Tervist,
Väikelaps (kohe kahene) võõrastab vanavanemaid. Keskmiselt käime vanavanematel külas ca korra kuus, kuid näiteks viimati vanavanematele külla jõudes hakkas esmalt vanaisa kartma ning oma isalt toetust otsima. Ilmselt aitab selle vastu ainult aeg ning tihedam vanavanemate külastamine, kuid oskate ehk soovitusi anda, mida veel proovida võiks, et kiiremini võõrastamisest jagu saada.
Olge mõnusad!
Minu kolmene alguses siiani natuke võõrastab. Ta läheb vanavanemate juurde heal meelel, aga see esimene hetk tundub hirmus, kui vanaema ja -isa rõõmsalt tervitama tulevad. Tegelikult palungi, et nad last kohe küsimustega ja kallistustega lämmatama ei hakkaks, vaid annaksid 10 min aega settida, peale seda on kõik ok.
Aitabki ainult aeg ja see, et vanavanemad (või muud inimesed, keda laps võõrastab) end liigselt peale ei pressi. Oma lapsel selline periood olnud ja sugulaste lastel ja kõigil on see ajaga üle läinud.
Aga kuidas ta võõrastega suhtleb? Kas nt kui teile tulevad sõbrad külla, siis ka võõristab? kas käib lasteaias?
Meil võõristas laps niikaua kõiki, kuni hakkas hoius käima ja sellega ka ära kohanes. Sealt edasi, kui harjus olema ka ilma emme-issita, hakkas ta ka üleüldse teiste täiskasvanutega leppima, isegi kui meie olime juures. A ja veel mingi aeg päris beebina oli isegi isal temaga keeruline toimetada (mis muidugi mind häiris rohkem kui meest arusaadavtel põhjustel 😛 ) Ometi tuli isa igal õhtul töölt koju ja ikka üritas temaga tegeleda jne, aga lihtsalt oligi totaalne emmekas. Nüüd hiljem ei märka, et nende suhted oleksid selletõttu kuidagi kannatanud, kasvas välja 🙂 Emme on muidugi ikka kõige ägedam 😉
Just. Aitab vaid aeg ning mitte liigne pressimine.
Meil on üks tuttav, kes kahesena kartis üht meie perekonna sõpra(meest). Kas siis asi oli prillides või ma ei tea aga piisas vaid sellel mehel lapsele otsa vaadata, kui poiss oli kõpsti minu sülle naelutatud. Nutme ei hakkanud.
Tagantjärgi on seda lausa koomiline meenutada. Nüüd nad saavad väga hästi läbi ja nende lapsed mängivad koos.
Läheb ajaga üle. Kahese puhul pole selline käitumine ju üldse haruldane, eriti kui kord kuus nähakse. Ja vaevalt et mingi teadlik harjutaminegi väga aitaks. See on osadel lastel lihtsalt selline periood, kus oluline on vaid oma ema/isa, keegi teine ei sobi.
Meil võõrastas vanem laps vanavanemaid kuni 3,5-aastaseks saamiseni, ei tahtnud nendega isegi korraks ühte tuppagi jääda, nii et mind kõrval ei olnud. Vanavanematega kohtusime u 2 x korda kuus. Mingi aeg lihtsalt kasvas välja sellest ja kui neljane oli, siis jäi ka esimest korda ilma meieta kaheks ööks vanavanemate hoida, ei olnud nuttu ega hirmu.
Noorem laps oli suur võõrastaja kuni kolmeseks saamiseni, siis läks järsku üle.
Ma ei hakkaks mingite nippide otsimise või teadliku harjutamise jmt vaevagi nägema, see kõik läheb ajaga niikuinii korda.
Mehe vane,ad elavad meist 140 km kaugusel ja näeme 3-4 korda aastas, seega lapsed hakkasid vanaema-vanaisa juurde jääma 3-4 aastaselt. Rääksime suht palju ka telefoni teel ja lapsed alati õhinal tahtsid rääkida, aga kui kohale läksime – siis piidlesid algses ikka kaugemalt.
Soovitan nt iganädalasi Skype-sessioone. Ja enne kokkusaamist võiks pilte näidata, eriti hea, kui eelmisest korrast. Muidugi, see ei tähenda, et laps alguses umbusklik ei oleks, aga äkki läheb harjumine lihtsamalt
