata (emalt, isalt ka seda ei saanud) ja terve gümnaasiumiaja töötasin, maksin enda vajadused kinni, väljasõidud, kooliga seonduvad kulud ja nii edasi.
Praeguse aja jooksul käisin ma mõned korrad kuus juhutööd tegemas, et ikkagi enda põhivajadused kinni maksta ise (läätsed, hügieen jms) Aga nüüd ei suuda isegi selle jaoks enam minna tööle.

Ema juurde ma ei lähekski, tema on väga negatiivse ellusuhtumisega inimene ja mul oleks seal väga raske olla. Seal pole ruumigi ja ega tal ka ilmselt ülearu hea meel ei oleks minu üle.

Ainuke variant õe juurde, kelle juures siis olen ennegi elanud kooliajal ja kes mind alati hea meelega vastu võtab, sest tegelen ta kolme lapsega ja aitan teda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

praegu sinu mees toetab sind, vaatamata su haigusele ja tegevusetusele.
isegi oleks raske öelda, kes vaevleb ambitsioonituse käes, hetkel see ju pigem sina.
muidugi oled depressioonis, nagu ütled, motivatsioonipuudus käib asjaga kaasas.
kõike võib elus ette tulla, haigused, õnnetused, arengukriisid jne, aga oleneb, mida ise suhetest arvad, ja mis tingimused sead heale ja rahuldavale suhtele.
kõik ei ole ühel meelel, et suhe peab baseeruma armastusele, või mis see armastus üldse tähendab.
asjad pole nii lihtsad, et kirjutad nimekirja omadustest, mida ideaalse mehe puhul vajalikuks pead, ja armudki kirjeldusele vastavasse mehesse. et on hea, lahke, toetav mees, ja korras.
kahjuks tihti on nii, et aastatega armumine möödub, ja isikuomadused muutuvad tähtsamaks, aga vähemalt suhte alguses võiks olla illusioon, et armastus püsib igavesti, ja et on unelmate mees, ja mingigi kirg, mitte kalkulatsioon ja praktiline väärtus. need asjad, mida loetled, et tunned end mehega vabalt, oled sina ise, ja suhe on vaheldusrikas, see on tõesti tähtis.
sa nagu tahaksid, et keegi lubaks sul teha otsuseid, mida ise pead õigeks. meie ei saa sinu eest neid otsuseid teha, ega pole sul vaja kellegi luba. ütled, et pole kunagi üksi olnud, et vist siis arvad, et oleks hea proovida, ütled, et madala enesehinnangu tõttu su praegune kaaslane justkui meelitas su ära, ja et suhte füüsiline pool on sulle pigem kohustus, mitte meeldiv.ei tea, kui palju sellest on seotud depressiooniga, ehk ise oskad sellele küsimusele vastata.
aga me ei pea kellegagi koos olema sellepärast, et ta pole justkui midagi valesti teinud, täiesti legitiimne on olla koos täpselt nii kaua kui tahame, kellega tahame, ja piisab ühest, et suhe lõpetada. ei pea täpselt põhjendama või teadma, miks. sinu elu.

nõu ei saa väga anda, sa oled praegu haige, sügavamast depressioonist tuleb välja tulla, ja siis tasapisi hakata muuga tegelema, vastupidises järjekorras vist ei saa.
muidugi võid proovida sporti ja regulaarset vähese energiakuluga hobi, mõõduka depressiooni puhul võib isegi aidata ravimitega sama tõhusalt. kui raske depressioon, vajad tõenäoliselt ravimeid, kui üks ei sobi, proovid teist…

julge olla sina ise!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sinu vanuse juures ma pigem läheks kuhugi välismaale…..Kas tööle või õppima või vabatahtlikuks. Loksutab kõik kenasti paika.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah, praegu pole tõesti mulgi nii palju ambitsioone, et ennast sundida, aga oma loomuselt olen ma ambitsioonikas ja minu jaoks on elu midagi palju enamat, kui töö ja kodu. Võimalusi on tohutult ja hetkel ma unistan ja püüan selle nimel tegutseda, et ma saaks jälle selle elutahte tagasi, et enda unistusi siis täitma hakata. See seisund hingeliselt tegelt ka mulle raske, aga samas see olukord on mind nii ära söönud, et ma ei oska mingiski suunas enam liikuda. Praegu läksin teraapiasse ja teen tööd selle nimel, et ma ei jääkski selliseks. Kui lihtsalt teraapia ei aita mul seda apaatsust ära saada, olen vist valmis ka antidepressante võtma..

Seoses sellega, et pole püsivust jne. Mulle lihtsalt on oluline, et töö mulle meeldiks. Minu jaoks töö meeldivus nr 1 ja nr 2 alles palgasuurus. Lähen üsna kergelt stressi, kui töö ei meeldi, ei paku emotsionaalselt mulle midagi…
See, et ma pole enda kulusid kunagi kinni maksnud, on natukene vale. Lahkusin kodust 16-aastaselt õe juurde elama ja jah, tõesti elamine oli tema juures tasuta ja sõin ka seal, sellesmõttes neid kulusid pole jah ise pidanud maksma. Aga mingit raha mul ei olnud ja õelt ei saanud. Läksin ise tööle, sest ei tahtnud olla rahata (emalt, isalt ka seda ei saanud) ja terve gümnaasiumiaja töötasin, maksin enda vajadused kinni, väljasõidud, kooliga seonduvad kulud ja nii edasi.
Praeguse aja jooksul käisin ma mõned korrad kuus juhutööd tegemas, et ikkagi enda põhivajadused kinni maksta ise (läätsed, hügieen jms) Aga nüüd ei suuda isegi selle jaoks enam minna tööle.

Ema juurde ma ei lähekski, tema on väga negatiivse ellusuhtumisega inimene ja mul oleks seal väga raske olla. Seal pole ruumigi ja ega tal ka ilmselt ülearu hea meel ei oleks minu üle.

Ainuke variant õe juurde, kelle juures siis olen ennegi elanud kooliajal ja kes mind alati hea meelega vastu võtab, sest tegelen ta kolme lapsega ja aitan teda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

praegu sinu mees toetab sind, vaatamata su haigusele ja tegevusetusele.

isegi oleks raske öelda, kes vaevleb ambitsioonituse käes, hetkel see ju pigem sina.

muidugi oled depressioonis, nagu ütled, motivatsioonipuudus käib asjaga kaasas.

kõike võib elus ette tulla, haigused, õnnetused, arengukriisid jne, aga oleneb, mida ise suhetest arvad, ja mis tingimused sead heale ja rahuldavale suhtele.

kõik ei ole ühel meelel, et suhe peab baseeruma armastusele, või mis see armastus üldse tähendab.

asjad pole nii lihtsad, et kirjutad nimekirja omadustest, mida ideaalse mehe puhul vajalikuks pead, ja armudki kirjeldusele vastavasse mehesse. et on hea, lahke, toetav mees, ja korras.

