Loen siin foorumis, et väga paljud on koos vaid laste pärast. Kas siis kui lapsed suured, plaanite kaasa maha jätta. Kas te arvate, et lapsed tänavad teid kunagi, et oma elu elamata jätsite. Kas lastele hea näo tegemise õpetamine on tõesti nii tähtis, et jätta oma elu elamata. Kas kuldses puuris on hea elada.
Loen siin foorumis, et väga paljud on koos vaid laste pärast. Kas siis kui lapsed suured, plaanite kaasa maha jätta. Kas te arvate, et lapsed tänavad teid kunagi, et oma elu elamata jätsite. Kas lastele hea näo tegemise õpetamine on tõesti nii tähtis, et jätta oma elu elamata. Kas kuldses puuris on hea elada.
Oma elu elamata? soovitad siis jätta lapsed partnerile ja lahkuda, et asuda “oma” elu elama. Millisest oma elust sa räägid, kui inimesel on lapsed. Lapsed on vaja suureks kasvatada. See ongi oma elu. Kui partner pole vägivaldne, kui kummalgi pole uut partnerit, on suur rumalus arvata, et kui kolid üksi elama, et siis läheb kergemaks. Ei lähe kergemaks 3 korda raskemaks läheb, seda nii sellele, kelle juurde jäävad lapsed kui teisele, kes siis peab hooajaliselt lapsevanem olema. Ja see pole mingi puur, kui kaks inimest otsutavad hoolimata oma tunnete jahenemisele keskenduda laste suureks kasvatamisele.
Lapsed ei täna kunagi vanemaid selle eest, et need õnnelikuks ei saanud vaid õnnetute ja sobimatutena koos elasid. Ma ei tea ühtki täiskasvanud inimeset lahutatud perest, kes ei ütleks, et “nad oleksid pidanud varem lahutama ja lapsi mitte kiusama pidevate tülide ja pingelise koduse õhkkonnaga” või “tänu taevale, et neil oli oidu lahku minna”.
See laste pärast koos elamise joru on enamasti emade sõnaloor, et varjuda selle taha, sest ise tahaks ikka meest ja kardaks üksi jääda. Seda korrutatakse nii palju, et osa juba usubki seda siiralt, et lastele on parim kaks koos elavat ja kehvasti läbi saavat vanemat, kui et neil oleks kaks õnnelikumat, rahulikumat ja mitte koos elavat vanemat.
Ma tean inimesi, kes on tõsiselt vihastunud, kui ema millalgi on poetanud, et sinu pärast elasime koos. “Kes kurat teid palus? Mina mitte! Sa ise mõtlesid selle välja, sest sa ise tahtsid nii, ema. Mina pole teid palunud üksteise närve närida aastaid ja aastakümneid. Läinud lahku, oleksid kõigi meie elud tervemad ja närvid ka.”
Siitsamast teemast ka ju eespool lugeda, et ei saa lahku minna, MINUL emana läheb siis raskemaks. Kui keegi laste peale ka mõtleks…
Miks peaks pinged olema, kui tunded lihtsalt on jahenenud, uusi pole ja ei otsi, keegi kedagi ei peta, ei peksa, keegi ei joo, kõik on pereeluga rahul, ainult paarisuhe on alla käinud. Või kas seda sinu meelest 10+aastase kooseluga ei juhtu, ikka peab liblikaid otsima. Naiivik või lihtsalt noor.
Mis “oma elu”? See ongi minu elu, mille ma ise kujundanud olen, ise valinud ja selle nimel töötanud olen, ja täiskasvanud inimene peab ikka oma valikute üle ka natukenegi vastutama (eriti kui valiku viljadeks on lapsed, kes vajavad ema ja isa). See on mees, kelle ma laste isaks valisin, on lapsed, on kodu, on töö. Milleks kõike seda segi trampida, et siis varemetel ulguda ja “oma elu elada” (ehk uuele ringile/uutele ringidele ja kärjetama siirduda). Kõik elus ei püsi liblikate peal, tasub ikka püsivamaid asju toeks võtta kui romantiline roosamannaarmastus ja kõrvuni armumine, mis kestab mõned aastad.
