mul on laps 1a3k, köök-tuba on tehud lapsekindlaks ja meil ongi ainult üks kapp ja üks sahtlite püstak seal. kapil on uksenupud kinni seotud, sest ma ei viitsi 879 korda peävas käterätikuid kokku lappida ja kappi tagasi panna. sahtlipüstakul on üle sahtlite teip tõmmatud samal põhjusel. üks päev siis mu ema teatas, et tema meelest on mul laps pisut kasvatamatu. mina polevat kunagi mitte ühtegi kappi ega sahtlit avanud ja ka lõhnaõlid olla tal olnud madalal kapil magamistoas, ma polevat kordagi neid puutunud. mitte kunagi ei pidaud ta keelama ega ka kappidel nuppe eest ära keerama.
ma olen oma lapsele iga kord öelnd, et ei tohi ja viimasel ajal olen märganud, et ta saab juba ka selle tähendusest aru. samas pole tal see meeles, kui ma pole kõrval seda ütlemas. võimalik, et tal pole see meelega meeles 🙂
ma oskasin ainult öelda, et vedas tal siis, et ma lapsena selline mömm olin. praegu oma last vaadates ma ei kujuta ette ka, et ta ei tunneks huvi keelatud asjade vastu (alati mitte ohtlikud aga lihtsalt mitte tuuseldamiseks mõeldud)
samuti käib ta näpp püsti mööda elamist ja osutab riiulitele – ANNA ANNA ANNA
kas teie peredes samuti pole kappidel nupud eemaldatud ja mul kasvab kodus mingi eriline kasvatamatu uudishimulik põnn?
Teema: väikelaps ja kappide sisuga tutvumine
Ei, su laps on normaalne ja su ema tõenäoliselt ei mäleta neid seiku, mis sina lapsena korda saatsid. Miks laps ei või käterätikuid kiskuda? Kisub ühe päeva, kisub teise, võibolla kolmanda ka, kuid siis on alatiseks huvi kadunud ja sa ei pea enam keelama ega uksi teipima.
Ma saaks aru, kui jutt käiks ohtlikust ravimi- või nugadekapist, aga no käterätikute pärast tüli, stressi ja perekooli teemat tekitada, nomaeitea.
Sama seis oli ka meil. Miks ma peaks tal pidevalt järgi käima ja aina keelama. See ei ole meeldiv nii mulle kui ka lapsele.
Meil olid ka mõlemad poisid mingil ajal tohutult köögikappidest huvitatud. Paningi siis ühte kappi palju ohutuid plastikust asju ja neid nad siis sealt välja võtsid. Vähemasti oli lastel tegevust kuni ma süüa tegin. See aeg läks suht ruttu mööda. Minu ema juures oli küll tükk aega paar ohtlikku sahtlit ja kappi tugeva teibiga kinni pandud. Ema võttis seda küll väga loomulikult. Mäletan, et omal ajal oli mu noorem vend ikka palju hullem kaak kui nüüd minu pojad on. Temast ei ole alles jäänud ühtegi tervet mänguasja.
Pole nagu koht riskimiseks, et jätta lõhnaõlid või kodukeemia käeulatusse ja vaadata, kas kallab sisse või mitte. See võtaks vaid sekundi!!
Minu põnn on 2-aastane ja mul on jätkuvalt mõni toauks kinni ja osad sahtlid-kapid lukus. Ma olen enda arust ka ikka väga väga kannatlikult seletanud, aga paraku lõppeks ikka ja jälle asi igapäevaselt lahtiste kappide-sahtlite korral kogu puhta pesuga mööda tuba laiali ja halvemal juhul ka katkiste sahtlitega (no kui nende peal rippuda kehaga, siis lähevad hästi pilbasteks).
Mulle aitab igapäevaselt lõhutud nõudest, allatõmmatud kardinatest, ninnatopitud hernestest jms ka.
Kui kellegi arvates on kasvatamatu, siis olgu. Ma olen väga-väga üritanud. Kõik lapsed ei ole ühesugused. Ka kõik ühe pere lapsed ei ole ühesugused.
Ausalt, oleks mu esimene laps selline olnud, poleks teist tulnudki. Ma poleks elus uskunud, et nii palju võib mõne sekundiga korraldada, nii palju võib jalgu trampida, jonnida, lüüa, asju visata jne.
