Teema: Väikelaps ja nutiseadmed

Laps neljane. Vaatab ainult suurest telekast oma asju. Üliharva vaatab midagi koos suuremate vendadega nende tahvlitest. Näiteks suvel maakodus oli pikemalt elekter ära.

Andsime vana nutitelefoni 2,5 aastasele. Panime peale lastesõbralikud mängud, muusika, youtubei. Peale 1 tundi näperdamist ei andnud enam ära. Siis hakkas iga päev nõudma ja karjuma selle järgi. Kõik. Peale seda ühte korda meie katse lõppes. Laps ei tohiks nii hüsteeriliselt nõuda ja vahtida. Tulemuseks oli kuu aega ilma igasuguse ekraanita ja edaspidi ongi olnud multikas ainult harv asi. Mida vähem neid vahib, seda vähem küsib ja seda rohkem iseseisvalt toimetab. Nutiseadet saab nii palju, et luban vahest tal telefonist pilte vaadata enda kõrval.

Ma tean, et soovitatakse väga tungivalt ekraaniaega piirata, aga meil oli nii.

Umb 1,5a-selt Youtube mõni päev lausa lapsehoidja asemel. Õppis lastevideosid vaadates sõnu, värve, numbreid selgeks inglise ja eesti keeles. Rääkima hakkas küll hiljem, enne 2a, aga värve ja numbreid kahes keeles korraga. 2a ta enam ei tahtnud telefonist videosid vaadata ega mänge mängida – nii siiber oli tal vist juba sellest. Praegu 2,5a aegajalt harva ütleb, et ta tahab videosid vaadata, aga muud, päriselulised tegevused on ta jaoks palju huvitavamad, kui telefon. Eelistasin eakohaseid hariduslike videosid. Aga eks täiskasvanuna paistab, kas erineb väga palju neist lastest, kes nutit ei saanud.. Tean, et ekraaniaeg ületas igasuguseid norme ja soovitusi, aga see oli tol hektel ainus võimalus, et ma ise hulluks ei läheks.

Jah, vaatavad multikaid eesti, vene ja inglise keeles tahvlis. Hiljuti lihtsamad mängud on ka hakkanud huvi pakkuma. Telekat meil kodus ei ole.

Vaatavad nii palju, kui emmel on vaja. Beebi vaja magama kiigutada, lasteaiaealistele tahvlid ette. Hommikupahuruse vastu ei aita miski paremini kui üks Autolinna osa, sellest piisab, et vabatahtlikult hambaid pesema tulla. jne

Arengule on mõjunud suurepäraselt – lapsed räägivad reaalselt kolme keelt – eesti, vene ja inglise. See on minu teadlik taotlus olnud. Kahju on neist vanematest, kes fb-s oma koolilastele eraõpetajaid otsivad, sest laps ei saa isegi koolitasemel inglise või vene keelega hakkama.

qKahju on neist vanematest, kes fb-s oma koolilastele eraõpetajaid otsivad, sest laps ei saa isegi koolitasemel inglise või vene keelega hakkama.

On ka neid, kes saavad vabalt seadmeid sihipäraselt kasutada, aga võõrkeelte õppimine ei edene, sest pole nii hea mälu (ja keelevaist) lihtsalt. Päris palju on ka tänapäeval neid lapsi, kes oskavad suulist keelt, aga kirjutada/lugeda võõrkeeles üldse ei oska ning võivad ikkagi vajada samasugust abi nagu need, kes koolis hakkavad neid keeli õppima ilma igaduguste eelteadmisteta. Seetõttu üldistada selliselt ei saa. Koolitasemel võõrkeele õppimime on palju mitmekülgsem ning nõudlikum kui suulise kõnekeele omandamine multikatest või Youtube’st.