kahjuks tihti on nii, et aastatega armumine möödub, ja isikuomadused muutuvad tähtsamaks, aga vähemalt suhte alguses võiks olla illusioon, et armastus püsib igavesti, ja et on unelmate mees, ja mingigi kirg, mitte kalkulatsioon ja praktiline väärtus. need asjad, mida loetled, et tunned end mehega vabalt, oled sina ise, ja suhe on vaheldusrikas, see on tõesti tähtis.

sa nagu tahaksid, et keegi lubaks sul teha otsuseid, mida ise pead õigeks. meie ei saa sinu eest neid otsuseid teha, ega pole sul vaja kellegi luba. ütled, et pole kunagi üksi olnud, et vist siis arvad, et oleks hea proovida, ütled, et madala enesehinnangu tõttu su praegune kaaslane justkui meelitas su ära, ja et suhte füüsiline pool on sulle pigem kohustus, mitte meeldiv.ei tea, kui palju sellest on seotud depressiooniga, ehk ise oskad sellele küsimusele vastata.

aga me ei pea kellegagi koos olema sellepärast, et ta pole justkui midagi valesti teinud, täiesti legitiimne on olla koos täpselt nii kaua kui tahame, kellega tahame, ja piisab ühest, et suhe lõpetada. ei pea täpselt põhjendama või teadma, miks. sinu elu.

nõu ei saa väga anda, sa oled praegu haige, sügavamast depressioonist tuleb välja tulla, ja siis tasapisi hakata muuga tegelema, vastupidises järjekorras vist ei saa.

muidugi võid proovida sporti ja regulaarset vähese energiakuluga hobi, mõõduka depressiooni puhul võib isegi aidata ravimitega sama tõhusalt. kui raske depressioon, vajad tõenäoliselt ravimeid, kui üks ei sobi, proovid teist…

julge olla sina ise!

Suhte füüsiline pool algusest peale oli meil tegelikult super, mina tahtsin, nautisin, kõik oli hea. Praegu on ära vajunud, ilmselt minu seisundi tõttu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui ütled, et oled suutnud end ise majandada, siis praegu on ilmselgelt süüdlane ikkagi depressioon, mitte utoopilised kujutelmad elust. Depressioon ei lähe ühe päevaga üle. Kui on nii sügav depressioon, siis ei tasu küll meest maha jätta, eriti kui ta on nii vintske, et suudab depressiivse inimese kõrval hoolivaks jääda. Enamus inimesi ei kannata depressioonis lähedasi kuigi kaua välja. Soovitan ka ikkagi kehakeemia paika saada medikamentide abiga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Noor täiskasvanu, kes peab nüüd täiskasvanuks kasvama. Kõik lapsepõlvetraumad keerlevad sees ringi, need tuleb lahti harutada ja tegeleda, et suuta see arenguetapp läbi teha ja tōeliselt pubekaeast täiskasvanuikka jõuda.
Medikamendid on odav lahendus, aga tegelt mōttetu, selles vanuses on enamikel depressioon ja teadmatus, sellega tuleb tegeleda. Parim viis on ikkagi end rakkesse panna – ülikool pole kohustuslik, miks mitte kutsekas mõni amet selgeks ja sealt edasi?
Tööle ja regulaarselt kord kuus psühholoogi juurde eesmärgiga just oma minevik iseendale lahti harutada. Töö ei peagi olema imeline ja meeldima, selles vanuses sa ju alles avastad ja õpid, aga iga kogemus ja iseseisvus tuleb kasuks.
Uuri ja suhtle teistega, loo häid sõprussuhteid endavanustega.
Kui voodist üldse püsti ei saa, lase perearstil saatekiri psühiaatrile kirjutada ja vōta antideprekaid, kuid tegutse edasi ja leia enamvähem okei töö, uuri õppeasutusi jne.
Mitte sellepärast, et ōiged täiskasvanud teevad nii, vaid sellepärast, et see tōesti on arendav ja aitab asjadega toime tulla, lapseeast üle saada.
Räägin oma kogemusest, ainult, et pidin elama üksi. Samamoodi oma parima sõbranna pealt, kelle lapsepõlv oli täielik õudusunenägu ja nooremana proovis mitmel korral isegi enesetappu – aga sundis end tegutsema, olema, abi otsima.
Ma olen endiselt vaimselt väga tundlik ja kaldun ärevusele ja paanikahoogudele, aga no ikka vähesel määral. Mida aeg edasi, seda lihtsam. Leidsin head sōbrad, kes mind mõistsid, sundisin end takka.
See on see suureks kasvamine, tuleb oma pagasiga toime tulla. Mehe mure on kõige tühisem. Kui ta ikka sulle hea sōber pole ning vaimne side olematu, vegeteeri tema pinnal siis, annab palju lihtsama stardi elus, aga vb on asi siiski sinu vaimses seisus ning seda parendades avastad ka tema uuesti.
Ja igaks juhuks, lapse saamine vaimsete probleemide vastu ei aita, vastupidi. Ausalt. Ma ei ütle, et sul see plaanis, aga vahel noored naised arvavad, et ah ma siis saan lapse, elul mōte olemas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sa nii noor alles. Kui sa kujutleksid, et seda meest sinu elus ei oleks – kas tunneksid end paremini? Nii noore ea kohta päris palju suhteid – äkki peaksid suhted mõneks ajaks kõrvale jätma ja enda elu paika saama. Depressioonist võib palju asju tulla.

Ma tunneks ilmselt pikalt tühjust, sest ma pole kunagi üksi olnud, kui ta mu ära saatis vahepeal, oli ka raske. Igav ja ikka kippusin talle kirjutama. Aga selle poole pealt võib-olla oleks parem, et ma ei teeks enam talle või endale haiget (pingete tekitamisega talle ja pärast tunnen end süüdi ja halvasti)

Noh see suhe praegu on teine.. Esimene oli ju pika-ajaline.. Kaks suhet ei tundu palju.. aga samas võib-olla ongi. Ma ei tea.

Jah olen ka sellele mõelnud, et äkki peaks keskenduma endale, saama enda lapsepõlvest üle, tegelema enesehinnanguga ja nii edasi, aga sellele tõsiselt mõtlema hakates tulevad kohe kõik agad pähe, miks ma ikka ei peaks üksi olema ja loobuma praegusest ja jah nii see lähebki.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
rosinakypsis

Taustainfoks – praegune mees siis igati korralik, hästi hooliv ja mõistev, armastav, teeb kõike mu heaks. Vigu nagu pole. Ainuke asi, millele olen ma aina rohkem mõtlema hakanud on see, et ta ei sea endale elus väga sihte, pole nagu selline ambitsioonikas inimene. (Mina olen, pean õppimist, arengut jne väga tähtsaks ja huvitavaks). Tema elu on ainult töö-kodu-töö. Hobisid tal pole, enda arendamisega ei tegele, kodus mängib mingeid telefonimänge või loeb ulmeraamatuid.

