Teema: Väike hirm, kas lapsega on ikka kõik ok.

Võimalus on alati. Näiteks paljud geneetilised haigused ei avaldu füüsiliselt ja ei testiga neid ka skriiningu käigus.
20 nädala uh annab hea ülevaate lapse arengu kohta füüsiliselt ning kui see korras siis pole põhjust rohkem põhjalikku uh teha. Kui kasvupeetuse vms siis jälgitakse rohkem.
Samuti võib sünnitusel paljugi juhtuda. Aga milleks seda ette karta kõike?

Hirm on arusaadav aga keskendu sellele parem, et sul sünnib tubli ja terve laps!

Kõike võib juhtuda – aga üldiselt harva. Mul oli ka looteanatoomia korras, lapsel aga avastati üliraske südamerike (peale sündi). Samas on ka juhtunud, et rasedusega kõik korras, laps aga sureb ootamatult kõhus ja sünnibki surnuna – umbes pooltel juhtudel ei leitagi põhjust. Või eelnevalt täiesti terve imik sureb hällisurma.

Lapse natuke suurem kaal küll midagi halba ei näita. Kõik ei sünnigi ju 3,5kilostena. Minu teine laps oli 33. nädalal nii suur, et vastas mõõtudelt 37. nädalale. Tuligi suur poiss, 4,5 kg. Ja kõik oli korras. Praegu on ta juba teismeline, keskmise pikkuse ja kaaluga.

Ultraheli ei näita kõike, näeb vaid suuremaid kõrvalekaldeid, mis tolleks hetkeks on avaldunud. Tõenäosus, et hiljem midagi on valesti läinud, on suhteliselt väike. Ja mida hilisemas arengujärgus midagi viltu läheb, seda väiksem see kõrvalekalle tegelikult on. Aga seda, kas sündival lapsel on näiteks raske puusadüsplaasia või on ta tulevikus autist, UH ei näita. Esimest saab enamasti nii ravida, et hilisemat elu ei mõjuta, vaimsete kõrvalekalletega normist on raskem, võib nii ja naa minna. Aga kui ka sünnib ideaalselt terve laps, pole välistatud, et hiljem juhtub raske õnnetus või tabab raske haigus. Aga enamasti elab inimene vanaduseni enam-vähem normaalse tervise ja mõistusega. Selline on lihtsalt elu.