Kuidas panna 3-aastane sõna kuulama? Ta ei taha midagi kaasa teha, karjub iga asja kohta vaid „Ei!”ja lippab mööda ruumi ringi. Varem oli sõnakuulelikum, nüüd olen püstihädas.
Oskab keegi soovitada head kirjandust selle kohta, kuidas laste sõnakuulelikkust treenida?
Raamat “Tark lapsevanem”.
Sa ei saa “panna” sõna kuulama. sa saad ainult vältida tülisid või näidata tagajärge.
esmalt tuleb vaadata üle, et mis olukorrad need on, kas “sõnakuulamine” üldse on põhjendatud või mitte. Pean seda silmas, et vanasti nõuti lastelt väga palju lihtsalt “põhimõtte pärast”, et mina ütlen nii ja sina pead tegema, kuigi tegelikult ehk ei olnud nõue põhjendatud. Näiteks oli mu meheõde ükskord šokeeritud, kui maal olles palus mu 5-aastaselt tuua endale teiselt korruselt veepudel ja mu tütar vastas ei. Tuli veel mulle kaebama. Ma ei näinud küll, et mu laps oleks midagi valesti teinud – miks oleks pidanud 5-aastane teenindama oma tädi, kui tädil ei ole ühtegi tervisehäda küljes, mis takistaks tal ise oma veepudelit tuua (või üldse kraanivett juua…). St tihti me nõuamegi liiga palju lihtsalt selle tõttu et “me oleme täiskasvanud”.
Teine pool on, kuidas neid korraldusi anda. Kas käsud, palved, kas põhjendad oma korraldusi jne. Mis puudutab koristamist (kujutan ette, et selles vanuses võiksid olla peamised tüliteemad koristamine ja riidesse saamine) – selle asemel et anda käsk “korista tuba ära” võiks kutsuda endaga koos koristama – “tule, paneme mänguasjad kasti ära” vmt. 3-aastane veel ei mõista, et miks ta peab üksi koristama jne. Aga sa lihtsalt liiguta end sealjuures natuke aeglasemalt.
Ja on ka momente, kus annan mõista, mis on tagajärg – nt lasteaiahommikul laps ei taha riideid vahetada, siis ütlengi – et okei, lähed siis pidžaamas lasteaeda. Vajadusel tuletan paar korda meelde ja ka küsin talt, kas tahab pidžaamas minna. Kui ta on täiesti veendunud, et jah, tahab – aga miks mitte – viidki pidžaamas ja seletad õpetajale olukorda. Lõpuks on pidžaama kõigest pluus ja püksid 🙂
esmalt tuleb vaadata üle, et mis olukorrad need on, kas “sõnakuulamine” üldse on põhjendatud või mitte. Pean seda silmas, et vanasti nõuti lastelt väga palju lihtsalt “põhimõtte pärast”, et mina ütlen nii ja sina pead tegema, kuigi tegelikult ehk ei olnud nõue põhjendatud. Näiteks oli mu meheõde ükskord šokeeritud, kui maal olles palus mu 5-aastaselt tuua endale teiselt korruselt veepudel ja mu tütar vastas ei. Tuli veel mulle kaebama. Ma ei näinud küll, et mu laps oleks midagi valesti teinud – miks oleks pidanud 5-aastane teenindama oma tädi, kui tädil ei ole ühtegi tervisehäda küljes, mis takistaks tal ise oma veepudelit tuua (või üldse kraanivett juua…). St tihti me nõuamegi liiga palju lihtsalt selle tõttu et “me oleme täiskasvanud”.
Millise ülbe ja ninaka lapse oled üles kasvatanud! Sellise ülbe lapse koht on nurgas.
esmalt tuleb vaadata üle, et mis olukorrad need on, kas “sõnakuulamine” üldse on põhjendatud või mitte. Pean seda silmas, et vanasti nõuti lastelt väga palju lihtsalt “põhimõtte pärast”, et mina ütlen nii ja sina pead tegema, kuigi tegelikult ehk ei olnud nõue põhjendatud. Näiteks oli mu meheõde ükskord šokeeritud, kui maal olles palus mu 5-aastaselt tuua endale teiselt korruselt veepudel ja mu tütar vastas ei. Tuli veel mulle kaebama. Ma ei näinud küll, et mu laps oleks midagi valesti teinud – miks oleks pidanud 5-aastane teenindama oma tädi, kui tädil ei ole ühtegi tervisehäda küljes, mis takistaks tal ise oma veepudelit tuua (või üldse kraanivett juua…). St tihti me nõuamegi liiga palju lihtsalt selle tõttu et “me oleme täiskasvanud”.
