Esileht Pereelu ja suhted Väga suur segapundar mu elus

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 91 )

Teema: Väga suur segapundar mu elus

Postitas:
Kägu

Depressioonis inimese kohta liiga pikad ja ladusad jutukesed.

Aga noh, positiivsed kaasaelajad ja tänulik kuulajadkond, kes täie jõuga inimest päästma asuvad.

Depressioon on väga mitmetahuline haigus varieerudes kergest kuni raske kliinilise depressioonini.
Sümptomaatika on väga erinev inimeseti ja raskusastmeti.
Kui pole endal kogemust olnud, siis ei maksaks siin suud vett täis võtta!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tsii, loed ja loed ning terve perekool oleks nagu tšehhoveid ja dostojevskeid täis. Küll tahaks moskvasse ja küll elu on sünge ja mõttetu. aadlike filosoofiline igavus, mis lõpuks viib depressiooni. See juhtub, kui inimesel on vähe vaja teha, nälg kannikat ei hammusta. Siis ta muudkui mõtiskleb ja mõtiskleb, ei sünni sellest kirsiaeda ega eneseabiõpikut, vaid lihtsalt ajab igavus juhtme kokku.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei jõudnud kõiki kommentaare veel lugeda, aga depressiooniga ei ole mõistlik kogu oma elu pea peale keerata. Alusta väikestest asjadest enda heaks. Lõõgastu saunas, tee endale puuviljasalat või muu väike asi, mis meeleolu turgutab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, olen sinust pea 20 aastat vanem kuid sinu lugu tuleb väga tuttav ette.

Minu noorusaeg (teismeeast kuni 30 ndate alguseni) oli täidetud pidevalt selliste tõusude ja mõõnade ning hingeliste kriisidega. Olin enese ja elu suhtes ülimalt nõudlik ning ootuste ja reaalsuse vahel valitses tihti kuristik mis tekitas meeletuid piinu. Ma ei teadnud mida õppida – esimese kooli jätsin pooleli, 24 aastaselt hakkasin teist eriala õppima mille alles 27 aastaselt lõpetasin (kuigi mida rohkem lõpu poole kool jõudis, seda enam mõistsin, et ei soovi selles vallas karjääri teha). Töökohtade osas olid mul samuti kõrged ootused ja rahulolematus. Viimane nö lihttöö/klienditeenindusega seotud töö oli 21 aastaselt, siis tõusin asutuse juhi assistendiks ja peale seda ma ainult eeldasingi töökohalt, et tegu peab olema mainekas firmas kontoritööga kus ikka tähtsaid asju tehakse 😀 Vahepeal – 24 aastasena kujutasin ette, et hakkan ettevõtjaks – kõik oma säästud matsin sinna ja jäin võlgugi. Midagi välja sellest ei tulnud aga üritasin veel paar korda…
Tihti järgnes meeletule tööle ja ebaõnnestumisele perioodid, kus olin täiesti apaatne ja segaduses (nagu sa kirjeldad praegu).
Niiet ma võin öelda, et noorus ei olnud ilus aeg ja jumal tänatud, et see ei tule iial tagasi :D:D
Samas – elades praegu oma unistuste elu, võin öelda, et eks see kõik oli vajalik selleks, et saaksin inimeseks kes olen praegu. Läbi nende kogemuste ja valu olen väga palju õppinud.

Eks kõigi elud ja psüühika on erinevad ja igaüks tunneb oma kasvamise valu isemoodi, nõu ma andma ei hakkaks vaid võin paar asja nimetada mis mind aitasid.
(Ühe nõuande annan siiski: väga hea eneseabi raamat on müügil praegu Marie Forleo “Kõik on väljamõeldav”. Autor kirjutab oma noore täiskasvanu vaevadest seal kus samuti ei leia justkui suunda oma elus… võib sind kõnetada hetkel.


Aga mis mind on nende aastate jooksul aidanud….
* Päeviku kirjutamine – kirjutasin kogu oma ärevuse ja masenduse sinna ning tegin plaane mida ma saaks teha, et end aidata (hakkab kergem kuigivõrd ja aitab august välja kuni järgmise auguni)

* Silmiavav oli 20-ndate lõpus ühe terapeudiga vestlus, kus ta selgitas, et inimese elu ongi pidev areng läbi kriiside ja see on täiesti normaalne, et vahelduvad need perioodid (täiesti individuaalne kui suurte ja tihedate kõikumistega asi käib):
1. kõik on hästi ja tasakaalus
2. tekib rahulolematus
3. tekib kaos (kus sa oled momendil)
4. hakkavad paistma võimalused – elu saab uuesti kokku lapitud
5. uus normaalsus – kõik on hästi ja tasakaalus.

* NB! TRENN/FÜÜSILINE AKTIIVSUS!!! Ma toona ei teadnud seda – nüüdseks olen lugenud, et lausa teaduslikult on tõestatud, et treeningul on sama effekt mis keemilistel antidepressantidel.
Aga ju ma intuitiivselt teadsin, et see aitab mind ja just siis kui läks talumatult raskeks psüühiliselt, hakkasin kõvasti trenni tegema (ja tõesti, tegi olemise kergemaks).

* mind omamoodi aitas ka allakäiguspiraalis täiesti põhja jõudmine kus reaalselt ma tundsin, et enam ei jaksa olla see kes olen ja elada seda elu nagu elan (apaatsena kodus passides). No nii talumatuks läks elu, et lihtsalt ei jäänud midagi üle kui teha muudatus. Laual 2 valikut: kas end ära tappa või uuesti üles ehitada oma elu eesmärgiga läbi lüüa ja õnnelikuks saada. (niiet kuna sa midagi otsustavat veel ette ei võta, siis järelikult ei ole (veel) nii halb olla endaga?)

* Mind teatud eluetapil aitas ka ArtOfLiving kogukond. Läbisin esmase koolituse ja käisin üsna pikalt iganädalastel koosviibimistel…

* Aitas sõbrannadega pidutsemine ja klubitamine (vähemalt see tekitas hea enesetunde kui end ilusti riidesse panin ja üles lõin ning meeste tähelepanu sain). Raputas lahti ja andis särtsu.

* Pidev abi otsimine – raamatud, kursused, meditatsioon, jne (Kui ikka 10 aastat endaga tegeleda ja laduda kivi kivi peale, siis lõpuks on kasu kah). Ei tasu aga oodata-loota mingit kiiret ja lihtsat lahendust.

* noortevahetuse programmid välismaal (Erasmus + ). Ma käisin kursustel mitmetes erinevates riikides – tagasi tulles oli samuti teine hingamine…

———-

Ühesõnaga, teemaalgataja, ma usun küll, et leiad väljapääsu. Edu sulle!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sulaselge depressioon, kui jaksad ainult lamada sisuliselt, ennast ei pese ja millegi vastu huvi ei tunne. Pöördu psühhiaatri poole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Depressioonis inimese kohta liiga pikad ja ladusad jutukesed.

Aga noh, positiivsed kaasaelajad ja tänulik kuulajadkond, kes täie jõuga inimest päästma asuvad.

Depressioon on väga mitmetahuline haigus varieerudes kergest kuni raske kliinilise depressioonini.

Sümptomaatika on väga erinev inimeseti ja raskusastmeti.

Kui pole endal kogemust olnud, siis ei maksaks siin suud vett täis võtta!

