Esileht Pereelu ja suhted Väga suur segapundar mu elus

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 91 )

Teema: Väga suur segapundar mu elus

Postitas:
Kägu

Mina arvan, et sa soovisid väga oma vanemate juurest lahkuda ja unistasid, mis kõik siis olema saab ja esialgu oligi suur eufooria, kui õe juurde said kolida. Oli motivatsiooni, ideid, soovi elus kõrgemale liikuda, aga reaalsus jõudis kohale. Tegelik elu pole vaid lust ja pillerkaar. See käib lainetena ja seetõttu on hea olla tasakaalus närvikavaga. Õige samm teraapiasse minna on tehtud, aga sa ei saa kõiges teisi süüdistada- oma vanemaid, elukaaslast (kes on muide super kirjelduse järgi).

Ambitsioonikad inimesed ei lase end tagasilöökidest mõjutada, need käivad elu juurde.

Üks samm korraga palun. Millised unistused sul tuleviku osas on? Mis tööd teha tahad, mis valdkonnas? Sellest liigudki ülespoole.

Paraku ei ole tegu siin sellise kodust lahkumisega. Ma ei pidanud enam isa vägivallatsemisele lihtsalt vastu. Olin juba umbes 6 aastat kannatanud vaimset vägivalda (elasin isaga kahekesi), kellelegi ei rääkinud ja tegin näo alati, nagu kõik korras. Ainult enda tolleaegsele esimesele poisile rääkisin. Ma lõpuks ei pidanud enam vastu ja läksin õe juurde elama. Vaimsest terrorist ma siiski kohe ei vabanenud, isa pommitas mind kõnedega ja solvavate sõnumitega ning tegi mulle häbi, kui oli võimalus.

Muidugi ma unistasin ka alati sellises kodus elades, et kui suuremaks kasvan ja ära kolin, siis lõpuks ometi läheb kõik paremaks.

Aga see ka kindlasti õige, et reaalsus jõudis kohale. Ma teadsin küll, et elu on raske ja raha ei kasva puu otsas (olin harjunud juba tööl käimisega kooli kõrvalt) ja nii edasi, aga reaalselt seda ise kogeda on teine asi.

Asi ongi selles, et ma isegi ei tea, mida tahan teha. Depressiooni tõttu ma vahepeal ei saa isegi enam aru, mis mulle meeldib. Kahel suvel tegelesin muidu ajakirjandusega kohalikus ajalehes ja seda oli ka plaan õppima minna, kui siis mu vaimne seisund sel suvel muutus ja selle vastu kadus ka huvi ja enam ei tahtnud seda õppida.. Hobikorras olen ka jumestamisega tegelenud.. Senised töökogemused on olnud klienditeeninduses, pizzakokana, lasteaias abikasvatajana ja siis ajakirjanikuna.

Olen teinud mitmeid karjääriteste ja nii palju, kui olen end sellises seisus suutnud analüüsida, olen ma sotsiaalse suundumusega..

Kipun inimesi alati aitama, suunama, mõtlema lahendusi päriselus.. Seega võiks mulle sobida äkki töö inimestega..

Kodust lahkumise all pidasingi silmas seda, et arvasid, et siis on kõik hästi, kui vaid sealt lahkuda saad. Igal juhul oli tegu õige sammuga, sest see oleks veelgi rohkem sind põhja tõmmanud.

Palun püüa mitte otsida oma depressiivsuses (või laiskuse nagu eelnevalt seda nimetatud on) ettekäänet midagi mitte teha. Kui su elukaaslane sind ei toetaks, mida siis teeksid? Sa saad ju sellist mugavat vegeteerimist lubada endale vaid tema toetuse tõttu. Ta on kogenud inimene, teab, et see möödub, aga ka sina pead midagi tegema selleks.

Ütled, et sotsiaalne pool on tugev külg. Jah, juttu sul jätkub. Nüüd on aeg kuulama õppida. Sa ei tundu üldse rumal inimene, minu arvates vajad raputust lihtsalt. Otsi positiivsetest asjadest endale tuge.

Ütled, et töötasid lasteaias. Miks sealt lahkusid? Tundub, et seal saaksid hoolida ja olla hoolitud (lapsed on nii siirad ja annavad palju lähedust, seal saab nalja). Alustadki õpetaja abina ja läheb samal ajal ülikooli õppima. Sesside ajaks võtad õppepuhkust, mis seaduses ette nähtud. Lisaks oleks vanematega suhtlemine ja erinevate inimeste väärtustega leppimine hea elukool. Tööajad on ka head, nädalavahetused vabad. Õpetajate palk juba elamisväärne.

Okei, võib-olla tõesti mainin seda depressiivsust palju, raske mitte teha ka seda :S Kui elukaaslast poleks, siis elaksin ilmselt õe juures ja püüaksin samaoodi töö, kooli leida.

Lasteaias ma töötasin vaid ühel suvel, samal ajal ka pitsakokana, terve suvi oli tööd täis, puhata ei saanudki. Samas oli see ikkagi tore aeg. Lasteaias isegi oli tore, ainult, et see väsitas mind, et töö oli esmaspäevast reedeni. Mulle rohkem istuks graafikuga töö.. Muidu oli jah enam-vähem okei. Rõõmu pakuvad lapsed palju. Õe juures käies samamoodi, ta kolm last on nii armsad ja kõik ootavad mind alati enda juurde.

Mul on hea meel lugeda, et kellegi arvates ma ei tundu rumal. Ma enda arust ei ole ka rumal ja tunnengi, et oleks nagu mingit raputust mulle vaja, et olen hetkel justkui seisma jäänud elus.

Vanematega suhtlemine pigem välistatud, isaga ei saa mõistlikult suhelda ja emaga suhtlen nii palju, kui vaja ja nii kaua, kuni ta minuga positiivne on. Muidu ta pigem kaldub ka negatiivsusele nagu mina.. ja ma pigem hoian end sellest. Ainukeseks variandiks siis on õde, kellega oleme ka viimastel aegadel lähedasemaks saanud ja tegevusigi koos ette võtnud.

Olen vaadanud pidevalt tööpakkumisi, aga ükski justkui ei kõneta. Pidama olen jäänud isegi lasteaia abikasvataja kuulutustel, aga eeldusel, et need on E-R töö, olen nagu jätnud jälle välja. Võib-olla peaks siis ikkagi sellest asjaolust kõrvale vaatama…?

