Siin on nii palju teemasid, kus suhted purunemas ja lagunemas küll ühel, küll teisel põhjusel.
Mina tunnen, et meil on suhe kriisis. Koos oleme olnud 4a. Laps on aastane. Aga me ainult tülitseme. Juba iga pisiasja peale tekib möödarääkimine. Nagu ei oskagi enam ilusti omavahel suhelda. Tihti tema nähvab kuidagi ja mina jään lihtsalt vait, sest ma ei taha karjumist tekitada:)
Kõik on alguse saanud ilmselt sellelt pinnalt, et mehele meeldib paari kuu jooksul korra pidutsemas käia. Oleks tegu ühe õhtuga ja väikese rahakuluga, poleks mul selle vastu midagi. Kõik ju tahavad aegajalt tuulutada. Kuid….tema pidu kestab järgmise õhtuni, hullemal juhul ülejärgmise hommikuni…koos suure raha raiskamisega:S
Kaineks saades tulevad vabandused-lubadused kuniks järgmise korrani. Temaga ei saa isegi grilliüritusele minna, et joob seal paar õlut. Kui tegu on reede või laupäevaga, võib ta lihtsalt haihtuda jooma. Tsükkel? Alkohoolik?
Ilmselt mõjutab see aegajalt pidutsemine mind nii väga, et tekivad tülid ka tavaelu pinnalt. Et meie jaoks ei saa vaba nädalavahetust, kuid kui sõpradega peole vaja minna, siis saad? Kui koju vaja midagi osta, siis raha ei ole, aga pidutsemiseks tekib iseenesest? Ikka lausa niipalju, et saaks reisilgi ära käia selle summaga…
Mul on nagu trots tema suhtes.
Heast küljest siis, et lapsega tegeleb palju. Niipalju kui ehituse ja töö kõrvalt aega üle jääb. Last hoiab väga-väga. Nunnutab rohkem kui keskmine eesti mees. Pole probleemi last hoida, et ma saaksin end tuulutada, trennis käia, lihtsalt istumas käia.
Ta on töökas.
Kodus aitab, samas peab paljusid asju mainime, et palun aita sellega, palun tee seda jne.
Seksi koha pealt on korras. Vähemalt niipalju, et mina ei piparda ja meil klapib, kuid seda on harvem kui enne last. Ilmselt väsimuse tõttu. Või siis tülide tõttu. Kui just on tülitsetud, siis nagu pole kummalgi isu.
Ehk on meil aega vaja, et kahekesi olla? Sest seda aega me pole selle aasta jooksul kordagi leidnud. Isegi kodus õhtul kui laps on magama jäänud, siis võiks ju suhelda, aga tihti vahime lihtsalt väsimusest telekat.
Ehk on tema mugavaks läinud ja mõtleb, et istun siin kindlalt nelja seina vahel ja kus mul ikka lapsega joosta on? Ei viitsi pingutada minu nimel enam? Nii kindel minus?
Seoses sellega otsustasin ka ise nädalavahetusel peole minna üle kahe aasta vist nüüdseks. Äkki tekib mingi põnevus-hirm tagasi, et naine ka läks end tuulutama?
Öeldakse, et väikelapse aastad panevad suhtele põntsu, majaehitus paneb põntsu ning et kolmas suhte aasta on kriitiline. Meil need kõik suht koos olnud.
Kellel samuti selline tupikseis olnud ehk kirjutate kuidas sellest üle saite? Kuidas saite uuesti lähedaseks nagu enne last?