Sa tea ei isegi, mida tähendab “suu vett täis” ja siis leiutad uue “suud vett täis võtma”? Kuivõrd mööda oli su tahe ja väljendus?
Vau. Imeline.
Ja sinusugune räägib depressioonist?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Depressioonis inimese kohta liiga pikad ja ladusad jutukesed.

Aga noh, positiivsed kaasaelajad ja tänulik kuulajadkond, kes täie jõuga inimest päästma asuvad.

Depressioon on väga mitmetahuline haigus varieerudes kergest kuni raske kliinilise depressioonini.

Sümptomaatika on väga erinev inimeseti ja raskusastmeti.

Kui pole endal kogemust olnud, siis ei maksaks siin suud vett täis võtta!

Sa tea ei isegi, mida tähendab “suu vett täis” ja siis leiutad uue “suud vett täis võtma”? Kuivõrd mööda oli su tahe ja väljendus?

Vau. Imeline.

Ja sinusugune räägib depressioonist?

Nii varasel hommikutunnil juba nii kurja olemisega?

See väljend on kõnekeeles omandanud mitu tähendust. Tänud osatamast.

Palun väga, saame kokku ja ma valgustan sulle depressiooni tagamaid. Leian sulle aja. Ehk jagub siis edaspidi empaatiat kaasinimeste vastu.

Päikselist päeva sullegi!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See väljend on kõnekeeles omandanud mitu tähendust. Tänud osatamast.

Ei ole see väljend mitut tähendust omandanud, ära õigusta oma rumalust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Depressioonis inimese kohta liiga pikad ja ladusad jutukesed.

Aga noh, positiivsed kaasaelajad ja tänulik kuulajadkond, kes täie jõuga inimest päästma asuvad.

Depressioon on väga mitmetahuline haigus varieerudes kergest kuni raske kliinilise depressioonini.

Sümptomaatika on väga erinev inimeseti ja raskusastmeti.

Kui pole endal kogemust olnud, siis ei maksaks siin suud vett täis võtta!

Sa tea ei isegi, mida tähendab “suu vett täis” ja siis leiutad uue “suud vett täis võtma”? Kuivõrd mööda oli su tahe ja väljendus?

Vau. Imeline.

Ja sinusugune räägib depressioonist?

Nii varasel hommikutunnil juba nii kurja olemisega?

See väljend on kõnekeeles omandanud mitu tähendust. Tänud osatamast.

Palun väga, saame kokku ja ma valgustan sulle depressiooni tagamaid. Leian sulle aja. Ehk jagub siis edaspidi empaatiat kaasinimeste vastu.

Päikselist päeva sullegi!

Kuule, sina röögatasid minu peale esimesena. Kuri oled ikka sina. Empaatiat õpeta iseendale.
Ning ei, sel on ikka üks tähendus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Depressioonis inimese kohta liiga pikad ja ladusad jutukesed.

Aga noh, positiivsed kaasaelajad ja tänulik kuulajadkond, kes täie jõuga inimest päästma asuvad.

See on ilus ja teemaalgatajat kuidagi edasi aitav kommentaar?

Jään oma arvamuse juurde, et depressiooni kogemust omamata ja psüühikahäirete tagamaid tundmata ei maksaks nii üleolevalt sõna võtta.

Tegemist on väga noore inimesega, keda elu ei ole varajasest lapsepõlvest saadik hellitanud. Siin me loeme noore inimese appikarjet, kes on valinud enda aitamise, mitte allaandmise tee.
Armas, et enamik kommenteerijatest ehk siis “positiivsed kaasaelajad ja tänulik kuulajaskond” ongi seda just selle parimas tähenduses.
Kui ta seda kirjasõnas nii soravalt teha suudab, siis ilmselt on temas tõesti (aja)kirjaniku potentsiaali. Respect!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, olen sinust pea 20 aastat vanem kuid sinu lugu tuleb väga tuttav ette.

Minu noorusaeg (teismeeast kuni 30 ndate alguseni) oli täidetud pidevalt selliste tõusude ja mõõnade ning hingeliste kriisidega. Olin enese ja elu suhtes ülimalt nõudlik ning ootuste ja reaalsuse vahel valitses tihti kuristik mis tekitas meeletuid piinu. Ma ei teadnud mida õppida – esimese kooli jätsin pooleli, 24 aastaselt hakkasin teist eriala õppima mille alles 27 aastaselt lõpetasin (kuigi mida rohkem lõpu poole kool jõudis, seda enam mõistsin, et ei soovi selles vallas karjääri teha). Töökohtade osas olid mul samuti kõrged ootused ja rahulolematus. Viimane nö lihttöö/klienditeenindusega seotud töö oli 21 aastaselt, siis tõusin asutuse juhi assistendiks ja peale seda ma ainult eeldasingi töökohalt, et tegu peab olema mainekas firmas kontoritööga kus ikka tähtsaid asju tehakse 😀 Vahepeal – 24 aastasena kujutasin ette, et hakkan ettevõtjaks – kõik oma säästud matsin sinna ja jäin võlgugi. Midagi välja sellest ei tulnud aga üritasin veel paar korda…

Tihti järgnes meeletule tööle ja ebaõnnestumisele perioodid, kus olin täiesti apaatne ja segaduses (nagu sa kirjeldad praegu).

Niiet ma võin öelda, et noorus ei olnud ilus aeg ja jumal tänatud, et see ei tule iial tagasi :D:D

Samas – elades praegu oma unistuste elu, võin öelda, et eks see kõik oli vajalik selleks, et saaksin inimeseks kes olen praegu. Läbi nende kogemuste ja valu olen väga palju õppinud.

Eks kõigi elud ja psüühika on erinevad ja igaüks tunneb oma kasvamise valu isemoodi, nõu ma andma ei hakkaks vaid võin paar asja nimetada mis mind aitasid.

(Ühe nõuande annan siiski: väga hea eneseabi raamat on müügil praegu Marie Forleo “Kõik on väljamõeldav”. Autor kirjutab oma noore täiskasvanu vaevadest seal kus samuti ei leia justkui suunda oma elus… võib sind kõnetada hetkel.

Aga mis mind on nende aastate jooksul aidanud….

* Päeviku kirjutamine – kirjutasin kogu oma ärevuse ja masenduse sinna ning tegin plaane mida ma saaks teha, et end aidata (hakkab kergem kuigivõrd ja aitab august välja kuni järgmise auguni)

* Silmiavav oli 20-ndate lõpus ühe terapeudiga vestlus, kus ta selgitas, et inimese elu ongi pidev areng läbi kriiside ja see on täiesti normaalne, et vahelduvad need perioodid (täiesti individuaalne kui suurte ja tihedate kõikumistega asi käib):

1. kõik on hästi ja tasakaalus

2. tekib rahulolematus

3. tekib kaos (kus sa oled momendil)

4. hakkavad paistma võimalused – elu saab uuesti kokku lapitud

5. uus normaalsus – kõik on hästi ja tasakaalus.

* NB! TRENN/FÜÜSILINE AKTIIVSUS!!! Ma toona ei teadnud seda – nüüdseks olen lugenud, et lausa teaduslikult on tõestatud, et treeningul on sama effekt mis keemilistel antidepressantidel.

Aga ju ma intuitiivselt teadsin, et see aitab mind ja just siis kui läks talumatult raskeks psüühiliselt, hakkasin kõvasti trenni tegema (ja tõesti, tegi olemise kergemaks).