Anna andeks, et nii otse ütlen, aga mulle jääb küll mulje, et sinu “sasipuntras” on peaosa ikka sul endal, mitte su elukaaslasel. Heidad talle ette vähest ambitsioonikust, aga lõppeks on ju ikkagi tema see, kes käib tööl, kel on oma elamispind, kes peab ka sind üleval! Ma ei näe mitte ühegi nurga alt sinu ambitsioonikust või enesearendust. Haridustee jätkamine sind ei huvita, töölkäimine ka mitte – mis õigusega sa siis räägid, et sina pead arengut tähtsaks, aga su elukaaslane mitte!?

Kas terapeut ei maininud sulle, et probleem on pigem ikka sinus ja sinu sisemises segaduses? Sa justkui näid arvavat, et praegune suhe on süüdi selles, et sa omamoodi stagnatsioonis oled. Mina leian, et sa oled eksiteel. Sinu mees ei saa sinu eest sinu elu elada! Aja end diivanilt püsti ja võta oma eluga midagi ette. Mine kasvõi vabatahtlikuna tööle, kui palgatöö hetkel nii vastumeelne on. Aga oma elukaaslasega on sul vedanud, isegi kui üritad mingeid vigu suureks puhuda. Ta toetab sind, toeta sina teda ka!

Please wait...
Postitas:
Kägu

karta on, et tänapäeval, kui noor küsib endalt, “mida ma tahan teha, kui saan suureks?”, küsivad nad endalt hoopis “kes ma olen?”
nii võib jäädagi otsima.
töö on töö, ja tööd teha sa oskad, kuskilt peab ju alustama. küll aja jooksul tingimused paranevad, ja katse-eksitus-meetodil leiad, mis sulle paremini sobib.
haigus ravi muidugi enne terveks, ja seni leia mingigi nauditav tegevus, et oleks kuskile minna ja põhjust voodist välja tulla. nagu mainitud, kasvõi vabatahtlikutöö, loomade varjupaik vm.
välismaa, miks mitte, aga kuna stressitaluvus on madal, võib keskkonnavahetus ka lisastressi põhjustada.
depressioon on sage nähtus, aga paljud saavad abi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Noor täiskasvanu, kes peab nüüd täiskasvanuks kasvama. Kõik lapsepõlvetraumad keerlevad sees ringi, need tuleb lahti harutada ja tegeleda, et suuta see arenguetapp läbi teha ja tōeliselt pubekaeast täiskasvanuikka jõuda.

Medikamendid on odav lahendus, aga tegelt mōttetu, selles vanuses on enamikel depressioon ja teadmatus, sellega tuleb tegeleda. Parim viis on ikkagi end rakkesse panna – ülikool pole kohustuslik, miks mitte kutsekas mõni amet selgeks ja sealt edasi?

Tööle ja regulaarselt kord kuus psühholoogi juurde eesmärgiga just oma minevik iseendale lahti harutada. Töö ei peagi olema imeline ja meeldima, selles vanuses sa ju alles avastad ja õpid, aga iga kogemus ja iseseisvus tuleb kasuks.

Uuri ja suhtle teistega, loo häid sõprussuhteid endavanustega.

Kui voodist üldse püsti ei saa, lase perearstil saatekiri psühiaatrile kirjutada ja vōta antideprekaid, kuid tegutse edasi ja leia enamvähem okei töö, uuri õppeasutusi jne.

Mitte sellepärast, et ōiged täiskasvanud teevad nii, vaid sellepärast, et see tōesti on arendav ja aitab asjadega toime tulla, lapseeast üle saada.

Räägin oma kogemusest, ainult, et pidin elama üksi. Samamoodi oma parima sõbranna pealt, kelle lapsepõlv oli täielik õudusunenägu ja nooremana proovis mitmel korral isegi enesetappu – aga sundis end tegutsema, olema, abi otsima.

Ma olen endiselt vaimselt väga tundlik ja kaldun ärevusele ja paanikahoogudele, aga no ikka vähesel määral. Mida aeg edasi, seda lihtsam. Leidsin head sōbrad, kes mind mõistsid, sundisin end takka.

See on see suureks kasvamine, tuleb oma pagasiga toime tulla. Mehe mure on kõige tühisem. Kui ta ikka sulle hea sōber pole ning vaimne side olematu, vegeteeri tema pinnal siis, annab palju lihtsama stardi elus, aga vb on asi siiski sinu vaimses seisus ning seda parendades avastad ka tema uuesti.

Ja igaks juhuks, lapse saamine vaimsete probleemide vastu ei aita, vastupidi. Ausalt. Ma ei ütle, et sul see plaanis, aga vahel noored naised arvavad, et ah ma siis saan lapse, elul mōte olemas.

Jah, ma praegu käingi teraapias. Selle sain ka hea juhuse läbi tasuta, mul endal polekski võimalust olnud, sest tööl ei käi ja töötuna arvel ka pole ehk puudub ka ravikindlustus tasuta psühholoogi abi saamiseks. Kuigi seda teraapiat on vaid veel ees ootamas kaks seanssi ja edasi ma ei tea jälle, mida teha. Ega see teraapia kohe mind apaatsusest ei suuda päästa, sellepärast mõtlesin ka antidepressantide peale, et aitavad ehk elurõõmu tagasi puhuda, et saaksin ennast voodist välja ja tööle ja siis muidugi ka teraapia juurde.

Ja ma olen nõus, et töölkäimine, koolis käimine võiks hästi mõjuda. Aga nii raske sellest vaimsest blokist üle saada, et kui mulle tööl või koolis ikkagi midagi ei meeldi, tekitab nagu kohe stressi ja tahtmist ära tulla.. Sõbrannasid mul ka vähe, neid on, aga suhtlemine vähemaks jäänud, kõik tegelevad oma eluga ja enam kokku ei saa väga.. Mul ongi vaid praegune kaaslane ja õde siis.

Lapse saamine täiesti välistatud, ma ei saa iseendagagi hakkama, rääkimata siis kellegi teise vastutamisest. Tahan ennast korda saada, areneda, elu avastada, võib-olla siis kunagi mõtlen lapse peale.. Aga see kauge-kauge tulevik..

Aitäh mõtete jagamise eest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Taustainfoks – praegune mees siis igati korralik, hästi hooliv ja mõistev, armastav, teeb kõike mu heaks. Vigu nagu pole. Ainuke asi, millele olen ma aina rohkem mõtlema hakanud on see, et ta ei sea endale elus väga sihte, pole nagu selline ambitsioonikas inimene. (Mina olen, pean õppimist, arengut jne väga tähtsaks ja huvitavaks). Tema elu on ainult töö-kodu-töö. Hobisid tal pole, enda arendamisega ei tegele, kodus mängib mingeid telefonimänge või loeb ulmeraamatuid.