P.S Jah, mul on ka köögis kapp ja sahtel, kust laps võib asju võtta – need loobitakse iga päev täpselt nii palju arv kordi laiali, kui neid sinna tagasi panna.. Ja 1,5-aastaga pole see huvi küll veel kadunud.
meil on aasta-kahekuune sahtlirüüstaja (ja kaks 9aastast, kes olid kunagi absoluutselt samasugused). käib aga täie rõõmuga sahtlite kallal ja tirib riiulitest asju välja, kui idee tuleb. vastumeetmetena on kasutusel on teip ustel ja manitsused, ja tegelikult saab poiss oma aruraasuga neile pihta ka, nii et suurem asi kaos majas ei valitse, aga korra päevas tehakse väike aktsioon ikka ära.
mu ema arvas ka mingi aeg, et erinevalt tema lastest on minu omad mõnevõrra kasvatamatud. mulle meeldiks uskuda omaenese paremust vähemasti lapseeas… aga tean ennast niipalju küll, et ülearu letargiline lapsuke ma just ei olnud, nii et ju siin on ikka mingi vanemas eas tekkinud roosa illusiooniga tegemist. :p
Mõni laps on tõesti selline, kes ei kisu asju, mina ise ema sõnul samuti. Samas tema ei tee sellest probleemi, kui minu poisid uudishimutsevad ja ta ikkagi kursis sellega, et lapsed reeglina just nimelt niimoodi \”elu uurivad\” :).
Aga oma lastega olen rakendanud seda taktikat, et kui on vaja kolada, siis kolamegi koos. Kui paar ringi peale tehtud, on huvi rahuldatud ja kui parajasti ei ole hetk kapi tühjaks tõmbamiseks sobiv, siis aktsepteerivad täiesti rahulikult keelamist.
Ja sellel, et lapsed teavad täpselt kus miski käib, on ka positiivne külg, selle tegevuse annab nö ringi keerata. Vanem poiss polnud veel kahenegi kui võisin talle asjade ära panemise töid usaldada. Näiteks puhast pesu kokku lappides andsin talle jupi kaupa kätte tema ja venna riieded ja võisin kindel olla, et ta need teises toas täiesti õigesse riiulisse või sahtlisse paneb. Samuti aitas ta mul juba siis nõudepesumasinat tühjendada, potid, lusikad jne olid alati tema rida ära panna :).
jah, osad lapsed ei huvitu kappidest-sahtlitest üldse. sugulasel on hea näide.
tuttaval on 2 last. eri vanuses ja erinevast soost. vanem laps ei huvitunud üldse kappidest ja sahtlitest. mitte midagi ei pidanud kinni teipima vmt. noorem laps seevastu käib ringi ja silmad säravad peas.. ta lausa otsib, et mida saab puistama minna.
lastel on samad vanemad, sama kasvatud. aga tüübid on erinevad 🙂 .
minu laps oli ka puistaja. pmst kõik kapid olid lukus. sest ma tõesõna ei viitsinud iga päev 10x kõiki asju kappi tagasi laduda (sh riidekappi). alternatiiv oleks olnud põrandal vedelevad asjad harjaga voodi alla kokku lükata 🙂 .
alles 2+ vanuses kadus suurem sortimishuvi minu lapsel ära.
Me lapsed – kolm – on KÕIK kodu kapid läbi uurinud. Uudishimu on lapse kõige loomulikum omadus üldse. Me siis tasapisi teeme neid lahti. Kristall ja keemia on ära pandud. Käterättide kokkupanekut tuleb teha vaid paar korda, siis on räti-kapp \”selge\”. Mul onmugavam lasta lapsel oma uudishimu täis saada kui tal päeva läbi sabas jõlkuda ja lõuata \”ÄÄÄÄÄRAAAA KÄÄÄÄPIIII!!!!\”.
Üldiselt võtame me madalamate kappide sisu kui mänguasjade varu 🙂 Milleks lapsele Lego, kui on olemas miljonist tükist köögikombain, mida me niikuinii kunagi ei kasuta 🙂
Minu kaks vanemat poissi olid revidendid, kuid kuna esimese lapse pärast olid juba teatud tutvameetmed kasutusele võetud, siis midagi hullu korda ei saadetud- kuid huvi oli.