Ma ei saa öelda, et elame laste pärast koos, ma muidugi armastan oma abikaasat, armastasin hirmsasti alguses ja üht-teist sellest armastusest on alles ka 11a hiljem. Aga põhjuseks, miks koos oleme, on ikkagi esimeses tähtsusjärjekorras tõusnud lapsed, siis armastus, kodu, kogu koosehitatud elu. Mitte kellelgi poleks parem ega kergem, kui me lahutaksime. Seega- milleks??
Räägime siis olukorrast ka laste silmade läbi:
Minu vanematel oli ka lapsena raskeid aegu ja peaaegu oleks lahku läinud, ema viskas isa välja. Jumal tänatud, et nad kokku jäid! Mina olin issi tütar, ma ei tea, mis minust oleks saanud ilma isata, kasvades ainult kurnatud (veel palju kurnatum üksikemana), närvilise, üksildase emaga! Vend on emme laps, temal oleks kergem olnud. Brrr. Sa küsisid lapse seisukohta, see ongi. Iga laps tahab, et tema emme ja issi oleksid koos ja armastaksid üksteist.
Ja nüüd on neil kuldne vanaduspõlv, elavad koos siiani ja vast surmani, saavad omavahel hästi läbi, kantseldavad vahel lapselapsi, keda on nüüd terve kari. Oleme isaga neist aegadest rääkinud, ta on suprerrahul, et mõlemad valisid pere ja koosolemise, nüüs on elu kuhjaga tasunud õnneliku pereelu ja sisuka vanaduspõlve näol. Olen ka talle öelnud, et mina lapsena tänan neid selle eest. Nüüdseks on nad abielus 43 aastat, koos elanud 45 aastat- tehke mis tahate, aga mul on uhke tunne, et mul on sellised vanemad ja et ma pole lahutatud perest.
No üks üks kriteerium lisaks lastele on kindlasti ka vara mille pärast koos elatakse. Ühiselt loodud elu,ettevõtted,kinnisvara jne.Keegi ei soovigi mugavustsoonist välja tulla. No ja muidugi laste solgutamine edasi tagasi,kärgperendus jne on väga kurnav ja lõpuks ei saagi midagi head sellest välja tulla.
Mina olen olukorras,kus elangi mehega koos pigem lapse pärast. Me ei tülitse väga palju,saame kaasaga kenasti läbi,pealtnäha on kõik väga ilus,kuid mulle sai juba aastaid tagasi selgeks,et tegelikult ma teda ei armasta. Eks tekkisid olukorrad mis mu silmad avasid.Samas,kus mujal on parem?
Ûtlen julgelt,et armastan tegelikult teist,aga seda kas ka argielu temaga koos kärgperendusega oleks midagi paremat,kui praegune suhe-seda ma ei usu.Lihtsam ongi elada oma “salajase tundega” ja mitte kedagi õnnetuks teha. See on vaid minu arvamus. Ma usun,et selliseid olukordi on veel aga inimesed ei taha sellest väga avameelselt rääkida.Lihtsalt tuleb olukorraga leppida ja mitte tormata olemasolevat lõhkuma.
Muidu on oht jäädagi seda lõputut kirge otsima,igas suhtes saabub argipäev.
Mõnel juhul võib see laste pärast koos püsimine isegi ära tasuda lõpuks. Näiteks minu vanematel olid siis, kui ma olin kuskil 10-12, väga pingelised ajad. Olid ka lahkumineku piiri peal. Aga pidasid vastu. Ja nüüd on väga armas keskealine paar, kudrutavad ja edvistavad ning saavad väga hästi läbi. Ma arvan, et neil on väga ilus ühine vanaduspõlv ees.
Mina olin issi tütar, ma ei tea, mis minust oleks saanud ilma isata, kasvades ainult kurnatud närvilise, üksildase emaga!
Miks sa siis isata oleksid jäänud, kui nad oleksid lahutanud.
Kui sa arvad, et su isa oleks sel juhul seline tõbras olnud, et poleks enam sind sageli hellitanud, sinuga kuskil käinud, sinuga õppinud – sul on isast ikka eriti halb arvamus.