Sa pead (vähemalt esialgu) leppima, et sa ei saa kohe unistuste elu elada. Seda ka töö puhul. Sa ei saa valida hetkel meeldivuse järgi. Mina isiklikult arvan, et just igapäevane kellast kellani töö oleks sobiv. Tekib rutiin, kindlustunne. Kui töötad graafikuga, siis see ajab segamini unerütmi, mis mõjub ka tervisele. Lisaks tekib vähem lihtsalt olemise hetki, kus saad masendusse langeda ja ennast haletseda. Nädalavahetustel võid näiteks pühapäeva endale puhkepäevaks võtta ja laupäeval midagi toredat kas elukaaslase või õe perega ette võtta. Usu mind, kõik algab väga väikestest sammudest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mõni pole äkki nõus, aga ma kardan, et kui sa praegu depressiooni (medikamentoosselt) ei ravi, võid lausa mõneks ajaks invaliidina lõpetada, see käib psüühiliste probleemide puhul nii ruttu.
nagu ka mehe puhul sa ei tea enam, kas tundekülmus tuleneb depressioonist, ei tea sa ka ehk seda, et endistest karjäärivalikutest võis mõni päris sobivgi olla. aga see on nagu nokk kinni, saba lahti, kui praegu täiskohaga tööl hakkad käima või täiskoormusel õppima.
ja kui ise tunned, et suudaksid töötada – või niipea, kui oled suuteline – tee, mis iganes kõne alla tuleb, sa ei pea praegu teadma, mida sa terve oma ülejäänud elu teed. vaata näiteks ükskõik millist 40-aastast inimest, ja uuri, kuidas ta on sattunud kohta, kus on. enamasti ei ole karjäärid ja elud sirgjoonelised, et õpin seda, teen seda, sest tegin karjääritesti, ja olen sellest alati unistanud.
mõtle pigem, mis on su oskused ja tugevused, ja seda tervena, ja siis, mida oma madala stressitaluvusega suudaksid teha. töö inimestega, eriti nö abistavad ametid, võivad tunduda paeluvad, aga on suur oht läbipõlemisele. pigem just lihtsam teha esialgu lihtsamat tulemusele orienteeritud tööd. kasvõi mõni aasta. sa ei pea kõike ette planeerima, alles 19, mõni lõpetab selles vanuses alles keskkooli, saksamaal sageli võetaksegi pärast keskkooli aasta mõtlemiseks ja töötamiseks, et vähem huupi kuskile elu eest õppima minna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis takistab sind end töötuna kirja panemast? Alusta sellest, sest sul on vaja ravikindlustust, et arstile minna ja süsteemset ravi saada.

Ma isegi panin end töötusse arvele, eesmärgiga saada töötukassa kaudu psühholoogi abi, paar päeva olin, aga siis võtsin end ära. Põhjus – ma kartsin, et nad hakkavad mind kohe suunama tööle ja pakkuma erinevaid tööpakkumisi ja uurima puurima, kuigi ma ei tea isegi eriti, mida tahan. Olin teistelt ka kuulnud selliseid kogemusi.

Või tegelikult see ei ole siis nii? Võin end arvele võtta ja rääkida ära oma loo ja saan hoopis psühholoogi abi, mitte, et nad ei saada mind kohe tööle?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et sa soovisid väga oma vanemate juurest lahkuda ja unistasid, mis kõik siis olema saab ja esialgu oligi suur eufooria, kui õe juurde said kolida. Oli motivatsiooni, ideid, soovi elus kõrgemale liikuda, aga reaalsus jõudis kohale. Tegelik elu pole vaid lust ja pillerkaar. See käib lainetena ja seetõttu on hea olla tasakaalus närvikavaga. Õige samm teraapiasse minna on tehtud, aga sa ei saa kõiges teisi süüdistada- oma vanemaid, elukaaslast (kes on muide super kirjelduse järgi).

Ambitsioonikad inimesed ei lase end tagasilöökidest mõjutada, need käivad elu juurde.

Üks samm korraga palun. Millised unistused sul tuleviku osas on? Mis tööd teha tahad, mis valdkonnas? Sellest liigudki ülespoole.

Paraku ei ole tegu siin sellise kodust lahkumisega. Ma ei pidanud enam isa vägivallatsemisele lihtsalt vastu. Olin juba umbes 6 aastat kannatanud vaimset vägivalda (elasin isaga kahekesi), kellelegi ei rääkinud ja tegin näo alati, nagu kõik korras. Ainult enda tolleaegsele esimesele poisile rääkisin. Ma lõpuks ei pidanud enam vastu ja läksin õe juurde elama. Vaimsest terrorist ma siiski kohe ei vabanenud, isa pommitas mind kõnedega ja solvavate sõnumitega ning tegi mulle häbi, kui oli võimalus.

Muidugi ma unistasin ka alati sellises kodus elades, et kui suuremaks kasvan ja ära kolin, siis lõpuks ometi läheb kõik paremaks.

Aga see ka kindlasti õige, et reaalsus jõudis kohale. Ma teadsin küll, et elu on raske ja raha ei kasva puu otsas (olin harjunud juba tööl käimisega kooli kõrvalt) ja nii edasi, aga reaalselt seda ise kogeda on teine asi.

Asi ongi selles, et ma isegi ei tea, mida tahan teha. Depressiooni tõttu ma vahepeal ei saa isegi enam aru, mis mulle meeldib. Kahel suvel tegelesin muidu ajakirjandusega kohalikus ajalehes ja seda oli ka plaan õppima minna, kui siis mu vaimne seisund sel suvel muutus ja selle vastu kadus ka huvi ja enam ei tahtnud seda õppida.. Hobikorras olen ka jumestamisega tegelenud.. Senised töökogemused on olnud klienditeeninduses, pizzakokana, lasteaias abikasvatajana ja siis ajakirjanikuna.

Olen teinud mitmeid karjääriteste ja nii palju, kui olen end sellises seisus suutnud analüüsida, olen ma sotsiaalse suundumusega..

Kipun inimesi alati aitama, suunama, mõtlema lahendusi päriselus.. Seega võiks mulle sobida äkki töö inimestega..

Kodust lahkumise all pidasingi silmas seda, et arvasid, et siis on kõik hästi, kui vaid sealt lahkuda saad. Igal juhul oli tegu õige sammuga, sest see oleks veelgi rohkem sind põhja tõmmanud.

Palun püüa mitte otsida oma depressiivsuses (või laiskuse nagu eelnevalt seda nimetatud on) ettekäänet midagi mitte teha. Kui su elukaaslane sind ei toetaks, mida siis teeksid? Sa saad ju sellist mugavat vegeteerimist lubada endale vaid tema toetuse tõttu. Ta on kogenud inimene, teab, et see möödub, aga ka sina pead midagi tegema selleks.

Ütled, et sotsiaalne pool on tugev külg. Jah, juttu sul jätkub. Nüüd on aeg kuulama õppida. Sa ei tundu üldse rumal inimene, minu arvates vajad raputust lihtsalt. Otsi positiivsetest asjadest endale tuge.

Ütled, et töötasid lasteaias. Miks sealt lahkusid? Tundub, et seal saaksid hoolida ja olla hoolitud (lapsed on nii siirad ja annavad palju lähedust, seal saab nalja). Alustadki õpetaja abina ja läheb samal ajal ülikooli õppima. Sesside ajaks võtad õppepuhkust, mis seaduses ette nähtud. Lisaks oleks vanematega suhtlemine ja erinevate inimeste väärtustega leppimine hea elukool. Tööajad on ka head, nädalavahetused vabad. Õpetajate palk juba elamisväärne.

Okei, võib-olla tõesti mainin seda depressiivsust palju, raske mitte teha ka seda :S Kui elukaaslast poleks, siis elaksin ilmselt õe juures ja püüaksin samaoodi töö, kooli leida.

Lasteaias ma töötasin vaid ühel suvel, samal ajal ka pitsakokana, terve suvi oli tööd täis, puhata ei saanudki. Samas oli see ikkagi tore aeg. Lasteaias isegi oli tore, ainult, et see väsitas mind, et töö oli esmaspäevast reedeni. Mulle rohkem istuks graafikuga töö.. Muidu oli jah enam-vähem okei. Rõõmu pakuvad lapsed palju. Õe juures käies samamoodi, ta kolm last on nii armsad ja kõik ootavad mind alati enda juurde.

Mul on hea meel lugeda, et kellegi arvates ma ei tundu rumal. Ma enda arust ei ole ka rumal ja tunnengi, et oleks nagu mingit raputust mulle vaja, et olen hetkel justkui seisma jäänud elus.