* mind omamoodi aitas ka allakäiguspiraalis täiesti põhja jõudmine kus reaalselt ma tundsin, et enam ei jaksa olla see kes olen ja elada seda elu nagu elan (apaatsena kodus passides). No nii talumatuks läks elu, et lihtsalt ei jäänud midagi üle kui teha muudatus. Laual 2 valikut: kas end ära tappa või uuesti üles ehitada oma elu eesmärgiga läbi lüüa ja õnnelikuks saada. (niiet kuna sa midagi otsustavat veel ette ei võta, siis järelikult ei ole (veel) nii halb olla endaga?)

* Mind teatud eluetapil aitas ka ArtOfLiving kogukond. Läbisin esmase koolituse ja käisin üsna pikalt iganädalastel koosviibimistel…

* Aitas sõbrannadega pidutsemine ja klubitamine (vähemalt see tekitas hea enesetunde kui end ilusti riidesse panin ja üles lõin ning meeste tähelepanu sain). Raputas lahti ja andis särtsu.

* Pidev abi otsimine – raamatud, kursused, meditatsioon, jne (Kui ikka 10 aastat endaga tegeleda ja laduda kivi kivi peale, siis lõpuks on kasu kah). Ei tasu aga oodata-loota mingit kiiret ja lihtsat lahendust.

* noortevahetuse programmid välismaal (Erasmus + ). Ma käisin kursustel mitmetes erinevates riikides – tagasi tulles oli samuti teine hingamine…

———-

Ühesõnaga, teemaalgataja, ma usun küll, et leiad väljapääsu. Edu sulle!

Kiidan asjatundliku kommentaari eest!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Su jutus jäävad kõlama kaks isikut – su õde ja elukaaslane.

Ühtlasi jääb mulje, et elukaaslast pead sa ajutiseks. Sa pigem näed end mõne atraktiivsema ja paremal positsioonil mehe kõrval kui praeguse kõrval. Tekib tunne, et sa oled seal lihtsalt sellepärast, et kuskil peab ju olema.

Mis mulle silma jäi – sul pole sõbrannasid-sõpru. Ja selles vanuses ei ole üldse normaalne olla nii öelda paigas “pereinimene”. Et nüüd jääbki kogu eluks nii..Sama mees, sama korter…Ja et muud ei olegi.

Sul pole kedagi, kellega laupäeva õhtul välja istuma minna? Kedagi, kellega leppida kokku koos trenni minemist? Või selles vanuses nii tavalist shoppamist? Ma vaatan oma lapse pealt – käivad poes, otsivad riideid ja proovivad – enamasti ei ostagi midagi – aga neil on lõbus ja fun olla.

Nädalavahetusel istuvad kellegi juures koos ja mängivad lauamänge. Või matkavad rabas. Või lähevad kohvitama. Või kokkavad. Siis lobisevad läbi interneti, saadavad fotosid ja ideid jagavad. Teevad koos praktikumi ülesandeid.

Aga sul nagu seltsielu täitsa puuduks?

Jah võib öelda, et kõik need eelnevad on tühjad ja mõttetud tegevused. Aga kas nad nii mõttetud on, kui “täidavad inimese tassi”? Minul igatahes on arvamus, et sotsiaalne elu, eriti nooremana, on vajalik. Sest paneb sind tundma, et kuulud kuhugi. Mitte pole maailmas üksi. Kasvõi sõbrannalt saadud kiitus huvitava soengu või ilusa kleidi aadressil annab ikkagi positiivset emotsiooni. Tihti rohkem kui esimese hooga tundub.

Pruugib vaid kellelgi meile öelda, et ooo kui hästi see pluus sulle sobib, kui juba hakkame seda pluusi sagedamini valima – sest meil on meeles see hea tunne.

Ma ei saa öelda, et pean ajutiseks. Kokku läksin ju ikkagi mõtetega, et oleme nüüd igavesti.. No see oli ikka puhtalt täiesti armunud oleku pealt tehtud otsus. Arvasin, et temaga on parem kui esimese peikaga, kellega 3a olime koos olnud. Et temaga meil ei teki mingeid tülisid jne. No täitsa noore ja naiivse armunud tüdruku mõtted, kes ei saanud aru sellest, et tegelikult algab kõik iseendast ja keegi ei saa mu tühimikku täita, ma pean selle ise ära täitma enne. Mis puudutab tema ametit, positsiooni, siis see ei oma tähtsust. Pigem olen lihtsalt sellele mõelnud, et minu arvates on elus palju muud kui lihtsalt töö ja kodu. Mul on palju unistusi ja eesmärke, mida ma tahaks täita ja mille nimel hakkan tööd tegema, kui saan endale töökoha ja end taas reele. Aga tema justkui ei unistagi millestki või kui unistab, siis juba pikalt, samas pole ühtegi sammu selle poole teinud. Ühesõnaga võib-olla see ellusuhtumine on meil veidi erinev. Mina olen alati see olnud, kes on uudishimulik, organiseerib, tegutseb, tahab õppida, areneda jne. Aga võib-olla see polegi asi, millega inimest mõõta, ma ei tea. Muus osas on ta väga hea inimene. Aga ma jätan selle teema kõrvale, ma otsustasin, et ma ei mõtle jah enam hetkel sellele, vaid ma keskendun hetkel iseendale, see on number 1 hetkel. Ma olen meister ülemõtlemises või tulevikule mõtlemises, ei oska nagu “siin ja praegu” olla. Aga kui minuga juba korras on, siis vaatan muudele teemadele otsa, kui on vaja enam vaadata siis.

Mul on sõbrannad olemas, aga nendega väljaskäimisi väga kahjuks enam pole. Korra kuus, kui veab või siis paari kuu jooksul korra. Kõik oma elu peal. Elatakse oma kaaslastega, käivad tööl/ülikoolis. Vaba aja veedavad nad oma peikadega. Lapsepõlvesõbranna käib teises linnas koolis ja elab ka teises linnas. Keegi isegi ei paku enam, et läheks välja. Ma alguses tegin seda tihti, aga ega keegi vedu ei võtnud. Pole justkui aega..
Ja seda ma väga tegelikult igatsen. Kooli ajal me veel suhtlesime rohkem ja käisime väljas, aga järjest rohkem vajus see ära. Ma tõepoolest sooviksin ka endale sellist elu, et oleks kellega olla ja teha rohkem kui korra kuus.

Ja just nimelt need samad mõtted, mis te välja tõite, on mulle ka pähe karanud, et kas mu elu ongi nüüd paigas.. Ka sellepärast olen ma suhtes nagu kahelnud, et kas ma olengi nüüd kogu järgneva elu nii. Esimese peikaga olles oli küll selline tunne ja see tunne ei kadunud kordagi enne, kui ma praegusega tuttavaks sain.. Aga praegusega on nagu olnud seda kahtlust rohkem, just sel põhjusel, et olen mõelnud, et kas ma ei peaks olema üksi, et õppida ennast tundma, ennast armastama ja endaga hakkama saama ja teisalt, et avastada maailma jne. Ma ei tea, nii keeruline on kõik.

Aga väga tänan teid kaasa rääkimast! 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Su jutus jäävad kõlama kaks isikut – su õde ja elukaaslane.

Ühtlasi jääb mulje, et elukaaslast pead sa ajutiseks. Sa pigem näed end mõne atraktiivsema ja paremal positsioonil mehe kõrval kui praeguse kõrval. Tekib tunne, et sa oled seal lihtsalt sellepärast, et kuskil peab ju olema.