Jah, kui sina oled õnnelik, et su vanemad sinu pärast ei otsinud ega leidnudki oma suurt õnne, siis on kõik hästi. Aga neid inimesi on vähemus.
Enamik tunneksid oma vanematele kaasa, empaatiavõime…oskus paigutada end oma ema sisse, naise sisse, kes elab mehega, kes talle enam ei meeldi. Mehe sisse, kes elab naisega, keda ta ei armasta ja kes talle enam isegi ei meeldi. Elab selline ema vaikides, oma unistusi maha surudes….laste pärast.
Ja sina oled selle üle uhke.
Igaühele oma. Minul oleks kõrge empaatiavõime tõttu emast väga-väga kahju. Aga samas, kui su isa oli selline lurjus, nagu sa kirjeldad, et ainult lahutuse tõttu oleksid sa temast täitsa ilma jäänud – eks see ole ka sulle selle jälje jätnud. Hirmu lahkumiste ees.
Kui ikka juba aastaid pole suhe paranenud ja koos pole enam üldse lõbus ega tore, võiks laste peale ka mõelda. Nemad tunnetavad õhustikku ju väga hästi.
Muidugi, kui vanus jõuab juba sinna 75 kanti, siis tundubki õnn see (ja ongi), et sussid on soojad ja Aadu teeb head piimaga kohvi. Siis pole väga meeleski enam need kümned ja sajad patja nutetud ööd, mil unistas ema ilusamast elust ja mehest, kes armastaks ja hooliks…aga mis teed ta laste pärast ei läinud.
Mina ei tahaks selles süüdi olla. Minu pärast, taevale tänu, pole küll vanemad pidanud üksteist vaevu taludes nii vanaks saama, et unistamine tundub narr, soove enam polegi.
Miks su ema kurnatud ja närviline oli? Kas sa issi tütrena emalt oled ka arvamust küsinud?
Millest on kurnatud kolme lapsega naised, kes täistööaja tööl käivad? Närviline oli pigem töö pärast, eks oma osa oli ka suhtepingetel.
Minu isa lurjuseks nimetada ei ole sul mingit õigust, häbene!! Ta on kõige parem isa maailmas. Aga mitte mingi pühapäevaisadus ei asenda lapsele tema pärisisa temaga koos igapäevaselt kodus elamas. Ma siiani imestan, kuidas neil jätkus jõudu ja tahtmist meid igale poole viia, meiega tegeleda, just TEGELEDA oma lastega oskas isa hästi.
Ja mina arvan ja isa arvab ja ka ema olekust näen, et nad justnimelt ei hakanud oma suurt õnne lõhkuma, kõike mida nemad selleks ajaks 15+a olid ehitanud. See on tagantjäreletarkus, milleni sina veel ei küüni. Eks on alati neid, kes arvavad, et kusagil mujal on seda suurt õnne rohkem. Vaevalt et nad seda lahutuse läbi leidnud oleks. Praegu on nad tõesti õnnelikud, see on selline vaikne rahulolu oma eluga. Ema ütleb, et praegu on parim aeg tema elus (kui ainult kondid ei valutaks!).
Sina ei ole küll inimene, kes kõrge empaatiavõime koha pealt peaks suud täis võtma! Või oskuse kohta ennast teiste kingadesse panna.
No üks üks kriteerium lisaks lastele on kindlasti ka vara mille pärast koos elatakse. Ühiselt loodud elu,ettevõtted,kinnisvara jne.Keegi ei soovigi mugavustsoonist välja tulla. No ja muidugi laste solgutamine edasi tagasi,kärgperendus jne on väga kurnav ja lõpuks ei saagi midagi head sellest välja tulla.
Mina olen olukorras,kus elangi mehega koos pigem lapse pärast. Me ei tülitse väga palju,saame kaasaga kenasti läbi,pealtnäha on kõik väga ilus,kuid mulle sai juba aastaid tagasi selgeks,et tegelikult ma teda ei armasta. Eks tekkisid olukorrad mis mu silmad avasid.
Ma olin samasuguses olukorras ja pärast aastatepikkust kaalumist valisin suhte lõpetamise.