Anna andeks, et nii otse ütlen, aga mulle jääb küll mulje, et sinu “sasipuntras” on peaosa ikka sul endal, mitte su elukaaslasel. Heidad talle ette vähest ambitsioonikust, aga lõppeks on ju ikkagi tema see, kes käib tööl, kel on oma elamispind, kes peab ka sind üleval! Ma ei näe mitte ühegi nurga alt sinu ambitsioonikust või enesearendust. Haridustee jätkamine sind ei huvita, töölkäimine ka mitte – mis õigusega sa siis räägid, et sina pead arengut tähtsaks, aga su elukaaslane mitte!?

Kas terapeut ei maininud sulle, et probleem on pigem ikka sinus ja sinu sisemises segaduses? Sa justkui näid arvavat, et praegune suhe on süüdi selles, et sa omamoodi stagnatsioonis oled. Mina leian, et sa oled eksiteel. Sinu mees ei saa sinu eest sinu elu elada! Aja end diivanilt püsti ja võta oma eluga midagi ette. Mine kasvõi vabatahtlikuna tööle, kui palgatöö hetkel nii vastumeelne on. Aga oma elukaaslasega on sul vedanud, isegi kui üritad mingeid vigu suureks puhuda. Ta toetab sind, toeta sina teda ka!

Ei, ei, ma ei süüdista teda ega suhet enda probleemides. Kaugeltki mitte. Selle “ambitsioonikuse” tõin ma välja lihtsalt sellepärast, et see on üks asi, millele ma mõtlesin ka siis, kui mul endal kõik korras oli.
Ilmselgelt on ikka probleem minus endas, loomulikult ju. Sellest ma saan väga hästi aru, kõik algab iseendast ja tean, et elu on minu enda kätes. Raske on vaid seda endist aktiivset mina üles leida ja motiveerida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et sa soovisid väga oma vanemate juurest lahkuda ja unistasid, mis kõik siis olema saab ja esialgu oligi suur eufooria, kui õe juurde said kolida. Oli motivatsiooni, ideid, soovi elus kõrgemale liikuda, aga reaalsus jõudis kohale. Tegelik elu pole vaid lust ja pillerkaar. See käib lainetena ja seetõttu on hea olla tasakaalus närvikavaga. Õige samm teraapiasse minna on tehtud, aga sa ei saa kõiges teisi süüdistada- oma vanemaid, elukaaslast (kes on muide super kirjelduse järgi).

Ambitsioonikad inimesed ei lase end tagasilöökidest mõjutada, need käivad elu juurde.

Üks samm korraga palun. Millised unistused sul tuleviku osas on? Mis tööd teha tahad, mis valdkonnas? Sellest liigudki ülespoole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et sa soovisid väga oma vanemate juurest lahkuda ja unistasid, mis kõik siis olema saab ja esialgu oligi suur eufooria, kui õe juurde said kolida. Oli motivatsiooni, ideid, soovi elus kõrgemale liikuda, aga reaalsus jõudis kohale. Tegelik elu pole vaid lust ja pillerkaar. See käib lainetena ja seetõttu on hea olla tasakaalus närvikavaga. Õige samm teraapiasse minna on tehtud, aga sa ei saa kõiges teisi süüdistada- oma vanemaid, elukaaslast (kes on muide super kirjelduse järgi).

Ambitsioonikad inimesed ei lase end tagasilöökidest mõjutada, need käivad elu juurde.

Üks samm korraga palun. Millised unistused sul tuleviku osas on? Mis tööd teha tahad, mis valdkonnas? Sellest liigudki ülespoole.

Paraku ei ole tegu siin sellise kodust lahkumisega. Ma ei pidanud enam isa vägivallatsemisele lihtsalt vastu. Olin juba umbes 6 aastat kannatanud vaimset vägivalda (elasin isaga kahekesi), kellelegi ei rääkinud ja tegin näo alati, nagu kõik korras. Ainult enda tolleaegsele esimesele poisile rääkisin. Ma lõpuks ei pidanud enam vastu ja läksin õe juurde elama. Vaimsest terrorist ma siiski kohe ei vabanenud, isa pommitas mind kõnedega ja solvavate sõnumitega ning tegi mulle häbi, kui oli võimalus.
Muidugi ma unistasin ka alati sellises kodus elades, et kui suuremaks kasvan ja ära kolin, siis lõpuks ometi läheb kõik paremaks.

Aga see ka kindlasti õige, et reaalsus jõudis kohale. Ma teadsin küll, et elu on raske ja raha ei kasva puu otsas (olin harjunud juba tööl käimisega kooli kõrvalt) ja nii edasi, aga reaalselt seda ise kogeda on teine asi.

Asi ongi selles, et ma isegi ei tea, mida tahan teha. Depressiooni tõttu ma vahepeal ei saa isegi enam aru, mis mulle meeldib. Kahel suvel tegelesin muidu ajakirjandusega kohalikus ajalehes ja seda oli ka plaan õppima minna, kui siis mu vaimne seisund sel suvel muutus ja selle vastu kadus ka huvi ja enam ei tahtnud seda õppida.. Hobikorras olen ka jumestamisega tegelenud.. Senised töökogemused on olnud klienditeeninduses, pizzakokana, lasteaias abikasvatajana ja siis ajakirjanikuna.

Olen teinud mitmeid karjääriteste ja nii palju, kui olen end sellises seisus suutnud analüüsida, olen ma sotsiaalse suundumusega..
Kipun inimesi alati aitama, suunama, mõtlema lahendusi päriselus.. Seega võiks mulle sobida äkki töö inimestega..

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vanasti öeldi, et inimene on laisk, kui tööl ei viitsi käia. Ja laisa elu pole kerge, sest tal pole ka raha ja elukohta. Vallasant n.ö.

Tänapoäeval laisku ja lolle pole.
Vaid on inimesed, kel on mingi põhjus, miks nad tööl ei viitsi käia või kõrgkooli sisse ei saa. Üks levinumaid põhjuseid on depressioon.
Seda kasutab osavalt oma vabandamiseks ka teemaalgataja.

Nagu me näeme, on see niinimetatud depressioon (ehk lihtlabane laiskus) süveneud tal just siis, kui sattus selle hooliva lolli otsa. Kes oob raha koju, kütab toa soojaks, ülemäära seksi ei nõua ja lausub vaid komplimente.
Ehk ideaalne mees öedakse sellise inimese kohta.

Aga kui laisale naisele nada kätte ideaalne mees, siis ei tule sellest mitte mdiagi head. Tema aju läheb veel rohkem sassi, ta muutub veel laisemaks, mis omakorda veel rohkem põhjustab seda peast segi minekut.

Peast sassimineku üks tyunnusid on muidugi k see, et inimene uurib, kas keegi on veel nii lollisti käitunud nagu tema. Ja siis,, et kuida svälja tulnud. No täpselt sama situatsiooni vast vaevalt, et kellegi on olnud ja kui ongiu, siis selle lahendusest nö copy teha pole mitte mingit mõtet. Mis töötab ühe puhul, ei toimi absoluutselt teise puhul, see on kõigile niigi selge.

