Teema: Väikelapse kõrvalt esimest aastat õpetajana tööle

Eks oleneb ka mis aine õpetaja oled. Lapsega võib vabalt minna nii et 1 nädal haigust, siis 1 nädal lasteaias, siis uus haigus. Raskemad juhud 3-4 nädalat haiguslehte. Olete selleks valmis ? Õpetamisega ju nii et kui sa oled lapsega haiguslehel, siis võivad jääda suured augud lastele. Lapsed ilmselt muidugi rõõmsad kui õpetaja puudub, aga pikemas plaanis õppimises lüngad küll kasuks ei tule. Nii et mõelge läbi ka see, et kas mees on nõus tulema töölt ära ja jääma lapsega koju kui selgub et laps on koguaeg haige ?

Aga koolides on ka vahel tööl niisugused asendusõpetajad, nii et võib-olla on teie hirmutamine üleliigne. Ja kes ütleb, et teemaalgataja laps kindlasti haigeks jääb? Äkki on terve laps?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Leidke lapsehoidja, kes hoiab last, kui ta haige. Minule see ei sobiks, kui minu lapse õpetaja kogu aeg haigluslehel istuks, kuna ta võsuke haige on.[/tsitaat]

Sinule ei sobi? Aga õpetajale sobib lapsehoidjale suuremat palka maksta, kui ise saab?
Aga nüüd asjalikult ka: suurem osa lapsi siiski on paar esimest aastat pidevalt haiged. Mu kaksikud läksid aeda kolmeselt, kolmandal veerandil olid 3 päeva mõlemad lasteaias. Kui vähegi võimalik, võta esimesel aastal vähem koormust. Kas mehe ja sugulaste tööaeg on 8-16? Mu abikaasa õnneks saab tööaega nihutada. Ma andsin hommikul tunnid ära, siis lõunast jooksis mees tööle ja oli ööni. Mõlemad vanaemad olid ka rakendatud.
Meil on suur kool ja ma sain anda asendustunde, kui lapsed olid terved, seega niimoodi lisa teenida. Haigusleht pole ju kellelegi kasulik – ei koolile, õpilastele ega sulle endale. Haigusraha on ju esimsel aastal peale LHP-d miinimum.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Leidke lapsehoidja, kes hoiab last, kui ta haige. Minule see ei sobiks, kui minu lapse õpetaja kogu aeg haigluslehel istuks, kuna ta võsuke haige on.[/tsitaat]

Mis suhtumine?! Õpetajal on samasugune õigus olla haiguslehel kui kellelgi teisel. Ikka oma lapsed on kõige tähtsamad.

Tead, kui inimene midagi väga tahab, siis alati leidub võimalus. Ka siis, kui laps haige või tööd palju. Õpetajatöö on selline, mida peabki väga tahtma, sest muidu on masendus kerge tulema. Palju sõltub ka ainest – näiteks kehaline kasvatus ja emakeel on ikka hoopis erineva töökoormusega alad. Mina algaja emakeeleõpetajana käisin koolis praktikal ja kaks kuud olid tööpäevad ikka 18 tundi pikad. Algajana ju ei osanud alguses veel nii hästi iga teemat, pidi kõik ise eelnevalt detailselt selgeks õppima. Lisaks koostama kavad, kuidas sama asi õpilastele selgeks teha ning siis tundi läbi viies ka distsipliiniprobleeme lahendama. Edasi kodus jälle hakkama tunde ja ülesandeid ette valmistama ning töid parandama. Oli ikka paras hullumaja 🙂 Õnneks lapsi veel polnud, kuid neile poleks küll aega jäänud. Samas ma arvan, et kui see oleks mu kutsumus olnud, siis oleksin igal juhul hakkama saanud, sest ajapikku läheb ju paremaks – umbes kolmandal aastal oled juba piisavalt kompetentne, nii et palju asju teed jooksvalt ära, töökavad ja materjalid ka olemas ning ei pea iga pisiasja ette valmistama. Ja muidugi on ka inimeste ettevalmistustase erinev – ma ise küll iga grammatikareeglit peast ei tea ja kindlasti alati õigesti kirjutada ei oska, mistõttu läheb suur osa auru selle peale, et endale asi selgeks teha. Õnneks aga leidsingi praktika käigus, et õpetajatöö pole ikka minu jaoks. Siiski imeteln oma kursakaaslasi, kes on lausa uhkuseks oma ametile ja üldse ei kurda.