Algus oli raske, enim just laste tõttu, aga täna ma julgen öelda, et vähemalt meie lapsed on sellest lõpust võitnud kaks vanemat, kellel on nende jaoks kordades rohkem aega kui siis, kui veel koos elasime.
Kuna me jagame lapsi enam-vähem võrdselt, on see koos olemise aeg lühem, aga selle võrra ka intensiivsem. Varasema argise tööõhtutel kodus istumise asemel teeme palju rohkem asju koos – käime ujumas, kinos, kohvikus, korraldame väljasõite, jalutame niisama. Käsi ei tõuse nii tihti enam tööarvuti järele stiilis “ma teen selle veel ära, teine vanem ju tegeleb”.
Planeeringi oma tegemised ja pikemad tööpäevad nendele hetkedele, kui lapsi minuga pole.
Mina tunnen, et olen täna oma lastega lähedasem kui neljakesi koos elades ja mulle tundub, et nende isaga on seis enam-vähem sama.
Miks su ema kurnatud ja närviline oli? Kas sa issi tütrena emalt oled ka arvamust küsinud?
Minu isa lurjuseks nimetada ei ole sul mingit õigust, häbene!! Ta on kõige parem isa maailmas. Aga mitte mingi pühapäevaisadus ei asenda lapsele tema pärisisa temaga koos igapäevaselt kodus elamas. Ma siiani imestan, kuidas neil jätkus jõudu ja tahtmist meid igale poole viia, meiega tegeleda, just TEGELEDA oma lastega oskas isa hästi.
Einoh, sa ise ütlesid, et sa oleksid temast ilma jäänud, kui nad oleksid lahutanud. SINA ise ütlesid, et ta siis poleks enam tahtnud teid igale poole viia, teiega tegeleda.
Väga halvasti arvad sa oma isast. Ma sinu asemel häbeneksin. Kui isa tõeliselt armastab oma lapsi, siis ei saa mitte miski teda takistada lastega tegelemast, igale poole viimast, koos mängimast jne jne jne. Kus on soov, seal on võimalus.
Sina aga ütled omaenda isa kohta, et ainult lahutuse pärast oleks ta su jätnud – sa oleksid olnud temast ilma. Sa ise ütled, et ainult seepärast, et ta ei lahutanud, ta viis ja tegeles. Oleks lahutanud, poleks.
Minu meelest on siin variante mitu. Ühel puhul on tegemist lihtsalt rutiini ja mõningate tülidega. Sellisel puhul loomulikult ei tasuks kohe lahku minna. Peaaegu ükski suhe pole ideaalne, ikka tekib pingeid ja probleeme.
Teine variant on kui inimesed ikka üldse ei sobi kokku. Pidevalt on peres tülid ja närviline õhkkond. Siis oleks kõigile parem kui lahku minnakse. Ei pea ju kohe leidma endale uut kaaslast ja kärgpereelu elama hakkama. Üksi (koos lastega) saab ju samuti elada.
Olen selle ise läbi elanud. Minu vanemad tülitsesid kogu aeg. Ma ei tahtnud tihti kodus olla, sest seal oli nii närviline õhkkond. Kahjuks minu vanemad ei lahutanud ja elavad siiamaani koos. Ning tülitsevad endiselt. Meie, lapsed, lahkusime kohe peale kooli lõppu kodust ja külastame oma vanematekodu nii harva kui võimalik.
Mina arvan, et see “laste pärast” kooselu on neil, kes ei tahagi lahku minna tegelikult. Nad ei ole selleks valmis ja siis mõtlevad enda jaoks vabanduse, miks taluda seda elu, mida nad elavad. Teine samasugune otsitud vabandus on – mul pole kuskile minna. Puhas enesepettus seega.
Kui inimene enam tõesti EI TAHA praegust elu edasi elada, siis leiab ta ka koha, kuhu minna ja ei ole nõus ka laste pärast jätkama.
Loen siin foorumis, et väga paljud on koos vaid laste pärast. Kas siis kui lapsed suured, plaanite kaasa maha jätta. Kas te arvate, et lapsed tänavad teid kunagi, et oma elu elamata jätsite. Kas lastele hea näo tegemise õpetamine on tõesti nii tähtis, et jätta oma elu elamata. Kas kuldses puuris on hea elada.