Mis aitaks laiskuse vastu?
Paar lihtsat asja: ideaalne mees saab lõpuks aru, et niii ideaalne mees ta siiski ei ole, et tal ÜLDSE naise suhtes nõudmisi ei peaks olema.
Vaid naine peaks siiski pisut ka talle sarnane olema.

Teemaalgataja – korterist välja, edasi siis õe juurde.
Õe seksuaal- ja pereelu piisavalt rikkununa ehk saab ükskord aru, et jalad tuleb kõhualt siiski välja võtta, tööle minna, oma toapugerik üürida, vblla ka õpinguid jätkata jne.

Vegeteerimine lõpetada, ühe sõnasaga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sa nii noor alles. Kui sa kujutleksid, et seda meest sinu elus ei oleks – kas tunneksid end paremini? Nii noore ea kohta päris palju suhteid – äkki peaksid suhted mõneks ajaks kõrvale jätma ja enda elu paika saama. Depressioonist võib palju asju tulla.

Ma tunneks ilmselt pikalt tühjust, sest ma pole kunagi üksi olnud, kui ta mu ära saatis vahepeal, oli ka raske. Igav ja ikka kippusin talle kirjutama. Aga selle poole pealt võib-olla oleks parem, et ma ei teeks enam talle või endale haiget (pingete tekitamisega talle ja pärast tunnen end süüdi ja halvasti)

Noh see suhe praegu on teine.. Esimene oli ju pika-ajaline.. Kaks suhet ei tundu palju.. aga samas võib-olla ongi. Ma ei tea.

Jah olen ka sellele mõelnud, et äkki peaks keskenduma endale, saama enda lapsepõlvest üle, tegelema enesehinnanguga ja nii edasi, aga sellele tõsiselt mõtlema hakates tulevad kohe kõik agad pähe, miks ma ikka ei peaks üksi olema ja loobuma praegusest ja jah nii see lähebki.

Ma küll hästi ei kujuta ette 16-19 aasta vanust last, kelle peamiseks elu mõtteks ja sisuks on suhtes olemine, mitte aga õppimine.
Soovitaks ka hoopis kusagile välismaale minna, siinsest keskkonnast ja suhetest eemale, kasvõi näiteks lapsehoidjaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vanasti öeldi, et inimene on laisk, kui tööl ei viitsi käia. Ja laisa elu pole kerge, sest tal pole ka raha ja elukohta. Vallasant n.ö.

Tänapoäeval laisku ja lolle pole.

Vaid on inimesed, kel on mingi põhjus, miks nad tööl ei viitsi käia või kõrgkooli sisse ei saa. Üks levinumaid põhjuseid on depressioon.

Seda kasutab osavalt oma vabandamiseks ka teemaalgataja.

Nagu me näeme, on see niinimetatud depressioon (ehk lihtlabane laiskus) süveneud tal just siis, kui sattus selle hooliva lolli otsa. Kes oob raha koju, kütab toa soojaks, ülemäära seksi ei nõua ja lausub vaid komplimente.

Ehk ideaalne mees öedakse sellise inimese kohta.

Aga kui laisale naisele nada kätte ideaalne mees, siis ei tule sellest mitte mdiagi head. Tema aju läheb veel rohkem sassi, ta muutub veel laisemaks, mis omakorda veel rohkem põhjustab seda peast segi minekut.

Peast sassimineku üks tyunnusid on muidugi k see, et inimene uurib, kas keegi on veel nii lollisti käitunud nagu tema. Ja siis,, et kuida svälja tulnud. No täpselt sama situatsiooni vast vaevalt, et kellegi on olnud ja kui ongiu, siis selle lahendusest nö copy teha pole mitte mingit mõtet. Mis töötab ühe puhul, ei toimi absoluutselt teise puhul, see on kõigile niigi selge.

Mis aitaks laiskuse vastu?

Paar lihtsat asja: ideaalne mees saab lõpuks aru, et niii ideaalne mees ta siiski ei ole, et tal ÜLDSE naise suhtes nõudmisi ei peaks olema.

Vaid naine peaks siiski pisut ka talle sarnane olema.

Teemaalgataja – välja, edasi siis õe juurde.

Selle pereelu piisavalt rikkununa ehk saab aru, et jalad tuleb kõhualt siiski välja võtta, tööle minna, oma toapugerik üürida, vblla ka õpinguid jätkata jne.

Vegeteerimine lõpetada, ühe sõnasaga.

ja depressiooni pole tegelikult olemas, ongi laiskade väljamõeldis? ega kui ei tea, on raske uskuda jah, et noor inimene ei jõua voodist püsti tõusta. kas tegelikult ka tundub see elu sulle kadestamisväärne? kes elaks nii vabast tahtest? mitte miski rõõmu ei valmista, eluisu pole, püsti ei jõua tõusta, ei taha süüa, ei taha kedagi näha, kuskile minna, pidev nukrus ja lootusetus…sellepärast ongi enamik kommentaare asjatundmatud, a la, võta end kokku, ole rõõmus, saa hakkama, oled laisk jne
aga kui pole kogenud, ei teagi.
see pole absoluutselt sarnane kellegi rahakotil parasiteerivate naiste olukorraga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vanasti öeldi, et inimene on laisk, kui tööl ei viitsi käia. Ja laisa elu pole kerge, sest tal pole ka raha ja elukohta. Vallasant n.ö.

Tänapoäeval laisku ja lolle pole.

Vaid on inimesed, kel on mingi põhjus, miks nad tööl ei viitsi käia või kõrgkooli sisse ei saa. Üks levinumaid põhjuseid on depressioon.

Seda kasutab osavalt oma vabandamiseks ka teemaalgataja.

Nagu me näeme, on see niinimetatud depressioon (ehk lihtlabane laiskus) süveneud tal just siis, kui sattus selle hooliva lolli otsa. Kes oob raha koju, kütab toa soojaks, ülemäära seksi ei nõua ja lausub vaid komplimente.

Ehk ideaalne mees öedakse sellise inimese kohta.

Aga kui laisale naisele nada kätte ideaalne mees, siis ei tule sellest mitte mdiagi head. Tema aju läheb veel rohkem sassi, ta muutub veel laisemaks, mis omakorda veel rohkem põhjustab seda peast segi minekut.

Peast sassimineku üks tyunnusid on muidugi k see, et inimene uurib, kas keegi on veel nii lollisti käitunud nagu tema. Ja siis,, et kuida svälja tulnud. No täpselt sama situatsiooni vast vaevalt, et kellegi on olnud ja kui ongiu, siis selle lahendusest nö copy teha pole mitte mingit mõtet. Mis töötab ühe puhul, ei toimi absoluutselt teise puhul, see on kõigile niigi selge.

Mis aitaks laiskuse vastu?

Paar lihtsat asja: ideaalne mees saab lõpuks aru, et niii ideaalne mees ta siiski ei ole, et tal ÜLDSE naise suhtes nõudmisi ei peaks olema.