Mis mulle silma jäi – sul pole sõbrannasid-sõpru. Ja selles vanuses ei ole üldse normaalne olla nii öelda paigas “pereinimene”. Et nüüd jääbki kogu eluks nii..Sama mees, sama korter…Ja et muud ei olegi.

Sul pole kedagi, kellega laupäeva õhtul välja istuma minna? Kedagi, kellega leppida kokku koos trenni minemist? Või selles vanuses nii tavalist shoppamist? Ma vaatan oma lapse pealt – käivad poes, otsivad riideid ja proovivad – enamasti ei ostagi midagi – aga neil on lõbus ja fun olla.

Nädalavahetusel istuvad kellegi juures koos ja mängivad lauamänge. Või matkavad rabas. Või lähevad kohvitama. Või kokkavad. Siis lobisevad läbi interneti, saadavad fotosid ja ideid jagavad. Teevad koos praktikumi ülesandeid.

Aga sul nagu seltsielu täitsa puuduks?

Jah võib öelda, et kõik need eelnevad on tühjad ja mõttetud tegevused. Aga kas nad nii mõttetud on, kui “täidavad inimese tassi”? Minul igatahes on arvamus, et sotsiaalne elu, eriti nooremana, on vajalik. Sest paneb sind tundma, et kuulud kuhugi. Mitte pole maailmas üksi. Kasvõi sõbrannalt saadud kiitus huvitava soengu või ilusa kleidi aadressil annab ikkagi positiivset emotsiooni. Tihti rohkem kui esimese hooga tundub.

Pruugib vaid kellelgi meile öelda, et ooo kui hästi see pluus sulle sobib, kui juba hakkame seda pluusi sagedamini valima – sest meil on meeles see hea tunne.

Ma ei saa öelda, et pean ajutiseks. Kokku läksin ju ikkagi mõtetega, et oleme nüüd igavesti.. No see oli ikka puhtalt täiesti armunud oleku pealt tehtud otsus. Arvasin, et temaga on parem kui esimese peikaga, kellega 3a olime koos olnud. Et temaga meil ei teki mingeid tülisid ja mugavustsooni/rutiini vms.. No täitsa noore ja naiivse armunud tüdruku mõtted, kes ei saanud aru sellest, et tegelikult algab kõik iseendast ja keegi ei saa mu tühimikku täita, ma pean selle ise ära täitma enne. Et rutiin ja tülid on suhtes okeid, ma ei teadnud sellele mõelda tol hetkel.
Mis puudutab tema ametit, positsiooni, siis amet ise ei oma tähtsust. Pigem see ellusuhtumine siis vms.. Olen lihtsalt sellele mõelnud, et minu arvates on elus palju muud kui lihtsalt töö ja kodu. Mul on palju unistusi ja eesmärke, mida ma tahaks täita ja mille nimel hakkan tööd tegema, kui saan endale töökoha ja end taas reele. Aga tema justkui ei unistagi millestki või kui unistab, siis juba pikalt, samas pole ühtegi sammu selle poole teinud. Ühesõnaga võib-olla see ellusuhtumine on meil veidi erinev. Mina olen alati see olnud, kes on uudishimulik, organiseerib, tegutseb, tahab õppida, areneda jne. Aga võib-olla see polegi asi, millega inimest mõõta, ma ei tea. Muus osas on ta väga hea inimene.
Aga ma jätan selle teema kõrvale, ma otsustasin, et ma ei mõtle jah enam hetkel sellele, vaid ma keskendun hetkel iseendale, see on number 1 hetkel. Ma olen meister ülemõtlemises või tulevikule mõtlemises, ei oska nagu “siin ja praegu” olla. Aga kui minuga juba korras on, siis vaatan muudele teemadele otsa, kui on vaja enam vaadata siis.

Mul on sõbrannad olemas, aga nendega väljaskäimisi väga kahjuks enam pole. Korra kuus, kui veab või siis paari kuu jooksul korra. Kõik oma elu peal. Elatakse oma kaaslastega, käivad tööl/ülikoolis. Vaba aja veedavad nad oma peikadega. Lapsepõlvesõbranna käib teises linnas koolis ja elab ka teises linnas. Keegi isegi ei paku enam, et läheks välja. Ma alguses tegin seda tihti, aga ega keegi vedu ei võtnud. Nii ma siis ei suhtlegi enam väga kellegagi. Õega olen suhelnud ja vahepeal teinud temaga midagi.

Ja seda ma väga tegelikult igatsen. Kooli ajal me sõbrannadega veel suhtlesime rohkem ja käisime väljas, aga järjest rohkem vajus see ka ära. Ma tõepoolest sooviksin ka endale sellist elu, et oleks kellega olla ja teha rohkem kui korra kuus.

Ja just nimelt need samad mõtted, mis te välja tõite, on mulle ka pähe karanud, et kas mu elu ongi nüüd paigas.. Ka sellepärast olen ma suhtes nagu kahelnud, et kas ma olengi nüüd kogu järgneva elu nii. Esimese peikaga olles oli küll selline tunne ja see tunne ei kadunud kordagi enne, kui ma praegusega tuttavaks sain.. Aga praegusega on nagu olnud seda kahtlust rohkem, just sel põhjusel, et olen mõelnud, et kas ma ei peaks olema üksi, et õppida ennast tundma, ennast armastama ja endaga hakkama saama ja teisalt, et avastada maailma jne. Ma ei tea, nii keeruline on kõik.

Aga väga tänan teid kaasa rääkimast! 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Depressioonis inimese kohta liiga pikad ja ladusad jutukesed.

Aga noh, positiivsed kaasaelajad ja tänulik kuulajadkond, kes täie jõuga inimest päästma asuvad.

See on ilus ja teemaalgatajat kuidagi edasi aitav kommentaar?

Jään oma arvamuse juurde, et depressiooni kogemust omamata ja psüühikahäirete tagamaid tundmata ei maksaks nii üleolevalt sõna võtta.

Tegemist on väga noore inimesega, keda elu ei ole varajasest lapsepõlvest saadik hellitanud. Siin me loeme noore inimese appikarjet, kes on valinud enda aitamise, mitte allaandmise tee.

Armas, et enamik kommenteerijatest ehk siis “positiivsed kaasaelajad ja tänulik kuulajaskond” ongi seda just selle parimas tähenduses.

Kui ta seda kirjasõnas nii soravalt teha suudab, siis ilmselt on temas tõesti (aja)kirjaniku potentsiaali. Respect!

No leiti ka probleem. Vabandust, et ma kirjutan teie arvates nii pikalt ja ladusalt, kuid ma olen seda alati teinud ja muudmoodi nagu ei oska ja seda ka päriselus rääkides. Kui saan jutusoonele, siis minust aina tuleb ja tuleb seda teksti.

Aitäh teisele kommentaatorile mõistmise eest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Depressioonis inimese kohta liiga pikad ja ladusad jutukesed.

Aga noh, positiivsed kaasaelajad ja tänulik kuulajadkond, kes täie jõuga inimest päästma asuvad.

Mulle tundub ka, et meie grafomaanist kirjaneitsi, (kellest ikkagi lesbit ei saanud), on uue teema leidnud, millega sulge harjutada, samal ajal tähelepanu keskpunktis olla ning oma kujutlustes täiesti kellegi teise elu elada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, olen sinust pea 20 aastat vanem kuid sinu lugu tuleb väga tuttav ette.