Vanematega suhtlemine pigem välistatud, isaga ei saa mõistlikult suhelda ja emaga suhtlen nii palju, kui vaja ja nii kaua, kuni ta minuga positiivne on. Muidu ta pigem kaldub ka negatiivsusele nagu mina.. ja ma pigem hoian end sellest. Ainukeseks variandiks siis on õde, kellega oleme ka viimastel aegadel lähedasemaks saanud ja tegevusigi koos ette võtnud.

Olen vaadanud pidevalt tööpakkumisi, aga ükski justkui ei kõneta. Pidama olen jäänud isegi lasteaia abikasvataja kuulutustel, aga eeldusel, et need on E-R töö, olen nagu jätnud jälle välja. Võib-olla peaks siis ikkagi sellest asjaolust kõrvale vaatama…?

Sa pead (vähemalt esialgu) leppima, et sa ei saa kohe unistuste elu elada. Seda ka töö puhul. Sa ei saa valida hetkel meeldivuse järgi. Mina isiklikult arvan, et just igapäevane kellast kellani töö oleks sobiv. Tekib rutiin, kindlustunne. Kui töötad graafikuga, siis see ajab segamini unerütmi, mis mõjub ka tervisele. Lisaks tekib vähem lihtsalt olemise hetki, kus saad masendusse langeda ja ennast haletseda. Nädalavahetustel võid näiteks pühapäeva endale puhkepäevaks võtta ja laupäeval midagi toredat kas elukaaslase või õe perega ette võtta. Usu mind, kõik algab väga väikestest sammudest.

Muidugi ma lepin sellega, ma saan sellest aru. Minu probleem ongi selles, et kuidas käia siiski tööl, mis ei ole võib-olla unistuste töö ilma, et ma hakkaks kohe mõtlema mõne kuu möödudes, et ei tahaks seal olla. Kuidas ma saan need mõtted peast ära. Kui need mu pähe ilmuvad, siis enne need ei kao, kui olengi ära tulnud.

Igapäevane kellast kellani töö ja Sinu põhjendus sellele kõlab täitsa loogiliselt isegi. Ise olin eelnevate töödega lihtsalt harjunud graafikuga, et ei pea järjest töötama ja tööpäevade vahepeal saangi lihtsalt olla, puhata, käia kuskil, tegeleda millegi muuga. Aga praeguses olukorras vast oleks tõesti rutiin hea algus. Ja kogu aeg räägitakse sellest, et kõik algab väikestest sammudest. Ma saan sellest aru, aga endale tõsiselt seda süvendada on nii raske, eriti, kui olen suhteliselt kannatamtu iseloomuga. Aga ma püüan endaga tööd teha siiski.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sa tundud olevat suhteliselt arukas, ja su enda kirjelduse järgi pole su elu meelakkumine olnud. On hea, et sa annad endale aru sellest, et päris sedasi edasi ei saa.

Minu arvates on sinu suurim häda selles, et sa ei oska üksi endaga toime tulla, sul justnagu peaks kogu aeg keegi kõrval olema (saan aru, et vanemad tuge ei pakkunud, õnneks õde oli, siis tuli üks peika, siis teine, aga päris ISE pole sa ikkagi saanud oma elu suunata). Nii et sa oled ühest küljest jah justkui täiskasvanu, aga teisalt jällegi veel mitte. 19-aastane on ju alles teismeline!

Minu soovitus oleks ka ikkagi võtta lihtsalt kätte ja SUNDIDA ennast midagi tegema. Ole siis oma praeguse elukaaslasega veel koos (kuni ta sellist suhet veel välja kannatab), ta saab sulle toeks olla, kui näeb, et sa püüad. Mine tõesti õpi mingi konkreetne amet kuskil kutsekas vms (praegu on muidugi raske, õppeaasta on täies hoos) või siis nagu keegi soovitas, lasteaeda õpetaja abiks ja samal ajal saad omandada haridust. Sest raha on sul vaja, et ennast ravida, kui tegu on tõesti depressiooniga. Eks seda suhteprobleemi siis võid hiljem lahendada, minu arust pole see hetkel küll esmatähtis.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mõni pole äkki nõus, aga ma kardan, et kui sa praegu depressiooni (medikamentoosselt) ei ravi, võid lausa mõneks ajaks invaliidina lõpetada, see käib psüühiliste probleemide puhul nii ruttu.

nagu ka mehe puhul sa ei tea enam, kas tundekülmus tuleneb depressioonist, ei tea sa ka ehk seda, et endistest karjäärivalikutest võis mõni päris sobivgi olla. aga see on nagu nokk kinni, saba lahti, kui praegu täiskohaga tööl hakkad käima või täiskoormusel õppima.

ja kui ise tunned, et suudaksid töötada – või niipea, kui oled suuteline – tee, mis iganes kõne alla tuleb, sa ei pea praegu teadma, mida sa terve oma ülejäänud elu teed. vaata näiteks ükskõik millist 40-aastast inimest, ja uuri, kuidas ta on sattunud kohta, kus on. enamasti ei ole karjäärid ja elud sirgjoonelised, et õpin seda, teen seda, sest tegin karjääritesti, ja olen sellest alati unistanud.

mõtle pigem, mis on su oskused ja tugevused, ja seda tervena, ja siis, mida oma madala stressitaluvusega suudaksid teha. töö inimestega, eriti nö abistavad ametid, võivad tunduda paeluvad, aga on suur oht läbipõlemisele. pigem just lihtsam teha esialgu lihtsamat tulemusele orienteeritud tööd. kasvõi mõni aasta. sa ei pea kõike ette planeerima, alles 19, mõni lõpetab selles vanuses alles keskkooli, saksamaal sageli võetaksegi pärast keskkooli aasta mõtlemiseks ja töötamiseks, et vähem huupi kuskile elu eest õppima minna.

Ise olen ka sellele mõelnud, et äkki peaks ikkagi lisaks teraapiale ka AD võtma, et meeleolu stabiilsemana hoida, aga olen kartnud ja püüdnud üleüldse elus pigem igasuguseid ravimeid vältida.

Nagu eelnevaski kommentaaris vastasin, et ma saan aru, et ma ei peagi kohe teadma, mida elus teha tahan. Aga kuidas oma mõtteid samuti sellisesse suunda sundida. Mida teha, et mõni kuu töötades ei ilmneks taas mõte, et tahaks ära tulla, et ikka ei sobi..

Selle eesmärgiga ka ma tegelt ka ise võtsin vaba aasta, et käin tööl, proovin ja katsetan erinevaid asju, sest ma ei tahtnud minna moe pärast midagi huupi õppima, nagu paljud tegid.. No jah, ei osanud oodatagi, et minu jaoks asjad sedasi lähevad.. :O

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu kogemus ütleb, et alati tuleb proovida ja minna kuhugi ka kui tuju ei ole. Kasvõi külla kellelegi, sest pärast olen alati mõelnud, et nii tore oli. Kooli proovida sisse saada. Kui ei saagi, saad vähemalt kogemuse, et mida küsiti ja millega rohkem end kurssi viia. Püüa leida positiivset.

Tuleb sundida end tegema igasuguseid asju, mida ei taha. Tead, see kõik on nii pikk jutt, et tuua näiteid…

Igal juhul pead lõpetama leidma põhjuseid, miks ei saa või ei sobi. Ja paari kuuga ei saa loobuda, nii ei jõua sa kuhugi ja ei täitu su unistused. Tulebki taluda raskusi, ebameeldivusi, komistuskive.

