Teema: Vaid laste pärast koos

Ega suhetel ei ole ju ainult olemas äärmused, et on kõik täiesti halb või siis on kõik täiesti roosamanna. Muidugi tuleks lahkuda siis, kui kõik on täiesti halb, aga on ka võimalik, et suhe ongi rahuldav, et mitte ideaalneja võibolla see, millest noorena unistatud sai, aga täiesti rahuldav. Või, et mees on su parim sõber, aga enam põlvi nõrgaks ei võta – siis ju ka on tegelikult, kui tõesti ollakse parimad sõbrad, kellel tegelikult on koos lõbus, täiesti võimalik kenasti lapsed üles kasvatada ja veel vanaduspõlvi koos veeta, sest vanas eas enamasti ongi ju olulisem see, et oleks koos tore, sest liblikate aeg on juba möödas.

Ja lisaks ka see, et tuleks mõelda, millest asi probleemseks on läinud.
Eelpool tõin näite minu vanematest, kes ühel hetkel olid suhtega üsna sassis ja nüüd jälle õnnelikud. Siis neil oli see suhe sassis tegelikult selle pärast, et ema jändas kolme lapse ja kahe töökohaga ning isa lausa töötas kolme erineva ettevõtte heaks. Mõlemad üleväsinud, kummalgi aega pole. Muidugi on see romantika surm. Aga see läkski üle siis kui nad mõlemad nendest lisatöökohtadest loobusid.
Sageli võibki olla see, et probleem ei ole selles, et inimesed omavahel sobida ei võiks, aga lihtsalt on elu nii pingeliseks elatud, et see pinge kandub suhtesse edasi.

#3118931:

#3118813:

Ja seda, kas leiaksin kuskilt partneri, kellega elu oleks parem lahku minnes ja lapsi jagades, seda ma ei tea ju.

täiesti tüüpiline põhjus, miks lahku ei minda!

kas tingimata PEAB olema keegi või?

Mitte ei pea aga enamasti on.

#3118976:

Veel on hirmus see, et noored loevad neid teemasid, kus kirjutatakse ideaalsuhetest ja tunnevad kurbust, et neid on säärasest normaalsusest ilma jäetud. Arvavad, et see ongi päris elu.

Õnn tuleb elus omale ise teha, ükspuha millest, mis südamelähedane.

See on umbes nagu modellindus- kõik tahavad sellist keha, aga pole võtta- on vaid võimalus enda tervise heaks parim teha. Sama on suhetega.

Sama valus on kui oled selle ideaali sees kasvanud, tahad lastele omalt poolt pärandada sama aga oma elu on kõike muud.

#3119099:

Miks võrdub osade jaoks laste pärast koos elamine pideva koduse tülitsemisega?

Ma ei mäleta, millal me viimati tülitsesime.

Jah, aga kas lapsed saavad eluks kaasa peremudeli, kus vanemad teineteist armastavad ja austavad? Või saab teie tütar kaasa mudeli, et peres ongi normaalne, kui mees ei räägi ja naine nohistab lastega kuskil omaette. Ta hakkabki pidama normaalseks, et mees ei pööra eriti tähelepanu ja rääkida millestki temaga pole ning pere ei naera kunagi koos.

Ja su poeg saab peremudeli, et mees ei peagi naist aitama, teda märkama, ise initsiatiivi näitama ega temaga aega veetma, lihtsalt on mees majas kuskil, tegeleb oma asjadega ja naine ei köhi.

Mina oma lastega nii ei teeks, aga ma pole ka väga enesekeskne.

#3118972:

#3118931:

#3118813:

Ja seda, kas leiaksin kuskilt partneri, kellega elu oleks parem lahku minnes ja lapsi jagades, seda ma ei tea ju.

täiesti tüüpiline põhjus, miks lahku ei minda!

kas tingimata PEAB olema keegi või?

Mitte ei pea aga enamasti on.

Tundub, et ikka peab, sest muidu ei mõtleks sellele, kas ikka leiaks uue. Siin küll teemasid olnud stiilis, et kaks kolme lapsega leiaks uue, kui praegusest lahku läheks.

Kui ta niimoodi ei liialdaks, siis poleks tal ju mingit õigustust, miks lapsed lahutusega kannatama panna. Seda peakene ei võta, et PEREKONNANA töötab üksus väga hästi, mees on hea inimene ja sõber ka ilma suure kireta, ja kõikide ühine heaolu kaalub üles üksikindiviidi teatud rahuolematuse mõneas aspektis (kuigi, tänan küsimast, meie seksime ja väga hästi, lihtsalt harva). Justnimelt selline inimene ongi omaenda õnne järele jooksmisega nõus kõikide teiste heaolu mutta trampima, sest ega tema ennast ju ohverdama ja alla suruma ei hakka. Et see pole ohverdamine vaid valik ja vastutuse võtmine nõrgemate eest, see arutlus käib kõrgelt üle tema pea. No on seda “lapsed on siis õnnelikud kui vanemad on õnnelikud” tüüpi ajupesuga. Seda, et lahutus on asjaosalistele peaaegu sama õnnetunnet vähendava toimega stressor kui pereliikme surm, see ei oma tähtsust. No ok, natuke kergem: While the death of a spouse shows up on the scale as 100, divorce only presents as 73.

On ilmas inimesi erinimelisi. On neid, kes sellist elu ei taluks ja iga asja peale ukse kinni tõmbaksid oma järel, sest nemad ju elavad korra, Yolo!!, on neid, kes kannatavad täiesti mõistusevastast vägivalda, on kari vahepealseid. Meil pole mõtet siin üksteise kallal õiendada, sest oma arvamusi ei muuda ei üks ega teine ja ega kellegi anonüümikul pole ka õigust tulla inisema minu pereelu kallal, miks nii ja miks naa. Igaüks elab nii, nagu oskab.

The Long-Term Effects of Divorce on Children

#3117544:

Lapsed ei täna kunagi vanemaid selle eest, et need õnnelikuks ei saanud vaid õnnetute ja sobimatutena koos elasid. Ma ei tea ühtki täiskasvanud inimeset lahutatud perest, kes ei ütleks, et “nad oleksid pidanud varem lahutama ja lapsi mitte kiusama pidevate tülide ja pingelise koduse õhkkonnaga” või “tänu taevale, et neil oli oidu lahku minna”.

See laste pärast koos elamise joru on enamasti emade sõnaloor, et varjuda selle taha, sest ise tahaks ikka meest ja kardaks üksi jääda. Seda korrutatakse nii palju, et osa juba usubki seda siiralt, et lastele on parim kaks koos elavat ja kehvasti läbi saavat vanemat, kui et neil oleks kaks õnnelikumat, rahulikumat ja mitte koos elavat vanemat.

Ma tean inimesi, kes on tõsiselt vihastunud, kui ema millalgi on poetanud, et sinu pärast elasime koos. “Kes kurat teid palus? Mina mitte! Sa ise mõtlesid selle välja, sest sa ise tahtsid nii, ema. Mina pole teid palunud üksteise närve närida aastaid ja aastakümneid. Läinud lahku, oleksid kõigi meie elud tervemad ja närvid ka.”

Siitsamast teemast ka ju eespool lugeda, et ei saa lahku minna, MINUL emana läheb siis raskemaks. Kui keegi laste peale ka mõtleks…

Kas sa arvad, et lastel läheb kergemaks? Miks?