Olen kolme lapse ema. Kaks vanemat on tüdrukut ja nüüd poiss. Mul on tema jaoks piisavalt aega ja ma tahan temaga tegeleda ja arendada teda. Ta saab kohe 2. Aga ma ei saa nii nagu soovin. Vanemate lastega polnud seda jama aga poisiga ei saa kuskil käia. Alates 1,5 on meil need jamad. Ei ujumas, võimlemas, mängutoas, vahel nii tahaks temaga kuskile minna ja saada kodurutiinist välja. Viia kokku teda omasugustega, aga ta läheb sõna otseses mõttes hulluks. Hakkab teisi lööma, midagi viskama, kui juhendatakse, et võimleme, siis midagi ta ei ole nõus kaasa tegema, pikalt üritasin, lõpuks loobusin võimlemas käimisest, kuna ta viskas ühele emale väga halvasti palli vastu prille näkku ja selge, et teised emad kõõritavad ja hoiavad oma lapsi selliselt mürgeldisest eemale. Kui kuskil veidi vastu peame, siis tuleme ära nii, et laps iga kord röögib ennast higiseks ja läheb hüsteeriasse ja see kestab suht pikalt. Autosse pean teda tassima alati, kuna ta keeldub minuga koostööd tegema. Täielik väike põrguline. Lööb mind.
Koduses rutiinis on hea poiss, mängib ise, ka koos õdedega, on rahulik. Kui on tavaline rutiine päev, siis on kõik väga hästi. Aga muul ajal (külas, poes vms) õudus kuubis. Ometi on ta maganud, kõht täis ja kõik peaks olema hästi. Kuna meil on kindel reziim, siis enne lõunaund on kõik võimalikud käigud planeeritud. Aga ega me sellise käitumisega eriti kuskil ei käi ka. Isaga on samasugune.
Kas kellegil on mingit kogemust sarnase käitumismustriga? Ma juba mõtlen, et kas pean abi otsima ennem kui hilja.
Teema: väikelaps – poiss ja käitumine
Talle on uued olukorrad ja keskkond, uute inimeste suhtlemine ja käsud jne liig lihtsalt. Ei saa endaga enam hakkama ja hakkab “katus sõitma”. Nagu ütled, kodus ei ole probleeme, lapsel on rutiin ja tuttav keskkond. Võib-olla hakkab tulevikus nautima, võib ka mitte.
Vara öelda, et kas on mingi tõsisem käitumishäire seal taga või mitte.
Aga kui lapsele ikka ei sobi selline väljas käimine, siis ära väga kipugi. Selle asemel katsuge kodust välja saada kõigepealt kahekesi, kolmekesi või kogu perega – mõni matk looduses vms, kus ei ole väga reeglite järgi olemist ja väga palju teisi inimesi. Teine võimalus on katsuda leida ikka mingi tegevus, kus käia (ujumistrenn, muusikaring) ja siis püsida regulaarselt selle juures. Samas vali ikka selline, kus on vähem rahvast ja kindlam struktuur.
Vbl proovid kodus rutiinist loobuda, et laps harjuks erinevate olukordadega. Kuidas siis on, kui keegi koju külla tuleb?
Kui palju sa juhendad tema tegevust ja kasutad sõna ei või ei tohi? Isiklikult arvan, et on aeg sisse viia nn reeglid, ja seletused sinna juurde. Muidugi väljas peab lapsega käima, kuid hulluks ei laseks küll minna. Olen mängutoas näinud 5a poissi, kes nimetas oma ema Mariks ja teisi emasid paksudeks (kusjuures tema oma ema oli ka prisket talutõugu) ja kiusas teisi lapsi ning viskas palle vastu pead ja keelamise peale naeris võikalt. See Mari nokitses mobiili kallal ja oma poega eriti ei keelanud. Kodune kasvatus loeb ikka palju.
Poisid on hoopis midagi muud kui tüdrukud! Neil ikka tõepoolest katus rohkem sõidab ja nende käitumisega peabki rohkem tegelema. Üldjuhul last peab kasvatama sünnist saati ja reedlid peavad olema ranged ning kõigile ühesugused (nxt sööme ainult laua taga, või alati mänguasjad koristada enne kui millegi uue kallale asuda). Ka reziim ja rutiin on väga olulised. Toon mõne näite: lasteaeda minnes peab alati väljuma samast autouksest ning laps peab saama kõik uksed ise avada. Kui mõni asi ununeb kiiruga, siis on suur hüsteeria ja hommik rikkis. Rutiin annab lapsele turvatunde ja see hoiab teda rahulikuna. Ma selles vanuses ausalt veel väldiks rutiini rikkumast, küll tuleb see aeg kui laps hakkab ise uusi asju proovida..
osad lapsed armastavad rutiini.