Minu noorusaeg (teismeeast kuni 30 ndate alguseni) oli täidetud pidevalt selliste tõusude ja mõõnade ning hingeliste kriisidega. Olin enese ja elu suhtes ülimalt nõudlik ning ootuste ja reaalsuse vahel valitses tihti kuristik mis tekitas meeletuid piinu. Ma ei teadnud mida õppida – esimese kooli jätsin pooleli, 24 aastaselt hakkasin teist eriala õppima mille alles 27 aastaselt lõpetasin (kuigi mida rohkem lõpu poole kool jõudis, seda enam mõistsin, et ei soovi selles vallas karjääri teha). Töökohtade osas olid mul samuti kõrged ootused ja rahulolematus. Viimane nö lihttöö/klienditeenindusega seotud töö oli 21 aastaselt, siis tõusin asutuse juhi assistendiks ja peale seda ma ainult eeldasingi töökohalt, et tegu peab olema mainekas firmas kontoritööga kus ikka tähtsaid asju tehakse 😀 Vahepeal – 24 aastasena kujutasin ette, et hakkan ettevõtjaks – kõik oma säästud matsin sinna ja jäin võlgugi. Midagi välja sellest ei tulnud aga üritasin veel paar korda…

Tihti järgnes meeletule tööle ja ebaõnnestumisele perioodid, kus olin täiesti apaatne ja segaduses (nagu sa kirjeldad praegu).

Niiet ma võin öelda, et noorus ei olnud ilus aeg ja jumal tänatud, et see ei tule iial tagasi :D:D

Samas – elades praegu oma unistuste elu, võin öelda, et eks see kõik oli vajalik selleks, et saaksin inimeseks kes olen praegu. Läbi nende kogemuste ja valu olen väga palju õppinud.

Eks kõigi elud ja psüühika on erinevad ja igaüks tunneb oma kasvamise valu isemoodi, nõu ma andma ei hakkaks vaid võin paar asja nimetada mis mind aitasid.

(Ühe nõuande annan siiski: väga hea eneseabi raamat on müügil praegu Marie Forleo “Kõik on väljamõeldav”. Autor kirjutab oma noore täiskasvanu vaevadest seal kus samuti ei leia justkui suunda oma elus… võib sind kõnetada hetkel.

Aga mis mind on nende aastate jooksul aidanud….

* Päeviku kirjutamine – kirjutasin kogu oma ärevuse ja masenduse sinna ning tegin plaane mida ma saaks teha, et end aidata (hakkab kergem kuigivõrd ja aitab august välja kuni järgmise auguni)

* Silmiavav oli 20-ndate lõpus ühe terapeudiga vestlus, kus ta selgitas, et inimese elu ongi pidev areng läbi kriiside ja see on täiesti normaalne, et vahelduvad need perioodid (täiesti individuaalne kui suurte ja tihedate kõikumistega asi käib):

1. kõik on hästi ja tasakaalus

2. tekib rahulolematus

3. tekib kaos (kus sa oled momendil)

4. hakkavad paistma võimalused – elu saab uuesti kokku lapitud

5. uus normaalsus – kõik on hästi ja tasakaalus.

* NB! TRENN/FÜÜSILINE AKTIIVSUS!!! Ma toona ei teadnud seda – nüüdseks olen lugenud, et lausa teaduslikult on tõestatud, et treeningul on sama effekt mis keemilistel antidepressantidel.

Aga ju ma intuitiivselt teadsin, et see aitab mind ja just siis kui läks talumatult raskeks psüühiliselt, hakkasin kõvasti trenni tegema (ja tõesti, tegi olemise kergemaks).

* mind omamoodi aitas ka allakäiguspiraalis täiesti põhja jõudmine kus reaalselt ma tundsin, et enam ei jaksa olla see kes olen ja elada seda elu nagu elan (apaatsena kodus passides). No nii talumatuks läks elu, et lihtsalt ei jäänud midagi üle kui teha muudatus. Laual 2 valikut: kas end ära tappa või uuesti üles ehitada oma elu eesmärgiga läbi lüüa ja õnnelikuks saada. (niiet kuna sa midagi otsustavat veel ette ei võta, siis järelikult ei ole (veel) nii halb olla endaga?)

* Mind teatud eluetapil aitas ka ArtOfLiving kogukond. Läbisin esmase koolituse ja käisin üsna pikalt iganädalastel koosviibimistel…

* Aitas sõbrannadega pidutsemine ja klubitamine (vähemalt see tekitas hea enesetunde kui end ilusti riidesse panin ja üles lõin ning meeste tähelepanu sain). Raputas lahti ja andis särtsu.

* Pidev abi otsimine – raamatud, kursused, meditatsioon, jne (Kui ikka 10 aastat endaga tegeleda ja laduda kivi kivi peale, siis lõpuks on kasu kah). Ei tasu aga oodata-loota mingit kiiret ja lihtsat lahendust.

* noortevahetuse programmid välismaal (Erasmus + ). Ma käisin kursustel mitmetes erinevates riikides – tagasi tulles oli samuti teine hingamine…

———-

Ühesõnaga, teemaalgataja, ma usun küll, et leiad väljapääsu. Edu sulle!

Tere, aitäh kaasa rääkimast. Minu jaoks ongi see kõige õudsem, et elu ei ole nagu paigas. Ma mõtlen, et ma ei oska siis nautida elu, kui mul paigas asjad pole. Minu mõtete kohaselt saan ma elu nautida alles, siis kui kõik on omalkohal ja nö “valmis”. Aga ilmselgelt see on vale mõtlemine ja teadvustan endalegi, et ka parima tahtmise juures ei ole see kõigil vähemalt võimalik, aga see muserdab mind. Ma lihtsalt mõtlen hirmuga tuleviku peale. Tahaks ka ju noorena elu nautida ja õnnelik olla. Vaatan ennast ja teisi, kes on oma tee juba minuvanuselt leidnud ja tegelevad igasugu asjadega, no teeb kadedaks, et tahaks ju ka seda enda asja leida juba.

Aitäh nõuannete eest, panin endale kirja. Päeviku pidamine on ka väga hea mõte ja paar päeva olen seda ka teinud juba, proovin järjepidevust hoida.
Mis puudutab trenni, siis kunagi olin ma kõva trennihunt, noh enda jaoks. Käisin kolm korda nädalas vähemalt jõusaalis pärast kooli. Selle aasta jooksul, mis olen praegu kaaslasega olnud, ei ole ma kordagi vist trennis käinud. Olen mõelnud tegelikult palju trenni naasmise peale, sest ka trenniga on mul tegelikult omad eesmärgid, mida sooviksin saavutada. Siis jälle tulevad mõttesse “aga-d”, et äkki ei peaks füüsilise poolega tegelema, kui vaimne pole korras ja no sellised mõtted.. Selle asemel, et kuskile jalutada, valin ka alati bussi. Hakkan justkui endale peas vabandusi leidma, miks mitte jalutada. Aga ma proovin rohkem hakata liikuma, ma pole vist uskunud lihtsalt, et see aidata võiks, kuigi igal pool sellest räägitakse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru, mis iseseisvusest ja ambitsioonidest sa siin räägid. Elasid kolm aastat õe juures, kus ei tasunud ei peavarju ega söögi eest – sa ei olnud iseseisev, sa teenisid ainult endale taskuraha! Ja kui parajasti tööle minna ei viitsinud, ei juhtunud absoluutselt mitte midagi, sest peavari ja toit olid alati olemas, midagi selga panna oli ilmselt ka.

