Minu mees ei tulnud üldse kaasa. Oli sel ajal hoopis reisil ning saatsin sms’i, et nüüd algab. Eks ta oli siis ärev seal, aga mis teha, olin sünnituse ajal ämmakaga kahekesti. Sõbranna tuli alguses haiglasse kaasa, aga ma arvasin peale paari tundi, et tal ehk mõttekam koju minna, sest keskendusin tuhudele ning muud tegurid pigem segasid. Ta pakkus, et teeb seljamassaazi nt., aga ma ei tahtnud, et keegi isegi räägiks minuga, puudutamisest rääkimata :))
Ma ei survestaks meest kaasa tulema kui ta ise ei taha. Küll ta otsustab siis, kui see hetk on käes. Muidugi ei pea ta istuma presside ajal jalgevahel. Ma pole kunagi ühtegi sünnitusvideot vaadanud, pole tahtnudki, sest ma ise ju ka ei lähe enda jalgevahele passima presside ajal. Minu asi on sünnitada, mitte mõelda kuidas see välja näeb ???? Mida vähem selliseid segavaid mälupilte jalgevahelt, seda paremini saan ka lõõgastuda, mitte krampi minna. Muidugi olen vaadanud videosid, mis näitavad sünnituspäeva üldiselt, kuidas haiglas, mis vahendid, kuidas pressid (kellegi jalgevahet ei näidatud), beebi puhtaks pesemine jne.
Sama, abielus ühe ja sama mehega ikka väga kaua, aga kummagi lapse sünni juures pole olnud, ei ole midagi noor, pigem isegi vana mees:) Ja lastega olnud väga hea klapp, pisemaga oli üldse isapuhkusel kodune, seega pole mõtet üldistada.
Neid kodusünnituse kätthoidvaid musterisasid tuttavate puhul nähtud, isegi lapse 1 aasta sünnipäevks juba naise juurest jalga lasknud. Pole mõtet sundida või ahmida õhku, ei oi, missugune halb mees, et ei tulnud kaasa. Kui kardad, siis võta tasuline ämmakas või muu tugiisik kaasa.
Meie tutvusringkonnas pole nüüd keegi hõisanud, et oi, kui ilus oli pressimine või kaunis vagiina, pigem vastatud, et naine nii tahtis, pidin minema või naine käskis kaasa tulla, ma ei tea.