Probleem on selles, et tahad “vahel” temaga käia. Kui oleksid nö sünnist saadik käinud, oleks ehk lihtsam, laps harjunud. Paljudel lastel võtab harjumine rohkem aega.
Mul endal, nooremaga, ka poiss, sama teema. Käisin tegelikult võimlemas temaga 2k saadiks. Algul oligi kõik okei, siis oli suvel paus. Peale pausi paljud asjad ei meeldinud enam, sunniviisiline käitumine. Eriti hulluks läks, kui tegin 3 ndl pausi tema kõndima hakkamisest, kui oli kahe rühma vahepealne ja siis liitusime võimlemises kõndijate rühmaga – uued harjutused jne. No totaalne draama. Juhendaja üritas sisi ise tegeleda temaga, nägi et mul käib psühholoogiliselt üle jõu karjuva lapsega võimlemine, isegi kommenteeris, et ta poel midagi sellist enne näinud, et nagu laps ei jonnigi, vaid kohe momentaalselt hüsteerias. Mitu tundi käisime nii,et pool aega ma rahustasin last ukse taga jne. Kuni üks hetk järsku, oli nii vaimustuses kõigest, ei olnud nõus isegi käest hoidma, kõike vaja ise teha jne.
Mul on vahel olnud mitu korda tunne, et tal “ei ole kõik päris korras” ja siis mingi hetk laheneb kõik ise, ta lihtsalt kohaneb aeglasemalt uure olukordadega + samas on loomult väga ekstravertne.
Mis puudutab löömiost jne, siis selles olukorras vajabki laps juhendamist, õpetamist. Kusjuures just noorem laps, kellest eelnevalt rääkisin, pole kunagi võõraid löönud, tema agressivsus on ainult koduste vastu olnud. Aga vanem laps, temal umn 1,5 tekksi järsku nagu eikusagil totaalne agressiivsus teiste laste vastu – just ka võimlemistes jmt avastasin. Tõsi, võimlemised jätsin mõneka sajaks ära ja õppisime liivakastis, mänguväljakul ja külas – jälgisin teda koguaeg, kui teised lapsed olid juures ja kui ta oli piisavalt lähedal teisele lapsele, et haiget teha, astusin ise juurde ja seletasin, et lüüa ei tohi, haiget teha ei tohi, teine laps võttis mänguasja esimesena, siis tema mängib jne. See kandis tema puhul väga hästi vilja, ta oli kuni 2 a väga hästi “dressuuritav”. Proovi ka. Samas, lapsed on erinevad ja nt noorem pole mul üldse dresseeritav, tema lihtsalt peab asjadest välja kasvama
Aga kuidas siiani on olnud? Alla aastaaega ju ka ikka väljas käisite. Kas selline käitumine on äkki ilmnenud? Enda lastel pole kunagi mingit kindlat rutiini olnud, oleme sünnist saadik lastega väljas käinud: kui vaja magasid kärus, autos, kõhukotis või rattatoolis. Küll pidin ka umbes 1-1,5 aastasel lõpetama võimlemise, kuna ta keeldus kaasa tegemast ( olime käinud pooleaastasest saati). Ja 2-3 aasta vahel oli teisel nii totaalne jonni periood, et vabatahtlikult vältisin igasuguseid suuremaid poode. (Aga see oli ka seotud lapse väsima hakkamiseks ja mingi aeg õppisin seda kuigivõrd ennetama). Mingi korrapärane väljas käimine võiks ikka olla – nt igapäevane mänguväljakule minek.
Mina jälle arvan, et ei ole oluline alla 2sega igasuguseid ringe mööda tuisata. Kui lapsele on see stressitekitav ja harjumatu, siis pole mõtet. Kui tahad lapseg akuskil käia, siis käidki lihtsalt mänguväljakul ja seal tasapisi kohaneb teiste seltskonnaga. Nagu keegi siin ka rääkis – et liivakastis jälgid hoolega ja kargad kohe vahele, kui on vaja selgitada ja takistada teisi löömast vms. Mina ei näe ausalt öeldes vähimatki vajadust nii väikesega kuskil võimelda vms. Iseasi, kui ta oleks sul meeletu muusikahuviline nt, et käid mingis tittede muusikaringis või nii.