Nüüd elad täpselt samamoodi mehe kulul. Mida sa seal voodis siis päev otsa teed? Surfad netis ja mängid mänge? See ei ole tingimata depressioon, võib-olla oled lihtsalt laisk?

Kolmandaks – mis mõttes, et kui mehest lahku lähed, koliksid õe juurde tagasi? Õel on oma perekond ja kolm last, sina oled täiskasvanud inimene! Täiskasvanud ei ela “iseseisva ja ambitsioonikana” kellegi diivanil, vaid otsivad omale töö, üürivad korteri ja elatavad end ise ära.

Ma arvan, et minu õele oli esmatähtis mind sealt kodust päästa, mitte mult raha hakata nõudma. Tema mu tol päeval kodust ära tõi koos mu kodinatega ja jumal tänatud. Mina olin talle abiks lastega, kellega ma tegelesin ja keda ma hoidsin tihti. Tööle ma läksin selleks, et enda kulusid ise kinni maksta, see ei olnud tühipaljas taskuraha, sest millegi eest tuleb kooliasjad osta, millegi eest tuleb kooli väljasõidud kinni maksta, osta endale kooliriided ja muud elementaarsed asjad. Kui õel oli vaja, siis andsin neile ka raha ja ei küsinud tagasi seda.

Kui alles kolisime korterisse, jagasime kulusid ikka omavahel. Laiskusega siin pistmist ei ole, minu mõtted on need, mis mind tapavad seest ja naelutavad voodisse. Aga viimasel ajal on paremaks läinud sellega, näiteks praegu tulin ärkasin täitsa üles, tegin endale teed ja hakkan tegelema teraapias saadud koduülesannetega. Olgugi, et sees on tegelikult tühi ja apaatne tunne, aga ma püüan neid tundeid ära saada kuidagi.

Ma ei tea, kas isegi nimetada seda kolimiseks, sest ma käin nende kahe koha vahet. Vahepeal olen õe juures, vahepeal siin. Õel on väga hea meel, kui ma seal olen ja elaksin, ta on ise seda mulle öelnud muide. Ta lapsedki pidevalt küsivad minu kohta, et miks ma ära läksin ja miks mind jälle pole. Kui ma sinna läheksin tagasi, siis ilmselgelt ma koju ei jääks istuma, käiksin tööl ja aitaksin ikka õde lastega ja oleksin nõus maksma ka toidu/elamise eest mingi summa. Iseseisvalt olen ka mõelnud korteri üürimise peale jah, paraku on need üksinda kallid, aga kui tahta, siis saab kõike.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas ma saan teema kuidagi kinni panna, kustutada? Tunnen, et ei taha rohkem kellelegi jalgu jääda.

Pluss ma olen saanud siit juba häid mõtteid, mille panin endale ka kirja, ma väga-väga tänan inimesi, kes minuga oma kogemusi jagasid ja mulle nõuandeid andsid!!

Nüüd jääb üle vaid tegutsema asuda ja saada üle nendest mõtetest, mis mind alla tõmbavad. Eile näiteks teraapiast tulles oli mul üle pika aja hea tuju ja olin entusiasmi täis, mõne tunni pärast oli see kadunud jälle. See on nagu asi, mis mind alla tõmbab, aga ma proovin võitu saada.

Veelkord aitäh kõikidele.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Miks vaja kohe teemat kustutada, sulle antud vastused on teistelegi (mulle näiteks) abiks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oeh, tahaks sinuga kohe pikemalt vestelda. Mul sama vanad lapsed kodus.

Oled tubli, et abi otsid. Juba ainuüksi oma probleemiderägastiku endast välja kirjutamine on teraapiline, kas pole?

Kiirelt paar mõtet.

Võta end nüüd kenasti uuesti töötukassas arvele. Depressioonis töötut ei tohi torkida pool aastat. St tal ei ole sundust tööle minna, tööpakkumist vastu võtta ja ravikindlustus säilub. Samuti on võimalik töötukassa kaudu endale tasuta psühholoog välja kaubelda. Uuri lähemalt infotelefoni kaudu. See depressioonis inimese nö puutumatus on alles uus teema.

ADde tarvitamist ei maksa edasi lükata. Seda suurem on tõenäosus, et depressioon muutub krooniliseks. Depressioon on aju ainevahetuse häire!!! Võta ühendust perearstiga, ta saab sulle sobilikud ravimid välja kirjutada, mis taastavad ajus normaalsed ühendused. Siiski- teraapia ja ravimid käigu käsikäes.

Tean, millest räägin. Maadlesin ise ka aastaid tagasi depressiooniga, no see ei olnud üldse minulik käitumine ja mõtlemine. Mul oli sinust oluliselt keerulisem olukord. Ilma tollase medikamentoosse abita ei oleks minust siin praegu kirjutajat.

Parim, mida sa hetkel saad oma vaimse tervise heaks teha, on olla füüsiliselt aktiivne. Liitu mõne spordiklubiga ja uha iga päev trennis käia. Materiaalsete vahendite puudusel astu lihtsalt uksest välja ja jookse-jookse-jookse. Märkad isegi, milline mõnus fiiling tekib pärast füüsilist koormust. Kui joosta ei jaksa, tee kiirkõndi värskes õhus. Palun hangi endale raamat A.Hanseni “Tugev aju”.

Üks 19aastane ei pea üldse nii palju maadlema oma identiteedi küsimustega. Sa jõuad elus veel neli ülikooli lõpetada, karjääri teha, sobival ajal lapsi saada. Sa ei pea kogu oma elukäigu nüüd ja praegu ära otsustama. Töötukassas saad kindlasti karjäärinõustamist, erinevaid koolitusi. Me oleme ju pidevalt arengus. Tänu oma lühikestele töökogemustele sa nüüd juba tead, milliseid kolleege sa ei taha, milline töögraafik sulle sobivaim oleks. Midagi ju siit ikka koorub. Mingi valdkond on ikka hingelähedasem. Tasa ja targu sammugi oma eluteel, omanda kogemusi ja teadmisi.

Nii et homme sportima, perearsti juurde aeg kirja ning töötukassasse end registreerima, eks. Ole pai!

Aitäh kaasa rääkimast! Mitmed inimesed mulle öelnud samu asju jah, et ma ei peaks enda elu paikapanemisele nii pingsalt mõtlema, et ma veel nii noor. Aga siis pean õppima olema õnnelik ka siis, kui kõik pole paigas. Seni olen seda võtnud takistusena.

Panin endale teie mõtted kirja ja lähen sammun raamatukogu poole siin soovitatud raamatuid laenutama. Aitäh!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Miks vaja kohe teemat kustutada, sulle antud vastused on teistelegi (mulle näiteks) abiks.

Ma tunnen, et olen saanud siit juba piisavalt mõtteid ja ei soovi, et minu elu puudutav teema siia foorumisse nüüd ka edaspidiseks rippuma jääb.

Äkki saad ka endale head mõtted kirja panna?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 30 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas ma saan teema kuidagi kinni panna, kustutada? Tunnen, et ei taha rohkem kellelegi jalgu jääda.

Pluss ma olen saanud siit juba häid mõtteid, mille panin endale ka kirja, ma väga-väga tänan inimesi, kes minuga oma kogemusi jagasid ja mulle nõuandeid andsid!!