Ma ei räägi seda niisama. Ma pole vist kunagi üheski teemas nii palju sõna võtnud, aga tundsin enda ära, sama vanana. Ka taust on üldjoontes sama, siiski ei soovi oma elu kirja panna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sa tundud olevat suhteliselt arukas, ja su enda kirjelduse järgi pole su elu meelakkumine olnud. On hea, et sa annad endale aru sellest, et päris sedasi edasi ei saa.

Minu arvates on sinu suurim häda selles, et sa ei oska üksi endaga toime tulla, sul justnagu peaks kogu aeg keegi kõrval olema (saan aru, et vanemad tuge ei pakkunud, õnneks õde oli, siis tuli üks peika, siis teine, aga päris ISE pole sa ikkagi saanud oma elu suunata). Nii et sa oled ühest küljest jah justkui täiskasvanu, aga teisalt jällegi veel mitte. 19-aastane on ju alles teismeline!

Minu soovitus oleks ka ikkagi võtta lihtsalt kätte ja SUNDIDA ennast midagi tegema. Ole siis oma praeguse elukaaslasega veel koos (kuni ta sellist suhet veel välja kannatab), ta saab sulle toeks olla, kui näeb, et sa püüad. Mine tõesti õpi mingi konkreetne amet kuskil kutsekas vms (praegu on muidugi raske, õppeaasta on täies hoos) või siis nagu keegi soovitas, lasteaeda õpetaja abiks ja samal ajal saad omandada haridust. Sest raha on sul vaja, et ennast ravida, kui tegu on tõesti depressiooniga. Eks seda suhteprobleemi siis võid hiljem lahendada, minu arust pole see hetkel küll esmatähtis.

Aitäh heade sõnade eest!

Jah, võib-olla tõesti ongi nii, et ma ei oska täiesti üksi olla, mul on kogu aeg kaaslane kõrval olnud. Ma pole kunagi üksi olnud, nagu ennist mainisin. Ja olen suhteliselt otsustusvõimetu inimene ka, alati küsin teiselt ja kaaslastelt abi. Mind ajab ennastki närvi see otsustusvõimetus. Nojah, ma teismeliseks end siiski ei defineeriks, olen ikkagi veidi teistsugune võrreldes paljude minuvanustega, muidu poleks minust 10a vanem kaaslane ka minuga kokku läinud, kui ma oleks olnud see tüüpiline teismeline (tema enda sõnad). Aga samas mõne nurga alt võib äkki nii öelda, ma ei tea, polegi nii mõelnud.

Jah, olen ka korduvalt mõelnud, no ega midagi muud ei aita, ma pean end lihtsalt kätte võtma. Mõni päev ongi olnud mul motivatsioon ja hea tuju ja olen vaadanud jälle töökuulutusi ja kujutanud ette ja mõelnud, kuidas ma jälle töötan ja elu on taas normaalne. Teisel päeval, kui ärkan üles, on kõik see asendunud apaatsusega! Õudne lihtsalt! Aga ma ei kavatse alla ka anda!

Selles osas olen ma päri ja isegi otsustanud, et praegu keskendun ainult iseendale korda saamisele ja ka teistele, kes on küsinud minu suhte kohta, olen ma nii vastanud. Kaaslane on ka öelnud, et talle sobibki praegune “suhe” ka hästi. Aga paratamatult nagu kiuste hakkab ikka see mõte mul kuklas elama, et mida ma ikkagi siis suhtega teen? Jube, kui raske on ikka mõtetega võidelda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu kogemus ütleb, et alati tuleb proovida ja minna kuhugi ka kui tuju ei ole. Kasvõi külla kellelegi, sest pärast olen alati mõelnud, et nii tore oli. Kooli proovida sisse saada. Kui ei saagi, saad vähemalt kogemuse, et mida küsiti ja millega rohkem end kurssi viia. Püüa leida positiivset.

Tuleb sundida end tegema igasuguseid asju, mida ei taha. Tead, see kõik on nii pikk jutt, et tuua näiteid…

Igal juhul pead lõpetama leidma põhjuseid, miks ei saa või ei sobi. Ja paari kuuga ei saa loobuda, nii ei jõua sa kuhugi ja ei täitu su unistused. Tulebki taluda raskusi, ebameeldivusi, komistuskive.

Ma ei räägi seda niisama. Ma pole vist kunagi üheski teemas nii palju sõna võtnud, aga tundsin enda ära, sama vanana. Ka taust on üldjoontes sama, siiski ei soovi oma elu kirja panna.

Aitäh kaasa arutlemast. Ma saan sellest kõigest aru, et peab. Vahepeal olen suutnud end sundida ka. Eile näiteks kaaslane soovis minna hilja õhtul poodi ja pakkusin, et äkki lähen ka kaasa, et ma pole mitu päeva juba toast välja saanud. Nii, pakkusin idee välja, aga oi kui raske oli oma mõtetele vastu astuda. Ikka tulid pähe mõtted, et ma ei taha, ma ei saa, õues on vastik, ma ei jaksa. Aga sundisin end minema.

On äkki nippe, kuidas enda mõtteid minema saada? Neid mõtteid, mis mõtlevad, miks ma ei peaks midagi tegema või kuhugi minema.. Mõtted on tõelised vaenlased.

Mõnel hetkel on tuju, entusiasm, teisel hetkel lihtsalt on see kõik kadunud..

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah, võib-olla tõesti ongi nii, et ma ei oska täiesti üksi olla, mul on kogu aeg kaaslane kõrval olnud. Ma pole kunagi üksi olnud, nagu ennist mainisin. Ja olen suhteliselt otsustusvõimetu inimene ka, alati küsin teiselt ja kaaslastelt abi. Mind ajab ennastki närvi see otsustusvõimetus. Nojah, ma teismeliseks end siiski ei defineeriks, olen ikkagi veidi teistsugune võrreldes paljude minuvanustega, muidu poleks minust 10a vanem kaaslane ka minuga kokku läinud, kui ma oleks olnud see tüüpiline teismeline (tema enda sõnad). Aga samas mõne nurga alt võib äkki nii öelda, ma ei tea, polegi nii mõelnud.

Inimese aju on “teismeline” kuni 24. eluaastani 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis maakonnas sa elad?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis maakonnas sa elad?

Liigun Tallinna, Raplamaa vahet.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga alusta endale eesmärgi püstitamisest. Mitte nii,e t kohe esimese hooga “ma pean saama doktorikraadi” või muud ulmelist. Pigem nõnda, et pane endale kuskile kirja nt:
1) Tekitan endale korrapärase rutiini (kl 9 kindlasti voodist välja, õhtul kl 22 magam näiteks)
2) Iga päev vean end kasvõi korraks õue (alusta kasvõi ühe jalutusringiga ümber maja ja iga päev lisad ühe ringi juurde – värske õhk on tervisele hea)
3) Veedan iga päev kindla aja töökuulutuste lugemisega, et aru saada, milliseid töökohti on palju pakkuda, et siis selles suunas edasi mõelda õppimaminekut ja karjäärivalikut

Või midagi muud taolist, midagi lihtsat, mis aitab igapäevaelu mingisse rütmi seada. Ehk aitab see natuke, et ei jääks terveks päevaks apaatsena voodisse.

Kas sa muidu eneseabiraamatuid loed? On inimesi, keda need aitavad. Kui püüad süveneda ja sealt midagi enda jaoks välja noppida, jääb ka vähem võimalust neid “mõttetuid” mõtteid peas kedrata, mis sind vaevavad.