Oma elu elamata? soovitad siis jätta lapsed partnerile ja lahkuda, et asuda “oma” elu elama. Millisest oma elust sa räägid, kui inimesel on lapsed. Lapsed on vaja suureks kasvatada. See ongi oma elu. Kui partner pole vägivaldne, kui kummalgi pole uut partnerit, on suur rumalus arvata, et kui kolid üksi elama, et siis läheb kergemaks. Ei lähe kergemaks 3 korda raskemaks läheb, seda nii sellele, kelle juurde jäävad lapsed kui teisele, kes siis peab hooajaliselt lapsevanem olema. Ja see pole mingi puur, kui kaks inimest otsutavad hoolimata oma tunnete jahenemisele keskenduda laste suureks kasvatamisele.
Ma ei mõelnud laste maha jätmist. Aga tõenäoline on, et sellises kooselus tekivad pinged ja õhk kodus pole kellelegi tervislik. Minu vanemad ei lahutanud ja elavad siiani õnnetult koos. Mina otsustasin just neid vaadates, et ei taha sellist elu. Muidugi kui kaasaga olla suured sõbrad ilma tunnetega, on teine asi. Minu elu ja mu vanemate elu koos kaaslasega aga polnud selline suur tunneteta sõprus.
no kui enam koos elata, siis ühe poole jaoks see ju ongi laste maha jätmine. Isegi kui hooldus jagada 50-50, siis minu jaoks on oma pisikesest pool aega eemal olemine ka liiga palju, eriti arvestades sellega, milline ta isa on!
Mina arvan, et see “laste pärast” kooselu on neil, kes ei tahagi lahku minna tegelikult. Nad ei ole selleks valmis ja siis mõtlevad enda jaoks vabanduse, miks taluda seda elu, mida nad elavad. Teine samasugune otsitud vabandus on – mul pole kuskile minna. Puhas enesepettus seega.
Kui inimene enam tõesti EI TAHA praegust elu edasi elada, siis leiab ta ka koha, kuhu minna ja ei ole nõus ka laste pärast jätkama.
Või kui eluase pole ühine vaid kuulub sellele, keda ei armastata, siis on mugav elada lastega samas toas kuni lubatakse ja leida salaja võimalusi ka “oma elu” elamiseks. Näiteks kui mees on tööl aga endal vaba päev, lapsed koolis jne siis saab “oma elu” isegi külla kutsuda.
Pigem on tänapäeval ikka probleem see, et suhte nimel ei taheta enam absoluutselt pingutada. Iga pisike kriis viib lahkuminekuni. Unustatakse kergelt, miks kunagi üksteist sai valitud. Lapsed on üks väga hea põhjus suhte nimel vaeva näha ja mitte kohe alla anda.
Ei tea küll kedagi, kes enda kasuvanemate ja isa/ema omaelust rõõmu tunneks. Kui siis alles peale kodust lahkumist (kui laps omaelu peal).
Oma elu elamata? soovitad siis jätta lapsed partnerile ja lahkuda, et asuda “oma” elu elama.
Miks need lapsed küll partneri juures ei või kasvada?
Kägu 10.55:
mulle väga meeldib Su suhtumine ja mõtted! Aitäh – terve ja rahulik, elutarga inimese arusaam!
Kahjuks perekond pole liberaalses maailmas enam väärtus. Väärtusteks on vabadus ise tujutseda, vabadus tujude järgi oma valikuid teha, vabadus ümber mõelda, vabadus lubadustest taganeda, vabadus lubadustest taganemist õigustada jne. Ma ei tea kedagi kes teaks kedagi kelle lapsed oleks kusagil kärgperes õnnelikud lihtsalt sellepärast, sest ühel vanemal said teise suhtes tunded otsa. Pigem näeme nüüd, kuidas noortel puudub vanemate vastu igasugune austus või see põhineb ainult materiaalsel.
Pigem on tänapäeval ikka probleem see, et suhte nimel ei taheta enam absoluutselt pingutada. Iga pisike kriis viib lahkuminekuni. Unustatakse kergelt, miks kunagi üksteist sai valitud. Lapsed on üks väga hea põhjus suhte nimel vaeva näha ja mitte kohe alla anda.