Nüüd jääb üle vaid tegutsema asuda ja saada üle nendest mõtetest, mis mind alla tõmbavad. Eile näiteks teraapiast tulles oli mul üle pika aja hea tuju ja olin entusiasmi täis, mõne tunni pärast oli see kadunud jälle. See on nagu asi, mis mind alla tõmbab, aga ma proovin võitu saada.

Veelkord aitäh kõikidele.

Kahjuks Perekool teemasid kustutada ei lase. Olin kunagi olukorras, kus pöördusin siia murega ja siis hakkasin saama väga vastikuid kommentaare oma teema alla ning soovisin ka siis teemat üldse ära kustutada, aga öeldi, et kuna igal Käol on oma kommentaari üle autoriõigus, siis nad ei saa seda teha 😀 Absurdsus kuubis, sest igasugu muid teemasid on nad siin kustutanud ju küll. Ju see sõltub moderaatori enda suvast.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Silmiavav oli 20-ndate lõpus ühe terapeudiga vestlus, kus ta selgitas, et inimese elu ongi pidev areng läbi kriiside ja see on täiesti normaalne, et vahelduvad need perioodid (täiesti individuaalne kui suurte ja tihedate kõikumistega asi käib):
1. kõik on hästi ja tasakaalus
2. tekib rahulolematus
3. tekib kaos (kus sa oled momendil)
4. hakkavad paistma võimalused – elu saab uuesti kokku lapitud
5. uus normaalsus – kõik on hästi ja tasakaalus.

Väga lihtsustatud käsitlus, ma pole nõus. See kõik kehtib siis, kui see depressioon (ok, kriis, mõõn) on vaid inimesest enesest, tema mõtlemisest tulenev. Siis jah võib niimoodi ümber oma naba urgitseda üles ja alla.
Mis aga kostaks see terapeut, kui selle kriisi põhjused on näiteks lapse enesetapp või hukkumine või selle inimese enda vähk? Kas siis hakkavad ka tekkima võimalused? Oledki tasakaalus jälle, kõik on hästi ja elu saab kokku lapitud? Mis asi on hästi?

Please wait...
Postitas:
helevalge

Soovitaksin teemaalgatajal õppida, omandada kõrgharidus, siis on võimalus kõrgemaks palgaks ja püsivamaks töökohaks. 19 aastaselt kohe täiskasvanutega koos töö tegemine võib ka stressi tekitama hakata. Õppimisega ühelt poolt pikendad oma lapsepõlve ja teisalt kindlustad tulevikku. Kui korralikult õpid, siis stipp+õppetoetus on ka paarsada eurot, seega ei ole päris ilma sissetulekuta. Väga hea kui keegi võimaldab sellel ajal mingil määral enda kulul elada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ja õppima minnes soovitan esitada 2 küsimust- 1. mis on see eriala, milles ma võiksin hea olla/ mis mulle väga meeldiks? 2. mis on samas see eriala, kus ka naisele makstaks head tasu ja leiduks tööd iga ilmaga?
IT ja meditsiin võiks olla täiesti konkurentsivõimelised valikud.
Kui oled 19a, siis tegelikult on nii palju asju, mida sa iseenda ja maailma kohta veel ei tea ja eluga kohanemine nõuab natuke aega ja kannatust. Ma isegi läksin 20ndate alguses kiirelt suhtesse ja sain lapse, kuid selle, milline ma tegelikult olen ja millise kaaslasega ma kõige paremini kokku sobiksin, mida oma elus saavutada tahan jne sain kõike palju hiljem teada, kui olin juba juhuslikud valikud teinud. Just kaaslase valikuga oleks võinud oodata, kuni olen ise küpsem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, olen sinust pea 20 aastat vanem kuid sinu lugu tuleb väga tuttav ette.

——
———-

Ühesõnaga, teemaalgataja, ma usun küll, et leiad väljapääsu. Edu sulle!

Tere, aitäh kaasa rääkimast. Minu jaoks ongi see kõige õudsem, et elu ei ole nagu paigas. Ma mõtlen, et ma ei oska siis nautida elu, kui mul paigas asjad pole. Minu mõtete kohaselt saan ma elu nautida alles, siis kui kõik on omalkohal ja nö “valmis”. Aga ilmselgelt see on vale mõtlemine ja teadvustan endalegi, et ka parima tahtmise juures ei ole see kõigil vähemalt võimalik, aga see muserdab mind. Ma lihtsalt mõtlen hirmuga tuleviku peale. Tahaks ka ju noorena elu nautida ja õnnelik olla. Vaatan ennast ja teisi, kes on oma tee juba minuvanuselt leidnud ja tegelevad igasugu asjadega, no teeb kadedaks, et tahaks ju ka seda enda asja leida juba.

Aitäh nõuannete eest, panin endale kirja. Päeviku pidamine on ka väga hea mõte ja paar päeva olen seda ka teinud juba, proovin järjepidevust hoida.

Mis puudutab trenni, siis kunagi olin ma kõva trennihunt, noh enda jaoks. Käisin kolm korda nädalas vähemalt jõusaalis pärast kooli. Selle aasta jooksul, mis olen praegu kaaslasega olnud, ei ole ma kordagi vist trennis käinud. Olen mõelnud tegelikult palju trenni naasmise peale, sest ka trenniga on mul tegelikult omad eesmärgid, mida sooviksin saavutada. Siis jälle tulevad mõttesse “aga-d”, et äkki ei peaks füüsilise poolega tegelema, kui vaimne pole korras ja no sellised mõtted.. Selle asemel, et kuskile jalutada, valin ka alati bussi. Hakkan justkui endale peas vabandusi leidma, miks mitte jalutada. Aga ma proovin rohkem hakata liikuma, ma pole vist uskunud lihtsalt, et see aidata võiks, kuigi igal pool sellest räägitakse.

Ma täitsa mõistan ja mäletan seda stressi mida tekitab valikute paljusus. Müra on ümber nii palju, et ei tea kuhu poole joosta ja võibki jääma nõutult nn ristteele seisma.
Minu meelest on üks ära leierdatud müüt see, et iga inimese jaoks on olemas mingi müstiline kutsumus. Jah, on tugeva kutsumusega inimesi aga on ka neid, kes on mitmekülgsed ja võivad tegeleda paljude asjadega elu jooksul.
Point on selles, et sa ei tea veel mis sulle sobib. Ja nagu riidepoodi minneski nt -eriti kui tegu kallima ostuga (talvejope nt) – sa ju proovid selga mitmeid enne kui otsustad.
Kuidas sa mõtled, et saad ilma proovimata aru, mis sulle erialaselt sobib?

Mingit töökohta vastu võttes sa võid esiti otsustada, et teed seda max aasta ja samal ajal otsid alternatiive. Ei pea ju mõtelma, et see koht on kogu eluks.

Mida õppida – väga palju on infot õppekavade, erialade ja hilisemate võimalike rakendusvõimaluste kohta. Kui midagi kõnetab rohkem kui teised, siis proovi seda – alati võid ju ümber otsustada.

Sellised asjad selguvadki TEGUTSEDES.

….

Mis puudutab seda, et olemine nii uimane ja apaatne, et ei suuda end justkui tegutsema sundida… (tean VÄGA HÄSTI seda tunnet…).
Ma isiklikult õppisin sellisest käitumismustrist täielikult vabanema alles siis kui mul esimene laps sündis. Olin magamata, kurnatud, peale erakorralist keisrit valudes veel pikalt aga ma lihtsalt tegutsesin, sest OLI VAJA TEGUTSEDA. Vaatlesin lihtsalt kõrvalt oma tundeid ja emotsioone ja kõike neid mõtteid, et ma lihtsalt ei jaksa. Jah, mis siis, et tunnen end näruselt, mis siis, et ma ei taha midagi teha, mis siis, et olen kokku kukkumas. Ma teen ikka seda, mida vaja teha, sest olen nii otsustanud.