Mina isiklikult olen väga tugevalt seda usku, et inimene peaks suutma ka üksi oma eluga hakkama saada, sest alati pole võtta kedagi, kellele toetuda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga alusta endale eesmärgi püstitamisest. Mitte nii,e t kohe esimese hooga “ma pean saama doktorikraadi” või muud ulmelist. Pigem nõnda, et pane endale kuskile kirja nt:

1) Tekitan endale korrapärase rutiini (kl 9 kindlasti voodist välja, õhtul kl 22 magam näiteks)

2) Iga päev vean end kasvõi korraks õue (alusta kasvõi ühe jalutusringiga ümber maja ja iga päev lisad ühe ringi juurde – värske õhk on tervisele hea)

3) Veedan iga päev kindla aja töökuulutuste lugemisega, et aru saada, milliseid töökohti on palju pakkuda, et siis selles suunas edasi mõelda õppimaminekut ja karjäärivalikut

Või midagi muud taolist, midagi lihtsat, mis aitab igapäevaelu mingisse rütmi seada. Ehk aitab see natuke, et ei jääks terveks päevaks apaatsena voodisse.

Kas sa muidu eneseabiraamatuid loed? On inimesi, keda need aitavad. Kui püüad süveneda ja sealt midagi enda jaoks välja noppida, jääb ka vähem võimalust neid “mõttetuid” mõtteid peas kedrata, mis sind vaevavad.

Rutiini tekitamine on hea mõte! Magamisega on mul ainult probleem, mul ei tule und. Jään kõige varem magama kell 12, viimastel päevadel pigem 2-3-4-5 ajal. Kohutav lihtsalt. Ja öösiit ärkan üles tihti. Ma ei teagi, kuidas une tulekut soodustada. Äkki peakski liigutama rohkem, et end väsitada?

Liikumine hea mõte, olen seda endale teadvustanud, aga siis kipuvad tekkima pähe mõtted, et miks ma peaks ikka üldse siit toast välja astuma, siin hea, soe. Nii ma siis võitlen nende deemonitega. Aga ma panen endale sinu soovitused kirja ja proovin sellega koheselt algust teha.

Ja olen ka püüdnud eneseabiraamatuid lugeda, mis on mõnda aega õnnestunud, aga siis on jälle huvi kadunud. Ma tunnen, et mu keskendumisvõime on märkimisväärselt kahanenud. Kas oskad muidu soovitada selles valdkonnas raamatuid veel?

Praegu hakkasin taas lugema raamatut, mis terapeut soovitas. “Naised, kes armastavad liiga palju”, räägib kaassõltuvusest, tunnen end natukene ära ja on põnev lugemine ka igaljuhul.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

19-aastane peaks elama veel vanematekodus, õppima ja käima kohtamas ning sõpradega väljas, mitte olema juba 4 aastat mingites endale sobimatutes “suhetes”.
Tundub, et sa otsid vigu teistes – mees ei meeldi (pole ambitsioonikas võrreldes sinuga? ei lugenud kuskilt su enda ambitsioonikust ja enesearendamist välja, sry), töökohad ei sobi (19 aastaselt juba nii palju eri kohti?).
Mõtle välja, mis siis lõpuks on see, mida suudad/tahad 3 aastat järjest õppida (kutseõpe mingi) ja sel alal ka töötada. Tekita rutiin, ela ühikas või omaette. Hoolitse ise oma kulude eest. Tee plaanid, pea neist kinni.
Töötukassa pole raviasutus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

19-aastane peaks elama veel vanematekodus, õppima ja käima kohtamas ning sõpradega väljas, mitte olema juba 4 aastat mingites endale sobimatutes “suhetes”.

Tundub, et sa otsid vigu teistes – mees ei meeldi (pole ambitsioonikas võrreldes sinuga? ei lugenud kuskilt su enda ambitsioonikust ja enesearendamist välja, sry), töökohad ei sobi (19 aastaselt juba nii palju eri kohti?).

Mõtle välja, mis siis lõpuks on see, mida suudad/tahad 3 aastat järjest õppida (kutseõpe mingi) ja sel alal ka töötada. Tekita rutiin, ela ühikas või omaette. Hoolitse ise oma kulude eest. Tee plaanid, pea neist kinni.

Töötukassa pole raviasutus.

Kui sa vähegi lugesid mu tausta, ei ole mu elu nii lilleline olnud, et oleksin saanud vanematekodus elada, eks. See oleks mu veel rohkem hävitanud. Pidin ise hakkama saama.

Ma olin enne enda seisu ambitsioonikas, tegelesin ja arendasin end, koolis olin hästi aktiivne, korraldasin üritusi, olin õhtujuht jne.

Jah palju kohti, sest ma olen töötanud alates 16-aastasest saadik nii kooli kõrvalt kui ka suvel lisaks veel ehk siis ka kahel kohal korraga. Esimene koht oli pitsakokk kooli kõrvalt, suvel ka pluss samal ajal lasteaias. Tulin toitlustusest ära, seal naistemeeskonnas muutus asi ussitavaks ja mu ellu oli tulnud uus väljakutse, mille tõttu mul enam ei jäänud aega tööl nädalavahetuseti käia. Teiseks kohaks oli tankla kooli kõrvalt, tegin öövahetusi ja ka suvel töötasin seal, pluss lisaks tanklale siis ka suveajakirjanik ajalehes samal ajal ehk jällegi kahes kohas korraga. Kooli algades ajalehest tulin ära, kooli ajal mõned artiklid veel tegin, kui aega oli ja tanklas jätkasin veel, kuid peagi tulin ära, sest öövahetused mõjusid mulle halvasti. Keskendusin siis rohkem viimasele kooliaastale ja tegin aeg-ajalt juhutöid.

Pole kuskil väitnud, et töötukassa on raviasutus. Seal saab psühholoogilist abi, kodulehel kirjas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
rosinakypsis

Ei, ei, ma ei süüdista teda ega suhet enda probleemides. Kaugeltki mitte. Selle “ambitsioonikuse” tõin ma välja lihtsalt sellepärast, et see on üks asi, millele ma mõtlesin ka siis, kui mul endal kõik korras oli.
Ilmselgelt on ikka probleem minus endas, loomulikult ju. Sellest ma saan väga hästi aru, kõik algab iseendast ja tean, et elu on minu enda kätes. Raske on vaid seda endist aktiivset mina üles leida ja motiveerida.

OK, küllap sain sinust valesti aru. Lihtsalt et teemaalustuses keerleb 90% sisust su eelmise ja praeguse suhte ümber, seepärast järeldasingi, et sa lähened probleemile hoopis vale nurga alt.

Ma ei taha näida ründav, kuid siiski pani mind kulmu kergitama ka see, kui lihtsalt loobid sa sõnu “depressioon”, “vaimne tervis”, “apaatsus” ja kõik see muu. Maru kergekäeliselt diagnoositakse endil tänapäeval depressioon! Mainisid, et rääkisid terapeudile oma depressioonist ja vajadusel oled valmis kaaluma ka AD võtmist. On sul depressioon siis diagnoositud? Minu teada on tegu siiski tõsise seisundiga, mida vastavad eksperdid suudavad tuvastada. Kas terapeudile ei tundu su väljendid alarmeerivad? Ega AD pole peavalurohi, mida natuke aega võtad ja lõpetad siis, kui ise tahad! Ma ei tea, su jutt ja lähenemine oma “sasipuntrale” tundub kuidagi – ära palun solvu – ebaküps.