Vaid naine peaks siiski pisut ka talle sarnane olema.

Teemaalgataja – korterist välja, edasi siis õe juurde.

Õe seksuaal- ja pereelu piisavalt rikkununa ehk saab ükskord aru, et jalad tuleb kõhualt siiski välja võtta, tööle minna, oma toapugerik üürida, vblla ka õpinguid jätkata jne.

Vegeteerimine lõpetada, ühe sõnasaga.

Punkt nr 1, kui teie pole kogenud depressiooni ega tea, mis see täpselt on, siis paluks mitte seda nimetada lihtlabaseks laiskuseks. Laiskusega ei ole siin midagi pistmist. Enne depressiooni olin ma ju igati tegus ja aktiivne tüdruk. Endalegi vastik ja üllatus, et selliseks olen muutunud.

Ma ei ütleks, et kasutan seda vabandusena. Kuna see on mõni kuu kestnud, siis jah võib-olla olen kuidagi harjunud sellega, aga ma siiski otsin ju väljapääsu. Vaatamata sellele, et mul rahaliselt ei ole võimalik teraapiat lubada, võtsin ma end kokku ja kirjutasin ühele terapeudile, kes oli nii lahke ja oli nõus mind tasuta vastu võtma. Ma siiski proovin abi leida.

Jah, ideaalne mees on ta tõesti. Ta tõesti hoolib ja teeb palju asju mu eest ja on jah ka elu mugavaks teinud. Seksiga oli meil kõik suurepärane, kui mina olin terve. Mõlemad soovisid ja kõik oli korras. Praeguses seisus ta lihtsalt enam pole niimoodi nõudnud, sest näeb minu seisu ja see on lihtsalt hetkel juba kujunenud nii..

Õe elu rikkununa? Vabandust, aga ta ise on lausa vahepeal nõudnud ja öelnud, et ma võiks jälle tema juures elada. Tal on ka mees jah, aga minust on tema juures palju abi. Tegelen ta lastega, kes minuga elades on üles kasvanud ja aitan ka süüa teha, sest mulle kokkamine meeldib ja õele ei meeldi.

Ma ilmselgelt tahan leida tööd ja õppida, aga minu probleem ongi selles, et ma ei tea, mida!! Ma ei tea, kuidas, mida elus edasi teha. Olen nõutu. Mida ma tahan, mida õppida, kuidas leida töö, mis enamvähem sobiks oma keskkonnalt, olemuselt, et ei tekiks mul jälle mingi soov ära tulla.

Aga aitäh kaasa rääkimast!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vanasti öeldi, et inimene on laisk, kui tööl ei viitsi käia. Ja laisa elu pole kerge, sest tal pole ka raha ja elukohta. Vallasant n.ö.

Tänapoäeval laisku ja lolle pole.

Vaid on inimesed, kel on mingi põhjus, miks nad tööl ei viitsi käia või kõrgkooli sisse ei saa. Üks levinumaid põhjuseid on depressioon.

Seda kasutab osavalt oma vabandamiseks ka teemaalgataja.

Nagu me näeme, on see niinimetatud depressioon (ehk lihtlabane laiskus) süveneud tal just siis, kui sattus selle hooliva lolli otsa. Kes oob raha koju, kütab toa soojaks, ülemäära seksi ei nõua ja lausub vaid komplimente.

Ehk ideaalne mees öedakse sellise inimese kohta.

Aga kui laisale naisele nada kätte ideaalne mees, siis ei tule sellest mitte mdiagi head. Tema aju läheb veel rohkem sassi, ta muutub veel laisemaks, mis omakorda veel rohkem põhjustab seda peast segi minekut.

Peast sassimineku üks tyunnusid on muidugi k see, et inimene uurib, kas keegi on veel nii lollisti käitunud nagu tema. Ja siis,, et kuida svälja tulnud. No täpselt sama situatsiooni vast vaevalt, et kellegi on olnud ja kui ongiu, siis selle lahendusest nö copy teha pole mitte mingit mõtet. Mis töötab ühe puhul, ei toimi absoluutselt teise puhul, see on kõigile niigi selge.

Mis aitaks laiskuse vastu?

Paar lihtsat asja: ideaalne mees saab lõpuks aru, et niii ideaalne mees ta siiski ei ole, et tal ÜLDSE naise suhtes nõudmisi ei peaks olema.

Vaid naine peaks siiski pisut ka talle sarnane olema.

Teemaalgataja – välja, edasi siis õe juurde.

Selle pereelu piisavalt rikkununa ehk saab aru, et jalad tuleb kõhualt siiski välja võtta, tööle minna, oma toapugerik üürida, vblla ka õpinguid jätkata jne.

Vegeteerimine lõpetada, ühe sõnasaga.

ja depressiooni pole tegelikult olemas, ongi laiskade väljamõeldis? ega kui ei tea, on raske uskuda jah, et noor inimene ei jõua voodist püsti tõusta. kas tegelikult ka tundub see elu sulle kadestamisväärne? kes elaks nii vabast tahtest? mitte miski rõõmu ei valmista, eluisu pole, püsti ei jõua tõusta, ei taha süüa, ei taha kedagi näha, kuskile minna, pidev nukrus ja lootusetus…sellepärast ongi enamik kommentaare asjatundmatud, a la, võta end kokku, ole rõõmus, saa hakkama, oled laisk jne

aga kui pole kogenud, ei teagi.

see pole absoluutselt sarnane kellegi rahakotil parasiteerivate naiste olukorraga.

Just! Ma hea meelega käiks tööl ja maksaks asju ja teeniks raha. Ma olen alati tahtnud ise raha omada, sellepärast käisin ka gümnaasiumi kõrvalt tööl. Ma tahan ju ka endale asju lubada. Praeguses seisus ma ei saa midagi lubada endale. Söön õe juures või kaaslase juures, riideid ei saa isegi lubada korralikke, käin asjadega, mis tegelikult pole soojadki selliste ilmade jaoks ja nii edasi. Ilmselgelt sellist elu ju vabatahtlikult ja teise inimese kulul elada ei taha, tunnen ka süütunnet aeg-ajalt, et tema peab maksma. Isegi rääkisin, et kui end järjele saan ja tööle lähen, siis maksan talle kohe oma esimese palga, justkui minu hingerahuks, et ta on pidanud ise kõike maksma, kuigi kokku kolides oli jutt, et jagame pooleks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et sa soovisid väga oma vanemate juurest lahkuda ja unistasid, mis kõik siis olema saab ja esialgu oligi suur eufooria, kui õe juurde said kolida. Oli motivatsiooni, ideid, soovi elus kõrgemale liikuda, aga reaalsus jõudis kohale. Tegelik elu pole vaid lust ja pillerkaar. See käib lainetena ja seetõttu on hea olla tasakaalus närvikavaga. Õige samm teraapiasse minna on tehtud, aga sa ei saa kõiges teisi süüdistada- oma vanemaid, elukaaslast (kes on muide super kirjelduse järgi).

