Teema: Väikelaps ja nutiseadmed

Ekraan on ekraan ja selle kohta palju infot netis saada, guugelda väikelaos ha ekraaniaeg.

Nutiseadmed mõjutavad lisaks ka füüsilist poolt, kui on koguaeg kängus selle kohal jne.

Mida väiksem laps, seda olematum ekraaniaeg.

Meie peres – multikad jmt ikka telerist (vajadusel bluetoothi vmt kaudu). Minu vana telefoni kasutavad vahel piltide ja videode tegemiseks. Vabalt kättesaadavad pole, aga kindlasti rohkem kui soovitatav….

Viiene saab maksimaalselt kord nädalas 20-30 minutit Alpa mängu tahvelarvutist mängida. Telekast võib vaadata multikaid mitte rohkem kui tund aega päevas, aga lasteaiapäevadel tihti ei panegi telekat tööle üldse.

Eelmise postitajaga sama kogemus. Laps sai telefoni kätte ikka päris varakult. Alguses laulud, edasi multikad, nüüd 2,5a on hakanud harivaid mänge mängima.

Tunneb samuti numbreid, tähti, värve ja enamus teisi asju lisaks emakeelele ka inglise keeles mida on youtubest õppinud.
1,5 aastaselt oli tõesti olukordi kus ei andnud enam telefoni käest ära ning pistis hüsteeriliselt karjuma, kuid nüüd on tal oma tahvelarvuti mis on päev otsa laua peal ja ise võib kasutada millal tahab. Kasutab enamasti siis kui mina teen kas lõunasööki voi ohtusooki muidu võib ta vabalt ka päev otsa seal laua peal olla.

Tahvlit pole.

(Minu) telefoniga teeb koolieelik sõbrannaga videokõnesid.

Läpakaga teevad korra-kaks nädalas robootikaülesandeid.

Telekat vaatavad korra-kaks nädalas.

Raamatuid loevad iga päev.

Usun küll, et nutiseade võib teatud asju (peamiselt mälu, aga ka nt reaktsiooni) treenida, aga see on vaid üks tahk väikelapse arengust.

Vabandust väga, aga appi kui õudne on lugeda, et siin mõned lapsevanemad on vabatahtlikult nii väikesele lapsele (1.-2. aastane) telefoni või tahvli kasutamiseks andnud. Tänaseks päevaks on ammendavalt olemas infot ja uuringuid nutiseadme mõjust (väike)lapse ajule. Kurb.

Minu laps on veidi üle aastane, aga juba enne sündi sai koos abikaasaga otsustatud, et nutiseadmete osas saab olema nulltolerants. St lükata igasugune nutiseadme kasutamine võimalikult kaugesse tulevikku, kõige varasemalt kooliaega. Miks peab mudilasel olema omaenda tahvel? Täiesti mõistusevastane.

Multikaid ma oma lapsele näidanud pole, üldiselt proovime telekat kinni hoida tema ärkvelolekuaegadel. Päris beebina sai paar korda vaadatud neid imikutele rahustavalt mõjuvaid videoid, aga edaspidi mitte, sest minu jaoks oli kohe pigem hirmutav, kui väga see ekraan väikese inimese enda ette naelutab.

Liiga tihti olen ka näinud teisi peresid väljas (restoranides või hotellides) einestamas, väikelapsel ekraan nina all söömise ajal. Kas see on tavaline? Mulle jällegi oli šokeeriv. Me paneme just söögi ajaks kõik segavad asjad kinni (telekas, muusika ka üldiselt), sest panin algusest peale tähele, kuidas lapse tähelepanu siis söögi pealt mujale hajus.

Olen just lootnud, et ehk praegune põlvkond, kes hetkel lapsi saab, on juba piisavalt näinud seda nutimaaniat ja -sõltuvust ja seetõttu proovivad oma lapsi sellest hoida..

Soovitan lugeda Eesti neuroteadlase Jaan Aru artikleid nutideadmete toimest väikelastele. Ja ka tema raamat “Ajust ja arust” on põnev ning igapäevaste näidetega.

Kuritegelik on tited ekraani taha naelutada, see on teadlik sõltuvuse tekitamine ja minu meelest lapse väärkohtlemine. Keeleoskuse argumenti kasutatakse ekraani eelistest rääkides sageli, aga see, et ta õpib ekraani kõrvalt inglise keeles uan-tuu-frii lugema ja värvinimetusi ütlema, EI OLE keeleoskus. Kas su 2-aastane inglise keeles SUHELDA ka oskab? Ei, ja uuringute järgi suure tõenäosusega eesti keeles ka mitte, sest suhtlemist läbi ekraani õppida ei saa. Palju ekraani taga olevad väikelapsed on aga statistiliselt märksa kehvema suhtlusoskusega, väiksema sõnavaraga ja keelelises arengus eakaaslastest maas. Suhtlemist õpitakse suheldes ja reaalne suhtlemine on 2-aastase lapse reaalne arenguvajadus, millest on mugav, aga väga lühinägelik last ekraani taha paigutades mööda vingerdada.