Luba ma selgitan, miks nii arvan. Mäletan iseennast selles vanuses. Kool on läbi, tavapärane rutiin on läinud. Vanematekodus elada ei taha/saa, sest oled seal õnnetu. Sa tead, et midagi peaks nagu oma eluga pihta hakkama, aga sul pole aimugi mida. Samas näib sulle, et kui sul pole elukaaslast, oled poolik, seega mingis mõttes ootad oma suhtelt ja partneritelt, et nad su elu ära määraksid, sellele n-ö mõtte annaksid. Ka mul oli perioode, kui ei suutnud end sundida välja minema, tahtsin vaid lugeda ja magada ja end haletseda. Ma olen ise selles augus olnud. Aga saa aru, sinu kirjeldatud sisemine kaos ja käega löömise tunne ei ole automaatselt depressioon!

Lisaks räägid, et sa ei suuda teha tööd, mis sulle 100% ei meeldi, samas räägid, et töötasid terve gümnaasiumiaja. Kuidas sa siis suutsid? Mõistad, mida ma öelda tahan? Keskkooli ajal olid sa sunnitud töötama ja seega said sellega hakkama. Nüüd otsest sundust enam pole, seega leiadki ettekäändeid. Arvatavasti on see pooleldi alateadvuslik st petad end tahtmatult. Natukene nagu õpitud abitus, mõistad?

Ma ei ole asjatundja ega pürgigi selleks, aga minu arust vajaksid sa läbiraputamist. Elu ongi kohati nõme, töö muutub igavaks ja mees tüütuks. See kõik on paratamatu! Kõik tunnevad vahetevahel nii! Sellepärast ma ütlengi – kobi voodist välja ja hangi endale mingi tegevus, selle asemel, et päev otsa masendavaid mõtteid mõelda! Ma ei teagi, mine näiteks mõneks päevaks loomade varjupaika appi ja rüga seal – garanteerin, et õhtuks oled nii läbi, et mustad mõtted ei tule meeldegi. Sa pead oma elu ise uuesti üles ehitama, mitte keegi teine sind selles aidata ei saa. Nii et palun tee see esimene väike samm!!!

Ja selle pika epistli lõpetuseks – ma tõepoolest tahan sind vaid aidata, mitte materdada. Mu ülipikk sõnavõtt on vast tõestus iseenesest, et su “sasipundar” läheb mulle korda. Ilusad sõnad ja leebe sõrmeviibutus sinu puhul enam ei aita, ma pelgan!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei, ei, ma ei süüdista teda ega suhet enda probleemides. Kaugeltki mitte. Selle “ambitsioonikuse” tõin ma välja lihtsalt sellepärast, et see on üks asi, millele ma mõtlesin ka siis, kui mul endal kõik korras oli.

Ilmselgelt on ikka probleem minus endas, loomulikult ju. Sellest ma saan väga hästi aru, kõik algab iseendast ja tean, et elu on minu enda kätes. Raske on vaid seda endist aktiivset mina üles leida ja motiveerida.

OK, küllap sain sinust valesti aru. Lihtsalt et teemaalustuses keerleb 90% sisust su eelmise ja praeguse suhte ümber, seepärast järeldasingi, et sa lähened probleemile hoopis vale nurga alt.

Ma ei taha näida ründav, kuid siiski pani mind kulmu kergitama ka see, kui lihtsalt loobid sa sõnu “depressioon”, “vaimne tervis”, “apaatsus” ja kõik see muu. Maru kergekäeliselt diagnoositakse endil tänapäeval depressioon! Mainisid, et rääkisid terapeudile oma depressioonist ja vajadusel oled valmis kaaluma ka AD võtmist. On sul depressioon siis diagnoositud? Minu teada on tegu siiski tõsise seisundiga, mida vastavad eksperdid suudavad tuvastada. Kas terapeudile ei tundu su väljendid alarmeerivad? Ega AD pole peavalurohi, mida natuke aega võtad ja lõpetad siis, kui ise tahad! Ma ei tea, su jutt ja lähenemine oma “sasipuntrale” tundub kuidagi – ära palun solvu – ebaküps.

Luba ma selgitan, miks nii arvan. Mäletan iseennast selles vanuses. Kool on läbi, tavapärane rutiin on läinud. Vanematekodus elada ei taha/saa, sest oled seal õnnetu. Sa tead, et midagi peaks nagu oma eluga pihta hakkama, aga sul pole aimugi mida. Samas näib sulle, et kui sul pole elukaaslast, oled poolik, seega mingis mõttes ootad oma suhtelt ja partneritelt, et nad su elu ära määraksid, sellele n-ö mõtte annaksid. Ka mul oli perioode, kui ei suutnud end sundida välja minema, tahtsin vaid lugeda ja magada ja end haletseda. Ma olen ise selles augus olnud. Aga saa aru, sinu kirjeldatud sisemine kaos ja käega löömise tunne ei ole automaatselt depressioon!

Lisaks räägid, et sa ei suuda teha tööd, mis sulle 100% ei meeldi, samas räägid, et töötasid terve gümnaasiumiaja. Kuidas sa siis suutsid? Mõistad, mida ma öelda tahan? Keskkooli ajal olid sa sunnitud töötama ja seega said sellega hakkama. Nüüd otsest sundust enam pole, seega leiadki ettekäändeid. Arvatavasti on see pooleldi alateadvuslik st petad end tahtmatult. Natukene nagu õpitud abitus, mõistad?

Ma ei ole asjatundja ega pürgigi selleks, aga minu arust vajaksid sa läbiraputamist. Elu ongi kohati nõme, töö muutub igavaks ja mees tüütuks. See kõik on paratamatu! Kõik tunnevad vahetevahel nii! Sellepärast ma ütlengi – kobi voodist välja ja hangi endale mingi tegevus, selle asemel, et päev otsa masendavaid mõtteid mõelda! Ma ei teagi, mine näiteks mõneks päevaks loomade varjupaika appi ja rüga seal – garanteerin, et õhtuks oled nii läbi, et mustad mõtted ei tule meeldegi. Sa pead oma elu ise uuesti üles ehitama, mitte keegi teine sind selles aidata ei saa. Nii et palun tee see esimene väike samm!!!

Ja selle pika epistli lõpetuseks – ma tõepoolest tahan sind vaid aidata, mitte materdada. Mu ülipikk sõnavõtt on vast tõestus iseenesest, et su “sasipundar” läheb mulle korda. Ilusad sõnad ja leebe sõrmeviibutus sinu puhul enam ei aita, ma pelgan!

Ei, mul pole seda diagnoositud. Vabandust, et siis nii olen enda seisundit nimetanud. Aga ega ma seda ilmaasjata ei tee. Kõik sümptomid klapivad, olen teinud peaaju lehel testi ja enne praegusesse teraapiasse minekut vestlesin internetis ühe psühholoogiga, kes viitas ka depressioonile ja ka praegune terapeut tegi seda. Depressioon ongi tõsine, aga see on jagunenud erinevateks: kerge, mõõdukas, raske. Ja selline seisund tekib väga mitmetel põhjustel, ka minu põhjus võiks siia sobida, aga olgu, ma siis ei defineeri enam nii. Lihtsalt rääkisin seda, mida mulle on terapeut ja psühholoog rääkinud.

Ei ole kordagi arvanud, et võtan AD nii, kuidas ise arvan ja nii kaua, kui arvan. Ikka arstidega kooskõlastatult, kui peaks üldse vaja olema.

Kooli ajal mulle muidu meeldisid need töökohad ka isegi. Pitsade tegemine oli minu jaoks põnev. Kirjutamine ajalehte oli põnev, lasteaias oli tore.