Võitlus ekraanidega on emaks olemise juures kõige raskem asi minu meelest! Lasteaiaealistel lastel lasime me mängida vaid neid telekamänge, kus pidi liikuma (hüppamise ja tantsumängud). Seejärel lisandusid muidugi Minecraft ja teisedki. Tahvelarvutit pole veel oma 8- ja 10-aastasele soetanud, ei näe vajadust veel ühe ekraani võimaluseks. Telefonis on mõlemal 30 minutit päevas. Telekat ju muidugi vaatavad ka ja arvutis mängivad Robloxi. Aga minu lapsed on jah muidugi väikelapseeast juba väljas.

Sugulase 5-aastasel tütrel on oma tahvel ja seal on tal ka Tiktok! Ta vaatab tahvlist seda, mida soovib! Youtube’ist vaatab kõige jaburamaid videoid ja TikTok on ju üdini idiootsus oma lollakate lühivideotega. Miks on see lubatud, ma ei tea, aga eks vast seetõttu, et on ju lihtne, kui laps vaikselt istub kuskil. Samuti lastakse selles peres ja ka meie naabri peres lastel söömise ajal tahvlit vaadata. Vastasel juhul lapsed reaalselt kargavad pidevalt söömise ajal püsti (ka meie juures külas olles laua taga süües) ja nihelevad. Aga tahvli ees võtab söömine vähemalt pool tundi aega. Ka WCs käiakse tahvliga!! See on nii õudne lihtsalt.

Väga keeruline on lapsevanemaks olemise juures ka see, et minu lapsed vahel ütlevad mulle, et ma olen nii karm ema. Teistel on TikTokid ja muu taoline piiramatult lubatud. Kuidas lapse mõistlusele selgeks teha, et mina olen tegelikult hea ema? See on nii raske! Selline võrdlemine teiste peredega… kõigil on erinevad reeglid, no õudne. Ma ei mäleta sellist asja ajast, kui ise laps olin. Kõik oli nagu normaalne, lapsed mängisid laste mänge. Ei olnud mingit võrdlemist, kellel on rohkem netiseadmeid ja rohkem aega jne jne… Toon veel ühe näite: restoranides on lastel tihti nutiseadmed ees. Minu jaoks on see 100% välistatud!!!  Aga miks teistel vanematel absoluutselt empaatiavõime puudub? Miks ei mõelda natukenegi sellele, mida mõtlevad teiste laudade ääres võõrad lapsed, kuidas nende vanemad peavad oma lastele selgitama, miks osadele on ekraanid restoranis lubatud?? Üldse on empaatiavõime nagu maailmast ära kadunud…

#3754986:

Üldse on empaatiavõime nagu maailmast ära kadunud…

Olen isa ja empaatiavõimeta. Seetõttu on meil nii, et ühelgi lapsel pole telefoni, nutitelefoni, nutikella, tahvlit, nühvlit, rühvlit, sülearvutit ega muud sellist. Televiisorit kodus ei ole. Distantsõppeks on üks lauaarvuti, kus on Ubuntu, klaviatuur on aastast 1993 ja kineskoopmonitoril on režiim 1024×768 (Super VGA), monitor ei vea rohkemat välja. Koolitunni tarkvara (Google Meet jms) muidugi töötab, osad mängud ja multikad ka, aga nende vaatamist piirame, arvutit ei saa sugugi igal ajal avada. Kooliskäival lapsel on osutitega elektrooniline käekell, et ühistranspordis õigel ajal liikuda.

Oleks mul empaatiavõime olemas, oleks ammu igasuguseid vidinaid koju tulnud ja kõik muudkui vahiks oma ekraane.

Mina soovin ja soovitan just vähem empaatiavõimet, liigne “hoolimine” on kogu selle maailma p.kkikeeramise üks koostisosadest. Mitte teised ei pea tundma “hoolimist” sinu suhtes, et sa saaksid oma lapsi vähese ekraaniajaga kasvatada, vaid sa ise pead tundma “mittehoolimist” oma laste suhtes, et nende virina peale mitte reageerida.