Veelgi hullem on aga pauk, mille liigne ekraanivahtimine paneb lapse ajule ning mänguoskusele, fantaasiale. Pidevalt ekraane tarbivad lapsed ei suuda leida köitvaid mänge ja tegevusi väljaspool ekraani, sest nende aju on harjunud maksimaalse lõbu ja äärmiselt tugevad muljed saama kätte minimaalse pingutusega.

Kindlasti tekib siia teemasse kohe trobikond neid, kelle lapsed on pidevast ekraanivahtimisest hoolimata loomingulised rõõmurullid, kes leiavad mängleva kergusega tegevust ka väljaspool ekraani – palju õnne, te olete siis paraku suured ja haruldased erandid. Enamikule lastest mõjub liigne ekraaniaeg aga palju hullemini, kui enamik vanemaid last youtube´i suunates ettegi oskab kujutada.

Minu 4aastane laps on ikka täitsa mitu tundi päevas tahvlis. Nimelt, seoses koroonaga ei käi ta juba aasta lasteaias. Mina olen absoluutselt seda meelt, et tahvel võib ka väga kasulik lapsele olla. Ja selle kohta on tehtud ka uuringuid, mis seda on kinnitanud. See aga tähendb, et laps kasutab ekraani VÄGA kontrollitult.

Jah, minu laps on õppinud tahvli abiga nt inglise keeles suhtlema. Ei, ta ei räägi ainult uan, tu, frii, vaid reaalselt võib pikad jutud maha vadistada. Jah, ta teeb rääkimisel mõningaid vigu, aga see on normaalne.

Meie tahvli aeg jaguneb laias laastus kaheks. Pool ajast mängib ta keeleõppemänge ja teise poole vaatab multikaid või videosid, mille siis mina olen heaks kiitnud. Mingeid kätega mänguasjade lahtipakkimise videosid ma kindlasti ei luba.

Tahvel aitab meil päris paljude teemadeni jõuda, milleni muidu ehk ei jõuakski. Nt mingi aeg vaatas ta Peppat ja tuli mulle rääkima, et roomlane ütles Veni Vidi Vici. Võtsime siis laste entsüklopeedia lahti ja rääkisime, kes on roomlased, mis see veni vidi vici on jne. Päris pikalt vestlesime sel teemal. Teine päev tuli ta mu juurde mingi konnapildiga ja ütles “tadpoles are hatching”, et tema Oktonautidest teab küll. Otsisime siis entsüklopeediast jälle välja konnad ja kullesed ja kõik muu, mis sinna juurde käib jne. Vahepeal vaatas dinosauruste videosid, nüüd vaatab loodusvideosid. Õpib midagi kuskilt, siis käib ja küsib minu või isa käest. Kuna ma ise eriline loodushuviline ei ole kunagi olnud, siis mul tihti põnev koos temaga uurida neid asju nt kuulasime kaamli, sebra jt hääli youtubest. Lisaks on ta erinevate kultuuride ja rasside kohta õppinud videote vahendusel jne. Lisaks õppis juba varakult, kuidas piim pudelisse jõuab, kuidas mesilased mett toodavad ja see siis purki jõuab jne. Mingi aeg laulsime koos neid baby sharke ja muid ingliskeelseid laule, mida ta siis sealt youtubest õppis. Samuti teeb vahelduva eduga lastejooga videosid kaasa, kus siis instruktor räägib muinasjuttu ja samal ajal teeb harjutusi. Lugeda ta ju ise veel entsüklopeediaid vms harivat kirjandust ei oska, aga videod tekitavad temas huvi ja annavad teadmisi.

Loomulikult ma vaatan, et mu laps käiks ja liiguks piisavalt õues, sööks korralikult ning tegeleks ka ekraanivälise tegevusega. Lisaks käib ta ca 5h nädalas eraõpetaja juures, kes pidevalt ka tagasisidestab lapse võimeid ja oskusi. Õpetaja kiidab teda, et väga tubli ja terane laps, eriti hea on keeleline ja peenmotoorika areng. Tubli on ta olnud algusest peale. Rääkima hakkas 1,5 ja kaheselt juba tulid väga pikad laused, oskas värve, numbreid, tähti jne, aga me oleme temaga ka väga palju tegelenud. Tema iseloom on olnud väikesest peale selline, et ta on nõudnud endaga pidevat tegelemist. Meil ei olnud sellist lõbu, et panime lapse üksi põrandale mängima (ja seda juba palju enne ekraane). Mingist vanusest hakkas ka üksi mängima ja toimetama, fantaasiat on ülearugi.

Minu lapsele sobib hästi selline kombineeritud ekraaniõpe. Samas tuleb tõdeda, et kõik lapsed ei ole ühesugused. Nt minu naabri laps ei oska 2,5aastaselt rääkida, samas keegi nagu ei tegele selle teemaga, ainult surutakse talle tahvel ette pidevalt mingisuguste häälitsevate elukatega. Seda ma ei pea õigeks. Ekraan annab väga palju võimalusi, kui seda õigesti kasutada, aga kätkeb endas ka palju ohtusid, kui seda valesti kasutada. Enne, kui laps rääkida ei oska enam-vähem arusaadavalt, ma lapsele ekraani kätte ei annaks.