Las laps kasvab veel kodus; ilmselgelt on talle seda kodust rutiini vaja. Ja loomulikult tuleb tasapisi õpetada ka teistega käitumist, aga seda saabki teha nt mänguväljakul, sugulastel külas käies, sõpru külla kutsudes.
Selline mõte tekkis minul teemaalgatust lugedes.
Kui on näha, et lapsele see uus kõik psühholoogiliselt üle jõu käib, siis sellisest harjutada on mõttetu ja lapse psüühikale pigem koormav. Tasapisi, väike arv lapsi, kutsuge paar last koju, tuttavad jne. Ta pole veel kahene! Las laps õpib omas rütmis ja oma tempos.
Aga miks peab lapsi nii noorelt igal pool ringi vedama? Kas ta lihtsalt kodus ei võiks rahulikult olla?
Mul olid tüdrukud kaheseni kodus ja siis läksid sõime. Kui neilepoleks see sobinud, oleks veel kodus hoidnud. Nüüd on mõlemad tublid õppijad, klassi parimate seas.
Poiss sai kolm – pole temaga ka ekstra kuskil käinud. On kodune kuna pole veel lasteaiakohta saanud.
Vahel ikka saab mõne teiselapsega ka kokku aga probleemi ei näe. Täiskasvanutega suheldes tagasihoidlik või hakkab lollitama.
Küll ta lasteaias sotsialiseerub jaülejäänud elu ka.
Las laps olla praegu selles vanuses ikka kodus ja emaga võimaluse korral. Jamingeid hullult karme reegleid ja režiimi pole ka veel vaja.
Mina küll ei suutnud 2 aastat kodus 4 seina vahel istuda: ikka käid lapsega kusagil väljas ju? Eriti esimese lapsega on endalgi tore, kui saad teiste samasugustega kokku ja ühtlasi ka ideid, mida lapsega ka kodus ülejäänud päevadel ette võtta.
Väikelaste võimlemine, muusika või kunstiring on just sellised kohad.
Ise käisen esimese lapsega ka väikelaste ujumises – sest esimese lapsega ei oska ja julge muidu basseinis toimetada, teise lapsega sai iseseisvalt käia.
Aga ema ei saa ju 2 aastat toas paigal püsida, eriti kui tal on veel vanemad lapsed, kellega oleks vaja ka kusagil käia.
Meil oli vanem tütar selline, et väga raske oli temaga selles vanuses kuskil käia (mänguväljakul, pargis, mõnel tuttaval külas, kel sama vanad lapsed – seda kõike muidugi tegime, selline tavaline elu väikelapsega). Kuni kolmeaastaseks saamiseni oli temaga ikka väga raske, mina pidin kogu aeg nägemisulatuses olema, võõraid kartis, kuskil võõras kohas väsis kergesti ja läks hüsteeriliseks jne. Pärast kolmeseks saamist mingi hetk panin tähele, et nagu ära vahetatud oleks laps olnud, ei võõrastanud enam, uued olukorrad küll tekitasid pinget, aga sai juba paremini hakkama. Vähehaaval läks järjest paremaks. Muidugi, kui kuhugi minema pidime, siis rääkisime mitu korda ette ära, et kuhu lähme, mis seal on jne. Praegu on selline veidi tundlikum koolilaps, et kui teab, et järgmine päev midagi teistsugust ees, siis veidi pabistab, ei saa uinuda vmt, aga olukordade endiga saab hakkama.
Minu tütar oli ka selline alates sünnist, isegi siis kui lasteaias hakkas käima (2-aastaselt). Lasteaias käitus õpetajate sõnul hästi, kodus ka, aga kui rutiinist natukene välja viia, käitus nagu metslane – ülestimulatsioon või ma ei teagi, milles asi oli. Kuna muidu oli areng ok ja koduses, tuttavas õhkkonnas probleeme polnud (kui välja arvata suured seltskonnad näiteks sünnipäevadel, sest siis oli ka näha, et väsis melust ruttu ning läks sassi) Elasin selle aja lihtsalt üle, leppisin, et ongi selline tundlikum laps.