Kindlasti võib su jutus isegi mingi iva olla, natuke õpitud abitust, aga ma pigem ei toetuks sellele siiski, sest ma endiselt tahan elu korda saada. Ma püüangi leida endale väljundit, tööd, kooli. Kammin pidevalt töökuulutusi läbi ja vaatan koole, kas kuskil mingeid talviseid vastuvõtte ka on. Ma ju käisin isegi 1-kuulisel kursusel. Minu probleemiks on selline sügavam huvipuudus, apaatsus, ma ei tunne ega tee asju enam rõõmutundega nagu vanasti. Isegi vanad asjad, mis mind varem rõõmustasid ja mulle meeldisid, ei paku mulle midagi. Täielik huvipuudus. Ma võin teha asju, käia kuskil, saada sellega hakkama, aga ma ei tee neid enam mingi tundega. Ma olen nagu robot. Ma olen korduvalt läinud midagi tegema, aga mu meeleolulangus saab minust võita. Mu meeleolu on madalas seisus ja langeb väga kergesti. Siin ei aita see, et keegi ütleb, et võta end kätte!!!
Mu meeleolu ning mõtted suruvad kõik selle maha. Ma pean leidma põhjuseid, miks midagi teha. Isegi tavalisi elementaarseid asju. Aga muidugi võib-olla ka see, et olen mitu kuud selline olnud juba ja nö harjunud, mis teebki veel raskemaks.

Ja ei, ära muretse, ma ei solvu sugugi. Mulle meeldib arutleda. Ja ma tõesti tahan eluga järjele saada, ma oma peas kogu aeg mõtlen neid mõtteid, aga päriselt sammudeni jõuda on meeletult raske. Aga ma kavatsen edasi proovida ja ei anna alla. Tunni aja pärast hakkab teraapia ja räägin seal oma uutest mõtetest, mis siit sain. Et võiks ikkagi töö jne otsida ning püüan terapeudiga sellest arutleda.
Mulle meeldib see, mis mõtteid siit sain. Nüüd vaja mul lihtsalt abi, et ma suudaksin seda entusiasmi hoida, pigem see on järgmiseks päevaks juba kadunud ja asendunud vana apaatsusega, selletõttu tundus lisaks teraapiale ka AD hea, et aitab õnnehormoone toota.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma olen samas kohas elus olnud, aga koju pikutama ei saanud jääda, sest toit ei tule ise lauale ja normaalset peavarju tasuta ei pakuta. Usun tõsiselt, et see oli üks neist asjadest, mis mind päästis. Ei, mulle ei meeldinud mu töö, aga seal olid vahvad inimesed, kes tuju tõstsid. Oma roll oli ka kahel sõbrannal, kes mind sundisid kodust välja minema. Tegevusetus ja eesmärkide puudumine on minu arvates üks suur põhjus, miks depressiooni langejad sealt omal käel enam välja ei saa. Inimene kui olend vajab kohustusi, sest need annavad talle turvatunde, ja kui seda ei ole, minnaksegi lolliks.

Kui sa tahad kiirelt poolajutist tööd, siis mina vaataks FB gruppi nimega Lapsehoidjad/tööpakkumised. Kuniks päris töö leiad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma kahjuks ei leia sellist jorssi, kes mu elu kinni maksaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tahaks ka, et keegi mu elu kinni maksaks selmet tööl käia ja leiba teenida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Inimese väga kõrge siht võib olla ka oma igapäeva eluga toimetulemine. See polegi nii lihtne, nagu kirjast selgub. MIs kõrgeid sihte sa veel tahad seada, kui ei suuda oma igapäevast elu elada ilma tülideta ja teistele halvasti ütlemata. Kõrge siht ongi see, et käitud teise inimesega nii nagu sina tahad, et tema sinuga käituks. Käitud sina partneriga halvasti, küll ta ära õpib ja varsti polegi enam ilusti käituvat partnerit. Suhted ja igapäevane elu ongi vaja äraõppida, siis saab sellele toetuda. Su torn kukub kokku kui jätad torni maapeale kinnitamata. Sul on väga hea õpetaja – oma kaaslase näol. Kuidas organiseerida oma igapäeva elu selliselt, et see pakuks rõõmu. Kui sa elad oma igapäevast elu rõõmuga, siis oled väga kõrge eesmärgi täitnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Laps, sa oled enda heaks juba väga palju teinud ja ma näen su tahtmist oma eluga edasi minna. Kõik on õige, mida sa mõtled. Sa ei ole ebakindel vaid sa oled jooksnud olukorda, mis sind arengus enam ei toeta.Eks ole. Olid asjad mis sobisid, aga nüüd on teisiti. Me kogu aeg muutume. Ja igal erineval eluhetkel on jõuvarud erinevad.
Kuna sa oma tervist nii hästi kirjeldad, siis ütlen, et pane aeg psühhiaatrile. Mine kas või tasulisse. Iga kell saad selle ühe visiidi makstud, pärast vaatad arstiga, kuidas kujuneb. Kui arst on su ära kuulanud, hakkab olukord lahenema nii või teisiti. Saad rohud( kui on vajalik). Ravimid, muide, on mõeldud eesmärgiga – miks peaks inimene end mitte aitama kui on võimalus! Mõningal juhul on AD esimene võimalus! Räägi kõigest arstile: et mõtetest raske jagu saada, mot pole(aga tahtmine hea :)), magad vähe, oled kurvake jne. Sa sa saad abi!
Sa oled noor ja nii kui sul on elukogemusi vähe, pole sul ka sellise haiguse või olukorra, kuidas soovid, kogemust. Kõik on uudne. Hea on see, et vaata, mõtte jõuga ja arsti/tableti abiga saad enese depressioonist vaikselt liikuma. Võtab aega, aga küll ta tuleb!!! Mõni kaotab avariis jala ja ei mõte ega tablett aita siinkohal kuigivõrd. Raske on loomulikult, aga mis siis.Mine ja tee see tiir ära!
Kindel on see, et sa ei jää üksi, sul on õde toetajana kindlalt olemas. Nii hea. Sa tead, et saaksid lastega töötada- õpetaja abina- väga hea alustuseks. Kindel tugi selja taga ja tegelikult pind, millele toetuda.

Ma ütlen neid saamatuid vanemaid küll!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sama vana depressioonis noore emana ütlen, et sa oled väga tubli. On näha, et sa tahad oma olukorrast välja tulla ja oled selleks ka samme astunud. Väga hea, et sul õnnestus teraapiasse saada, aga sul oleks vaja kindlasti ka psühhiaatri vastuvõtule minna. Järjekorrad on väga pikad, aga uuri erinevaid võimalusi ja kliinikuid. Odav see just pole, eriti kui sul pole ravikindlustust, aga peaasi oleks kuskile vastuvõtule pääseda ja sealt siis hakkavad sinu jaoks loodetavasti asjad edasi hargnema. Küsi sellelt terapeudilt, kelle juures sa praegu käid, ta kindlasti oskab soovitada, kuidas edasi tegutseda. Kogu selle kirjelduse põhjal tundub küll, et mingil perioodil AD ravi aitaks sind edasi, unehäired muidu aina süvenevad ja muudavad su olukorra järjest raskemaks.