Millise ülbe ja ninaka lapse oled üles kasvatanud! Sellise ülbe lapse koht on nurgas.
vot mina tõesti ei kasvata teiste tallaalust. ma arvan hoopis, et see tädi on ninakas ja ülbe, kui arvab, et noored on teenindajad lihtsalt selle tõttu, et tema ise ei viitsi. Küsimus ei ole ju nt söögilauas üle laua võitoosi ulatamises vaid, et “ma ei viitsi ise oma asju tuua, las lapsed jooksevad. Kas sa ise jookseksid igaühe käsu peale neid teenindama? Ei jookse ju? Miks täiskasvanu võib keelduda, aga laps mitte? Lihtsalt selletõttu, et ta on laps? Miks peab laps jätma oma tegevuse pooleli, kui täiskasvanu palub teha midagi, mis ei ole üldse põhjendatud? Ma ei räägi siin mingist haigest ja väetist tädist, kes ise ei jaksa liikuda.
Aga just sellise suhtumisega tekivadki need teemaalgataja probleemid, et laps on justkui sõnakuuomatu – tegelikult aga nõutaksegi lapselt liiga palju ja laps hoopis üritab end kehtestada ja enda eest seista.
Esmalt tuleb endale selgeks teha, kas laps ikka peab iga käsku täitma või on käsuga liiale mindud.
Sa ei saa “panna” sõna kuulama. sa saad ainult vältida tülisid või näidata tagajärge.
esmalt tuleb vaadata üle, et mis olukorrad need on, kas “sõnakuulamine” üldse on põhjendatud või mitte. Pean seda silmas, et vanasti nõuti lastelt väga palju lihtsalt “põhimõtte pärast”, et mina ütlen nii ja sina pead tegema, kuigi tegelikult ehk ei olnud nõue põhjendatud. Näiteks oli mu meheõde ükskord šokeeritud, kui maal olles palus mu 5-aastaselt tuua endale teiselt korruselt veepudel ja mu tütar vastas ei. Tuli veel mulle kaebama. Ma ei näinud küll, et mu laps oleks midagi valesti teinud – miks oleks pidanud 5-aastane teenindama oma tädi, kui tädil ei ole ühtegi tervisehäda küljes, mis takistaks tal ise oma veepudelit tuua (või üldse kraanivett juua…). St tihti me nõuamegi liiga palju lihtsalt selle tõttu et “me oleme täiskasvanud”.
Teine pool on, kuidas neid korraldusi anda. Kas käsud, palved, kas põhjendad oma korraldusi jne. Mis puudutab koristamist (kujutan ette, et selles vanuses võiksid olla peamised tüliteemad koristamine ja riidesse saamine) – selle asemel et anda käsk “korista tuba ära” võiks kutsuda endaga koos koristama – “tule, paneme mänguasjad kasti ära” vmt. 3-aastane veel ei mõista, et miks ta peab üksi koristama jne. Aga sa lihtsalt liiguta end sealjuures natuke aeglasemalt.
Ja on ka momente, kus annan mõista, mis on tagajärg – nt lasteaiahommikul laps ei taha riideid vahetada, siis ütlengi – et okei, lähed siis pidžaamas lasteaeda. Vajadusel tuletan paar korda meelde ja ka küsin talt, kas tahab pidžaamas minna. Kui ta on täiesti veendunud, et jah, tahab – aga miks mitte – viidki pidžaamas ja seletad õpetajale olukorda. Lõpuks on pidžaama kõigest pluus ja püksid ????
Tädile pudeli toomisega olen sinuga nõus. Aga samas ei saa anda lapsele ka liiga palju valikuvabadust, et teeb ainult nii, nagu tema tahab ja kõike peab lapsele alati enne korraldusi põhjendama. Näiteks see pidzaama asi, et mine siis nii. Kui vanem ütleb, et nii ei käida, siis minu arvates ei ole lapse asi otsustada, et tema tahab. Sealt tulevadki need dressides lapsed teatris, sest nemad äkki nii tahavad ja nende jaoks pole täiskasvanute põhjendused veenvad! Jah, selgitustel on oma aeg ja koht ning kindlasti oluline roll lapse kasvatamisel, aga lõpliku otsuse peab tegema ikkagi lapsevanem, eriti 3-aastase puhul.
Teemaalgataja, sõna kuulamist tuleb järjepidevalt nõuda, kas selline käitumise muutus on tekkinud alles nüüd või oled hakanud alles nüüd hoopis temalt sellist käitumist ootama, mida varem sa ei pidanud vajalikuks? 3-aastase puhul on veel viimane aeg. Konkreetseid nõuandeid on raske anda, sest ei tea neid olukordi, kus su laps ei allu korrale.
Põhjendada, miks. Kui lihtsalt ilma aru saamata kuuletumist nõuda, siis ma saadaks ka peesse.