Enne lasteaeda olid veel välistatud temaga ujumised – vihkas vett (nüüd on täielik veeloom, raske veest välja saada), lastering pidi olema kindlal ajal – nii kui uneaeg hakkas lähenema, läks asi käest ära, kokkusaamised teiste lastega olid stressirohked – väikesed niikuinii väga asju ei jaga ning koos ju tegelikult ei mängi ning see kisklemine teistega tekitas temas ja minus stressi. Õues minu omale meeldisid pigem jooksumängud, ronimised ning koju saamine platsilt käis meil suure kisaga. Samal ajal vaatasin teisi emasid, kuidas need käekõrval lapsega koju läksid, lapsed terve aeg liivakastis rahulikult istusid – oi ma olin kade, juurdlesin koguaeg, mis ma valesti teen – sest käitusin omastarust õpiku järgi (olid piirid, sai piisavalt tähelepanu jne jne). Paar liivakastilapse ema on mulle muidugi jällegi öelnud, et nemad jällegi mõtlesid, et mis nende lapsel viga on, et joosta ei taha, et muudkui istuvad tunde ja vormivad liivalosse. Nii, et kõikidel emadel omad paranoiad. Selge on see, et lapsed on erinevad.
Kokkuvõtteks võin öelda, et umbes kolmeselt hakkas asi muutuma, tekkisid rollimängud nukkudega, sõbrad lasteaias, armastab vett, saab kokkuleppeid teha, käime teatris, poes jne. Võibolla on asi kõne arengus, võibolla arengus niisamagi. Aga läheb kergemaks, võta teda sellisena nagu ta on – mõni tüüp ongi tundlik igasugusele ülestimulatsioonile.
Alla kolmeaastased lapsed ei mängi veel teiste lastega sotsiaalselt. Teisi on huvitav enda kõrval näha küll, aga päriselt mingites ringides last sotsialiseerimas pole ju tegelikult vaja käia. Eks need väikelasteringid ongi rohkem kodustele emadele, et nende päevarutiini muuta ja et nemad saaksid suhelda.
Ma ei tea milline inimene sa, teemaalgataja, oled, aga ehk sobiks su lapsele, kui suhtleksid natuke väiksemas ringis. Läheksid mänguringi asemel hoppis sõbrannale külla või kohvikusse, kus laps saaks siis kaasa jõlkuda ja oma mänge mängida, aga sina suhelda. Vältida suuri gruppe, aga mõnusaid rahulikke kohti ikka väisata.
Praegu tundub küll, et laps just tundlik suuremate rahvakogunemiste suhtes – mängugrupid, poed. Seal ongi ju tegelikut palju müra, lõhnu, sagimist… keegi ei pea jaksama!
Mingit vahet pole, kas poiss või tüdruk.
Osa lapsi on rahulikuma, osa jälle ärevama närvisüsteemiga. Erinevad asjad ärritavad erinevaid lapsi. 2-aastane on väga keerulises vanuses ka, mõnel on see vanus (2-3) raskem kui teisel.
Kui laps on kodus rahulik, mängib õdedega ja üksi, siis mina ei kahtlustaks mingit häiret. Ju laps lihtsalt ei oska emotsioonide- ja muljetetulva järel end maha rahustada, seda peab talle õpetama nagu muidki asju talle õpetad.
Mina oma väga äreva lapsega vanuses 1,5-2,5 pidasin küll oluliseks siiski kuskil käia (elasime maal metsa sees ja teisi lapsi, üldse nägi ta suhteliselt harva) vaatmata sellele, et tema võis ka üsna rahutult ja energiliselt käituda teiste seltskonnas ja äraminek oli vahel problemaatiline. Algul põdesin väga, mida teised arvavad, aga tegelikult ei arvata suurt midagi – võib-olla hingavad kergendunult, et nemad ei pea parasjagu jonniva väänikuga maid jagama.
Mulle tundus, et sellist last peab siiski tasapisi sotsialiseerima, mitte liiga palju muljeid talle peale suruma, aga aeg-ajal siiski käima kuskil kohvikus, mängimas, teiste mudilaste hulgas, et vaikselt harjutada a näidata, et midagi hullu ei juhtu. Meil aitas, et laps oli muidu hästi taibukas – talle andis 2-aastaselt juba kindlasti ette seletada, kuhu läheme, mida seal teeme, siis paneme riidesse ja tuleme koju. Kui laps ära minnes protestima hakkas, siis seletasingi üle, et mäletad, me pidime mängima, siis riidesse panema ja koju sõitma. See kuidagi aitas teda minu meelest. Algul vist hoidsin taskus äraminekuks midagi toredat, mida lubasin autosse jõudes. Peagi polnud seda peibutist enam vaja.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