Suhe on hetkel tõesti teisejärguline, sa pead iseennast korda saama ja siis on näha, kas see suhe on sinu jaoks õige või mitte. Kas elukaaslane jõuab nii kaua oodata, on iseasi. Kui ta on mõistev ja hooliv, siis ta ehk saab aru, et sa oled haige ja vajad abi. Aga kui elu kodus liiga pingeliseks läheb, siis soovitan pigem õe juurde minna. Võta üks päev ja üks samm korraga ja ära oota suuri muutusi kohe. See, et sa abi otsid, on juba märk paranemisest. Hoian sulle pöialt ja loodan, et leiad vajaliku abi.

Muide, soovitan väga joogat. See võib depressiooni puhul väga hästi paranemisele kaasa aidata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Su jutus jäävad kõlama kaks isikut – su õde ja elukaaslane.
Ühtlasi jääb mulje, et elukaaslast pead sa ajutiseks. Sa pigem näed end mõne atraktiivsema ja paremal positsioonil mehe kõrval kui praeguse kõrval. Tekib tunne, et sa oled seal lihtsalt sellepärast, et kuskil peab ju olema.

Mis mulle silma jäi – sul pole sõbrannasid-sõpru. Ja selles vanuses ei ole üldse normaalne olla nii öelda paigas “pereinimene”. Et nüüd jääbki kogu eluks nii..Sama mees, sama korter…Ja et muud ei olegi.
Sul pole kedagi, kellega laupäeva õhtul välja istuma minna? Kedagi, kellega leppida kokku koos trenni minemist? Või selles vanuses nii tavalist shoppamist? Ma vaatan oma lapse pealt – käivad poes, otsivad riideid ja proovivad – enamasti ei ostagi midagi – aga neil on lõbus ja fun olla.
Nädalavahetusel istuvad kellegi juures koos ja mängivad lauamänge. Või matkavad rabas. Või lähevad kohvitama. Või kokkavad. Siis lobisevad läbi interneti, saadavad fotosid ja ideid jagavad. Teevad koos praktikumi ülesandeid.
Aga sul nagu seltsielu täitsa puuduks?
Jah võib öelda, et kõik need eelnevad on tühjad ja mõttetud tegevused. Aga kas nad nii mõttetud on, kui “täidavad inimese tassi”? Minul igatahes on arvamus, et sotsiaalne elu, eriti nooremana, on vajalik. Sest paneb sind tundma, et kuulud kuhugi. Mitte pole maailmas üksi. Kasvõi sõbrannalt saadud kiitus huvitava soengu või ilusa kleidi aadressil annab ikkagi positiivset emotsiooni. Tihti rohkem kui esimese hooga tundub.
Pruugib vaid kellelgi meile öelda, et ooo kui hästi see pluus sulle sobib, kui juba hakkame seda pluusi sagedamini valima – sest meil on meeles see hea tunne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Depressioonis inimese kohta liiga pikad ja ladusad jutukesed.
Aga noh, positiivsed kaasaelajad ja tänulik kuulajadkond, kes täie jõuga inimest päästma asuvad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru, mis iseseisvusest ja ambitsioonidest sa siin räägid. Elasid kolm aastat õe juures, kus ei tasunud ei peavarju ega söögi eest – sa ei olnud iseseisev, sa teenisid ainult endale taskuraha! Ja kui parajasti tööle minna ei viitsinud, ei juhtunud absoluutselt mitte midagi, sest peavari ja toit olid alati olemas, midagi selga panna oli ilmselt ka.

Nüüd elad täpselt samamoodi mehe kulul. Mida sa seal voodis siis päev otsa teed? Surfad netis ja mängid mänge? See ei ole tingimata depressioon, võib-olla oled lihtsalt laisk?

Kolmandaks – mis mõttes, et kui mehest lahku lähed, koliksid õe juurde tagasi? Õel on oma perekond ja kolm last, sina oled täiskasvanud inimene! Täiskasvanud ei ela “iseseisva ja ambitsioonikana” kellegi diivanil, vaid otsivad omale töö, üürivad korteri ja elatavad end ise ära.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

On äkki nippe, kuidas enda mõtteid minema saada? Neid mõtteid, mis mõtlevad, miks ma ei peaks midagi tegema või kuhugi minema.. Mõtted on tõelised vaenlased.

Sul on mõtlemiseks liiga palju vaba aega. Hakka lihtsalt tegutsema, muidu mõtled end päris segi. Ega kõik ei peagi meeldima, mida teed. On lihtsalt vaja ja kõik. Nada, Fedja, nada!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Depressioonis inimese kohta liiga pikad ja ladusad jutukesed.

Aga noh, positiivsed kaasaelajad ja tänulik kuulajadkond, kes täie jõuga inimest päästma asuvad.

Sul tõesti puuduvad teadmised depressioonist ja oleks parem, kui sa depressiooni teemal enam sõna ei võtaks, teed ainult ise ennast lolliks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oeh, tahaks sinuga kohe pikemalt vestelda. Mul sama vanad lapsed kodus.
Oled tubli, et abi otsid. Juba ainuüksi oma probleemiderägastiku endast välja kirjutamine on teraapiline, kas pole?

Kiirelt paar mõtet.

Võta end nüüd kenasti uuesti töötukassas arvele. Depressioonis töötut ei tohi torkida pool aastat. St tal ei ole sundust tööle minna, tööpakkumist vastu võtta ja ravikindlustus säilub. Samuti on võimalik töötukassa kaudu endale tasuta psühholoog välja kaubelda. Uuri lähemalt infotelefoni kaudu. See depressioonis inimese nö puutumatus on alles uus teema.

ADde tarvitamist ei maksa edasi lükata. Seda suurem on tõenäosus, et depressioon muutub krooniliseks. Depressioon on aju ainevahetuse häire!!! Võta ühendust perearstiga, ta saab sulle sobilikud ravimid välja kirjutada, mis taastavad ajus normaalsed ühendused. Siiski- teraapia ja ravimid käigu käsikäes.
Tean, millest räägin. Maadlesin ise ka aastaid tagasi depressiooniga, no see ei olnud üldse minulik käitumine ja mõtlemine. Mul oli sinust oluliselt keerulisem olukord. Ilma tollase medikamentoosse abita ei oleks minust siin praegu kirjutajat.

Parim, mida sa hetkel saad oma vaimse tervise heaks teha, on olla füüsiliselt aktiivne. Liitu mõne spordiklubiga ja uha iga päev trennis käia. Materiaalsete vahendite puudusel astu lihtsalt uksest välja ja jookse-jookse-jookse. Märkad isegi, milline mõnus fiiling tekib pärast füüsilist koormust. Kui joosta ei jaksa, tee kiirkõndi värskes õhus. Palun hangi endale raamat A.Hanseni “Tugev aju”.

Üks 19aastane ei pea üldse nii palju maadlema oma identiteedi küsimustega. Sa jõuad elus veel neli ülikooli lõpetada, karjääri teha, sobival ajal lapsi saada. Sa ei pea kogu oma elukäigu nüüd ja praegu ära otsustama. Töötukassas saad kindlasti karjäärinõustamist, erinevaid koolitusi. Me oleme ju pidevalt arengus. Tänu oma lühikestele töökogemustele sa nüüd juba tead, milliseid kolleege sa ei taha, milline töögraafik sulle sobivaim oleks. Midagi ju siit ikka koorub. Mingi valdkond on ikka hingelähedasem. Tasa ja targu sammugi oma eluteel, omanda kogemusi ja teadmisi.

Nii et homme sportima, perearsti juurde aeg kirja ning töötukassasse end registreerima, eks. Ole pai!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 91 )


Esileht Pereelu ja suhted Väga suur segapundar mu elus