Niiet saab küll tegutseda ka siis kui tunned end väsinuna, apaatselt, tuimalt vms. Lihtsalt tuleb teha otsus ja lähtuda sellest mitte sellest kuidas end parasjagu tunned. (eriti kui sisimas tead, et mõtled välja põhjuseid miks mingeid asju mitte teha..)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Silmiavav oli 20-ndate lõpus ühe terapeudiga vestlus, kus ta selgitas, et inimese elu ongi pidev areng läbi kriiside ja see on täiesti normaalne, et vahelduvad need perioodid (täiesti individuaalne kui suurte ja tihedate kõikumistega asi käib):

1. kõik on hästi ja tasakaalus

2. tekib rahulolematus

3. tekib kaos (kus sa oled momendil)

4. hakkavad paistma võimalused – elu saab uuesti kokku lapitud

5. uus normaalsus – kõik on hästi ja tasakaalus.

Väga lihtsustatud käsitlus, ma pole nõus. See kõik kehtib siis, kui see depressioon (ok, kriis, mõõn) on vaid inimesest enesest, tema mõtlemisest tulenev. Siis jah võib niimoodi ümber oma naba urgitseda üles ja alla.

Mis aga kostaks see terapeut, kui selle kriisi põhjused on näiteks lapse enesetapp või hukkumine või selle inimese enda vähk? Kas siis hakkavad ka tekkima võimalused? Oledki tasakaalus jälle, kõik on hästi ja elu saab kokku lapitud? Mis asi on hästi?

Jah, see protsess mida mainisin on osa inimese loomulikust kasvamisest….

Kui juhtuvad sellised elusündmused, nagu mainisid, siis loomulikult paiskab see kõik segi. Siis saab rääkida juba traumast ja leinast ning ka nendel on omad etapid. Loomulikult ei saa siin rääkida, et lõpuks on kõik jälle hästi aga kui inimene saab õigel hetkel vajalikku tuge ja ka ennast proovib aidata, siis ta ikka üks hetk väljub sellest kõige hullemast seisundist ning suudab uue olukorraga leppida ning näha ka enda elus uuesti värve.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pigem olen lihtsalt sellele mõelnud, et minu arvates on elus palju muud kui lihtsalt töö ja kodu. Mul on palju unistusi ja eesmärke, mida ma tahaks täita ja mille nimel hakkan tööd tegema.

Eks teistel inimestel ole samuti unistused ja eesmärgid, mitte “lihtsalt töö ja kodu”, aga kuskil peab ju ometigi elama ja millegi eest tuleb söök lauale ning riided selga osta ja enamik inimesi käivadki sellepärast tööl. Kaugeltki mitte kõik ei naudi 40h nädalas rügamist ning oleksid võib-olla meelsasti päev otsa voodis nagu sina. Lihtsalt enamike puhul ei maksa elukaaslane või õde kulusid kinni, samal ajal kui nad ise patjadel lebades “unistuste ja eesmärkide” üle mõtlevad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja on ilmselt väga hea välimusega, et elukaaslane sellist asja talub, et kodus on naine, kes justkui mitte midagi ei tee ja mitte millegagi ei panusta (teemaalgataja ise ju tunnistas et nii on) või siis ongi elukaaslane paras mömm, kes leiab et paremat naist ta nagunii ei saaks, kirjelduse järgi on see ka tõenäoline.

Ise läksin just samasugusest mehest peale pooleaastast suhet lahku – jah ta oli väga hoolitsev ja hea inimene, aga samuti kuidagi ambitsioonitu, uimerdav, ilma huvideta, vaikne ja lõppkokkuvõttes igav minu jaoks. Mina olen samuti pigem ristivastupidine nagu teemaalgatajagi, kuid erinevalt teemaalgatajast olen ka siiani üsna tegus olnud – ülikool lõpetatud, on põnev hea palgaga töökoht olemas, palju hobisid jne, mul on ka lapsed, olen üksikema juba mitu aastat. Ma muidugi palju vanem ka – 34a

Hetkel on aga minulgi keerulised ajad, stress üle pea ja depressioon ujub samuti vaikselt ligi, tööalaselt tundub et läbipõlenud – hea meelega võtaks pooleks aastaks puhkuse, aga kahjuks pole rahaliselt võimalik, sest pole kedagi kes mind ja mu lapsi üleval peaks. Ainult selle jaoks hoida alles mees, kes mulle tegelikult väga ei meeldinudki – tundus ebaaus nii enda kui tema suhtes (ta muidugi ei teeninudki nii palju üldse ja me ei elanud veel koos ka)

Asjad, mis mind on siiani vee peal ja tasakaalus hoidnud on – Trenn (sport) ja hobid! Seoses hobidega tekib alati palju uusi tutvusi ja sõprugi. Üks hobi mul selline mis on põhimõtteliselt tasuta ja eeldab ka palju värskes õhus viibimist ja ringisõitmist (võib ka jalgrattaga näiteks) – minu rahutu loomusega sobib väga hästi. Teised hobid on rahulikumad ja loomingulisemad. Need hobid on nagu teraapia mulle.

Teiseks soovitaksin teemaalgatajal minna karjäärinõustamisele (peaks tasuta olema) kes ehk aitab mingid sihid leida, kuhu poole püüdlema hakata ja mis erialade poole vaadata ja kuidas ettevalmistada ennast ülikooli astumiseks.

Kolmandaks – raamatud ja videod youtube’st (eneseabi, motivatsioon, suhtlemisoskused, psühholoogia, suhted meestega, mingid muud spetsiifilised oskused, midaiganes) võimalus täiesti tasuta igapäevaselt ennast täiendada ja midagi õppida ning areneda, kasvõi esialgu midagi kerget ja esmapilgul mõttetut, aga ikkagi midagi… ja lisaks ka võõrkeeleoskust arendada.
Alustuseks mõned kanalid:
https://www.youtube.com/user/charismaoncommand/featured
https://www.youtube.com/channel/UCygmWL3k4EpxBmWGGBs5ldw
https://www.youtube.com/channel/UC1BUEiSgQP0jxI0rOsgppgg

Please wait...
Postitas:
Kägu

Loen sinu teemat (kommentaare ei lugenud) ja mõten, et tegelikult oled sa üdini ensekeskne, kes eeldab, et teised inimesed peaks sobima sinu vajadustega. Õpi tänulik olema! Sul on kõrval inimene, kes kannatab kõik su jamad välja ja peab sind üleval. Sina õhkad kunagise peika järgi. Proovi ennast panna kord ka teiste inimeste olukorda. Depressioon? Võibolla ongi. Aga kuni sa ei hakka aru saama, tundma, et head asjad elus tuleb ära teenida, mitte lihtsalt eeldada, et need sinuga juhtuma peaksid, ei aita sind lõplikult mingid tabletid. Tegelikult õe juurde kolimine oleks selles mõttes hea, et sa ei saaks enam niisama liugu lasta vaid peaksid end liigutama hakkama, elama hakkama.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 91 )


Esileht Pereelu ja suhted Väga suur segapundar mu elus