Teema: Vahetult peale sünnitust, millal laps esimest korda rinda võttis?

Piim on pärast sünnitust kohe olemas neil, kes on senimaani eelmist last imetanud. Teistel on esmalt ikka ternespiim, selline kollakas-läbipaistev energiarikas vedelik, mis on beebile väga kasulik. Ternespiima hakkavad rinnad tootma juba raseduse ajal, mõnel lekib kuid enne sünnitust ternespiima nii palju, et rinnahoidjal, pluusidel on ees plekid…

Kui laps rinna juurde panna, siis üsna kohe hakkab otsima ja imema jah. Aga mul on 3x kogemus, et enne jõudis platsenta väljuda kui laps imema hakata. Siiski tegid kõik oma esimese väikese eine esimese elutunni sees.

Kui platsenta ise väljuda ei taha, siis pressitakse kõhule ja hakatakse veel vaatama, mida teha. Muidu väljub platsenta ikka ise, paari kergema (võrreldes lapse väljutamisega) kontraktsiooniga.

Mõlemaid lapsi imetanud sünnitustoas. Esimene sai hiljem kui 20 minutit (ma arvan, sest ajataju oli nii nagu oli), oli niisama kaisus enne.
Teine laps sai natukene peale sündimist kohe rinda, oli näha et otsis suuga rinda, esimene seda ei teinud.
Mõlemad olid rinnaotsas tund aega kindlasti, nii kaua kuni hakati riietuma-kaaluma-mõõtma. Platsentad väljusid ka sel ajal, kui rinnal olid. Mul platsenta oli mõlemal korral raskelt kinni, seega sai rohkem kui paar surumist tehtud.

Minul ei hakanud laps sünnitustoas imema, aga põhjus oli ilmselt nibude eripäras ja ka hiljem sain imema vaid nibukaitsmega.

Minul pandi laps ka kohe peale sündi rinnale aga mida rindadest ei tulnud oli piim ja ei tulnud seda ka järgmisel päeval. Ja olen kuulnud seda mitmelt lähedaselt, et neil on olnud sama olukord. Mina seda muidugi enne sünnitust ei teadnud ja see tekitas minus suurt stressi, et mis ema ma selline olen. Lasin mehel ka rinnapumba tuua, et äkki suudan välja pumbata midagi – õnneks haiglaõde rahustas maha ja ytles et see on normaalne. Pärast, kui piim tekkis teisel päeval oleks võinud ära toita vist kõik haigla lapsed.

Seega tasub olla ka valmis selleks, et alati ei ole kohe piima.

Minul hakkas laps imema kohe pärast sündimist, kui laps mu kõhule pandi. Mis sealt rinnast tuli või ei tulnud, ma ei teagi, aga lapsed imesid ka siis, kui algul suurt midagi ei tulnud. Algul igatahes oli piimakogus üliväike ja lapse kaal maru kiirelt ei tõusnud, vaikselt see asi aga paranes. Esimene laps pandi natuke allapoole kõhule, panin käed talle ümber, toetades jalgu ja ta justkui tõukas end kohe rinnani ja haaras automaatselt rinna suhu. Jäin suu lahti lausa vaatama, et loodus on ikka vägagi hästi need instinktid välja voolinud. Teiste lastega oli samuti, et mingit probleemi kohe rinnale saamisega ei olnud. Aga ma ise selleks midagi muud ei teinud, kui, et ei stressanud selle pärast absoluutselt ega mõelnud ette, lõppudelõpuks ei juhtu midagi hullu ka siis kui rinnast piima ei tule, söögisegud on ju ometigi olemas. Kui laps rinda imeb, väljub platenta kergemini, nii, et reeglina ei võeta platsenta väljutamise ajaks last rinnalt, lapsevanem keskendub siis selle protsessi valulikkusele ka vähem, kui ta mõtted tegelevad beebiga rinnal.

Mina sünnitasin pool aastat tagasi ITK-s ja kuna peale sünnitust oli pulss 190 ja verekaotus suur, siis platsenta suruti välja. See oli tõesti väga ebameeldiv, aga vajalik.

Laps sai rinnale kuskil 10 minutit peale sündi ja hakkas kohe imema. Mul endal oli küll tunne, et ega mul ju midagi ei tule, midagi pidi ikka tulema, sest kaalukaotus oli väga väike. Piim tekkis teisel päeval.

Laps pandi kohe mulle kõhule ja ta tõukas end otsejoones rinnale ning üritas süüa. Rinda ta küll päris õigesti suhu ei saanud, nii et kaheldav, kas tal õnnestus midagi kätte saada. Platsenta sündis 8 minutit pärast last ja ämmaemand natuke aitas kaasa küll, aga minu mäletamist mööda see kuidagi valus ega ebameeldiv protsess küll polnud.

Päris piim tekkis mulle rinda alles viiendal päeval pärast sünnitust. Paar päeva pidime seega rinnapiimaasendajat lisaks andma, sest lapsele jäi lõpuks ternespiimast ikkagi väheks.

Minul sündis laps 35+2. Platsenta sündis ise ja üsna kohe peale beebit.  Laps pandi kõhule kaissu ja hakati kahjustusi üle vaatama. Vaja oli paar pistet ja kuskil oli verejooks, mida arstid kambakesi vähemalt 45 min otsisid. Kui verejooks järgi jäi (vist iseenesest?), siis ämmakas aitas esimese imetamisega. Minu enneaegne tita ei olnud huvitatud ja  ämmaemand  lüpsis beebile mõne tilga ternespiima suhu.
Minul sellist suurt piimapaisu ei tekkinudki, sest beebi oli mul alguses väga  kehv imeja.  Pidin teda pidevalt tagant utsitama, et tal tissi otsa magama ei jääks. Esimene nädal oli vast kõige raskem.  Edasi läks juba lihtsamaks.

Ternespiima lekkis juba kolmandal trimestril. Pärast sündi pandi kohe rinnale, ent mul olid kehvad nibud ja beebi sööma ei hakanud, st ei haaranud ja ega keegi seal ei abistanud ka. Lisaks polnud selleks aega ka, kuna oli veidi komplikatsioone ja last oli vaja veidi turgutada ning viidi intensiivi. Rinda sain anda alles ca 10 h hiljem, kui laps minu juurde toodi. Imetades sain abi nibukaitsmest. Piim tekkis rinda täpselt kolmandal päeval ja enne seda isegi pumpasin ternespiima ja viisin intensiivi lapsele ???? Aga piimapais oli jõhker ikka, rinnad mega suured ja kõvad. Kahju, et pilti mälestuseks ei teinud, vaatepilt oleks olnud ikka jäädvustamist väärt ????