Teema: vägivald

Emade-laste varjupaik?

Tavaliselt minnakse selles olukorras tagasi sinna, kust tuldud, ehk siis oma vanemate juurde. Kui vanemaid enam pole, siis nt õe-venna juurde. Kui neid ka pole, siis turvakodusse. Kõige tavalisem on tegelikult ilmselt see, et jäädakse paigale, loodetakse parimat ja tehakse halva mängu juures head nägu, aga see ei ole kardetavasti kunagi lahendus, see on lihtsalt probleemi eiramine.

Mina räägin omast kogemusest. Muidu täiesti normaalne mees, muutus just selliseks nagu sa kirjeldasid. See muutus ei toimunud üleöö vaid aastatega, tasapisi. Olles tõeliselt lahkumineku ääre peal sain oma mehe sööma antidepressante. Ja uskuge või mitte aga mees muutus täiesti normaalseks, selliseks nagu ma teda juba aastaid näinud polnud. Mehel oli raske depressioon. Aga ärge arveke, et ta ise arsti juurde läks, tema pole ju hull, tüüpiline eesti mees noh. Lihtsalt juhtus nii, et mehe parim sõber pihtis kuidas just antidepressandid olid teda aidanud nõiaringist välja ja kuna tal ka enam midagi kaotada polnud siis soostus neid proovima. Juba esimesel päeval peale tableti võtmist oli mees märgatavalt rahulikum. Võtnud on neid u 8kuud ja niipea ilmselt veel loobuda neist ei saa, annab kohe tunda kui ei võta. Ma ei taha kuidagi propageerida antidepressante ja kõigil need ei aita aga kui muidu täiesti normaalne mees muutub vägivaldseks ( emotsionaalset ja/või füüsiliselt), siis mõnel juhul võib siin tegu olla depressiooniga. Minu abikaasa on selline hirmus muretseja tüüp ning ta tundis suurt muret raha pärast – vaja osta kodu, katta ja toita peret, suur vastutus. Pluss paine ühiskonnast olla edukas. Oskamatus lõdvestuda ja alkoholist abi otsimine. Veidi pärilikkust ka ja nii ta läks. Igal juhul on see ravi päästnud meie pere.

Minu eelmine mees oli vägivaldne (konkreetselt peksis, rusikaga, jalaga, kuidas aga pähe tuli, jättis kordi ja kordi ukse taha, on välja visanud sõitvast autost jne), üle 5a elasime koos. Ise ka imestan, kuidas ma nii kaua suutsin. Enne lahkuminekut üritas hakata veel vägisi last tegema- käisin salaja tablette ostmas, et mitte jääda. Tekkis uus armastus, läksin päevapealt minema. Tervis sai kohe korda- enne vaevasid seedehäird, peavalud, unetus…Eksi suhtes on politseis mitu avaldust, sest ta ka peale lahkuminekut terroriseerinud mind. Uus mees, keda kolimise ajaks tundsin vaid kuu aega, on ideaalne- hoiab ja armastab, on mõistev ja hoolitsev. Nüüdseks oleme ka abielus ja ootame titat. Tänu taevale, et selle eelmise hulluga lapsi ei saanud- vaesed lapsed, kel selline \”isa\”… Igal juhul soovitan vägivallatseja juurest ära minna, ükskõik kuhu: turvakodu, vanemad, tuttavad jne. Ükskõik kuhu. Laps ei pea saama traumeeritud ja ka Su enda tervisele on lahkumine parim. Raha tuleb ja läheb-aitavad ehk sõbrad, saab taotleda vallalt-linnalt toimetulekuks toetust jne. See ei ole häbiasi ja küll hakkama saad! Tähtis on lhtsalt teha see kõige peamisem samm ja juba näed, kuidas elu helgemaks läheb!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina räägin omast kogemusest. Muidu täiesti normaalne mees, muutus just selliseks nagu sa kirjeldasid. See muutus ei toimunud üleöö vaid aastatega, tasapisi. Olles tõeliselt lahkumineku ääre peal sain oma mehe sööma antidepressante. Ja uskuge või mitte aga mees muutus täiesti normaalseks, selliseks nagu ma teda juba aastaid näinud polnud. Mehel oli raske depressioon. Aga ärge arveke, et ta ise arsti juurde läks, tema pole ju hull, tüüpiline eesti mees noh. Lihtsalt juhtus nii, et mehe parim sõber pihtis kuidas just antidepressandid olid teda aidanud nõiaringist välja ja kuna tal ka enam midagi kaotada polnud siis soostus neid proovima. Juba esimesel päeval peale tableti võtmist oli mees märgatavalt rahulikum. Võtnud on neid u 8kuud ja niipea ilmselt veel loobuda neist ei saa, annab kohe tunda kui ei võta. Ma ei taha kuidagi propageerida antidepressante ja kõigil need ei aita aga kui muidu täiesti normaalne mees muutub vägivaldseks ( emotsionaalset ja/või füüsiliselt), siis mõnel juhul võib siin tegu olla depressiooniga. Minu abikaasa on selline hirmus muretseja tüüp ning ta tundis suurt muret raha pärast – vaja osta kodu, katta ja toita peret, suur vastutus. Pluss paine ühiskonnast olla edukas. Oskamatus lõdvestuda ja alkoholist abi otsimine. Veidi pärilikkust ka ja nii ta läks. Igal juhul on see ravi päästnud meie pere. [/tsitaat]

Päästetud pole ju veel midagi, kui mees alles tablette sööb ja nende poolelijätmine tunda annab.
Ma arvan et kergendatult saab hingata siis, kui tabletid lõpetatud ja mõni aeg ilma nendeta elatud.
Omamoodi nõiraring võib saada alguse ka tablettidest.
Inimene võtab endale seisukoha, et selleks et ta oleks normaalne on tal hädasti VAJA tablette aga mitte muuta iseennast. Ega see depressioon lõputult kesta ju ei saa. Ükshetk peaks see saama ikka väljaravitud ja elu peaks normaalses rütmis jätkuma.