Ei tea küll kedagi, kes enda kasuvanemate ja isa/ema omaelust rõõmu tunneks. Kui siis alles peale kodust lahkumist (kui laps omaelu peal).
Mu lemmikud on alati need väited kuidas tänapäeval minnakse kergekäeliselt lahku ja keegi ei pinguta. Kuidas vanasti see vaevanägemine siis välja nägi? Pigem ikka asi selles, et kannatati (veel) rohkem jama ära kuna polnud muud varianti lihtsalt ja ühiskondlik hukkamõistmine oli ka teisel tasemel. Ja kes on need “keegid”? Tõesti teiste suhete iga viimse detaili ja probleemidega kursis, et selliseid hinnanguid anda, et polnud piisavalt pingutusi?
Miks su ema kurnatud ja närviline oli? Kas sa issi tütrena emalt oled ka arvamust küsinud?
Millest on kurnatud kolme lapsega naised, kes täistööaja tööl käivad? Närviline oli pigem töö pärast, eks oma osa oli ka suhtepingetel.
Minu isa lurjuseks nimetada ei ole sul mingit õigust, häbene!! Ta on kõige parem isa maailmas. Aga mitte mingi pühapäevaisadus ei asenda lapsele tema pärisisa temaga koos igapäevaselt kodus elamas. Ma siiani imestan, kuidas neil jätkus jõudu ja tahtmist meid igale poole viia, meiega tegeleda, just TEGELEDA oma lastega oskas isa hästi.
Ja mina arvan ja isa arvab ja ka ema olekust näen, et nad justnimelt ei hakanud oma suurt õnne lõhkuma, kõike mida nemad selleks ajaks 15+a olid ehitanud. See on tagantjäreletarkus, milleni sina veel ei küüni. Eks on alati neid, kes arvavad, et kusagil mujal on seda suurt õnne rohkem. Vaevalt et nad seda lahutuse läbi leidnud oleks. Praegu on nad tõesti õnnelikud, see on selline vaikne rahulolu oma eluga. Ema ütleb, et praegu on parim aeg tema elus (kui ainult kondid ei valutaks!).
Sina ei ole küll inimene, kes kõrge empaatiavõime koha pealt peaks suud täis võtma! Või oskuse kohta ennast teiste kingadesse panna.
Uskumatu egoist oled- sina ja sinu issi, savi sest emast ja vennast ja nende tunnetest. Nüüd, täiskasvanuna, võiks ikka pilti selgemalt vaadata ning suurest ja pimedast issi-vaimustusest üle saada, aga seda vist enam ei juhtu.
Uhke soovitan sul olla sul vaid su enda pereelu üle, sinu vanemate kooselu ei küll kuidagi sinu saavutus.
Kannatamine on üldse out tänapäeval. Aga öeldakse, et kes et ole kannatanud, see ei oska armastada.
Kahjuks perekond pole liberaalses maailmas enam väärtus. Väärtusteks on vabadus ise tujutseda, vabadus tujude järgi oma valikuid teha, vabadus ümber mõelda, vabadus lubadustest taganeda, vabadus lubadustest taganemist õigustada jne. Ma ei tea kedagi kes teaks kedagi kelle lapsed oleks kusagil kärgperes õnnelikud lihtsalt sellepärast, sest ühel vanemal said teise suhtes tunded otsa. Pigem näeme nüüd, kuidas noortel puudub vanemate vastu igasugune austus või see põhineb ainult materiaalsel.
Kas sinu elu mõte on selles, et sinu lapsed oleksid vaid õnnelikud või et sa ise ka võiksid õnnelik olla? Ma ei mõtle õnnelikuks olemise all vaid igal aastal “uusi liblikaid” vaid lihtsalt elu üldises plaanis, kus on oma koht elustiilil, hobidel, sõpradega olemisel. Elad ju ainult korra, lastel on oma elutee, sinul oma.