Ambitsioonikad inimesed ei lase end tagasilöökidest mõjutada, need käivad elu juurde.

Üks samm korraga palun. Millised unistused sul tuleviku osas on? Mis tööd teha tahad, mis valdkonnas? Sellest liigudki ülespoole.

Paraku ei ole tegu siin sellise kodust lahkumisega. Ma ei pidanud enam isa vägivallatsemisele lihtsalt vastu. Olin juba umbes 6 aastat kannatanud vaimset vägivalda (elasin isaga kahekesi), kellelegi ei rääkinud ja tegin näo alati, nagu kõik korras. Ainult enda tolleaegsele esimesele poisile rääkisin. Ma lõpuks ei pidanud enam vastu ja läksin õe juurde elama. Vaimsest terrorist ma siiski kohe ei vabanenud, isa pommitas mind kõnedega ja solvavate sõnumitega ning tegi mulle häbi, kui oli võimalus.

Muidugi ma unistasin ka alati sellises kodus elades, et kui suuremaks kasvan ja ära kolin, siis lõpuks ometi läheb kõik paremaks.

Aga see ka kindlasti õige, et reaalsus jõudis kohale. Ma teadsin küll, et elu on raske ja raha ei kasva puu otsas (olin harjunud juba tööl käimisega kooli kõrvalt) ja nii edasi, aga reaalselt seda ise kogeda on teine asi.

Asi ongi selles, et ma isegi ei tea, mida tahan teha. Depressiooni tõttu ma vahepeal ei saa isegi enam aru, mis mulle meeldib. Kahel suvel tegelesin muidu ajakirjandusega kohalikus ajalehes ja seda oli ka plaan õppima minna, kui siis mu vaimne seisund sel suvel muutus ja selle vastu kadus ka huvi ja enam ei tahtnud seda õppida.. Hobikorras olen ka jumestamisega tegelenud.. Senised töökogemused on olnud klienditeeninduses, pizzakokana, lasteaias abikasvatajana ja siis ajakirjanikuna.

Olen teinud mitmeid karjääriteste ja nii palju, kui olen end sellises seisus suutnud analüüsida, olen ma sotsiaalse suundumusega..

Kipun inimesi alati aitama, suunama, mõtlema lahendusi päriselus.. Seega võiks mulle sobida äkki töö inimestega..

Kodust lahkumise all pidasingi silmas seda, et arvasid, et siis on kõik hästi, kui vaid sealt lahkuda saad. Igal juhul oli tegu õige sammuga, sest see oleks veelgi rohkem sind põhja tõmmanud.

Palun püüa mitte otsida oma depressiivsuses (või laiskuse nagu eelnevalt seda nimetatud on) ettekäänet midagi mitte teha. Kui su elukaaslane sind ei toetaks, mida siis teeksid? Sa saad ju sellist mugavat vegeteerimist lubada endale vaid tema toetuse tõttu. Ta on kogenud inimene, teab, et see möödub, aga ka sina pead midagi tegema selleks.

Ütled, et sotsiaalne pool on tugev külg. Jah, juttu sul jätkub. Nüüd on aeg kuulama õppida. Sa ei tundu üldse rumal inimene, minu arvates vajad raputust lihtsalt. Otsi positiivsetest asjadest endale tuge.

Ütled, et töötasid lasteaias. Miks sealt lahkusid? Tundub, et seal saaksid hoolida ja olla hoolitud (lapsed on nii siirad ja annavad palju lähedust, seal saab nalja). Alustadki õpetaja abina ja läheb samal ajal ülikooli õppima. Sesside ajaks võtad õppepuhkust, mis seaduses ette nähtud. Lisaks oleks vanematega suhtlemine ja erinevate inimeste väärtustega leppimine hea elukool. Tööajad on ka head, nädalavahetused vabad. Õpetajate palk juba elamisväärne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sa nii noor alles. Kui sa kujutleksid, et seda meest sinu elus ei oleks – kas tunneksid end paremini? Nii noore ea kohta päris palju suhteid – äkki peaksid suhted mõneks ajaks kõrvale jätma ja enda elu paika saama. Depressioonist võib palju asju tulla.

Ma tunneks ilmselt pikalt tühjust, sest ma pole kunagi üksi olnud, kui ta mu ära saatis vahepeal, oli ka raske. Igav ja ikka kippusin talle kirjutama. Aga selle poole pealt võib-olla oleks parem, et ma ei teeks enam talle või endale haiget (pingete tekitamisega talle ja pärast tunnen end süüdi ja halvasti)

Noh see suhe praegu on teine.. Esimene oli ju pika-ajaline.. Kaks suhet ei tundu palju.. aga samas võib-olla ongi. Ma ei tea.

Jah olen ka sellele mõelnud, et äkki peaks keskenduma endale, saama enda lapsepõlvest üle, tegelema enesehinnanguga ja nii edasi, aga sellele tõsiselt mõtlema hakates tulevad kohe kõik agad pähe, miks ma ikka ei peaks üksi olema ja loobuma praegusest ja jah nii see lähebki.

Ma küll hästi ei kujuta ette 16-19 aasta vanust last, kelle peamiseks elu mõtteks ja sisuks on suhtes olemine, mitte aga õppimine.

Soovitaks ka hoopis kusagile välismaale minna, siinsest keskkonnast ja suhetest eemale, kasvõi näiteks lapsehoidjaks.

Ma pole tavaline selles vanuses inimene, pidin juba suhteliselt varakult ikkagi niiöelda täiskasvanuks saama ja endaga ise hakkama saada. Isa võis mul füüsilisel kujul olemas olla ja süüa teha vms, aga emotsionaalselt teda minu jaoks ei olnud. Temaga kaasnes vaid sõimamine, karjumine, alkoholism. Pidin endaga ise hakkama saama, koolitükke tegin kõik ise ja olin koolis eeskujulik õpilane, vaatamata sellele, mis kodus toimus.

Ei tahaks öelda, et mu elu mõte on suhtes olemine, aga praegu ma lihtsalt olen nagu olnud alati keegi kõrval ja siis oligi imelik mõelda üksi olemist.. Aga eks inimene harjub kõigega.
Tegelikult tahtsin ka osaleda lühiajalises (3nädalat) vabatahtliku programmis välismaal, aga jäi ära, kartsin enda seisundi halvenemist, sest praegugi käib see täiesti üles-alla. Aga igaljuhul ma ei loobu ja katsun ikka abi saada ja end reele saada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et sa soovisid väga oma vanemate juurest lahkuda ja unistasid, mis kõik siis olema saab ja esialgu oligi suur eufooria, kui õe juurde said kolida. Oli motivatsiooni, ideid, soovi elus kõrgemale liikuda, aga reaalsus jõudis kohale. Tegelik elu pole vaid lust ja pillerkaar. See käib lainetena ja seetõttu on hea olla tasakaalus närvikavaga. Õige samm teraapiasse minna on tehtud, aga sa ei saa kõiges teisi süüdistada- oma vanemaid, elukaaslast (kes on muide super kirjelduse järgi).