Kolmas laps ei huvitunud üldse kappide revideerimisest, ainult üks kapp, kus plastkarbid ja supipoti- kuulus nende hulka, mida sorteeriti ka aeg-ajalt. Muuseas tema enda valik, ülejäänud kappidel \”kontrolliti korrasolekut\”, st avas-vaatas ja pani ukse kinni.
Pere neljas, tüdruk, töötaks läbi kõik panipaigad, mis kodus on. Pidevalt on asjad kadunud, kui keegi jätab need kõrgele ära panemata. Autovõtmeid otsisin 3 päeva ja lõpuks leidsin need pesukapist!
Olen ammu aru saanud, et küsimus ei ole kasvatuses, vaid lapse loomuses. Kasvatanud olen neid kõiki ühtmoodi, aga vanem tüdruk lihtsalt on selline emme-moodi toimetaja- väike ja korranõudja.
Minu oma sortis ka selles eas usinalt, aga nüüd kaheseks saades on see huvi üle läinud, ta juba teab, mis kuskil on. Vanaema-vanaisa juures tahtis ka vahepeal kappe vaadata, siis vaatasime koos, ütlesin, et ära midagi puutu, ta näitas näpuga, mis ta tahtis vaadata, siis ma näitasin talle. Minu arust ei tohiks küll seliist asja keelata. Enda kodu olen ka lapsekindlaks teinud, toalilledki panin vahepeal ära, sest seda mulda ja lillede katkumist ma ei suutnud enam taluda. Sõbranna kodu on nagu üks asjade ladu, kõik ohtlikud jne asjad on laiali ja tema laps kuulab. Ühe korra öeldakse, ei tohi ja ta ei võta enam kunagi seda asja. Lapsele on vaid väike mängunurk ja istubki ilusti seal kogu aeg. Minu oma igatahes selline ei ole ja ma olin tegelikult pigem üllatunud, et on ka teistsuguseid. Nüüd on laps kahene ja juba tükk aega täitsa mõistlik, ise juba arutab, et seda ei tohi võtta, see on emme, issi, tädi, onu vms oma. Poes saab ka nüüd normaalselt käia, ei kipu enam kõike katsuma, vaid rahulikult vaatab. Minu arust see aasta ja natuke peale iga oligi kõige hullem, minu oma siis oli füüsiliselt paljukski võimeline, aru eriti aga ei olnud, nüüd on juba täitsa okei. Kui tagantjärele mõtlen, siis see lõputu asjade tuustimine ja sahtlite tühjaksloopimine käiski ainult mõne kuu, siis olimegi peamiselt õues, sest ei viitsinud kogu aeg tema järelt koristada.
Minu esimene poiss oli ka selline lepliku loomuga, mõned korrad üritas, kui ei lubatud, loobus. Ja tõesti oligi vanust sel ajal ca aasta ringis, veidi peale. Pole ta kunagi raamatuid lõhkunud ega asju loopinud.
Väiksem aga on paras frukt:D No see vaid tuuslaks. Samas kui keelata, jäävad keelud meelde ja kuulab ka. Nii et tervet elamist ma ära pole pidanud isoleerima. Mõned kapid olen kohandanud nii, et võib tuuslata ja ei keelagi. Laps tahab ikka asju uurida ning avastada:) Mõnel sahtlil olen nupud eemaldanud, mõne kota ta teab, et ei tohi ja enam ei pressigi neisse. Küllap saab oma tuuseldamisisu lubatud kappides piisavalt maandada:)
See tuhnimine ja tuuseldamine ja uurimine ongi ju laste puhul normaalne. Suuremaks saades ja neid ka juhendades, hakkavad nagunii ühel hetkel aru saama, mida võib ja mida mitte.
Meil on palju kappe-sahtleid. Ükski neist pole lapsekindlaks tehtud. Aeg-ajalt laps tunneb huvi küll, mis seal sees on ning aeg-ajalt võib ta asju vaadata ka. Ise asjade kallale läheb väga harva.
Kui laps kapi kallal on, siis korjab sealt asju välja ja paneb ilusasti üksteise kõrvale. Kui ta on oma rivistuse lõpetanud, siis paneb kõik asjad kappi tagasi omale kohale. 1,3 aastane ja sihuke pedant juba.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