Pigem on tänapäeval ikka probleem see, et suhte nimel ei taheta enam absoluutselt pingutada. Iga pisike kriis viib lahkuminekuni. Unustatakse kergelt, miks kunagi üksteist sai valitud. Lapsed on üks väga hea põhjus suhte nimel vaeva näha ja mitte kohe alla anda.
Ei tea küll kedagi, kes enda kasuvanemate ja isa/ema omaelust rõõmu tunneks. Kui siis alles peale kodust lahkumist (kui laps omaelu peal).
Mu lemmikud on alati need väited kuidas tänapäeval minnakse kergekäeliselt lahku ja keegi ei pinguta. Kuidas vanasti see vaevanägemine siis välja nägi? Pigem ikka asi selles, et kannatati (veel) rohkem jama ära kuna polnud muud varianti lihtsalt ja ühiskondlik hukkamõistmine oli ka teisel tasemel. Ja kes on need “keegid”? Tõesti teiste suhete iga viimse detaili ja probleemidega kursis, et selliseid hinnanguid anda, et polnud piisavalt pingutusi?
See, et laps on vanemate uue suhte üle õnnelik on ikka harv nähtust. Võin julgelt seda väita enda ja enda sõprade põhjal. Enamus katkistel lastel on katkised perekonnad. Kui vanem just joodik või vägivaldne pole, siis tahab laps ikka kasvada just enda bioloogiliste vanematega. Ja laps vajab mõlemat vanemat. Pühapäeva issi pole midagi toredat.
See, et kasuvanemast saaks lapse jaoks täisväärtuslik perekonnaliige on harv. Samuti, et kasuvanem lapse täiesti omaks võtab ning enda ja võõraste laste osas vahet ei tee. Enamus kasuvanematele on võõrad lapsed paras tüütus, mis tuleb ära kannatada. Algul tehakse ikka head nägu ja siis jõuab reaalsus kohale.
Mõni üksik juhus on kindlasti olemas, kus võõrast saab oma aga see on pigem erand.
Küll tean mitut peret, kes on rasked ajad just laste nimel üle elanud ja praegu väga õnnelikud.
PS! Ma ei räägi vägivaldsetest suhetest (nii vaimne kui füs vägivald). Nende osas on lahkuminek igati põhjendatud ja mitte ühelgi lapsel ei ole hea sellises kodus kasvada.
Aga ülejäänud probleemide korral on soovi korral võimalik koos toimida.
Kahjuks perekond pole liberaalses maailmas enam väärtus. Väärtusteks on vabadus ise tujutseda, vabadus tujude järgi oma valikuid teha, vabadus ümber mõelda, vabadus lubadustest taganeda, vabadus lubadustest taganemist õigustada jne. Ma ei tea kedagi kes teaks kedagi kelle lapsed oleks kusagil kärgperes õnnelikud lihtsalt sellepärast, sest ühel vanemal said teise suhtes tunded otsa. Pigem näeme nüüd, kuidas noortel puudub vanemate vastu igasugune austus või see põhineb ainult materiaalsel.
Kas sinu elu mõte on selles, et sinu lapsed oleksid vaid õnnelikud või et sa ise ka võiksid õnnelik olla? Ma ei mõtle õnnelikuks olemise all vaid igal aastal “uusi liblikaid” vaid lihtsalt elu üldises plaanis, kus on oma koht elustiilil, hobidel, sõpradega olemisel. Elad ju ainult korra, lastel on oma elutee, sinul oma.
Minu mõte on selles, et perekond on kahe suhte osapoole otsus. Ja otsusest taganemine saab olla ainult oht kellegi elule ja tervisele. Mis tahes otsus tähendab vastutust, sealhulgas selle otsusega seonduvaga toime tulla. Samuti tähendab otsusest taganemine vastutust, see tähendab vastutust inimeste ees, kellega kunagi otsustati. Otsusest taganemine oli vanasti reetmine, altvedamine. Tänapäeval ollakse lojaalsed ainult materiaalsele ja elamustele.