Ambitsioonikad inimesed ei lase end tagasilöökidest mõjutada, need käivad elu juurde.

Üks samm korraga palun. Millised unistused sul tuleviku osas on? Mis tööd teha tahad, mis valdkonnas? Sellest liigudki ülespoole.

Paraku ei ole tegu siin sellise kodust lahkumisega. Ma ei pidanud enam isa vägivallatsemisele lihtsalt vastu. Olin juba umbes 6 aastat kannatanud vaimset vägivalda (elasin isaga kahekesi), kellelegi ei rääkinud ja tegin näo alati, nagu kõik korras. Ainult enda tolleaegsele esimesele poisile rääkisin. Ma lõpuks ei pidanud enam vastu ja läksin õe juurde elama. Vaimsest terrorist ma siiski kohe ei vabanenud, isa pommitas mind kõnedega ja solvavate sõnumitega ning tegi mulle häbi, kui oli võimalus.

Muidugi ma unistasin ka alati sellises kodus elades, et kui suuremaks kasvan ja ära kolin, siis lõpuks ometi läheb kõik paremaks.

Aga see ka kindlasti õige, et reaalsus jõudis kohale. Ma teadsin küll, et elu on raske ja raha ei kasva puu otsas (olin harjunud juba tööl käimisega kooli kõrvalt) ja nii edasi, aga reaalselt seda ise kogeda on teine asi.

Asi ongi selles, et ma isegi ei tea, mida tahan teha. Depressiooni tõttu ma vahepeal ei saa isegi enam aru, mis mulle meeldib. Kahel suvel tegelesin muidu ajakirjandusega kohalikus ajalehes ja seda oli ka plaan õppima minna, kui siis mu vaimne seisund sel suvel muutus ja selle vastu kadus ka huvi ja enam ei tahtnud seda õppida.. Hobikorras olen ka jumestamisega tegelenud.. Senised töökogemused on olnud klienditeeninduses, pizzakokana, lasteaias abikasvatajana ja siis ajakirjanikuna.

Olen teinud mitmeid karjääriteste ja nii palju, kui olen end sellises seisus suutnud analüüsida, olen ma sotsiaalse suundumusega..

Kipun inimesi alati aitama, suunama, mõtlema lahendusi päriselus.. Seega võiks mulle sobida äkki töö inimestega..

Kodust lahkumise all pidasingi silmas seda, et arvasid, et siis on kõik hästi, kui vaid sealt lahkuda saad. Igal juhul oli tegu õige sammuga, sest see oleks veelgi rohkem sind põhja tõmmanud.

Palun püüa mitte otsida oma depressiivsuses (või laiskuse nagu eelnevalt seda nimetatud on) ettekäänet midagi mitte teha. Kui su elukaaslane sind ei toetaks, mida siis teeksid? Sa saad ju sellist mugavat vegeteerimist lubada endale vaid tema toetuse tõttu. Ta on kogenud inimene, teab, et see möödub, aga ka sina pead midagi tegema selleks.

Ütled, et sotsiaalne pool on tugev külg. Jah, juttu sul jätkub. Nüüd on aeg kuulama õppida. Sa ei tundu üldse rumal inimene, minu arvates vajad raputust lihtsalt. Otsi positiivsetest asjadest endale tuge.

Ütled, et töötasid lasteaias. Miks sealt lahkusid? Tundub, et seal saaksid hoolida ja olla hoolitud (lapsed on nii siirad ja annavad palju lähedust, seal saab nalja). Alustadki õpetaja abina ja läheb samal ajal ülikooli õppima. Sesside ajaks võtad õppepuhkust, mis seaduses ette nähtud. Lisaks oleks vanematega suhtlemine ja erinevate inimeste väärtustega leppimine hea elukool. Tööajad on ka head, nädalavahetused vabad. Õpetajate palk juba elamisväärne.

Okei, võib-olla tõesti mainin seda depressiivsust palju, raske mitte teha ka seda :S Kui elukaaslast poleks, siis elaksin ilmselt õe juures ja püüaksin samaoodi töö, kooli leida.

Lasteaias ma töötasin vaid ühel suvel, samal ajal ka pitsakokana, terve suvi oli tööd täis, puhata ei saanudki. Samas oli see ikkagi tore aeg. Lasteaias isegi oli tore, ainult, et see väsitas mind, et töö oli esmaspäevast reedeni. Mulle rohkem istuks graafikuga töö.. Muidu oli jah enam-vähem okei. Rõõmu pakuvad lapsed palju. Õe juures käies samamoodi, ta kolm last on nii armsad ja kõik ootavad mind alati enda juurde.

Mul on hea meel lugeda, et kellegi arvates ma ei tundu rumal. Ma enda arust ei ole ka rumal ja tunnengi, et oleks nagu mingit raputust mulle vaja, et olen hetkel justkui seisma jäänud elus.

Olen vaadanud pidevalt tööpakkumisi, aga ükski justkui ei kõneta. Kardan vist jälle seda, et mulle jälle midagi ei meeldi töö juures, kas siis sisu täielikult, või keskkond, minusse suhtumine üleolevalt (väga halvad kogemused sain suvel) ja et mu seisund ka mõjutab kõike seda ja nii edasi..

Pidama olen jäänud isegi lasteaia abikasvataja kuulutustel, aga eeldusel, et need on E-R töö, olen nagu jätnud jälle välja. Võib-olla peaks siis ikkagi sellest asjaolust kõrvale vaatama…? Mõni toitlustuse valdkonna klienditeeninduse pakkumine on ka kõnetanud mind, sest sellega olen ka hästi hakkama saanud, olen üldiselt hea suhtleja, aga olen ka vist pigem välistanud praegu, et äkki liiga palju pinget..

Aga püüan nüüd hakata analüüsima endale kõige sobivamat varianti hetkel, andsid selleks mulle motivatsiooni praegu. Aitäh!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Esimene asi, mida sellises olukorras teha- mitte jätkata inertsist vanade vigade sees elamist. Sa pead välja raalima, MIS sul elus praegu valesti on- on see tööasi, on see suhe, jne. Ebameeldiv ja valus on see kaevamine, aga sellest johtuvad sinu probleemid. Või lihtsalt ei tea, kuhu edasi.
Elus ongi sellised mõõnaperioodid, kus tiksud mingis jamas ja pole jõudu välja saada, siis leiad jõudu ja lähed jälle pikkade sammudega edasi- mul vähemalt on see nii.
Kui ise hakkama ei saa, mine arstile (psühhiaater), lisaks rohtudele saab neilt ka teraapiat.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis takistab sind end töötuna kirja panemast? Alusta sellest, sest sul on vaja ravikindlustust, et arstile minna ja süsteemset ravi saada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 91 )


Esileht Pereelu ja suhted Väga suur segapundar mu elus