Loen siin foorumis, et väga paljud on koos vaid laste pärast. Kas siis kui lapsed suured, plaanite kaasa maha jätta. Kas te arvate, et lapsed tänavad teid kunagi, et oma elu elamata jätsite. Kas lastele hea näo tegemise õpetamine on tõesti nii tähtis, et jätta oma elu elamata. Kas kuldses puuris on hea elada.
meie majandusliku oluorra juures tähendab, et ma peaks puu alla kolima koos lastega või nad isale jätma. Ma ei kujuta ette end sellist otsust tegemas lihtsalt oma elu selle osa pärast, mis mul praegu ka kõige halvem ei ole. Tõesti, me ei kakle hommikust õhtuni, ammugi ei ole vägivaldsed. Suurem osa minu elust on lapsed nüüd ja ka siis, kui ära läheksin. Kui nad täisealised on, siis arvan, et tõesti võin kaaluda kolimist. Oma lastevälist elu saan elada ju ka nüüd. Mees ei keela mul omi tegemisi teha. Ja seda, kas leiaksin kuskilt partneri, kellega elu oleks parem lahku minnes ja lapsi jagades, seda ma ei tea ju.
Kahjuks perekond pole liberaalses maailmas enam väärtus. Väärtusteks on vabadus ise tujutseda, vabadus tujude järgi oma valikuid teha, vabadus ümber mõelda, vabadus lubadustest taganeda, vabadus lubadustest taganemist õigustada jne. Ma ei tea kedagi kes teaks kedagi kelle lapsed oleks kusagil kärgperes õnnelikud lihtsalt sellepärast, sest ühel vanemal said teise suhtes tunded otsa. Pigem näeme nüüd, kuidas noortel puudub vanemate vastu igasugune austus või see põhineb ainult materiaalsel.
Kas sinu elu mõte on selles, et sinu lapsed oleksid vaid õnnelikud või et sa ise ka võiksid õnnelik olla? Ma ei mõtle õnnelikuks olemise all vaid igal aastal “uusi liblikaid” vaid lihtsalt elu üldises plaanis, kus on oma koht elustiilil, hobidel, sõpradega olemisel. Elad ju ainult korra, lastel on oma elutee, sinul oma.
Minu mõte on selles, et perekond on kahe suhte osapoole otsus. Ja otsusest taganemine saab olla ainult oht kellegi elule ja tervisele. Mis tahes otsus tähendab vastutust, sealhulgas selle otsusega seonduvaga toime tulla. Samuti tähendab otsusest taganemine vastutust, see tähendab vastutust inimeste ees, kellega kunagi otsustati. Otsusest taganemine oli vanasti reetmine, altvedamine. Tänapäeval ollakse lojaalsed ainult materiaalsele ja elamustele.
Mina jälle arvan, et sa ei saa olla millegis kunagi lõpuni kindel. Sa ei tea, mis toimub järgmine sekund. Sa ei oma kontrolli mitte millegi üle. Loomulikult ühe kodutüli pärast ei ole mõtet laiali minna, aga koos elada lõpuni põhimõtte pärast küll pole vaja. Keegi sind eeskujuks ei too ja medaleid ei anna. Evolutsioonis jäävad ellu need, kes suudavad vajadusel muutuda. Kui ikka plaan a ei toimi, tuleb leida plaan b. See pole reetmine. Reetmine ja isekus on see, kui sa ei taha ise ja teistele ka ei anna. Ma jälle olen näinud palju toimivaid kärgperesid.
Vot siin on ehtne näide sellest kuidas aastasadu, aastatuhandeid elus hoitud väärtused on liberaalsete vabaduste ehk sisemise lodevuse ja tuulelipuks olemisega paari aastakümne jooksul devalveeritud.
Perekooli kooselu mudel tundub olevat vaid: ilusad, terved, 5 korda nädalas seksi harrastavad täiskasvanud, kes jäävad vähemalt 30 aasta jooksul muutumatuks.
Võiks silmaringi avardada. Koos elab väga palju inimesi, kes ühel või teised põhjusel sellisest “seriaali” elust vaid unistada saavad.
Ja inimesed elavad koos, sest neid asju, mis neid koos hoiavad on palju- palju rohkem variante, kui eelpool nimetatud.
Lisaks on osadel võime kohaneda elus ettetulevate ebamugavuste ja muutustega.
Laste pärast koos elamises ei ole midagi imelikku. Seda saab ka täiesti rahumeelselt teha.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
